Ta oli äärmuslik empirist ja väitis, et pole võimalik tõestada materiaalse maailma olemasolu. George Berkeley sündis 12. märtsil 1685. aastal Iirimaal Thomastownis pere vanima lapsena. Algselt õppis ta Kilkenny Kolledzis ning 1700. aastal, vaid 15. aastasena, asus õppima Dublinisse Trinity Kolledzisse, mille magistriõpingud lõpetas Berkeley 1707. aastal. Kaks aastat pärast seda, avaldas Berkeley oma esimese tuntuma teose ,,Visiooni uus teooria". 1710. avaldas ta ,,traktaadi inimtunnetuse alustest" (Treatise Concerning the Principles of Human Knowledge), millele ilmus 1713. aastal järg ,,Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel". Aastad 1714-1722 veetis Berkeley erinevates Euroopa riikides ning 1728-1731 Ameerikas. 1734 määrati ta Iirimaal Cloyne` piiskopiks, kellena veetis oma ülejäänud elu. Berkeley suri 14. jaanuaril 1753. südameinfarkti. Berkeley eitas mateeriat (materiaalse maailma olemasolu), lähtudes seejuures Locke'i
Teadus ja religioon Teadus ja religioon on paljude meelest kokkusobitamatud, teineteist välistavad vastandid, inimtunnetuse kaks äärmust, millel puudub igasugune ühisosa. Niisuguse üldlevinud diskursuse kohaselt ei tohiks korralikul ratsionaalsel, maailma realistlikult tajuval teaduseinimesel olla midagi pistmist pimeda, irratsionaalse usu ning sellega kaasneva nihestunud maailmanägemusega. Teisalt, õige ja jumalakartlik usklik ei tohiks lasta ennast eksitada ilmalike teadlaste jumalavallatust targutamisest selliste Kuradi
Tema kõige tundum teos on Metafüüsilised meditatsioonid Mehaanikas näitas liikumise ja paigalseisu suhtelisust Kosmogoonias arendas teadusele uut päikesesüsteemi loodusliku arengu ideed Sõltuvalt tema uurimustest matemaatika ja füüsika alal kujunes ka välja tema õpetus mateeriast ehk kehalisest substantsist Kahtluse meetod Descartes'i filosoofia eesmärk oli leida tõsikindel teadmine ehk teadmine milles saab täiesti kindel olla Inimtunnetuse mõõtmise kriteeriumiks on kahtluse puudumine. Seega tõsikindel teadmine on teadmine, milles ei saa enam kahelda Sellise teadmise leidmiseks, hakkas ta kõiges kahtlema Leidis, et taju ei saa usaldada (meeled ei täida kindluse nõuet), sest võimalikud on erinevad illusioonid ja tajuvead. Ta jõudis ühe filosoofia ajaloo kuulsaima üksikideeni: COGITO ERGO SUM ( mõtlen, järelikult olen olemas) Kui tajuvead, illusioonid ja kahtlused
Selles mõttes figureerib fenomeniline teadvus näiteks valu tundmisel, rõõmustamisel, värvutste tajumisel ja külma tundmisel. 4. Mõtteline teadvus on mõtete omamine. Mõtteline teadvus figureerib näiteks mõtlemise, plaanide tegemise ja millegi tõesuse ootamise puhul. Sõna „teadvus” kasutatakse tavaliselt mõnes neist tähendustest. Sõnakasutuse erinevus tuleneb peale nähtuste eneste erinevuse sageli ka maailmavaatelistest erinevustest. Teadvuse probleem on inimtunnetuse üks raskemaid probleeme, mis on võrreldav universumi tekkimise probleemiga. Materialistlikus maailmapildis tuleneb teadvuse mõistatuslikkus küsimusest, kuidas on põhimõtteliselt võimalik, et mateeria teatud korrastus ja dünaamika sünnitavad teadvuse. Teadvuse mõistatuslikkuse teesi pooldajate meelest ei saa sellele küsimusele vastata isegi juhul, kui kõik füsioloogilised ajuprotsessid on lõpuni ära seletatud. Pole selge, miks ei võiks inimene lihtsalt
filosoof, kes esindas interaktsionismi, arvates, et hing ja keha mõjutavad üksteist. Berkeley arvates võivad meil olla ideed, ilma et oleks väliseid objekte, seega pole materiaalsete kehade olemasolu eeldamine vajalik. Descartes aga ütleb, et aistingute põhjuseks on miski, mis erineb meie mõtlemisest, seetõttu on kindel, et peale mõtleva hinge ja Jumala on olemas ka materiaalne maailm. Mõlema arvates saavad üksnes ideed olla teadvuse vahetuks objektiks. See on üks mõte Berkeley ,,Inimtunnetuse printsiipide" esimesest lausest, mille ta võttis üle Descartes'ilt ja Locke'ilt. Teine mõte on, et lihtsad ideed pärinevad algselt kas välisest tajust või refleksioonist, see vastu kui kompleksideid tuleb vaadelda subjekti enda sünnitistena. Samuti on mõlema arvates ka Jumal olemas. Descartes esitas kaks argumenti Jumala olemasolu tõestuseks. Üks on variant ontoloogilisest argumendist, mille esimest korda
Ta huvitus matemaatikast, filosoofiast, meditsiinist, füüsikast, ökonoomiast, psühholoogiast, poliitikast ja geoloogiast ja peale selle, et ta oma emakeeles meisterlikult kirjutas, valdas ta veel kreeka, ladina, heebrea ja prantsuse keelt. 1709.aastal ilmus Berkeley filosoofilist õpetust ettekuulutav töö ,,Uus nägemisteooria", mis oli pühendatud tajumise psühholoogiale. Berkeley kireks oli võidelda uskumatuse vastu. Järgmisel aastal ilmus tema tähtsam teos ,,Traktaadi inimtunnetuse alustest". 1713. aastal algasid tema rännakud, mis viisid teda Londonisse, Pariisi ja Itaaliasse. Teda tabas igatsus misjonäritöö järele. Ta soovis viia ristiusu ,,metsikutele" ameeriklastele ja ehitada Bermuuda saartele kolledz, ent tema plaan ei saanud piisavalt toetust. Olles saanud 43. aastaseks otsustas ta abielluda Anne Fosteriga, kes köitis Berkeleyt ,,tema vaimsete väärtuste ja tema stiihilise kiindumuse pärast raamatutesse". Neil sündis seitse last. 1728
