Keskaja talupoeg ja tema igapäevaelu (3)

Keskaja talupoeg ja tema igapäevaelu
Keskaja inimese elu erineb palju tänapäeva inimese elust ja igapäeva toimetustest. Keskajal jagunes ühiskond kolmeks suureks grupiks need olid talupojad, feodaalid ja vaimulikud . Antud arutluses käsitlemegi eelkõige talupoegade seisust ning nende igapäevaseid tegemisi keskajal 11.- 16 sajandini.
Üldiselt talupoegadest
Varasel keskajal valitses naturaalmajandus ja inimesed ei käinud oma kodudest eriti kaugemal. Elati muutumatult pikka aega. 11. sajandil aga hakkas taas arenema kaubandus ja tekkisid linnad. Keskaja inimene sõltus väga palju kirikust . Inimese poolt korda saadetud teod jaotati kahte gruppi: teod mis olid jumalale meelepärased ehk teisisõnu teod, mis oli kirik heaks kiitnud või paganlikud ehk kiriku vastased teod. Ketserlikkust ei sallitud ning need kes sellesse uskusid põletati tuleriidal. Seega järeldub, et Keskaja inimene oli kirikule aupaklik ning Jumalale alluv.
Talupoegade koormised
Enamik talupoegi oli keskajal sunnismaised pärisorjad. Erinesid orjast selle poolest, et neid müüdi koos maa ja perega . Peale pärisorjadest talupoegade kõrval leidus ka vabutalupoegi. Nende koormised feodaalile olid väiksemad ja võisid oma elukoha ise valida. Talupoegade põhiliseks tööks oli põllu harimine. Peale selle pidid talupojad kandma ka ränkraskeid koormisi, milleks olid loonusrent ja mõisategu. Talupoegadel oli ka oma maalapp, kus nad kasvatasid vilja, heina. Enamikes piirkondades oli valitsevaks kaheväljasüsteem, kus ühele poolele põllumaast külvati vili, teine aga jäeti kesa alla. Levinud oli ka aletegemine. Mets raiuti maha ja süüdati põlema, puhastatud pinnasele külvati vili. Nii saadi juurde uudismaad. Ajapikku hakati, aga kasutama kolmeväljasüsteemi: ühele osale põllust külvati suvivili, teisele talivili, kolmas jäeti sööti. Kolmeväljasüsteem oli nendest kõigist eelnimatutest harimisviisidest kõige parem. Kuid maalapi eest pidid nad tasuma loonusrenti, mis tähendas seda, et nad pidid osa oma saagist andma feodaalile ning kandma koormisi ehk töötama feodaali heaks. Peamisteks koormisteks talupojal oli harida mõisapõlde ning majapidamistööde sooritamine . Suuremaid ja tähtsamaid töid tegi külarahvas koos. Kevadel kündmine, külvamine. Suvel heinategu . Sügisel vilja ja saagi koristus . Algul künti põldu härgade ja kerge adraga. Selleks kulus palju aega, sest kerge adraga ei saanud kuigi sügavalt künda. X sajandil kasutusele võetud raske ratasader hõlbustas tööd tunduvalt. Muutused puudutasid ka veoloomi. IX sajandi lõpul hakati hobuseid rautama, mistõttu nende jalad ei saanud enam nii tihti viga. Rauad kaitsesid kapju ka kulumise eest. X sajandi algul võeti kasutusele rangid, sest senine ümber hobuse kaela käiv veorihm ei kõlvanud raskemate koormate vedamiseks. Hobuseraud ja rangid lubasid kündmisel kasutada hobuseid, kes aeglastest härgadest märksa paremini hakkama said. Nisu ja odra kõrval tuli üha enam kasvatada kaera, mis oli tööhobuse peamiseks toiduks.
