Talupoja elu keskajal (3)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Algõpetuse osakond
Lende Saluvee
EKL1-kõ
TALUPOJA ELU KESKAJAL
Referaat
Juhendaja : Priit Raudkivi
Tallinn 2010

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1.TALUPOEGADE ÕIGUSLIK SEISUND 5
2.KÜLAD 6
3. PÕLLUTÖÖ 7
4.PEREKOND 9
5.MÕTTEMAAILM JA ELLUSUHTUMINE 9
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD KIRJANDUS 15

SISSEJUHATUS

Keskaeg ( medium aevum) on ajajärk Euroopa ajaloos, mis järgnes Rooma riigi langusele (476). Humanistide arvates oli see vahesein antiigi ja renessansi vahel, vaheaeg kultuuri arengus, “pimedad aastasajad”. Lõplikult juurdus keskaja mõiste nn valgustusajal, XVIII sajandil, mil sellega tähistati samuti antiikaja ja renessansiperioodi vahele jäänud ning ebakultuurseks peetud ajajärku. Seega sai keskaja mõiste juba oma tekkest peale küllalt halvustava tähenduse.
Tänapäeval ei ole niisugusel eelarvamuslikul ja mõistmatul suhtumisel keskaega enam õigustusi. Seda perioodi võib pidada praeguse Euroopa tsivilisatsiooni kujunemise seisukohalt ülimalt oluliseks, viljakaks ja loominguliseks. Just keskajal hakkasid sündima Euroopa rahvused ja formeeruma tänapäeva riigid. Kujunesid ka keeled, mida me räägime. Keskajast pärinevad paljud kultuuriväärtused, mis on saanud meie tsivilisatsiooni alusteks.
Saksa ajaloolane Leopold Ranke kinnitas: “Igal epohhil on vahetu suhe Jumalaga”. Siit võib leida mõtte, et iga epohh on huvitav ja tähtis sõltumata tema seostest järgneva ajaloo käiguga.
Keskaega võib jagada kolmeks: varakeskaeg (V- X saj), kõrgkeskaeg (XI-XIII saj) ja hiliskeskaeg (XIV- XV saj).
Varakeskajal oli Euroopa vaene ja poliitiliselt suhteliselt killustatud. Sel perioodil kujunesid talupoegade sõltuvus rüütliseisusest maavaldajatest (feodaalsõltuvus) ja katoliku kiriku ühendav roll Lääne- Euroopas.
Kõrgkeskaeg tõi kaasa jõukuse kasvu. Toimus uus linnade esiletõus. Toimusid lääne- eurooplaste vallutusretked nii itta , lõunasse kui ka põhja.
Hiliskeskajal põhjustas katkuepideemia elanikkonna vähenemise ja majanduslikke raskusi. See soodustas aga ühiskonnas muutusi, mis panid aluse kapitalistliku ühiskonna kujunemisele.
Ruumiliselt võib keskaega piiritleda alaga, kus religiooniks oli katoliiklus ja ühiskondlik korraldus põhines feodalismil (feodaaltsivilisatsioon). Piiskop Laoni Adalbero järgi võis ühiskonnas eristatda kolme komponenti: need, kes palvetavad (oratores), kes sõdivad (bellatores) ja kes töötavad (laboratores). Esmast rolli mängivad vaimulikud , täpsemalt mungad , kelle põhiliseks ülesandeks on palvetamine . Palvetamine kindlustab neile kontakti jumalariigiga ja annab maapealse elu üle vaimse väe. Vaimulike järel tulevad sõjamehed ( ratsanikud , rüütlid) kes saavad uusaadliks ja kaitsevad relvade toel ülejäänud kahte klassi. Lõpuks töötav klass. Sinna kuuluvad põhiliselt talupojad, kelle õiguslik ja sotsiaalne olukord on kõikjal enam- vähem sama ja kes toidavad töösaadustega ära teised kaks ühiskonnakihti.(lisa 1)
Talupojale tegi pidevalt muret igapäevase toidu hankimine ja enda olemasolu kindlustamine. Eelkõige oli ta leivatootja. Teda painas põllumajanduse ebakindlus - võrrelduna looduse stiihiate ja tema enda kasina sissetulekuga. Talupoeg oli inimene, kes armastas elu vabas õhus. Suvel töötas ta väljas, sügisel tappis sea ja selle lihast pidi jätkuma kogu talveks. Sotsiaalses mõttes asetses talupoeg isanda (senjööri) ja külakogukonna vahel.
Töötav klass oli keskajal kõige arvukam ja just nemad tootsid valdava osa ühiskonna rikkustest. Sellepärast valisingi oma referaadi teemaks just talupoegade elu.