Kogemus ja õppimine See, milliseks õppimist mõistetakse, väljendub end, millisele kahest järgmisest rakenduspunktist langeb suurem osakaal: · inimest kui õppijat-püüdmisega mõista, mis temas juhtuma hakkab, millised on teadmisele tulemise seaduspärasused ja eksiteed, millal ollakse õppinud · inimvaimu ja inimtegevuse vilju-teadmisi, oskusi, vilumusi, väärtusi, lugusid-ja nende omandamist järgmise põlvkonna. Mõeldes need kaks viisi inimtunnetuse valda, võiks tingimisi rääkida õppiva inimese vaimu kahest põhihoiakust-kogemusest ja kogumisest. Hea õppimise tunnusjooned oleksid: autonoomia, dialoog, asjade nägemine eri vaatenurgast, isiklik suhe asjadesse, reflektiivsus, ühistöö nii asjatundjate kui kaaslastega. Tänane haridusideaal-kriitiline mõtlemine ehk valitsevate arusaamade pidev küsitavaks seadmine- eeldav avatusele ja vaatenurkade mitmekülgsusele lisaks ühteaegu ka erudatsiooni, seega nii
Nende seas on ka Hupeli kaudu saadud 13 eesti rahvalaulu. 19. sajandil hakkas saksa rahvas koonduma ühe rahvuse ja keele ümber. IMMANUEL KANT (1724-1804) Oli 18. sajandi II poole suurim filosoof. Sai mõjutusi soti empiirik David Hume`ilt. Ta õpetas, et tunnetus ja mõistmine sisaldavad nii ratsionaalset ainest, mida mõistus sinna asetab, kui ka kogemuslikku tegurit. Peateos on ,,Puhta mõistuse kriitika" (1781). Enne Kanti olid paljud mõtlejad veendunud, et võimaliku inimtunnetuse lõplikud piirid määrab tegelikkuses eksisteeriva koguhulk: me võime omandada üha rohkem ja rohkem teadmisi, kuni ühel hetkel teamegi kõike. Kant aga väitis, et mõistuse tunnetusvõimel on piirid. Tunnetuseks vajalik aine saabub läbi meelte, aga kohandub vastavalt mõistuse omadustele. See, mis jõuab meie teadvusesse on meeleorganite tegevuse tulemus ja inimene ei suuda kogeda seda, mida tema meeleorgan talle ei vahenda. Sellest
"uuriv" või isegi "kritiseeriv". Skeptitsism on filosoofiline õpetus ja tunnetus-teoreetiline printsiib, millele on iseloomulik kahtlemine teadmiste usaldusväärsuse ja objektiivsuse tegelikkuse tõese tunnetamise võimalikkuses. Skeptitsism on mõtteviis, mis seab argumenteeritult kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad. Lisaks Vana Kreeka koolkonna liikmetele leiab skeptitsismi ka mujal. Skeptitsism rõhutab ja absolutiseerib inimtunnetuse suhtelisust, puudulikkust ja ebatäpsust. Eristatakse teoreetilist ja praktilist skeptitsismi. Teoreetiliselt võib seada kahtluse alla kõike, mida ei saa tõestada, ning seda on väga palju. Ainukeseks valdkonnaks, mida ei saa seada kahtluse alla, on aprioorne teadmine. Ei saa kahelda aritmeetikas näiteks selles, et 2 + 2 = 4. Praktilises elus lähtutakse aga neist uskumustest, mis näivad olevat küllaldaselt põhjendatud, nõudmata tõestusi. John Locke eristas sellega
Kokku on siis kolme liiki otsustusi: 1. Analüütilised aprioorsed otsused, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu ja nende tõestus ei pea tuginema kogemusele. 2. Sünteetilised aposterioorsed otsustused, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise. 3. Sünteetilised aprioorsed otsustused, mis kuuluvad tõelise, täiusliku teadmise koosseisu. Sünteetilised aprioorsed otsustused tulenevad paratamatusest, üldkehtivusest ja seniste teadmiste avardamisest. Kanti analüüsid inimtunnetuse võimaluste ja piiride kohta viisid kolme küsimuseni: Kuidas on võimalikud aprioorsed sünteetilised väited matemaatikas, teoreetilises loodusteaduses jametafüüsikas? Kanti järgi on inimesel kolm põhilist tunnetuslikku võimet: meelelisus, aru ja mõistus. Meelelisus Kanti arvates on olemas meist sõltumatu maailm, mille kohta me ei saa midagi konkreetset väita. See on ,,asi iseeneses" ning see mõjutab meie meeleorganeid ja seda, kuidas asi meile näib, nimetab ta ,,asi meie jaoks"
See, milleks õppimine mõistetakse, oleneb, mida peame siin peamiseks ja oluliseks. Kas: 1. Inimest kui õppijat- et mõista, mis temas juhtuma hakkab, - kuidas ta oma teadmist loob, mis on teadmisele tulemise seadusepärasused ja eksiteed nind millal ollaks õppinud Või 2. Inimvaimu ja inimtegevuse tooteid- see on teadmisi, oskusi, vilumisi, tehnoloogiaid, väärtusi, lugusid jne - et need oleksid järgmise põlvkonna poolt omandatud Mõeldes need ümber inimtunnetuse 'valda, võiks rääkida õppiva inimese vaimu kahest põhihoiakust KOGEMISEST JA KOGUMISEST Tähtsaim on sooritus. Mida teeme, kui arvame end õppivat? Õppimist võib mõista erinevalr viisil- lähtuvalt sellest, milline inimtunnetuse aspekt on loetud keskseks Õppimine kui talletamine- Õppetus korrastab saadud kogemust, õpilane kasvatab teadmiste ladu Õppimine kui mõistimine- Teadmine on kogemust korrastav terviknägemine. Parim mõistmine saavutatakse tõsiasju uurides
