Keskaja inimene - kokkuvõte (2)

Keskaja inimene Gerli Roosme
Jaques Le Goff 10a
Keskajal võis eraldada inimesi enamasti kolme klassi: munk -rüütel- talupoeg .
Suurimat rolli mängivad siin vaimulikud ehk täpsemalt mungad , kelle põhifunktsiooniks on palvetamine , mis annab neile kontakti jumalariigiga ja maapealse elu üle vaimse väe. Vaimulike järel tulevad sõjamehed ehk uus ühiskonnakiht, ratsanikud, rüütlid - kes saavad uusaadlikeks ja kaitsevad relvade toel ülejäänud kahte klassi. Lõpuks töötav klass kuhu kuuluvad põhiliselt talupojad, kelle olukord on enam-vähem igalpool sama, kes toidavad ära oma töösaadustega teised kaks klassi.
Munk
Mungad olid end täielikult Jumalale pühendunud isikud, enamasti mehed.
Munkade igapäevaseks kohustuseks oli palvetamine. Nad elasid tavaliselt eraldi ja kloostrites.
Kloostrist sai koht, kus peeti avalikke ja kollektiivseid palvusi, mida inimesed ja ühiskond vajasid elus püsimiseks.
Mungad olid enamjaolt vaesed, nad olid kõik enda varanduse ära andud ja selga tõmmanud mungarüü, sest tahtsid Kristuse moodi olla, kuna too oli ka olnud väga vaene. Mungad püüdsid oma aja ühiskonda vahetada, suunata ja lepitada. Nad proovisid luua rahu ja vennalikkuse õhkkonda.
Rüütel
Vanasti kogunesid sõjamehed salkadesse ja nendes salkades oli aegade jooksul tekkinud välja oma eetika , mis seadis esiplaanile vapruse , ustavuse ja kiindumuse oma juhisse.
Need tradistsioonid keerlesid nüüd aristrokraatide sõjasalga ümber, millest oli saamas eliit.
Pidulik relvade üleandmine muutus noore vürsti troonile astumise tseremooniaks , mida meie teame kui rüütlikslöömise rituaali, mis sai ratsavarustuse ja seisuse väliste eraldusmärkidega määravaks rüütlimõiste väljakujunemisel.
Rüütleid oli kahte sorti: ilmalikud ja vaimulikud.
Ilmaliku rüütli eesmärgid olid maised ja nad olid väga uhkelt riides ja kaunite soengute ning kõige uhkema varustusega.Vaimulikud rüütlid olid aga totaalsed vastandid, nad olid mungaseisusest rüütlid, kes olid täielikult eraldnunud maisest elust ja pühendunud uskumatutega võitlemisele ja kristlaste kaitsemisele. Nad ei hoolinud oma välimusest ja neil olid kehvad relvad.
Rüütlid armastasid seiklusi ja otsisid neid iga päev. Peeti ka rüütliturniire, mis ei toimunud ainult rüütlite vahel vaid sellest võttis osa ka suur hulk jalamehi. Koht, kus turniire peeti, ei olnud tavaliselt korralik lipukestega ääristatud rada,nagu me filmidest näha võime, vaid tõeline lahinguväli.
Talupoeg ja põllutöö
Keskajal tegeles kümnest inimesest vähemalt üheksa põllutööga ja elatus sellest.
Talupojad elasid enamasti kindlustamata külades, kus nad töötasid ümberkaudsetel põldudel, korjasid metsas marju, karjatasid loomi, käisid jahil või kalal .
Talupoegade põhitoiduks oli teravili, mis oli ka teiste vaesemate kihtide toiduks.
Euroopa talupojal olid omad eesmärgid ja ideaalid ja ta polnud mühkam, nagu teda tihti kujutatakse. Talupojal oli üldiselt oma külakirikuga väga sügav suhe.
Kirikus, kirikuesisel või surnuaias kogunesid tihti talupojad koosolekut pidama , vähemalt seni kuni neil polnud selleks kindlat hoonet.
Linlane ja linnaelu
Linn pani aluse uutmoodi võimusuhetele. Linnas oli küllalti turvaline elu, elades müüride vahel, mis pakkusid kaitset röövlite ja rüüstajate eest, polnud vaja karta ka nälga, kuna linnas oli küllalt tagavarasid. Linnaelul tekkis kolm põhilist tahku - hoida ka töötuse ja viletuse perioodil kuidagi hing sees.