TALUPOEGADE ÕIGUSLIK SEISUND

Üldjuhul kuulus Euroopa küla ühe või mitme isanda (senjööri) võimu alla. Maa jagunes sel puhul kolmeks suureks osaks: esimene oli otseselt isanda kasutuses, teine oli jagatud perekondlikekd rendikohtadeks, mis olid formaalselt või ka tegelikult päritavad, ning kolmanda osa moodustas mets ja ühiskasutuses olev harimata kõnnumaa.
Oma maad lasi isand harida sulastel, palgalistel juhutöölistel. Vahel sunniti aga talupoegi tegema teopäevi, milleks nad pidid kasutama omaenda härjarakendit. Hiljem hakkas teopäevade kohustsus siiski vähenema, kuid igal poole ei kadunud need täielikult. Teopäevade täieliku kadumise väljalunastamiseks pidid talupojad maksma teatud maksu ja/või leppima rahaliste koormiste ja loonusrendi suurenemisega. Hõõrumisi isanda ja talupoegade vahel tekitas harimata kõnnumaa kasutamine loomade karjatamiseks ning sealt küttepuude ja metsaandide korjamine . Tihti juhtus, et feodaal kehtestas kõnnumaal oma kariloomadele eesõiguse või reguleeris jahipidamist, et tõrjuda talupojad välja loodusressursside tarbimisest.
Kogu Euroopa ulatuses jäi talupoegade õiguslik ja sotsiaalne seisund väga mitmekesiseks. Kujunes kaks põhilist majandamissüsteemi- rendihärrus ning mõisahärrus.
Rendihärruse puhul oli feodaal kogu maa talupoegadele välja jaganud. Talupojad maksida talle maa kasutamise eest renti. Algul maksti renti natuuras - isandale anti kindle kogus loomi ja põllusaadusi. Hiljem mindi järk- järgult üle raharendile - talupoeg pidi ise oma toodangu turul maha müüma ning sellest oma maksud tasuma .
Mõisahärruse korral kasutasid talupojad ainult väikest maalappi, millega toideti oma peret. Suurem osa maad jäi isandale (mõisamaa). Talupojad tasusuid feodaalile oma maa eest teorenti- käisid mõisas tööl ning toodangu realiseerimise eest hoolitses feodaal ise.
Sageli esinesid need kaks majandamisvormi kombineeritult: talupojad pidid tasuma nii rendimaksu kui ka tegema teotööd.(lisa 2)
Feodaalidele oli maa talupoegadeta väärtusetu. Järelikult kujutasid talupojad endast suurt varandust ja neid püüti maa küljes kinni hoida. Selleks, et talupojad raskete koormiste tõttu teist elupaika ei otsiks, muudeti nad sunnismaisteks. Neil oli keelatud isanda loata oma maalapilt lahkuda.
Omaenda maad harivaid ja koormistest vabasid talupoegi oli vähe. Neid oli rohkem Euroopa hõredamalt asustatud ääremaadel, näiteks Skandinaavias, kus paljudes piirkondades Lääne- Euroopale tüüpilist pärisorjust välja ei kujunenudki ja talupojad säilitasid koos maavaldustega üldiselt ka isikliku vabaduse.
Talupoja ja mõisniku suhted ei olnud ainult majanduslikku laadi . Senjöör omas suuremal või vähemal määral sõjalist, territoriaalset ja kohtuvõimu. Vähemalt lihtsates kohtuasjades mõistis kohalike külaelanike üle õigust mõisnik ise, suuremate senjööride ja valitsejate pädevusse jäid tõsisemad kohtuasjad ehk “vereõigust” puudutavad küsimused. Pole puudust ka juhtumitest, kus kohalikul isandal oli voli talupoegi surma mõista või määrata neile kehalisi karistusi.
Talupoja sotsiaalne ja poliitiline elu piirdus enamjaolt suhtlemisega oma kogukonna ja isandaga.