soodustamist (nagu antiikaja praktilises filosoofias). Soov teha inimesi riigivõimu abil õnnelikeks on Popperi hinnangul ohtlik, kuna viib vältimatult katsele sundida indiviididele peale "kõrgemat väärtustekorda", mille kaudu riik õnne defineerib. Milline on Popperi käsitlus ajalooprotsessist? Inimkonna ajaloo kulg on tugevasti mõjutatud inimeste teadmiste kasvust. Sel ajal kui loodus-protsess allub loodusseadustele, pole inimtunnetuse arenemise valdkonnas võimalik leida sama-laadseid seadusi. Seetõttu ei saa inimkonna teaduslike teadmiste tulevast kasvu ratsionaalsete, teaduslike vahenditega ette ennustada. Kuidas iseloomustab Popper avatud ühiskondi? Sedalaadi ühiskondi iseloomustab Popperi sõnul iga indiviidi vabadus taotleda endale oma parema äranägemise kohaselt õnnelikumat elu ning võimalus kritiseerida sellelt seisukohalt kõiki ühiskonnaelu külgi. Filosoofia ajalugu I / FLFI.01.103.
c) Dualist ütleb, et armastus on hingeseisund. Mis on armastus materialisti seisukohalt? Armastus on ajuseisund. d) Kas materialismi seisukohalt peaks aatomis või neutronis olema mingi teadvusealge? Materialism ei eelda, et aatomis või neuronis võib leiduda midagi teadvusesarnast. e) Kas materialist peaks väitma, et aju eritab mõtteid samuti, nagu maks eritab sappi? Ei pea. 7.Lugege fragmente iiri filosoofi George Berkeley teosest „Traktaat inimtunnetuse printsiipidest“ ning vastake järgmistele küsimustele. a) Millist seisukohta pooldas keha ja vaimu probleemis Berkeley? Põhjendage oma vastust tema tsitaatidega. Idealism. Haistmine annab mulle lõhnad, maitsmine maitsmisaistingu, kuulmine helid kogu nende mitmekesisuses. Aistingud või ideed ei saa olla mujal kui tajuvas hinges. 4 b) Kuidas kritiseeris Berkeley üldlevinud arvamust, et asjad (nt majad, mäed) on olemas reaalselt, mõistusest (vaimust) sõltumatult?
versa; vastasel juhul ei läheneks me nendele kahele teadmusekollegiumile ja ei defineeriks neid spetsiifiliselt kui "religiooni" ja "loodusteadust". Antud arutluse käigus on meile hoopiski olulisem nende vaheline suhe, mis pole pelgalt taandatav sõnadele "religioon" ja "loodusteadus", vaid hõlmab kõike seda ampluaad, mis nende sõnadega kaasas käib. Teadus ja religioon on paljude inimeste meelest ühtesobitamatud, teineteist välistavad vastandid, inimtunnetuse kaks äärmust, millel puudub igasugune ühisosa. Niisuguse üldlevinud arusaama kohaselt ei tohiks ratsionaalsel, maailma realistlikult tajuval teaduseinimesel olla midagi pistmist pimeda, irratsionaalse usu ning sellega kaasneva maailmanägemusega. Teisalt, õige ja jumalakartlik usklik ei tohiks lasta ennast eksitada ilmalike teadlaste hoiakutest või tõestustest, sest need võivad viia Jumalast kaugemale. Sellisest arusaamast lähtudes võib tõdeda, et religiooni ja
võimalik välja mõelda palju taevateemasid; samamoodi, ja palju rohkem on võimalik filosoofianähtuste kohta rajada ning üles ehitada mitmesuguseid dogmasid. Ja niisuguse teatri näitemängudes on ka see, mis poeetide teatris paratamatult juhtub; et lava jaoks väljamõeldud jutustused on harmoonilisemad ja elegantsemad kui tõesed jutustused ajaloost, ja meeldivamad. Kokkuvõte Francis Bacon pidas teoses "Novum Organum" iidolite all silmas kummitusi, mis viivad inimtunnetuse valele teele. Minu vaated lähevad kõige enam kokku Baconi koopaiidoli tõlgendusega. Koopaiidolid on erinevatel inimestel kaasasündinud ning omandatud eripärad, mis mõjutavad inimeste arusaamu erinevatest asjadest. Igal inimesel on nad erinevad ning võivad olla põhjustatud mitmetest asjaoludest nagu näiteks kasvatusest, kogemustest, mis on elus läbitud, eluviisist või tunnetest. Bacon on öelnud: ,, Sest igaühel on mingi oma koobas või õõnsus, mis looduse valgust
Saksa klassikalise idealismi rajaja Immanuel Kanti kriitilises filosoofias esineb arusaamine tunnetuse sotsiaalsest olemusest 4 n.ö negatiivsel kujul. Kanti teeneks oli seniste tunnetusteoreetiliste vaadete kriitika. Ta väitis õigesti, et isoleeritud indiviidi tunnetuse raamides ei saa teadmisi anda ei meeled ega mõtlemine. Hegel asus historismi seisukohal, inimtunnetuse ajalugu on tema järgi vaimu enesetunnetuse avaldus. Üksikud inimesed surevad, nende isiklikud teadmised ja soovid ning püüdlused hävivad. Kuid ajalugu omab reaalse eksistentsi kultuuripärandi näol. Määravaks kultuuris on vaimne, mitte materiaalne külg. Rahvaste kultuur on maailmavaimu ilming. Kanti ja Hegeli õpetustes võib näha otsest seost idealismi ja tunnetuse sotsiaalse iseloomu väärtõlgendamise vahel. Organismi eluajal omandatava informtsiooni salvestamist, s
