Jaan Kaplinski (1)

Jaan Kaplinski

Sündisin 22. jaanuaril 1941 Tartu naistekliinikus Toomemäel. Minu sünnipäeva pühitseti juba neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel, tõsi küll, V.I. Lenini mälestuspäeva nime all. Hiljem see püha kaotati põhjendusega, et Lenin elab igavesti . Nii J.K. isa kui ema olid segaverelised. Isa, Jerzy Kaplinski (1901 - 1944?) isa poolt esivanemad olid juudid ja legendide järgi oli keegi neist ka Bütsantsist pagend Laskarise soo esindaja. Isa ema, neiupõlvenimega Dziadulewicz põlvnes Poola tatarlastest, kellest üks 18. sajandi lõpul katoliku usku läks ja sai Amurati asemel nimeks Bonaventura. Jerzy Kaplinski töötas Tartu Ülikoolis poola keele ja kirjanduse lektorina, organiseeris Eesti-Poola seltsi ja poola kirjanduse laiema tõlkimise eesti keelde. Ta pi das avalikke ettekandeid poola kirjanike tähtpäevadel ja kirjutas eessõnasid tõlkeraamatutele ning poola kirjandust tutvustavaid artikleid ajakirjanduses, sh. ajakirjas "Looming". Ta oli pidand ka fakultatiivloenguid Euroopa kultuuriloost, mida omal kombel viiskümmend aastat hiljem kordas tema poeg "tõlkekabineti" sildi all 1983 - 1986. Isa vanaisa Edward Kaplinski (1834 - 1879 ) oli arhitekt , tema vend Leon Kaplinski (1826 - 1873) - maalikunstnik ja kirjanik, 1863. aasta ülestõusust osavõtja, kes hiljem ela s pagulasena Pariisis. Kaplinskite perele kuulunud Leon Kaplinski portree, mille oli maalind nimekas Poola kunstnik Henryk Rodakowski, hävis Tartus sõjatules. Isa isa Zygmunt Kaplinski oli olnd inseneriharidusega ja juhtind sajandi alguses aktsiaseltsi "Prodameta" Sankt-Peterburgi kontorit. Pärast tütre surma lapseeas saatis Z.K. naise ja poja mõneks aastaks elama äveitsi, Zürichisse, kus neil oli kontakte ka Vladimir Uljanoviga, hiljem Lenini nime all tuntud riigikukutajaga. Tänu sellele ja hilisemale ilmasõjale ja revolutsioonile Venemaal käis Jerzy Kaplinski koolis mitmel pool: Poolas, Venemaal ja Sveitsis .
Jaan K. ema Nora Raudsepp (1906 - 1982) oli ema poolt mulk, isa poolt võruke, nii ei ole Jaan K. esivanemate hulgas päris-eestlasi, mis võibolla seletab tema käitumises ja loomingus esinevaid ebaeestilikke jooni. Nora K. isa Jaan Raudsepp ( 1877 - 1961) on pärit Eoste külast Põlva lähedalt. Põlva lähedal elab palju Raudseppade suguvõsa esindajaid, kes on kauges suguluses ka naaberkülas Himmastes eland ja elavate Hurtadega (sh. Jakob Hurt). Abiellumise kaudu on Raudsepad seotud Astidega (sh. Karl Ast), sugulu s on ka Zirnaskitega Räpina poolt - seda perekonnanime kandis Nora Raudsepa vanaema Ann.
Nora Raudsepa ema Marie (1881 - 1971 ) neiupõlvenimi oli Jänes, tema ema Anna neiupõlvenimi omakorda Schulzenberg.Üks Anna Schulzenbergi õdedest - Ida - oli kirjanik Arvo Mägi ema. Jänesed on pärit Mulgimaalt, täpne koht teadmata. Schulzenbergid on pärit Hallistest , üks neist, Martin Schulzenberg oli Venemaa esimese duuma saadik Liivimaalt.
Elasime alates 1944. aasta sügisest Tartus Ülikooli tänavas, alguses oli meie aadress Ülikooli 19 - 2, hiljem 15 - 2. Ka sellest majast ja naabritest olen kirjutand oma raamatus "Kust tuli öö". Inimeste nimed on muudetud: Leo Pihlapiks olen nimetand Laur P ehapi, kes oli maja endise omaniku proua Pehapi poeg. Elasime kahes toas, köök ja muud kõrvalruumid olid mitmele perele ühised. Hästi mäletan veel perekond Bochmanne, kes elasid kahes toas köögi kõrval ja kellel sündis tütar, kellele minu ema aitas leida i lusa nime - Bianca . Mänguseltsilisi mul omas korteris siiski ei olnd kui jätta arvestamata Pehapite kass Ants ja Bochmannide koer Kärr. Veidi suhtlesin maja teises otsas elava rätsepm eister Uuseni poja Tõnisega ja vahel juhuslikult muude lastega mitme maja ühisel õuel, kuhu pääses kino Ateen (hiljem "Saluut") vastast. Sinna õuele pidime laduma oma talvepuud, mis pärast riidas kuivamist viidi keldrisse. Keldrist tassis tädi Eva nad üles teisele korrusele ja keldris mängisin vahel lastega peitust. Maja pöönin g jäi mul läbi käimata, mõtlen praegugi vahel, mida seal võis olla ja mul on kahju, et ma seal ei käind.