KÜLAD

Talupojad elasid enamasti kindlustamata või vahel ka müüri või muude kindlustsurajatistega kaitstud külades. Sealt lahkuti hommikul , et minna tööle ümberkaudsetele põldudele, metsa marjule, loomi karjatama, jahile või kalale . Osa talupoegi elasid ka hajali taludes. Nende puhul on tegemist väga erineva elukeskkonna ja ühiskondlik-sotsiaalse taustaga (N: pooleterameeste kohad, eraviisilise uudismaahõivamise tagajärjel tekkinud majapidamised ).(lisa 3)
Küla moodustas sageli omaette kogukonna, mille liikmed otsustasid tähtsamaid asju ühiselt ja astusid ühiselt välja oma õiguste eest ka suhetes isandaga.
Põllud paiknesid külast eemal. Eri perede põllusiilud paiknesid tihedalt üksteise kõrval.
Küla põldudest eemale jäid heina- ja karjamaad ning mets. Mets kuulus sageli isandale, mitte külakogukonna valdustesse.
Hõredamalt asustatud piirkondades leidus ka külasid, kus elati üksiktaludena, nii et iga pere hooned paiknesid teistest eraldi oma põldude keskel.
Külast eemal elasid metsamehed ja söepõletajad, kes mõisa ja sageli ka talupoegi kütte- ning ehitusmaterjaliga varustasid. Mis puutub metsameestesse, siis õigupoolest olid nad sageli ka maaharijad või maaharijad- loomakasvatajad, sest nende peamised tööd olid hooajatööd, mida ei saanud teha talvel.
Talumajad ehitati käepärastest materjalidest : Kesk- ja Põhja- Euroopas peamiselt puust, Vahemere maades kivist ning mõnel pool põletamata tellistest, mida aitas koos hoida puidust karkass . Enamasti mahutas pere end vähestesse ruumidesse, kuhu talvel võeti külma eest varjule ka loomad.
Talupoegade igapäevane elu kulges üksluiselt. See katkes harvadel puhkudel. Näiteks pühapäeval, kui mindi kirikusse ja külakõrtsi, käidi laadal, veskil ja ka sepikojas. Nendele harilikele sündmustele lisandusid iga- aastased kirikupühad, kohaliku kaitsepühaku auks korraldatud pidustused ning iseäranis pulmad . (lisa 4)
Kodukülast kaugemale jõudsid talupojad harva. Sageli tuli ebasoodsa ilmastiku tõttu ette viljaikaldusi ja näljahädasid, kui hoolimata sellest ei nurisetud oma saatuse üle eriti, sest nii oli elatus esiisade aegadest peale ja teisiti ei osatud. Jumala poolt oli nii seatud, et talupoeg peab oma koormat kannatlikult kandma.