Õim, sealhulgas täheldades, et generatiivse semantika mudel – enne mõte (semantilised esitused), siis väljendus (pindstruktuurid, foneetiline esitus) - on "intuitiivselt loomulikum ja kergemini mõistetav" kui Chomsky vastupidine rida. 1970. aastatel ei huvitanud keeleteadust otseselt see, mis sünnib inimeste peades, kui nad kõnelevad, vaid keel kui "füüsiline reaalsus": sõnad, laused, tekstid. Tänapäeval peab eriti kognitiivne lingvistika keelt inimtunnetuse lahutamatuks osaks, mitte iseseisvaks nähtuseks ega süsteemiks. Keelenähtusi üritatakse seletada universaalsete kognitiivsete sündmuste ja võimete põhjal, grammatika on üksnes inimese teadmiste struktureeritud varamu. Sõnaraamat on lingvistilise kirjelduse esitamise koht, teooria ülesanne oleks seletada suhteid lingvistiliste üksuste ja tähenduste vahel. Kui keel on pigem protseduurne kui
Mõtlemine seevastu on Kant järgi “võime ise ettekujutusi luua” (B74jj) ning seda iseloomustab seega spontaansus. Mõtlemine on ettekujutuste kujundamise ja seostamise spontaanne võime. Kõige üldisemaks nimetuseks, mida Kant kasutab teadvuse elementide tähistamiseks, ongi ettekujutus (Vorstellung). Ettekujutusi vahetult antud objektidest nimetab Kant kaemusteks ehk intuitsioonideks. Kaemused on inimesel olemas tajumise kaudu. Just kaemustest pärineb inimtunnetuse sisu. Vor-stellen tähendab täht-tähelises tõlkes “ette-seadma”. Kaemuste kaudu seatakse mõtlemise ette see sisu, millest too võib hakata kujundama objekti tunnetust. Niisiis, lisaks kaemustele kui vahetutele ettekujutustele, toetub inimtunnetus veel vahendatud ette- kujutustele – nende suhe kaemustesse on vahendatud mälu, kujutlusvõime, võrdluse alusel teostatud üldistustega jt. subjekti toimingutega. Ilma selliste “ettekujutamisteta” oleks mõtlemine ilma sisuta, esemetu
(16321704). (kr. k. kogemus). Seisukoht, mille järgi kõik teadmised tegeliku maailma kohta pärinevad kogemusest (mõistus on vaid abivahend järeldusteks). Kui inimene sünnib, siis on tema mõistus nagu puhas tahvel. Empirismi võib seetõttu defineerida ka seisukohana, mis eitab sünnipärast ehk kaasasündinud teadmist. Empirismi kohaselt on aprioorne teadmine alati analüütiline. Empirism vastandub ratsionalismile. John Locke postuleeris, et inimtunnetuse allikas on kogemus ning inimese teadmised käivad kogemusest saadud ideede kohta. Samas aga väitis ta, et on olemas materiaalne maailm ning Jumal, kuigi kumbki neist ei ole idee, vaid oletatav vastava idee põhjus. Ent kui teadmised käivad ainult ideede kohta, siis ei saa inimene ütelda midagi nende ideede põhjuste kohta, mis ei ole idee. Nii et Locke ei olnud järjekindel empirist. George Berkeley leidis küll, et materiaalset maailma ei ole olemas, ent väitis, et on
Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad. Kanti eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemustest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul ,,kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. 2.2 Tunnetus Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, ,,asi iseeneses", kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib ,,asi meie jaoks"
mõjutusi ja inspiratsiooni rahvaluulest ja Shakespeare'ilt, ballaad "Metsavaim", "Rooma eleegiad". J. C.F von Schiller(1759-05)- näidend ,,Röövlid" (81); Don Carlos (1787) ta esimene värssdr, keskendub vägivalla ja türannia vastu; ,,Salakavalus ja armastus"- silmapaistev saksa kaasajadr; tema loomingut läbib vabaduse-teema Sentimentalism- tunne, tajumine, mõistus; Sentimentaalne in- tundlik, südamlik, usaldav& valmis enda üle naerma. Berkeley avaldas "Traktaadi inimtunnetuse aluste kohta", jätkas Locke'i ideed, et tunded on in maailma mõistmise vahendiks. S kirj on loodus hingestatud, elav, muutuv, samas idülliline ja rahulik. Romaan-olustikuline- 18s I pool, kui Ing ja Pr arenes; toetus barokist pärit kelmiromaanile, milles oluline olustik; looduslähedus; Prévost "Manon Lescaut". S. Richardson- ,,Pamela ehk Hüvitatud voorus", ,,Clarissa"- kiriromaanid. H.Fieldind- lõi ing realistliku romaani; ,,Joseph Andrews"; hindas in looduslähedust, loomulikkust. L
printsiip. Kriikajärgul lõi Kant tervikliku filosoofiasüsteemi nn kriitilise e transtsendentaalse idealismi. Selle esimeses osas käsitles ta tunnetuse piire, võimalikkust ja olemust. Kanti järgi on väljaspool tunnetavat subjekti „asjad isesenes“, mis subjektile mõjudes kutsuvad esile nähtumuse (fenomeni) või meelelise kaemuse kujutlused. Tunnetus sisaldab ainult nähtumust, „asjad iseeneses“ on põhimõtteliselt tunnetatamatud. See ongi inimtunnetuse piir. Tõelise tunnetuse paratamatus ja üldine laad põhineb igasugusest kogemusest sõltumatuil meelelise kaemuse vormidel (ruum ja aeg), aru aprioorseil vormidel (kategooriad) ja meelelisuse ning aru seose aprioorseil vormidel (transtsendentaalse apertsepsiooni ühtsus). Teadmised kujunevad Kanti järgi välismaailmast saadud andmeist aprioorsete vormide vahendusel. Käsitledes üleminekut meeleliselt ja arult mõistusele kui kõrgemale tunnetusvõimele, tuli Kant järeldusele, et