Linnas oli väga erinevat sorti rahvast, nii vaeseid kui rikkamaid. Palju inimesi tuli maalt linna, kuna soovis saada siit tööd. Linnas oli siiski ka ebameeldivusi: tänavad olid väga räpased, kui kaevud olid reostatud siis nappis joogivett, levisid kiiresti haigused ja tänu sellele oli linnas suremus ka suurem. Abikaasade suure vanusevahe tõttu oli linnas palju lesknaisi.
Linnas tekkisid seltsid, mis aitasid rahu ja kaitset pakkuda.
Linnakodanikul olid omad kombed, ennekõike õppis ta väljendama oma tundeid, armastust, olema peenekombelisel suhtlemisel vastassooga.
Intellektuaal
Intellektuaal on inimene, kes mitte ainult ei viljele mõnda intellektuaalset tegevusala, vaid ka annab oma uurismusoskusi edasi ning kellel on oma töömeetodid, arengutee ja kindlad eesmärgid.
Intellektuualide elukutse oli nende silmis väga erilise väärtusega. Intellektuaalid pidasid endit ise literaatideks ja teised kutsusid ka neid nii.
Intellektuaalil oli väga arenenud kriitikameel, järjekindel pühendumine õpetamisele, oma ideede ja loetu edastamisele. Talle oli südamelähedasem uurimismeetod kui selle objekt. Tal oli tohutu usk uurimismeetodisse.
Kunstnik
Kunstil oli suur tähtsus keskajal. Mõnikord vaadeldi pilte kui kirjaoskamatutele mõeldud raamatu aseainena. Pildid on ennekõik rahvale õpetuseks. Alguses jaotati kunstnikud töötegijate hulka aga hiljem hakati neid rohkem väärtustama.
Kõrgem positsioon oli kullasseppadel ja klaasmeistritel, kes valdasid keerukat tehnoloogiat ja hinnalisi materjale. Kunsti peeti kõrgemaks, kui kuld ja kalliskivi, aga kõige kõrgemal oli siiski tellija. 12.saj kunstnik võis olla väga suure lugemusega inimene. 14.saj. tõsteti kunstnik aadliseisusesse, sellest on küll vähe andmeid.
Kaupmees
Ühsikonna suhtumine kaupmehesse oli äärmiselt vastuoluline. Kaupmees ostis kaupa ühe hinnaga ja müüs kõrgema hinnaga tulu saamiseks.
Eriline põlgus oli rikastel, kes raha mingi protsendiga välja laenasid ja kõige sagedamini kasutasid seda kaupmehed . Vaimulikud needsid tihti liikasuvõtjad ära, et nood põleksid põrgus ja sööksid kõrvetavaid münte, sellest needusest sai lahti vaid siis, kui oma raha kõik laiali vasetele jagasid. Tihti enne surma kaupmehed nõnda ka tegid.
Kaupmeestest sõltusid palgatöölised, sulased ja väikekäsitöölised.
Kaupmees püüdis eelkõige luksuslikult elada.
Naine ja perekond
Naist enamasti alavääristati, kuna tema keha pidi olema patust ja tal olid kehtestatud kindlad reeglid. Naisi pandi mehele enamasti liitude põimumiseksja tähendas rahu sõlmimist.
Naise seksuaalne truudus oli perekonna kese. Naist tuli hoolikalt valvata, et hoida ära petmised. Naise seisundi leevendamiseks hakati abiellumisel küsima ka mõlemalt jah-sõna.
Kõige õrnemast east alates pidid naised tikkima, kuduma ja muid käsitöid tegema, et hoida ära langemine fantaasiate kütke.
Pühak
Pühak oli inimene, kelle vahendusel tekkis kontakt maa ja taeva vahel. Pühakud palvetasid lakkamatutlt ja olid jumalaga väga lähedased.Pühakud püüdsid inimesi aidata, eelkõige vange, keda peeti orjuses. 90% pühakutest olid mehed. Arvati kui pühakute säilmeid puudutada, siis saab terveks igasugustest haigustest ja need toovad õnne. Pühakute jäänustel oli üks imepärane võime: need ei haisenud ja lagunenud, neid võis jagada osadeks , ilma et need oleksid kaotanud oma toime.
Pühaku tundis ära, kuna ta oli taltsutanud endas looduse ja tal oli üleloomulik võim looduse ja loomade üle.
Heidik
Heidikutel polnud kindlat elukohta ja neil puudus vara. Nad hulkusid ringi ja varastasid tihti.
Nad teenisid elatist kerjamise, juhutööde, võimaluse korral jahipidamise ja varastamisega.
Leidus ka elukutselisi, kes ei teinud tööd vaid röövisid. Heidikuteks peeti veel näitlejaid, žonglööre ja prostituute.