Traditsioonilised kuluarvestuse meetodid (6)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI TALLINNA KOLLEDŽ
Majandusarvestus
TRADITSIOONILISED KULUARVESTUSE MEETODID
Ainetöö
Juhendaja :
Tallinn 2009

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 4
1. KULUDE KALKULEERIMISMEETODID 5
2. TÖÖKULUARVESTUS 6
2.1.Tellimuse kuluarvestus 8
2.2.Lepingu kuluarvestus 9
2.3.Partii kuluarvestus 9
2.4.Projekti kuluarvestus 10
3. PROTSESSIJÄRGNE KULUARVESTUS 11
3.1.Protsessi kuluarvestus 12
3.1.1.Ühistoote kuluarvestus 13
3.1.2.Kõrvaltoote kuluarvestus 14
3.2.Teenuse, funktsiooni kuluarvestus 14
3.3.Üksiktoote kuluarvestus 15
4. OPERATSIOONI KULUARVESTUS 16
TEGEVUSEL BASEERUV KULUARVESTUSMEETOD 17
KOKKUVÕTE 18
VIIDATUD KIRJANDUS 19

SISSEJUHATUS

Globaliseerumine, maailmaareng ja üha tihenev konkurents on viinud ka ettevõtluses ootamatute uuenduste ja muudatusteni. Muutunud keskkond nõuab endisest rohkem infot kulude ja tegevustulemuste kohta ettevõtte tegevuste, protsesside, toodete, teenuste ja klientide lõikes. Kahjuks on aga kuluarvestuse külg Eesti ettevõtete juhtimisarvestuses suhteliselt tagaplaanile jäänud. Praegusel majanduskriisi ja kokkuhoiu ajal tuleks aga veel enam pöörata tähelepanu piiratud ressurssidele ja kulude arvestusele. Paljud ettevõtted aga toetuvad oma juhtimisotsustes hoopis finantsarvestusele, mõtlemata sellele, raamatupidamislikult jäävad paljud kulud hoopis tootele või teenusele kandmata.
Käesoleva ainetöö eesmärgiks ongi kirjeldada erinevaid kuluarvestusmeetodeid. Millal tasuks ettevõttel praktiseerida tellimusjärgset kuluarvestust , millal protsessijärgset kuluarvestust ning mis vahe on üldse kulude kalkuleerimise meetoditel .
Kuluarvestussüsteemi ja ka kulude kalkuleerimise meetodi valik on väga oluline, et välja arendada uusi tooteid ja teenuseid, mis toodaksid kasumit, aga vastaksid ka klientide ootustele. Samuti aitab õige kuluarvestussüsteem suunata toodangu struktuuri ja investeerimisotsuseid, valida õigeid hankijaid, organiseerida tootmisprotsesse, valida alternatiivide vahel. Aga mis kõige tähtsam, õige kulude kalkuleerimise meetodi abil saab määrata kõige õigema hinna ning seeläbi ka ettevõtte kasumlikkust tõsta.

KULUDE KALKULEERIMISMEETODID

Kuluarvestusmeetodi eesmärgiks on võimalikult adekvaatselt arvestada kulusid tulenevalt ettevõtte kuluarvestuse eesmärgist ja äritegevusest. Iga ettevõtte kuluarvestuse meetodites on lisaks üldistele põhimõtetele alati hulk vaid sellele ettevõtte ainuomaseid jooni. Enamvähem samas ärivaldkonnas tegutsevate ettevõtete kuluarvestussüsteemides on märkimisväärselt palju sarnaseid jooni. Samuti ettevõtted, mis tegutsevad erinevatel aladel, kasutavad ka erinevaid kuluarvestuse meetodeid . Aga kõik sisaldavad põhilisi kuluarvestuse põhimõtteid, mis on seotud kulude liigitamise , analüüsi ja jaotamisega. (1, lk 15)
Kuluarvestuses kasutatavaid põhisüsteeme on kaks: tellimuste kaupa kirjendamine ehk tellimuste kalkuleerimismeetod ning toote valmistamise käigu protsesside või allüksuste lõikes kirjendamine. Protsessijärgset kuluarvestust kasutatakse, kui sama toodet valmistatakse muutumatuna pikka aega. Teine süsteem on kohasem , kui igal tootmisperioodil tehakse tellija soovide kohaselt omaette töid või valmistatakse omaette tooteid. Sõltumata kuluarvestuse süsteemist tekib ühiku hinna määramisel ikkagi vajadus mingisuguse keskväärtuse leidmise järele. Meetodite erinevus seisnebki selle leidmise viisis. (2, lk15) On olemas ka kolmas kuluarvestussüsteem, mida nimetatakse operatsioonimeetodiks ning mis on segu protsessi ja tellimusjärgse kuluarvestuse süsteemist.