PÕLLUTÖÖ

Maaelu ning töö- ja kekkonnatingimused olid Euroopa aladel küllalt erinevad. Ühiseks jooneks oli see, et valdav osa talumeestest kuulus “algeliste” vaäiketootjate klassi, kuid piirkonniti omandas talupojaseisus siiski erineva tähenduse.
Põllumajandusliku tootmise seisukohalt võib Euroopa laias laastus jagada kaheks. Esimene neist kahset suurest piirkonnast , kus põllumajandusega tegeleti, hõlmab suurema osa Hispaaniast, Kagu- Prantsusmaa, suurema osa Itaaliast , Kreeka ja Balkani poolsaare lõuna pool Karpaate ning paikneb kõrgemal kui 500 meetrit üle merepinna sisaldades suuri mäestikualasid. Teine piirkond, mis asub esimesest põhja pool, saab alguse Lõuna- Inglismaalt ja Lääne- Prantsusmaa rannikult ning laiub kuni Uurali ja Kaukasuseni, hõlmates peamiselt madalaid tasandikke, mis harva ulatuvad merepinnast kõrgemale kui 200 meetrit.
Põllumajanduse roll, metsade ja kõnnumaa osakaal ning paikse, poolränd- ja mägikarjatamise vahekord oli regiooniti küllalt erinev. Mõnel pool toimus uute põllumajanduslike asunduste loomine sisekolonisatsiooni teel, teisal aga saatsid ja toetasid seda poliitilised vallutused .
Arvatavasti tegeles kuni üheksa inimest kümnest põllutööga ja elatus sellest. Talupoja peamiseks mureks oli kindlustada leivavili oma perekonnale ja isikutele, kel oli mingeid õigusi tema maale või saagile (mõisnik, linnas elav maaomanik , kohalik kirik ), sest igal pool oli teravili inimeste peatoidus, eriti just ühiskonna vaesemate kihtide hulgas. Leiva kvaliteet (valge leib, segaviljast leib) näitas selgelt ühiskonna hierarhilist kihistumist. Leivale omistati maagilist jõudu, mistõttu oli temaga seotud terve rida uskumusi. Leiba kasutasid mitmesugused posijad, ravitsejad ning nõiad. Leivale lisandus ka puder või kört.
Vilja ( oder , rukis, nisu, kaer) kasvatamine - põllu kündmisest ja külvamisest saagikoristuse ja rehepeksuni- nõudis palju tööd ja vaeva. Saagikus sõltus erinevatest faktoritest: kautatav väljasüsteem, adra tüüp, tööloomade olemasolu, mulla viljakus ja maa külviks ettevalmistamiseks vajaminevate künnikordade arv. Tänapäevaste parameetrite järgi oli keskajal saagikus väga madal. Mitte igal talupojal polnud loomi, keda adra ette rakendada ning neid tuli teistelt laenata. Just ühe või mitme tööloomarakendi olemasolu või nende puudumine oli talupojaühiskonna sotsiaalse kihistumise juures kõige otsustavamaks teguriks. Ka väljasüsteemi poolest jagunes Euroopa kaheks: paksemate muldadega niiskemaks osaks ning õhemate muldadega kuivemaks osaks. Esimese puhul jagati kogu põllumaa talivilja, suvivilja/köögivilja ja kesa vahel, kusjuures söödis olevate alade pindala ei ületanud ühte kolmandikku (kolmeväljasüsteem). Teisel puhul tunti ainult kesa ja talivilja vaheldumist (kaheväljasüsteem). Kolmeväljasüsteemile üleminekul oli mitmeid eeliseid : see võimaldas külvi alla võtta senisest rohkem maad, kasvatada uusi kultuure, võidelda edukamalt ikaldustega; kui talivilja külv ebaõnnestus, võis välja aidata suvivili või vastupidi.
Viljakoristusel kasutati kõikjal sirpi, mis sageli oli hambulise teraga (“viljasaagimine”). Kõrred lõigati küllalt kõrgelt. Seda selleks, et jätta, pärast seda, kui põllult oli koristatud viimased mahapudenenud viljapead, nosimist loomadele ja veidigi rammu maale. Kui põldudel ei kasvanud puid ega põõsaid, põletati kõrred koos sinna jäänud henarisuga ära, et anda pinnasele väetiseks tuhka .
Rehepeksul töötati sageli paari- või rühmakaupa ja kasutati spetsiaalseid koote. Tavaliselt käidi vilja jahvatamas elukutselise möldri juures. Harva tehti seda käsitsi kodustes tingimustes.
Lisaks teraviljale kasvatati veel herneid, ube ja naereid.
Paiksete talupoegade koduloomapidamine oli igal pool üsna piiratud. Põhjuseks see, et arenenumates piirkondades oli seni üldkasutatav kõnnumaa antud erakätesse, muudetud kultuurmaaks ning ühtlasi oli piiratud karjatamisõigust eramaal. Teistes paikades aga kasutasid isandad oma eesõigust külakogukonna karja- ja kõnnumaadele. Talupoja majapidamises ei domineerinud niivõrd veised , kuivõrd lambad , sead ja kitsed .
Mägikarjused veetsid suve ( maist septembrini) äbarates mägionnides, laskudes sügisel enne külmade tulekut, kogu elamine hobuse selga vinnatud, koos oma karjaga mahedama kliimaga tasandikele. Karjuse elu kulges põhiliselt juustu valmistades, lambaste (eriti tallede ) eest hoolitsedes, villa pügades ja karja huntide eest kaitstes. Karjused pidid ka hoolt kandma selle eest, et kari ei läheks viljapõllule.
Talupojamaailamas ei tegeldud kunagi ainult põllutööga. Külmematel talvekuudel tegeldi ka väiksema käsitööga nagu korvide punumine ning tööriistade parandamine. Naised ketrasid lõnga ja kudusid oma pere vajaduste rahuldamiseks (mõnikord ka linna villavabriku tarbeks).
Tegutsemine toiduaineturul näib üldiselt tagasihoidlik . Talupojad müüsid küla- ja linnalaatadel linnuliha, mune, koduseid lihasaadusi, värsket ja kuivatatud puuvilja, juustu, piima, metsasaadusi ning väikeseid käsitööesemeid. Esmatähtsate toiduainetega, nagu olid vili ja vein, varustasid elanikkonda pigem senjöörid, kiriklikud organisatsioonid ja linnastunud suurmaaomanikud.