sellega seoses universaalteaduse asendumist erialateadusega. Oht seisneb selles, et kitsaid erialasid 6 World history, http://vlib.iue.it/carrie/reference/worldhistory/sections/19impact.html 7 Reformatsioon, http://www.hot.ee/ajaloost/text/uusaeg/reformatsioon.htm 8 Reformatsioon, http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/5eestim/reformatsioon.htm arendavad teadlased jõuavad tulemusteni, mis jõudnud kaugele ette inimtunnetuse taluvuspiirist võivad põhjustada inimliigi hävingu.9 Ka usundid hakkasid lahknema tekkisid protestantlikud kirikud 10, millest tuntuimad on Luteri, Kalvinistlik ja Anglikaani kirik.11 5. VALGUSTUSAJASTU Valgustus oli vaimne liikumine 18.sajandi Euroopas. Valgustajad olid haritlased, kes püüdsid laiemaid rahvahulki harida ehk valgustada, kes kritiseerisid kaasaegset ühiskonda ja õpetasid, kuidas seda paremini korraldada
oskab märgata erinevusi. Abstraktsed mõisted. Mida kant silmas peab? Kõiki küsimusi peab siduma omavahel! 1. Seminar. Eessõna. 1-8 lk. Kant reageerib retsensioonile. Tema sõnumit ei märgatud. Püüti leida traditsioonist kedagi, kellega võrrelda. Kant vastandab siin kahte filosoofia praktikat – traditsiooni edasi kandmine ajaloo kaudu; traditsioonile vastanduteks mõistus(traditsiooni kriitiline hoiak). Kant kasutab sõna „mõistus“ erinevalt. Siin tähendab see, et inimtunnetuse võimete kogum – tuleb enda võimeid rakendada ja mitte vaadata, mida varasemad autorid on öelnud. Viimane vastandakse traditsiooniga. Esimene küsilause: kas niisugune asi nagu metafüüsika on üleüldse võimalik? Kas selline küsimus tähendab traditsiooni katkemist? Metafüüsikat on üle 2000 aasta arendatud ja see on väljakutsuv küsimus. Küsimuse esitamine on äkiline, sest sellega on nii kaua tegeletud. Küsimuse esitamine peab olema põhjendatud
Teaduslikke teooriaid tuleks vaadelda ajutistena isegi siis, kui me antud hetkel ei näe põhjust nende väidetes kahelda. Jällegi on Popperi käsitlus siin otse vastandlik traditsioonilise filosoofia põhilisele orientatsioonile. Nii Platoni kui ka Descartes`i järgi pidi filosoofia ja teadus taotlema teadmist, mis oleks mitte üksnes tõene, vaid ka tingimatu (anhypothetos). Selline tingimatult tõene olemustunnetus ei ole Popperi hinnangul inimtunnetuse eesmärgimääratlusena realistlik. Teaduse ajalugu paistab osutavat sellele, et teaduse üksiktulemuste puhul tuleb leppida märksa tagasihoidlikumate pretensioonidega ja loota, et teaduse areng tendentsis viib inimkonda lähemale traditsioonilise filosoofia teadmisideaalile. Nüüd võime me aga küsida Popperi käest, kas ei pretendeeri temagi oma falsifitseeritavuse kriteeriumi ning katse ja eksituse meetodiga kirjeldama teaduse olemust, s. t. andma küll
Antiikfilosoofia klassikalinesüsteem (Demokritos, Platon, Aristoteles) -Erinevaist põhieeldusist lähtudes püüdsid Demokkristos, Platon ja Aristoteles rajada filosoofiasüsteeme, mis ühendaksid natuurfilosoofilised, eetilised, gnoseoloogilised, poliitilised ja esteetilised probleemid ning arendaksid neid. Demokritos oli antiikaja nimekaim materialist. Leukippose õpilasena rakendas ta nii objektiivse reaalsuse kui ka kõigi inimtunnetuse alade seletamiseks atomistikat. Nähtumusliku maailma kvalitatiivset külge, mida inimesed tajuvad meeltega, seletas Demokritos kvan- titatiivsete erinevustega - aatomite kuju, suuruse, paiknemise ja liikumisega. Aatomite liikumine oli tema arvates maailma tõeline olemus. Ka tajuv hing koosnevat aatomitest, kuid peentest, liikuvatest tuleaatomitest. Taju ja mõtlemise tekitajaiks pidas Demokritos esemeilt eralduvaid osakesi, mis mõjutavad meeleelundite kaudu hingeaatomeid
(et kuningannale filosoofiat õpetada) ning taluma põhjamaa pakast.Suri kopsupõletikku paar kuud pärast Rootsi saabumist.Inimesena mõõdukas.Religioossetelt vaadetelt katoliiklane.Õppis jesuiitide koolis.Katoliku kirik kuulutas kartesiaanluse väärõpetuseks.Tema stiil on kaasakiskuv ja elurõõmus.Ka kirjanikFilosoofia eesmärk - leida tõsikindel teadmine, st teadmine, milles saab täiesti kindel olla.Inimtunnetuse mõõtmise kriteeriumiks on kahtluse puudumine.Et sellist teadmist leida, hakkas ta kõiges kahtlema.Leidis, et taju ei saa usaldada (meeled ei täida kindluse nõuet) - võimalikud on erinevad illusioonid ja tajuvead. Kust ma tean, et ma parasjagu ei maga? Kahtlused võtsid mõõtmed, et isegi pidas võimalikuks paha vaimu olemasolu, kes mõjutab inimese muljeid. Lõpuks jõudis ühe
Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad. Kanti-eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkeley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul "kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Tunnetus Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses", kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleelundeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks"
Ühegi ühiskonna moraal pole universaalne= kultuurirelativism.Erinevatel kultuuridel on erinevad tavad ja kombed, kokkuvõttes erinevad arusaamad sellest, mis on õige või vale. Sõltuvuse tees: moraal on kultuuri produkt ehk moraal on kultuurist sõltuv. Seisukohad kujunevad välja olenevalt sellest millises kultuuris üles kasvad, kes ja millised on mõjutajad jne. RELATIVISM= tunnetusteoreetiline suund, mis rõhutab inimtunnetuse suhtelisust, tinglikkust ja subjektiivsust. (ei saa anda hinnanguid) Re kutsub üles sallivusele/tolerantsusele (positiivne väärtus). Tolerantsuse paradoks: Tolerantsus on absoluutne väärtus, mille austamist tuleb nõuda ka teistelt ühiskondadelt. Tolerantsuse järgi võivad aga teistel ühiskondadel olla teised väärtused. KUID teiste ühiskondade väärtuste seas ei pruugi me leida tolerantsust! Eetilise relativismi vormid:
Tegelikus elus tuleb meil leida kesktee kahe äärmuse vahel, milleks on esiteks soov olla milleski täiesti kindel (milleks paraku puudub alus) ja teiseks suhtumine kõigesse võimalikesse otsustustesse kui võrdväärseisse (kuigi nad seda pole). 2 SKEPTITSISMI ERINEVAD VORMID Selles peatükis toob autor välja erinevad skeptitsismi erinevad niinimetatud vormid ning nende kirjeldused. Teoreetiline skeptitsism Teoreetiline skeptitsism kahtleb teoreetilises teadmises, kas lähtudes inimtunnetuse loomusest (tunnetusteoreetiline ehk loogiline skeptitsism) või lähtudes tõeluse olemusest (metafüüsiline skeptitsism). Praktiline skeptitsism Praktilises skeptitsismis lähtutakse neist uskumustest, mis näivad olevat küllaldaselt põhjendatud, nõudmata tõestust. Eetiline skeptitsism Eetiline skeptitsism eitab moraalinormide objektiivsust ja üldkehtivust. Religioosne skeptitsism Religioosne skeptitsism seab jumala olemasolu kahtluse alla, väitmata seejuures, et teda ei ole.
Nietzche kuulutas tahte jõudu, Freud teadvustas seksuaalseid instinkte, Marx seadis troonile majandusliku instinkti. Ühesõnaga uusaegne inimeseteooria kaotas oma intellektuaalse keskme. Mõtlemises tekkis anarhia. Teoloogid, täppisteadlased, sotsioloogid, bioloogid, psühholoogid, etnoloogid ja majandusteadlased kõik lähenesid probleemile oma vaatepunktist. Puudus üldtunnustatud käsitlusviis. Max Scheler (1874-1928) on öelnud , et mitte ühelgi teisel inimtunnetuse perioodil ei ole inimene olnud enese suhtes kahtlevamal seisukohal kui meie päevil. Meil on teaduslik, filosoofiline ja teoloogiline antropoloogia, mis üksteisest midagi ei tea. Seetõttu puudub meil selge ja konsistentne inimese idee. Üha kasvav hulk eriteadusi, mis kõik inimese uurimisega tegelevad, on inimesemõistet pigem ähmastanud, kui aidanud kaasa selle selginemisele (Cassirer, 1999, lk.42). Cassirer püüabki leida väljapääsu sellest labürindist.
kunstnikuksolemist, loomisseisundis viibimist tähtsamaks kui lõpetatud kunstiteost. Kunstnikke ühendas ühine ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnast sisu väjendades kasutab erinevaid stiile. Millisena näeb A. Schopenhauer kunstide tähendust? Kõik elavad erinevas maailmas, Mõjutatud Kantist- huvitu kaemus.Neutraalne meditatiivne vaatlus. Inimtunnetuse tulemus. Tõel on vabastav toime. Kõrgeim kunstiliik muusika. Mis on Hegeli arvates esteetika kui ilu filosoofia objektiks? Miks? Ta võtab esteetikat kui teadust, mis käsitleb tundeid ja emotsiooni, kuid kasutame seda ka tunnete kirjeldamiseks. Tunnete nagu hirm, kaastunne, nauding, imetlus jne. Kõnekeeles ongi kunsti ilust rääkides kasutusel sõna esteetika, kuid paremini sobiks selleks või see
Ta väidab, et ratsionalistide argumentatsioon kaasasündinud ideede kasuks on rajatud sellele, et leiduvat teatud printsiibid kas või nt vasturääkivuse lubamatuse reegel , mida üleüldiselt tõeseks ja kindlaks peetakse. Locke osutab esiteks, et tegelikult kõik inimesed nende printsiipidega siiski nõus ei ole; teiseks, isegi kui kõik nendega nõustuksid, ei tuleks neid printsiipe sellepärast veel kaasasündinud ideedeks pidada. 2.Inimtunnetuse ülesehitus Locke järgi: Tunnetuse astmed: 1.) Intuitiivne tunnetus, 2.)Demonstratiivne ehk tõestav tunnetus ja 3.) Meeleline tunnetus. Kõike ei ole võimalik tunnetada, st tõsikindlalt teada saada. Seal, kus tunnetus osutub võimatuks, aitab meid otsustusvõime. Tunnetusel, seega ideedel, on kaks allikat: esiteks taju; teiseks mõistuslik refleksioon. Esimene on primaarsem, sest refleksioon eeldab juba tajusid. Ideede hulgas eristab