TÖÖKULUARVESTUS

Töökuluarvestust nimetatakse ka tellimuskuluarvestus ja tellimusjärgne kuluarvestus. Töökuluarvestus on toote kuluarvestus, kus kuluobjektiks on töö ja kulud arvestatakse kindlale tööle. Töökuluarvestuse süsteemides liigitatakse kulud töö-, materjali- ja üldkuludeks, mis jaotatakse kulukeskustesse, kust need kulud jaotatakse kõikide toodetud kuluühikute vahel. Üldkulude jaotamise aluseks on kindel toode, leping, partii, või leping, mis on üldjuhul üksteisest erinevad ja määratletavad.
Seda meetodit rakendatakse kui on tegemist ainiktootmisega. Põhilised tööstusharud, kus antud meetodit rakendatakse on trükitööstus, ehitus, lennundus , mööbli- ja masinatööstus. Näiteks võib konkreetseks tellimuseks olla unikaalne silla ehitus või viie spetsiifilise traktori tootmine. Kuna ettevõtte poolt toodetavad kaubad või teenused ei ole sarnased, siis kulub iga tellimuse kohta erinev kogus otsest materjali ja tööjõudu ning üldtootmislikke ressursse. Antud valdkondades on enamasti enne tellimuse vastuvõtmist vajalik eelarve koostamine, mis on hiljem tegelike andmete võrdluse aluseks.
Eeltoodust lähtub, et tellimusjärgse kalkuleerimise kuluobjektiks on tellimus ise. Kõik tellimusega seotud erinevad kululiigid võivad olla kulukäituriteks. Seega, kui muutub mõne kulukäituri väärtus, põhjustab see muutusi kogu kalkulatsioonis.
Tellimusjärgse kalkuleerimise puhul jagunevad kulud konkreetse tellimuse otse- ja kaudkuludeks. Otsekulud on otseselt seotud konkreetse tellimuse täitmisega, näiteks otsene materjali- või tööjõukulu. Kaudkulud on kaudselt seotud tellimuse täitmisega ning neid ei saa seostada otseselt konkreetse tellimusega. Näiteks seadmete amortisatsioon , energiakulu, kaudne tööjõukulu ( meistrite , osakonna juhatajate palgad) ning muud tootmiskulud .
Kulude jagunemine tellimusele/tööle on kirjeldatud joonisel 1.
Kulude jagunemine tellimustele
Otsene materjal
T
E
L
L
I
M
U
S
OTSEKULUD
Otsene tööjõud
Seadmete amortisatsioon
TOOT- MISE ÜLD-KULUD
Energia
KAUD -
Kaudne tööjõud
KULUD
Muud tootmiskulud
Joonis 1. Kulude jagunemine tellimustele (4, lk 53)
Töökuluarvestuse kalkuleerimise etapid:

Kuluobjekti ehk tellimuse määratlemine,

Tellimuse otseste kulude kindlaks määramine,

Tellimuse kaudsete kulude kindlaks määramine,

Kaudsete kulude jaotusbaasi valik ja jagamine kuluobjektile,

Tellimuse valmistamiseks kasutatud ressursside kulude kindlaks­määramine.
Töökuluarvestuses vaadatakse iga tööd kui ühte väljundit ja kulud arvestatakse tööle vastavalt kulutatud ressursside hulgale. Töökuluarvestuses kasutatakse eraldi kontosid erinevate tööde jaoks. Töökuluarvestuses on sobilik järgmist tüüpi tootmisprotsessides:

• Toote iga ühik või partii on selgelt eristatav teistest toodetest
  
• Iga ühik on suhteliselt suure väärtusega
  
• Iga töö on tihti erinevate kuludega
  
• Iga töö otsekulud on võimalik paigutada tööle
  

Töökuluarvestus omakorda jaguneb vastavalt kuluobjektidele neljaks (joonis2):
Töökuluarvestuse liigitus
TÖÖKULUARVESTUS
Tellimuse k. Lepingu k. Partii k. Projekti k.
Joonis 2. Töökuluarvestuse liigitus. Autori joonis

Tellimuse kuluarvestus

Tellimuse kuluarvestuse eesmärgiks on leida tellimuse täitmiseks tehtud kulud, mis koosnevad tellimuse otsekuludest ja kaudkuludest (tootmise üldkuludest). Iga tellimuse kohta koostatakse vastavad kulude andmikud, kuhu kantakse järgmised otsekulud:

• Otsesed töökulud- sisaldavad nii ajatöö kui ka tükitöötasu
  
• Otsesed materjalikulud - põhinevad ostetud või laost väljastatud materjalidel ja pooltoodetel.
  
• Muud otsesed kulud- kulutused, mis tekkisid spetsiaalselt selle töö tegemisel, näiteks tööriista rent, litsentsid jms.
  

Otsekuludele lisatakse tootmise üldkulud, mis on jaotatud lähtudes valitud jaotusbaasist ja jaotusmääradest. Üldkulud kantakse tellimustele erinevate kulujaotusmeetodite abil nagu:

• Traditsioonilise kuluarvestusmeetodi abil, kasutades töö- ja masintunni jaotusmäärasid
  
• Tegevuspõhise kuluarvestusmeetodi abil, lähtudes tegevustest ja kasutades erinevaid kulukäitureid. Tänapäeval ja tulevikus laieneb tegevuspõhise kuluarvestuse kasutamine.
  

Kuigi tellimuse kuluarvestust võib ühendada mistahes kuluarvestuse põhimõttega, näiteks ka standardse kuluarvestuse või osakuluarvestusega, kasutatakse seda tavaliselt koos täiskuluarvestusega.(1, lk15)

Lepingu kuluarvestus

Lepingu kuluarvestusel on palju sarnasusi tellimuse kuluarvestusega ja enamasti kasutatakse seda töödel, mis on seotud ühe teatud kohaga, suhteliselt pika kestvusega ja mis võetakse ette tellija erinõuete järgi (näiteks ehituses). Enamusel lepinguga seotud tegevustel võib nende eraldatud olemuse tõttu tavalisest rohkem kulutusi liigitada otseste kulutuste alla ( näiteks telefonikulud, töötasude väljatöötamine, transpordikulud ). Lähtudes eelnevast on väiksem kaudsete kulude osatähtsus. Eriline lepingutega seotud joon on see, et enamasti teeb klient vahemakseid, mis sageli tulenevad mõnede lepingute pikaajalisusest ja suurest väärtusest. Ehituses on nende vahemaksete aluseks vastav akt, mis kinnitab tehtud tööde mahu ja vastavuse kokkulepitud nõuetele. Kuna lepingud sageli pikenevad üle ühe finantsaasta , on tähtis hinnata saadud kasumit ja pooleliolevate tööde mahtu.(1, lk15)