PEREKOND

Talupoeg oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ja loomulik ühiskondlik struktuur.
Enamasti elasid talupojad tuumperedena, kuhu kuulusid ema-isa, üks, kaks või kolm last, vanaisa ja vanaema. Näib, et suuri, laiendatud peresid esines harva. Üldiselt sõltus talupojapere suurus tema materiaalsest olukorrast. Mida suurem oli põllumaa ja mida rohkem omati kari- ja eriti tööloomi, seda suurem oli ka pere.
Abielud sõlmiti tavaliselt sama küla elanike vahel, teineteist tunti lapsest saadik. Naist defineeriti kui “abikaasat, leske või neitsit”. Naine oli pere- ja sugukondlike piirangute ohver. Enne neljakümneseks saamist möödus pool naise elust rasedana. Naise kohuseks oli kuuletuda mehele.
Juba maast madalast olid tööga hõivatud kõik pereliikmed. Laste ülesandeks oli enamasti loomade karjamaale viimine. Lapsesse suhtuti nagu väikesesse täiskasvanusse. Lapsepõlves nähti lühikest üleminekuetappi täiskasvanu seisundisse. Lapsi sündis peresse palju, kuid rasked elutingimused võtsid neist suurema osa juba imiku- ja lapseeas .
Kui suhe pere sissetulekute ja suuruse vahel hakkas tasakaalust välja kalduma , otsiti erinevaid väljapääse. Näiteks saadeti tütar varases lapseeas linnaperesse majapidamistöid tegema või pandi poeg käsitöömeistri juurde ametit õppima. Samuti lasti naistel raha teenida ammena heal järjel olevate linnakodanike või hüljatud leidlapsi hooldavate hospidalide juures.