Muudest naabritest on vähem mälestusi. Kõige halvem oli see, kui meie seina taga peeti pidu. Naabritest eraldas meid ainult suletud ja ehk tekiga kaetud vaheuks, nii kostis seltskonna laul ja kära meie tubadesse ja ei lasnud meil magada. Ehk on see üks põh jus, miks ma tänini kärarikkaid olenguid ei salli ja Pehapi Laur on mind joodikute vastu allergiliseks muutnud. Naabrite hulgas oli paar korda ka mitte-eestlasi, Eestimaa venelased Trudnikovid ja lühemalt sõjaväelendur Silitski, venestund poolakas, kelle n aine oli tatarlane ja mängis plaatidelt tatari muusikat. Nendega oli meie läbisaamine hea, vahel isegi parem kui eestlastega. Kui juba oskasin natuke vene keelt, suunasid ema ja tädi mind seda jutuajamises naabritega kasutama. Mingit vastumeelsust vene kee le nagu kõigi muude keelte vastu meie perekonnas ei olnd. Vanaisa, ema ja tädi Mara olid saand venekeelse või osaliselt venekeelse hariduse ja nad kasutasid vene keelt tihti, tsiteerides luuletusi või öeldes mõned laused . Teine perekonnas tuntud keel oli s aksa keel, mida oskasid kõik peale minu: vene keelt vanaema ja tädi Eva ei osand. Lendur üllatas meid sellega, et kutsus kord vanaisa, kes ei olnd temaga söandand eriti avameelselt rääkida, kuulama Ameerika Hääle venekeelset saadet, öeldes, et kuulame nüüd vaba raadiot. On palju kirjutatud sellest, kui raske oli lastel kohaneda nõukogude elus kehtind kahe tõega. Ma ei saa öelda, et see oleks minule olnd mingi eriline probleem. Tõed, milles kasvasin olid nii erinevad ja vastandlikud, et nad ei saand omavahel segi minna. Me ie kodus oodati ameeriklasi ja peeti vene valitsust kõlbmatuks, koolis ja ajalehtedes esinesid ameeriklased kuratliku jõuna ja Nõukogudemaa kehastas kõike positiivset , head ja ilusat . Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Minu lugemisvarag i koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis , kust ta mõne aasta pärast halva ankeedi pärast lahkuma sunniti, tõi ta sealsest raamatukogust mulle lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. Mäletan tänini midagi niisugustest raamatu test nagu Karin Michaelise Bibi-lood, Karl May Winnetou -sari, Väike lord Fauntleroy, Roosa saar, Doktor Dolittle ja mitmed teised. Ka muud eestiaegset lastekirjandust puutus mulle kätte, sealhulgas Karl Ristikivi "Semud" ja " Lendav maailm". Need laenasin p erekonnasõprade Starkopfite riiulilt.
Vahel mõtlen, et ei olegi päris kirjandus- ja kunstiinimene, vaid mingi segu ühelt poolt kollektsionäärist ja teiselt poolt müstikust. Türgi intellektuaalid võtsid mind endastmõistetavalt müstikuna. Kollektsionäär olen lapsest saadik. Olen kogund marke , te lliskive, kuid ka abstraktsemaid asju nagu keeled, kultuurid, religioonid . Mul on nõrkus kaartide ja ülevaateteoste vastu à la "Maailma keeled" või "Maailma maad ja rahvad ", floorad ja faunad. Mulle meeldib selkombel osa saada maailma rikkusest, sellesse s üvenemine on raskem. Lapsepõlves juba lugesin kaugõppes õppiva ema kõrval tema keeleteaduse konspekte, eriti põnevad olid keelkondade ja keelte loetelud. Mingi samasugune tunne on lugeda margikataloogi, raamatut toalilledest või akvaariumikaladest: ka nend ega olen ma tegelnud. Tundide kaupa võin mõelda, mis kalu või lilli veel hangin ja kasvatan. Tegelikkuses pole mul kunagi olnd erilist aega neid elusolendite kollektsioone suureks paisutada. Aga ma teadsin juba lapsena, et mul peab olema maal elamine. Aast aid hiljem meil ka õnnestus see hankida. Seal olen rajand väikese pargi, kus on sadakond puu- ja põõsaliiki - see on ilmselt minu kõige õnnestunum kollektsioon, milles ei puudu ka mõned Eestis ilmselt väga haruldased liigid. Nende puude hankimine , nagu ka margi, kala või lille ostmine on mulle ikka midagi olulist ja põnevat, midagi, mida lükkan edasi ja mida tehes olen väga erutatud , kerges kaifis. Midagi sarnast on mulle olnd ka keeltega tutvumine . Olen uurind õige mitmesuguste keelte grammatikaid ja mõnd nendest ka mõnevõrra õppind, näiteks iiri, walesi ja handi keelt. Kollektsionäär olen ka kirjanduse vallas. Mulle meeldib lugeda rohkem kirjanduslugusid kui kirjandust ennast. Lapsena oli minu lektüüriks Friedrich Schilleri Lääne-Euroopa kirjanduse ajalugu, seda lugesin korduvalt ja sealt pärineb vist minu põhiline kirja nduslooline eruditsioon . Kui hiljem hakkasin lugema autoreid, kellest selles raamatus juttu on, olin pettund, kuna kirjandus ise ei olnd nii huvitav, kui olin lootnud. Minu kujutlus kirjandusest ei vastand tegelikkusele. Igasugu katalooge, ülevaateid ja lo etelusid uurin praegugi vahel. Lapsepõlves Ülikooli tänaval aga oli üks minu lemmikraamatuid loomulikult Eesti Entsüklopeedia, mille vanaisale oli kinkind väljaandja - k/ü Loodus ja mis imekombel sõjatulest puutumata oli jäänd. Entsüklopeediat uurides veet sin ma palju tunde ja kahtlemata on see aidand kujundada minu maailmapilti, mida ehk võib nimetada entsüklopeediliseks: ta on sama kirju ja parasjagu pealiskaudne