Partii kuluarvestus

Partii kuluarvestuse meetod on arvestusmeetod, mida kasutatakse siis, kui identsete artiklite arv on suur ja neid toodetakse koos ühe partiina. Kulude arvestamine on väga sarnane töötulu arvestusele. Partiisse suhtutakse tootmise ajal kui töösse ja erinevad kulud ( materjal, tööjõud ja muud kulud) arvestatakse tavalisel moel. Partii täitmisel jagatakse kogu partii üldkulud toodetud ühikute arvuga, et saada keskmine ühikukulu. Partii maksumuse arvestamise meetodit kasutatakse erinevates ettevõtetes nagu rõivatööstus, jalatsitööstus, elektrilised komponendid. Samuti suureneb partii kuluarvestuse meetodi kasutamine kaubanduses, et hinnata ostetud kaubapartiidelt ja sortimendilt saadud kasumit. (1, lk15)
Partii kuluarvestust kasutatakse nii töökuluarvestuses kui ka protsessikuluarvestuses lähtuvalt sellest, kas partii valmib üksikute tehtud tööde või protsessis tehtud tööde tulemusena.

Projekti kuluarvestus

Projekti kuluarvestuse meetod on arvestusmeetod, mida kasutatakse siis kui tegemist on projektiga ja eesmärgiks on leida projekti täitmiseks tehtud kulud. Projekti all mõistetakse teatud ajaperioodil ainulaadse eesmärgi saavutamiseks tehtavate tööde ja tegevuste kogumit Nüüdisaegses juhtimises kasvab projektipõhise juhtimise osatähtsus ja seetõttu muutub järjest olulisemaks projekti kuluarvestus. Olulisemad projekti tunnused on järgnevad

• Spetsiifiline ja mõõdetud eesmärk
  
• Ühekordsus ja ainulaadsus kliendile
  
• Uudsus, kordumatus ja riskid
  
• Konkreetne tulemus, lõpptähtaeg
  

Juhul kui projekti elluviimine jääb mitmesse perioodi, on kulude juhtimiseks ja arvestuseks oluline lõpetatud tööde mahu ja kulutuste hindamine. (3, lk15)

PROTSESSIJÄRGNE KULUARVESTUS

Protsessijärgset kuluarvestust kasutatakse seal, kus tooted või teenused on järjestikuste pidevate või korduvate operatsioonide või protsesside tulemuseks. Kulusid ei arvestata tööde vaid protsesside viisi. (1, lk15)
Protsessijärgse kalkuleerimise peamisteks erinevusteks tellimusjärgsest on:

Pidevalt toodetakse sama toodet, kõik tooteühikud on identsed,

Kulude arvestus toimub mitte tööde, vaid osakondade lõikes,

Kuluarvestuse lähtedokumendiks on osakonna toodangu aruanne, mitte tellimuse kulukaart,

Ühiku kulud liidetakse mitte tööde, vaid osakondade kaupa nende tootmisaruannete põhjal (Rünkla, 1997, lk 25). (4, lk 56)
Protsessijärgne kuluarvestusmeetod on lihtsam kui tellimuste kalkuleerimise süsteemi puhul, kuna kulud tuleb identifitseerida piiratud arvu tootmisosakondade või protsesside kaupa ning mitte sadade ega tuhandete üksiktööde lõikes. Koos toote liikumisega ühest osakonnast teise kantakse edasi ka kulud. Protsessi A kulud kantakse edasi protsessile B, seal lisanduvad uued kulud, mis seejärel järgmisele protsessile edasi kantakse ja nii kuni toodangi valmimiseni moodustub selle kumulatiivne kulu. (2, lk15)
Protsessikuluarvestust kasutavad organisatsioonid , mis toodavad palju ühesugeseid tooteid, teenuseid. Protsessikuluarvestus on sobilik järgmistel juhtudel:

