Keskaja inimese igapäevaelu (0)

Keskaja inimese igapäevaelu
Keskaja inimese elu erineb tänapäeva inimesest päris palju. Muidugi on olemas sarnasusi, näiteks ka prageusel ajal koosneb ühiskond erineva elustiili ja võimalustega inimestest. Nii ka vanasti, kuid siis oli kontrast palju suurem. Selleks, et anda ülevaadet keskaja inimeste igapäevaelus, räägin lahti olukorrad talupoegade, feodaalide, vaimulike ja linnakodanike pilgu läbi.
Talupojad elasid väkestes külades, kus majad asetsesid lähestikku. Majad ehitati savst, kivist ja puidust ning katus valmistati õlgedest. Majas oli sees vaid üks suur muldpõrandaga ruum, mille keskel oli ahi. Mööblit oli tol ajal vähe. Toit oli väga kesine ja lihtne. Tähtisaimaks toiduaineks oli rukkileib . Kasvatati ka mõningaid köögivilju, nagu näiteks herneid , ubasid ja naereid. Kartulit veel ei kasvatatud. Joodi kalja ja õlut. Talupoegade riietus oli samuti väga lihtne. See koosnes vaid linastest pükstest ja särgist ning villasest kuuest. Talupoja igapäevaelu koosnes peamiselt tööst. Kuna keskajal oli valitsevaks naturaalmajandus ning kõik vajalik valmistati enamasti ise, siis oli talupoegadel käed-jalad tööd täis. Koos külarahvaga künti ja külvati põldudel, tehti heina sisse ning koristati saaki. Talupoja maailmapilt ning silmaring polnud tol ajal väga lai. Nad mõtlesid enamasti emastele vajadustele ning igapäevaelule. Talupoeg oli sunnismaine pärisori, see tähendas, et ta ei saanud vabalt liikuda , kuid võis luua perekonna, saada lapsi ning abielluda omal vabal valikul valitud naisega. Talupojal oli oma maalapp ja majapidamine . Samuti oli ta oma isanda kaitse all. Talupoeg pidi kandma mõningasi koormisi ja ta sõtlus feodaalist.
Feodaal oli keskajal läänimaa saaja, kes vastutasuk kohustus teenima maaisanda sõjaväes. Nad jagunesid ühiskonnas veel omakorda tähtsuse järgi. Kõrgeim oli süserään, kes omas kogu maad riigis. Temast järgmised olid hertsogid ja krahvid. Neist omakorda allpool seisid väikefeodaalidena parunid ja rüütlid. Feodaalid olid jagatud rüütliseisused, mille moodustasid aadlid . Iga feodaal oli üksteisega võrdne. Feodaali sõjavarustusse kuulus pikk ja küllalt raske oda ning sirge kahe teraga mõõk. Vasakus käes oli kilp ning peas rauast kiiver . Rüütli keha kattis metallplaatidega kaetud soomusrüü. Rüütliväed olid tavaliselt väiksed ning sõditi hobustel. Lahingus rivistuti tavaliselt pikka viirgu . Kui lahingus parasjagu poldud, meeldis neile turniire korraldada, milleks olid rüütlite sõjalised võitlusmängud. Enamasti peeti ratsakahevõitlusi , kus kasutati tömbi otsaga odasid. Feodaalid elasid linnusetorni keskmisel korrusel. Korrus koosnes ühest ruumist. Magati sageli ühes voodis . Sooja andis paremal juhul kamin. Soojendati end paksude rõivastega ning karusnahkadega. Elamus pesemisvõimalused praktiliselt puudusid.
Edasi liikudes jõuame vaimulikeni. Keskaeg oli väga religioossne ühiskond ning väga tavaline oli vaimulike ja ilmalike inimeste vastandamine. Valitsesid siiski vaimulikud . Vaimuliku seisuse esindajad olid paavst, piiskopid, kardinalid, diakonid, preestrid ja mungad /nunnad. Vaimulik seisus ja katoliku kirik olid nagu riik riigis. Nende suhtes kehtis eriline klerikaalne õigus, mis esitas vaimulikele mitmeid kohustusi ja kitsendus , nii ei tohtinud vaimulikku seisusse kuuluvad mehed abielluda ega omada perekonda. Oma seisusest järglaste puudumise tõttu tuli uusi vaimulikke värvata ja koolitada teiste sisuste esindajate hulgast. Vaimulike peamine ülesanne oli kiriklike kombetalituste sooritamine ning ladinakeelsete jumalateenistu ste läbiviimine õigel päeval ja kellaajal. Vaimulke tegevust ümbritses keskaegse inimese elu hällist hauani, ristimisest kuni viimse patu andeksandmiseni ja matuseni. Erilise hoolega suhtusid vaimulikud uue perekonna loomisega seotud rituaalidesse. Vaimulikud kandsid lihtsa tegumoega maaniulatuvat tumedat riietust . Jumalateenistuse ajaks pandi aga selga parimatest riidesortidest õmmeldud valged pidurõivad. Piiskoppide tunnuseks said uhkete kaunistustega kõrge peakate ning spiraalitaolis otsaga pikk karjasekepp. Paavsti tähtsust rõhutati uhke riietuse , erilise paavstikrooni ehk  tiaara  ning üksikasjadeni välja töötatud õukondliku tseremooniaga. Osade allikate kohaselt elasid vaimuliku seisuse liikmed sageli õige ilmalikku elu, ütlemata ära sõjaretkedest, jahilkäikudest, pidusöökidest ja purjutamistest.
Jõudes linnakodanikeni, alustan sellest, et keskaja linnakodanik eksisteeris tänu sellele, et ta kujutas endast talupoja vastandit. Keskajal toimub suur linnastumine , mis saavutab haripunkti 13. sajandil. Linn muudab keskaja inimest. Kahaneb pere, kuid tema horisondid avarduvad, linn pakub õppimis- ja eneseharimisvõimalusi. Kuid linlane oli teatud paiga vang, mis võis tunduda talle maailma parima või jubedaimana sõltuvalt sellest, milline oli tema amet ja mõtteviis. Linlane oli eilne talupoeg. Ta pidi linna sisse elama, oma kultuuri lihvima. Elati enamasti teistega tihedalt koos. Majast väljas oli veidi enam ruumi, kuid see oli piiratud linnamüüriga. Eelkõige oli linn majanduskeskus, tema süda oli turg . Linnas valitseb raha. Domineerib kaupmehelik, kasumile orienteeritud mõtteviis. Tänu kooliharidusele ootab vähemalt linlase lapsi parem tulevik. Linnakodanik kuulus ka ühte või enamasse korporatsiooni, see mõjus kaitsvalt ja rahustavalt. Just linlasele oli suunatud kerjusmungaordude vaimulik tegevus: nad hoolitsesid tema hingeõndsuse ja lunastuse eest. Haigete ja vaeste jaoks on haiglad . Terve inimese jaoks – karnevalide ja lõbustuste naer ja pillerkaar. Keskaja ideoloogia oli linnalembene.
Keskaja kirjeldamine erinevate seisuste , näiteks talupoegade, feodaalide, vaimulike ja linnakodanike elu läbi on kindlasti kõige parema ülevaate viisi andmise võimalus. Inimeste elud on palju muutunud, kuid eks seisuslik kihistumine jääbki vist igaveseks probleemiks, sest see on meid saatnud juba pikki aastaid ning saadab ka kindlasti edasi.