Talupoegade elamud
Keskaegsed talupojad elasid väikestes külades, mille ümber olid põllud, mida nad pidid harima. Elamuasemed asusid tihedasti koos. Elamuteks olid üheruumilised, muldpõranda või ka savipõrandaga, korstnata suitsutared, mida kattis õlgedest katus. Võis leiduda ka roost katuseid. Ehitusmaterjaliks oli peamiselt savi, puit ja endiselt ka kivi. Tare keskel asus kolle . Jõukamad talupojad võisid lubada endale ka ahju. Ahju sees ja ees valmistati ka toitu. Kütmise ajal täitus terve elamu suitsuga mistõttu kogu pererahvas liikus poolkummargil, suitsupilvest madalamal. Suits lasti välja madalast uksest. Suitsu juhtimiseks ülespoole hakati tegema läbi katuse ulatuvaid laudadest pustakloore. Need olid aga tuleohtlikud ja enamik talupoegi leppis vana ja ennast pikkade inimpõlvede jooksul õigustunud suitsutarega. Aknad või õigemini aknaavad olid vähestel taredel ja needki olid, vaid veidi peopesast suuremad. Külmal ajal tõugati akendele ette lükandluuk või pisteti avasse tuust heinu. Uksed koosnesid sageli kahest - alumisest ja ülemisest - poolest. Kui ülemine pool oli avatud, pääses valgus tarre ning suits läks välja, alumine uks aga ei lasknud õues tuhnivatel sigadel tarre tulla. Koduloomade tõkestamiseks tehti lävepakud kõrged. Soojal ajal tehti tuld ja valmistati toitu mitte tares sees, vaid õues asuvas suveköögis. Tavaliselt asus õue keskel suur sõnnikuhunnik, mille peal rahuldati ka oma loomulikke vajadusi.
Talupoegade mööbel elamutes sees
Mööblit esines taredes vähesel määral. Peamisteks mööbliesemeteks oli söögilaud ja kirst rõivaste hoiustamiseks. Leidus ka pinke. Paremal järjel talupoegade elamutes leidus ka voodeid. Mõnel pool olid talupojad küllalt jõukad. Jõukamate talupoegade elamud olid ehitatud kindlalt ja hoolega, mis tõttu võisid nad ühes elamus püsida aastasadu . Kehvemad talupojad magasid ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule ohutamiseks ning käsikivi. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird .
Talupoegade rõivastus
Kanti enamasti villasest või linasest kangast halle , pruune või musta värvi rõivaid. Levinumad rõivaesemed olid linasest materjalist püksid, särk ja villane kuub . Talvel lisandus sellele ka lambanahkne üleriie. Nööpide asemel olid sidumispaelad. Taskud puudusid, mistõttu kaasavõetud esemed seoti vööl rippuvasse kukrusse. Nii nagu riided, polnud ka talupoja toidulaud eriliselt kirev .
Talupoegade söök ja jook
Igapäevane toidulaud sisaldas peamiselt nisu- või rukkileiba, hirsi - ja kaeraputru. Ühesõnaga kõike seda, mida põllult sai ning mida tol ajal osati kasvatada. Samuti osati teha juba ka kohalikku juustu. Söödi ka ube, herneid ja naerist. Kartul leivinud ei olnud. Kartulit hakati kasvatama alles 16 sajandil ning levima kui toit hakkas ta alles Uusaja algul. Hiljem lisandus loetellu ka tatrapuder ja joogipoolisest hakkas laialdaselt levima kali või ka õlu. Osati saada ka piima, kuid see talurahva toidulauale oma kohta ei leidnud, sest riknes kiiresti, samuti andsid loomad seda õige vähe. XII sajandil õpiti odraõllele lisama humalat, et anda õllele teravat maitset ja säilitada jooki kauem. Mõdu oli kergelt alkohoolne jook, mida pruuliti teraviljast ja tehti suurepäraseks metsmeega. Leiba söödi rohkesti umbes kilogramm inimese kohta. Puhast leiba saadi üksnes headel saagiaastatel. Sagedamini esines aganatega segatud jahust tehtud leib. Kuid tegeleti jätkuvalt ka korjandamisega ning toidulaual leidus ka marju, pähkleid, seeni ja muid metsaande. Pühapäeviti sõi talurahvas ka liha ja muna. Liha söödi vähe seetõttu, et ei jõutud suurel hulgal koduloomi lihtsalt ülal pidada. Söödi ka kala. Kala osati valmistada kahte moodi: soolates ja kuivatades. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti otsitud oli kala kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid keelu all. See keeld lõppes ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Maitseainetena levisid peamiselt sibul ja küüslauk.
Kokkuvõtlikult teistest talupoegade tegevustest
Välismaailmaa polnud talupoegadel erilist konktakti. Vahel juhtus külla rändkaupmees, kes pajatas jutte ja rääkis uudiseid välismaailmas toimuvast, mis tõi ka natuke vaheldust talupoegade raskesse ja üksluisesse ellu. Talvel oli talupoegadel rohkem aega, siis peeti pulmi ja koguti jõudu tulevaseks suveks.
Talupojad ei nurisenud oma saatuse üle ja olid rahul sellega, mis neile antud oli. Siit järeldub, et talupoeg oli vasalli oma ja vasalli feood oli vasallile kasulik koos talupojaga.