Talupoegade elu keskajal (3)

Talupoegade elu keskajal
Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud , feodaalid ja talupojad. Kogu maa kuulus kirikule või feodaalidele. Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama .
Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi. Nende koormised olid väiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda .
Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks . Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid).
Põlvest põlve harisid talupojad maad esiisadelt õpitut viisil ja suhtusid uuendustesse üsna umbusklikult. Vanad tavad püsisid visalt . Siiski toimus põlluharimises mitmeid olulisi muutusi, arenesid talupoegade oskused ja rakendati paremaid maaharimisviise .
Algul oli valitsevaks kaheväljasüsteem. Ühele poolele põllumaast külvati vili, teine aga jäeti kesa alla. Järgmisel aastal pooled vahetati. Nii sai osa maast igal aastal puhkust ja poldu ei kurnatud üleliia.
Levinud oli aletegemine. Mets raiuti maha ja süüdati põlema, puhastatud pinnasele külvati siis vili. Nii saadi juurde uudismaad.
Ajapikku hakati kasutama kolmeväljasüsteemi: ühele osale põllust külvati suvivili, teisele talivili, kolmas jäeti aga kesa alla puhkama . Selline korraldus oli senisest soodsam , sest nüüd külvati igal aastal kahele kolmandikule põllust, mitte enam üksnes poolele.
Põhja-Euroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost . Lõuna pool olid aga kivist või savist elamud , mille katused olid laotud katusekividest. Maja koosnes enamasti ühest muldpõrandaga ruumist, mille keskel või nurgas paiknes tulekolle. Kuna korstnaid ei olnud, pääses suits välja erilisest katuseaugust, aknaavadest või uksest. Mõnikord elasid koduloomad sama katuse all. Mööblit leidus toas napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud koos järidega, kirst või kapp rõivaste hoidmiseks ning jõukamates peredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Toas hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule ohutamiseks ning käsikivi. See tarberiist tuli võõraste pilkude eest hoolikalt peita , sest talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga.
Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust , põhja pool aga rukkist . Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini.
Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus , mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri piirkondade vahel olid nõrgad ja kauplemist peaaegu polnud. Raha oli käibel vähe.