2. Milline väide on kooskõlas epifenomenalismiga? a ? Täis kõht pani ta unes õudusi nägema. 3. Dualistlikud on need keha ja vaimu teooriad, mille kohaselt a Õige! (vähemalt inimesel) on keha ja hing/vaim 4. Milline väide on kooskõlas identsusteooriaga? a Õige! Vaimne protsess on ajuprotsess - nii nagu välk on elektrilahendus. 5. George Berkeley arvates ("Traktaat inimtunnetuse printsiipidest") a Õige! on asjad ideede kogumid ning nende olemasolu seisneb tajutavuses 6. Idealismi (immaterialismi) kohaselt a ? on asjadest (nt majadest, puudest) rääkimine tegelikult kellegi tajumustest (ideedest) rääkimine. Mõtteline eksperiment inimajust in vitro näitab J. J. C. Smarti arvates ("Materialism"), et 1) millegi kogemine on ajuprotsess
türanniks, kes tuleb kukutada. Saatsi pidevalt parlamente laiali kuniks lõpuks parlamendi taas kokku kutsuma, et soti mässuliste taltsutamiseks armeed komplekteerida. Parlament aga hakkas kuningale vastu ning moodustas oma sõjaväe. Kuulutati riigireeturiks ja hukati 1649. Oliver Cromwell - Cromwell tõusis esile kui oskuslik ratseväekomandör. Ta purustas Charles I rojalistlikud väed otsustavates lahingutes. Ta keeldus troonist, kuid võttis endale lordprotektori tiitli. Immanuel Kant - Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul "kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Montesquieu - Montesquieu on moodsa võimude lahususe printsiibi looja, millest ta kirjutas teoses "Seaduste vaim". Tema idee oli luua "Parlamentaarne monarhia", milles olid eraldatud seadustandlik, täidesaatev ja kohtuvõim
kehastamine tegelikkuses;3)mõistuse olemasolu ja teadmiste omamine 4)mõningate teaduste,kunstide valdamine,aga samuti õigete arvamuste olemasolu;5)mõningad liigid puhtaid meelelisi mõnusid,näiteks meloodia puhastest toonidest või maali värvidest. Need oleksid Platoni ,,ideede" õpetuse peamised jooned.Mida täpsemalt Platon ,,ideede" mittemeelelist ja isegi ülemeelelist olemust iseloomustas,seda raskem oli tal selgitada,kuidas nende olemus võis inimtunnetuse,seejuures usaldusväärse tunnetuse aineks saada.Juba üksnes ,,kauni" ,,idee" mõistmine,millel Platon tihti peatub,on keeruline ülesanne.Kaunis kui ,,idee" on igavene,meelelised asjad aga,mida kauniteks hüütakse,on mööduvad:nad tekivad ja kaovad;kaunis omaette on muutumatu,kuid kaunid meelelised asjad on muutlikud jne. Platoni õpetuse uurijad on seda õpetust iseloomustanud kui kahe maailma,"ideede" ja ,,asjade" ülemeeleliste ideaalsete eeskujude ja nenede meeleliste koopiate dualismi
Berkeley väidab, et keel eksitab meid. Kui mõiste on keelde juurdunud siis on raske ette kujutada, et seda asja pole olemas. Me ei valitse oma keelt. Berkeley lähtub Locke filosoofiast ja ta on empirist. Empirist - kogemusest pärinev teadmisekäsitlus. Berkeley eesmärgiks oli purustada ateistide kohutavad süsteemid filosoofiliselt ja seega eesmärk pühendab abinõu. Empirism on Berkeleyle vahend, millega ta põhjendab usku Jumalasse. Inimtunnetuse objekt on idee. Kui me püüame tuua näiteks kivi tonksamise jalaga, siis Berkeley väitel see ainult kinnitab tema väidet sest esemed polegi muud, kui meie aistingud. Ainelist substantsi ei ole. ,,Aine" ei ole miski, millele vastaks midagi olevat reaalsuses. Locke väitel vajatakse materiaalset substantsi individuaalse asja omaduste toeks, mis ilma selleta jääks justkui õhku rippuma. Rääkides omadustest peab eksisteerima midagi, millel need omadused on
veebruar 1804 Königsberg) oli saksa filosoof. Arvas, et Maa Päikese süsteem on tekkinud tänu pöörlemisele. Meie Päikesesüsteem on osake Linnutees, mis pöörleb keskmes. Ennustas galaktikate olemasolu. Kanti eelsed empiirikud (Locke, Hume, Berkeley) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza, Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses. Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul "kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Schelling Üritas teiste praktilisi töid enda teooriaga ühildada. Eesmärk suunata teisi midagi avastama. Elektriõpetuse areng Luigi Galvani Galvaanielement ehk element on Luigi Galvani järgi nime saanud elektrivoolu allikas, mis
? esimene eeldab Jumala olemasolu, teine mitte. 5. Loogilise biheiviorismi kohaselt (Carl Gustav Hempel, "Psühholoogia loogiline analüüs") AL ? on inimesel nii keha kui ka hing AM Õige! on psühholoogia mõisted (nt rõõmsameelsus, nukrus) füüsika mõisteid sisaldavate lausete lühendid ? on psühholoogia mõisted (näiteks rõõmsameelsus, nukrus) sisutud, sest on ainult mateeria (keha), hinge ei ole. 6. George Berkeley arvates ("Traktaat inimtunnetuse printsiipidest") AN ? on nii asjad kui ideed olemas reaalselt, st sõltumata sellest, kas neid tajutakse. AO Õige! on asjad ideede kogumid ning nende olemasolu seisneb tajutavuses Ei ole õige on ideed asjade koopiad/peegeldused; ideede olemasolu seisneb tajutavuses, asjad on aga olemas reaalselt, st sõltumata sellest, kas neid tajutakse. 7. Milline väide on kooskõlas identsusteooriaga? AP Õige