MÕTTEMAAILM JA ELLUSUHTUMINE

Vaatamata kehvadele elamistingimustele, kasinele toidule, ränkraskele tööle, igapäevasele olelusvõitlusele, suurtele näljahädadele ja epideemiatele ning pidevale sõjaohule, ei olnud Euroopa talupoeg ideaalide ja eesmärkideta mühkam. Kas või kirjaoskamatus, mida on peetud väga üldiseks. Ometi oli siin mõningaid erandeid . Eriti majanduslikult arenenumates ja suurte linnade mõjusfääri jäävatel aladel.
Talupoeglike arusaamade ja meelelaadi mõistmine näib olevat tihedamalt seotud rahvaliku religioossuse ning talupoegade maailma ja kiriklike hierarhiate, aga ka väärõpetuste vaheliste kontaktide tundmaõppimisega. Paljud talupoegade uskumused pärinevad eelkristlikust ajast või igal juhul ei ole kristlikku päritolu. Nende silmis olid paljud kiriku tegemised otseselt seotud põllumajanduslike tsüklite kordumistega. Jumalustele annetati, et need tagaksid korraliku saagi ja taeva armulikkuse ning annaksid tervist inimestele ja loomadele.
Inimeste suhtumine loodusesse oli puhtalt tarbijalik. Nad ei tunne end loodusga kokkusulanuna, kuid ka ei vastanda ennast loodusele. Inimesed kõrvutavad end kogu ülejäänud maailmaga ja mõõdavad seda oma isikliku mõõduga, mille nad leiavad iseendas, oma kehas ja oma tegevuses.
Inimene oli füüsiliselt kõikide asjade, aga eelkõige maa mõõduks. Teekonda mõõdeti sammudega ( foot ). Küünar, vaks ja sõrm- need olid kõige loomulikumad ja levinumad mõõdud. Küntud maa mõõtudeks olid journal ja morgen- need tähistasid põldu, mis jõuti üles künda ühe päevaga. Iga keskaegne pinnamõõt on konkreetne, seotud kindla maatüki ja selle harijaga. Talupojale jagatava maatüki suuruse määrab tema töö, tema füüsiline kokkupuude maaga.
Talupoegadel oli eriti oma külakirikuga väga sügav side. Kirik oli palvekoda ja kogu külaelu süda. Seda väljendab hoone väline esilekerkimine talupoegade hurtsikute taustal. Kirikus, kirikuesiesl või surnuaias kogunesid inimesed koosolekut pidama ; kirikus luges preester ette mitmesuguseid kogukonna ühishuve puudutavaid teadeandeid; kirikus leidsid inimesed ja nende varandus häda korral varju; kirikus tähistati arvukalt pühasid. Kirikukellad olid peale palvusele kutsumise ka ajaarvsetamiseks vajalik. Nende abil jagati päev tundideks. Lisaks sellele hoiti nende abil ära torme, aeti hunte elukohast eemale, anti teada tulekahjust ja hoiatati sõjaohu korral.
Koguduse liikmeks olemine aitas kaasa talupoja harimisele. Talumees jälgis preestri käitumist, osales kiriku ja selle sisustuse heakorra eest hoolitsemises.
Valitsevad klassid mõjutasid vaimset elu. Nad püüdsid talupoegade teadvuses kinnistada saatusega ning neile osaks saanud rolliga alandlikult leppimise mõtet. Lihtrahvale sisendati, et kõrgemad jõud hoolitsevad nende eest ja nende enda huvides ka karistavad; hingede päästmiseks saadavad nad haigusi, loodusõnnetusi ja lubavad ebaõiglasi ning julmi valitsejaid. Keskaaja inimese kohus oli püsida seal, kuhu Jumal oli ta määranud. Kõrgemale tõusmises nähti upsakust, madalamale langemises häbiväärset pattu. Inimesi kummitas keskajal patt. 12. sajandil loendati seitset surmapattu: uhkus, ihnus, liigsöömine, lihahimu, viha, kadedus ja laiskus.
Talurahva raske elu tekitas lootuse imepärasele abile kõrgemalt. Usuti mitte ainult viimsesse kohtusse, mis tuleb aegade lõpul ja tasub vastavalt igaühe tegudele, vaid ka Jumala kohesele karistusele või tasule siinpoolses maailmas.
Keskaja inimese maailmas oli kõik korrastatud, kõigele kindel koht määratud; kõigile ja kõigele oli kätte näidatud isiklik osa ja isiklik au. Keskaja kristluse kosmoloogilise teooria järgi ei olnud inimesel iseseisvat tähendust: oma olemasoluga ülistas ta Issandat. Sel ajal ei nähtud maailma mitmetahulisust ega vaheldusrikkust, kalduti otsustama selle üle oma väikese piiratud maailma järgi.
Kalduti ka kergeusklikkusele. Usuti lugusid rääkivatest loomadest ja sellest, et inimesi külastavad tumedad jõud, usuti nägemusi ja imetervistumisi, austati reliikviaid ja teisi pühasid esemeid.