• Tooted on suhteliselt homogeensed ja üksteisest raskesti eristatavad
  
• Üksikud tooteühikud on tavaliselt madala väärtusega
  
• Üksikute tooteühikute otsekulusid on raske eristada või need on väheolulised
  

Protsessikuluarvestuse informatsioon on ettevõtetele järjest olulisem strateegiliste juhtimisotsuste vastuvõtmisel. Näiteks kui organisatsioon konkureerib, kasutades kas kululiidri või eristumise strateegiat ja organisaatsiooni üldkulud on keerulise struktuuriga, siis ei ole otstarbekas kasutada mahupõhist töökuluarvestuse süsteemi, vaid tegevuspõhist protsessikuluarvestuse süsteemi. Protsessikuluarvestuses arvestatakse kõiki teatud perioodil toodetud ühikuid ühtse väljundihulgana ja ei arvestata kulusid jooksvalt iga eraldi toodetud ühiku kohta. Ühiku kulu arvutatakse, jagades protsessi kulud valmistatud toodete, teenuste arvuga. (3, lk15)

Protsessi kuluarvestus

Protsessi kuluarvestuse meetod on sobiv siis, kui toode läbib terve seeria järjestikuseid automatiseeritus protsesse, nagu paberi tootmine, õlide rafineerimine, värvitööstus, toiduainete tööstus. Kuluarvestus toimub mitte tööde vaid protsesside viisi. Protsessi kuluarvestuses jagatakse iga protsessi kogukulud protsessi läbinud toodete arvuga, saades keskmise ühiku kulu. Eelneva protsessi ühiku kulu on järgneva protsessi sisendkuluks.
Praktikas ei teki protsessis ainult valmistooted, vaid alati jäävad protsessi ka erinevas töötlemisstaadiumis pooltooted. Kõik valmistooted ja erinevas valmidusastmes pooltooted esitatakse perioodi lõpus kuluarvestuse eesmärgil kui „ekvivalentseid ühikuid“. See tähendab vastavat arvu täiesti valmis tooteid ja erinevas valmidusastmes pooltooteid. Ühiku kulu saame jagades kogukulud ekvivalentsete ühikute arvuga.
Protsessi kuluarvestuses, kui töötlusest tuleb korraga kaks või rohkem toodet, võib tekkida vajadus ühistoote ja kõrvaltoote eristamiseks. Üks põhilisi erinevusi nende vahel on väärtuse erinevus, kusjuures protsessi tulemusena tekkinud ühistoote väärtus on suur ja kõrvaltoote väärtus väike. Niisiis jaguneb protsessi kuluarvestus omakorda ühistoote kuluarvestus ja kõrvaltoote kuluarvestus. (1, lk15) Probleemiks nendele kulude arvestamisel on aga, et enne lahknemispunkti on ühis- ja kõrvaltooted üksteisest eristamatud. Täpsemalt selgitab joonis 2 ja alljärgnevad alapunktid.
Ühend- ja kõrvaltoote valmistuskäik
Hargnemispunkt
Tööjõud Ühistoode A Tööjõud ja üldkulu
Materjal Ühendprotsess Ühistoode B Tööjõud ja üldkulu
Üldkulu Kõrvaltoode C
Joonis 2. Ühend- ja kõrvaltoodete valmistuskäik (2, lk15)

Ühistoote kuluarvestus

Ühistoote kuluarvestus on meetod, mida kasutatakse, kui töötlusest tuleb korraga kaks või rohkem toodet ning igaühel neist on märkimisväärne müügiväärtus võrreldes teistega . Ühistooted tekivad tootmisprotsessi loomupärase olemuse tõttu kus tooteid eraldi toota ei saa, näiteks lauad ja prussid, liha ja nahk.
Kulud kogu tehnoloogilise protsessi teatud osani on ühised, kuid sealt edasi, tulenevalt tehnoloogilisest skeemist jaotuvad erinevate ühistoodete vahel. Erinevaid ühistooteid töödeldakse seejärel edasi ning neile lisanduvad vastavad hilisemad lisatöötluskulud.(1, lk15)
Levinuimad jaotusmeetodid:

• Jaotamine füüsiliste ühikute alusel
  
• Jaotamine müügiväärtuse alusel
  
• Jaotamine fiktiivse müügiväärtuse alusel(1, lk15)
  