KOKKUVÕTE

Niisiis on keskaeg ajajärk Euroopa ajaloos, mis järgnes Rooma riigi langusele.Seda perioodi võib pidada praeguse Euroopa tsivilisatsiooni kujunemise seisukohalt ülimalt oluliseks, viljakaks ja loominguliseks, kuna just sel ajal kujunesid välja keeled, mida me praegugi räägime, erinevad kultuuriväärtused.
Ruumiliselt võib keskaega piiritleda alaga, kus religiooniks oli katoliiklus ja ühiskondlik korraldus põhines feodalismil. Oli olemas kolm seisust : vaimulikud, rüütlid ja lõpuks talupojad, kes elatavad kõiki eelnimetatud seisust oma tööga ära. Talupojale tegi pidevalt muret igapäevase toidu hankimine ja enda olemasolu kindlustamine.
Talupojad pidid tegema teopäevi, mil pidid ise enda härjarakendit kasutama. Teopäevade täieliku kadumise väljalunastamiseks pidid talupojad maksma teatud maksu ja/või leppima rahaliste koormiste ja loonusrendi suurenemisega. Kogu Euroopa ulatuses jäi talupoegade õiguslik ja sotsiaalne seisund väga mitmekesiseks. Kujunes kaks põhilist majandamissüsteemi- rendihärrus ning mõisahärrus.
Talupojad elasid enamasti kindlustamata või vahel ka müüri või muude kindlustsurajatistega kaitstud külades. Küla moodustas sageli omaette kogukonna, mille liikmed otsustasid tähtsamaid asju ühiselt ja astusid ühiselt välja oma õiguste eest ka suhetes isandaga. Talumajad ehitati käepärastest materjalidest: Kesk- ja Põhja- Euroopas peamiselt puust, Vahemere maades kivist ning mõnel pool põletamata tellistest, mida aitas koos hoida puidust karkass.
Talupoja peamiseks mureks oli kindlustada leivavili oma perekonnale ja isikutele, kel oli mingeid õigusi tema maale või saagile (mõisnik, linnas elav maaomanik, kohalik kirik), sest igal pool oli teravili inimeste peatoidus, eriti just ühiskonna vaesemate kihtide hulgas. Paiksete talupoegade koduloomapidamine oli igal pool üsna piiratud. Põhjuseks see, et arenenumates piirkondades oli seni üldkasutatav kõnnumaa antud erakätesse, muudetud kultuurmaaks ning ühtlasi oli piiratud karjatamisõigust eramaal.
Talupoeg oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ja loomulik ühiskondlik struktuur. Enamasti elasid talupojad tuumperedena, kuhu kuulusid ema-isa, üks, kaks või kolm last, vanaisa ja vanaema. Paljud talupoegade uskumused pärinevad eelkristlikust ajast või igal juhul ei ole kristlikku päritolu. Nende silmis olid paljud kiriku tegemised otseselt seotud põllumajanduslike tsüklite kordumistega. Jumalale annetati, et see tagaks korraliku saagi ja taeva armulikkuse ning annaks tervist inimestele ja loomadele. Inimene oli füüsiliselt kõikide asjade, aga eelkõige maa mõõduks. Talurahva raske elu tekitas lootuse imepärasele abile kõrgemalt. Usuti mitte ainult viimsesse kohtusse, mis tuleb aegade lõpul ja tasub vastavalt igaühe tegudele, vaid ka Jumala kohesele karistusele või tasule siinpoolses maailmas.
LISAD
Lisa 1
Ühiskonna kolm komponenti.
gravüür (XV saj)
„Sina palveta!“, „Sina kaitse!“, „Sina tööta!“
Lisa 2
Talupoeg maksab renti.
gravüür (XV saj)
Lisa 3
Keskaegne maaelu.
Lisa 4
Pidustused maal.
gravüür (XVI saj)

KASUTATUD KIRJANDUS

Aleksejev , T. , Hiiemaa, K. , Kala, T. , Klaassen, O.-M. , Kulmar , T. , Mäesalu, A. , Piirimäe, H. , Piirimäe, K. , Piirimäe, P. , Teder, O. (2000). Inimene, ühiskond, kultuur II. Keskaeg ja varauusaeg . Koolibri
Gurevitš, A. (1992). Keskaja inimese maailmapilt . Tallinn: Kunst
http://historic.ru/books/item/f00/s00/z0000033/st007.shtml
http://www.medieval-spell.com/Medieval-Peasants.html
Keskaja inimene. (2002) Koost . Le Goff, J. Tallinn: Avita
Kõiv, M. , Laur , M. (2007). Inimene, ühiskond, kultuur II osa. Keskaeg. Tallinn: Avita
Le Goff, J. (2000). Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn: Kupar
Põltsam, I. (2002). Söömine- joomine keskaegses Tallinnas. Tallinn: Argo