Kõrvaltoote kuluarvestus

Kõrvaltoote kuluarvestus on meetod, mida kasutatakse siis, kui toode või kõrvaltoode tekib juhuslikult põhitoote tootmisel ning millel on põhitoodetega võrreldes väike väärtus. Kõrvaltooted on näiteks kondid, rasv ja teatud siseorganid lihatööstuses, saaepuru, puidutööstuses. Alati ei ole võimalik teha vahet ühis ja kõrvaltootel, teatud artikli täpne klassifikatsioon on otsustamise asi, mis sõltub kindlast olukorrast.
Kõrvaltoote kuluarvestuses kasutatakse järgnevaid variante:

• Puhasrealiseerimisväärtus lahutatakse tootmiskuludest
  
• Kogukulud lahutatakse kogukäibe väärtusest
  
• Müügitulusse suhtutakse kui juhuslikku tulusse ja kantakse kasumisse
  
• Käsitletakse kui ühistooteid(1, lk15)
  

Teenuse, funktsiooni kuluarvestus

Teenuse, funktsiooni kuluarvestus on meetod teatavate teenuste või funktsioonide (sööklad, hooldustööd, personalitöö) kuluarvestuse teostamiseks. Teenuste kuluarvestust kasutavad ettevõttes, mis pakuvad teenuseid või kulukeskused, mis osutavad siseteenuseid. Neid vaadeldakse kui teeninduskeskusi, -osakondi või –funktsioone. Seega võib teenuseid pakkuda müügiks (ühistransport, restoranid ) või võib teenindust pakkuda ka ettevõtte sees (raamatukogu, laod ). Tüüpilised teeninduse kuluarvestuse kuluühikud on järgnevad:

• Transport: tonn -kilomeeter, reisija -kilomeeter, läbitud kilomeetrid
  
• Haiglad : patsient-päevad, operatsioonide arv
  
• Elekter : kilovatt- tunnid
  
• Hotellid: kasutatud voodikohtade arv ööpäevas
  

Iga ettevõte peab määrama millist kuluühikut kasutada. Mida sarnasem teiste samade tegevusalade ettevõtetega, seda lihtsam on teha võrdlusi.
Teenindusühiku kulu = Perioodi kogukulu / Teenusühikute arv perioodis (1, lk15)

Üksiktoote kuluarvestus

Üksiktoote kuluarvestus on kuluarvestuse meetod, mida kasutatakse siis, kui ettevõte toodab ainult ühte toodet või osutab ainult ühte teenust. Sageli on tegemist homogeense protsessiga, kus kogu tootmisprotsess allutatud ühele tootele ja sageli on kõrgelt automatiseeritud. Kui kasutatakse üksiktoote kuluarvestust, siis tavaliselt ignoreeritakse perioodi lõpuks osaliselt valmis ühikuid. Seda tehakse nii nende suhteliselt väikse tähtsuse tõttu ja et nende väärtused perioodist perioodi on suhteliselt võrdsed. Tüüpiline näide on näiteks tsemenditootmine, piimatööstused, kaevandused , karjäärid jms.
Ühikukulu arvestamine toimub järgnevalt:
Ühiku kulu = Perioodi kogukulud / Tooteühikute arv perioodis (3, lk15)

OPERATSIOONI KULUARVESTUS

Operatsioonikulu arvestus on töö- ja protsessikuluarvestuse hübriid, mida kasutatakse organisatsioonides, mis toodavad suuri, ühesuguste toodetega partiisid, kasutades eri tüüpi materjale. Töökuluarvestust kasutatakse otseste materjalikulude arvestamisel ja protsessikulude arvestust töötlemiskulude (konversioonikulude) arvestamisel ja jaotamisel toodetele teenustele.
Nii töökuluarvestust, protsesskuluarvestust kui ka operatsioonikuluarvestust kasutatakse lähtuvalt kuluarvestuse süsteemi ülesehitusest kombineerituna nii tegelikel kuludel, normkuludel kui standardkuludel põhinevate kuluarvestuse süsteemidega. (3, lk15)

TEGEVUSEL BASEERUV KULUARVESTUSMEETOD

Protsessijärgse või tellimusjärgse arvestuse meetodite põhimõtete alusel jaotatakse tootmislikud üldkulud tooteliikidele peamiselt mahupõhiste näitajate (töötunnid, masintunnid, põhitöötajate palgad jms). Need meetodid aga tekkisid ja võeti kasutusele juba selle sajandi kahekümnendatel aastatel. Praegusel ajal on aga tootmis ja majanduskeskkond tänu tehnoloogilisele arengule palju muutunud, ning seetõttu ei pruugi ka traditsioonilised kuluarvestusmeetodid anda enam kõige õigemat tulemust.
Traditsiooniliselt oli kulukandja toode. Järjest enam aga vaadatakse tänapäevases turumajanduse situatsioonis kulutekitajana tegevust. Teatud tegevuste tulemusena sünnib toode. Hinnatakse tegevusi ja nende teostamiseks tehtud kulude optimaalsust. Nendest arusaamadest lähtudes on välja arendatud tegevuspõhise kuluarvestuse süsteemid (Activity Based Costing- ABC). (5, lk 36)

KOKKUVÕTE

Sarnased ettevõtted kasutavad tootmisel erinevaid tehnoloogilisi protsesse. Iga kauba tootmiseks on ettevõttel vajalik paika panna konkreetne tehnoloogiline skeem, mis saab alguse toormaterjali alg­töötlusest ja lõppeb valmistoodangu lõppviimistlusega. Seega valmistatava toote eripärad määravad tehnoloogilise protsessi pikkuse, keerukuse, etappide arvu jne. Kasutatavast tehnoloogilisest protsessist sõltub ka sobiva kuluarvestusmeetodi valik.
Traditsioonilised kuluarvestusmeetodid jagunevad:

Töökuluarvestus ehk Tellimusjärgne kuluarvestus

Protsessikuluarvestus

Operatsioonikuluarvestusmeetod.
Kuna aga traditsioonilised kuluarvestusmeetodid on pärit käesoleva sajandi kahekümnendatest aastatest , on vahepeal toimunud palju tehnoloogilisi muutusi- tootmist on automatiseeritud, turuolukord on muutunud, toote kasutusaeg on muutunud jms. Sellega seoses on hakanud paljud ettevõtted kasutama tänapäevast ABC kuludekalkuleerimismeetodit, mis tähendab, et kui siiani on kasutatud kulukandjana teenust või valmivat toodet, siis järjest enam minnakse üle tegevuspõhisele kuluarvestusele kus kulukandjaks on tegevus.
Samas aga ettevõtted on erinevad, mis tähendab, et iga ettevõte peab valima arvestusmeetodi individuaalselt, nii et kasutatavad kalkulatsioonimeetodid kajastaksid piisavalt täpselt toimuvaid protsesse. Ettevõtte jaoks on peamine teada kui palju toodetav toode või teenus maksma läheb, sest ilma selleta ei saa teha ka õiget hinnapakkumist.

VIIDATUD KIRJANDUS

Haldma, T; Karu, S. Kuluarvestussüsteemi loomine ettevõttes. Tartu: Rafiko, 1999

Rünkla, J. Ettevõtte kulud, varud ja juhtimisotsused. Tallinn: Külim, 1997

Karu, S. Kulude juhtimine ja arvestus tulemuslikkusele suunatud organisatsioonis. I osa. Tartu: Rafiko, 2008

Peets , P. Juhtimisarvestuse loengukonspekt. Tartu: Tartu Ülikooli Rahanduse ja arvestuse instituut, 2001

Peets, P. Juhtimisarvestuse loengukonspekt. Tartu: Tartu Ülikooli Rahanduse ja arvestuse instituut, 2004
19