arvates, et hing ja keha mõjutavad üksteist. Berkeley arvates võivad meil olla ideed, ilma et oleks väliseid objekte, seega pole materiaalsete kehade olemasolu eeldamine vajalik. Descartes aga ütleb, et aistingute põhjuseks on miski, mis erineb meie mõtlemisest, seetõttu on kindel, et peale mõtleva hinge ja Jumala on olemas ka materiaalne maailm. Mõlema arvates saavad üksnes ideed olla teadvuse vahetuks objektiks. See on üks mõte Berkeley ,,Inimtunnetuse printsiipide" esimesest lausest, mille ta võttis üle Descartes'ilt ja Locke'ilt. Teine mõte on, et lihtsad ideed pärinevad algselt kas välisest tajust või refleksioonist, see vastu kui kompleksideid tuleb vaadelda subjekti enda sünnitistena. Samuti on mõlema arvates ka Jumal olemas. Descartes esitas kaks argumenti Jumala olemasolu tõestuseks. Üks on variant ontoloogilisest argumendist, mille esimest korda sõnastas Anselm, teine, mis väitis, et meie ideed ülimast olendist
passiivne. 4. Ratsionalism R. Descartes´i näitel Ratsionalism filosoofias on tunnetusteoreetiline suund, mille järgi tõsikindlate teadmiste allikas on mõistus ja loogiline mõtlemine, mitte kogemus ega meelte andmed. Tõe kriteeriumiks peab ratsionalism teadmiste selgust ja loogilist korrektsust. Rene Descartes on uusaja filosoofia rajaja, ratsionalismi esindaja. Descartes'i filosoofia eesmärk oli leida tõsikindel teadmine, st teadmine, milles saab täiesti kindel olla. Inimtunnetuse mõõtmise kriteeriumiks on kahtluse puudumine. Seega tõsikindel teadmine on teadmine, milles ei saa enam kahelda. Et sellist teadmist leida, hakkas Descartes kõiges kahtlema. Ta leidis, et taju ei saa usaldada (meeled ei täida kindluse nõuet), kuna võimalikud on erinevad illusioonid ja tajuvead. Lõpuks jõudis ta ühe filosoofia ajaloo kuulsaima üksikideeni: cogito ergo sum (mõtlen, järelikult olen olemas). Jumala olemasolul on Descartes'i filosoofias tähtis koht. Talle ei paku
................................................................................27 8.1. TÖÖTAJATE TABEL 2006 AASTA SEISUGA........................................................................................... 29 KASUTATUD KIRJANDUS.......................................................................................................................30 3 1. SISSEJUHATUS Psüühikahäired on alati olnud inimtunnetuse üks kõige keerukamaid valdkondi. Suhtumine psüühikahäiretega isikutesse ja nende kohtlemine on inimkonna ajaloo vältel läbi teinud üpris vastuoluderohke arengu. Ka möödunud saja aasta jooksul on selles toimunud sügavaid muutusi. Samuti nagu ka teiste meditsiinialade arenemine, on ka neuroloogia ja psühhiaatria arenemine tihedalt seotud loodusteaduse edusammudega. Tänapäeval on psühhiaatria üldtunnustatud üks arstiteaduse rohketest erialadest.
Peaks niimoodi tasapinnale paigutama, et saaks tõmmata diskreetsed jooned ja määrata täpselt ära viisid, kuidas midagi kodeerida. Näiteks ühildumishierarhia puhul on tegemist semantilise kaardiga, lihtsalt see pole lineaarne. 25. Elusushierarhia Elusushierarhias on koos 3 kategooriat: elusus, tuttavus, definiitsus. Yamamoto: elusus on universaalne, avaldub mingil viisil kõigis maailma keeltes, inimtunnetuse jaoks on elusus gradatsioonilise loomuga. Elusaks peetakse liikumisvõimelisi ja selliseid, kelle suhtes tekib empaatia (vrd amööb, kärbes jt). Piiripealsed on masinad, organisatsioonid, kogukonnad, loodusnähtused. Rohtmaa: eesti keeles kõrgemad loomad on elusamad kui madalad, loomad elusamad kui taimed-seened, loodusjõude ei tajuta elusatena, keerukaid süsteeme tajutakse elusamatena kui lihtsamaid (arvuti ja kell). Soome k markeeritakse omajat vastavalt elusushierarhiale
Mingid jõud ei suuda purustada põhjuslikke ahelaid; seega õiget teed, kuidas rohkem avastada ja teadmisi saada. Nad on olnud saab loodust alistada vaid talle alludes (ld ntra parendo vincitur). kas empiirikud (kr empeiria `kogemus') või dogmaatikud (kr dogma Kaks eesmärki teadmised ja mõjuvõim looduse üle langevad `arvamus, õpetus') ehk ratsionalistid (ld ratio `mõistus'). Empiirikud seega ühte: ilma teadmisteta ei saa olla mõjuvõimu. Inimtunnetuse koguvad vaid fakte, oskamata nendega midagi peale hakata. Selles eesmärk ongi avastada nähtuste põhjusi ja seaduspärasusi. Tõeline 7 Allikas: Indrek Meos. Uusaja filosoofia. Tallinn, 2000
sisemise hierarhia ja subjektivismi piirangud, rutiinid antud toodangu osas; 2. instants, kellel on kogemused ja teadmised just sellel alal - - reklaami mõjumismehhanismide tundmises (üks asi on valmis meisterdada toode, teine asi see inimestele tuntavaks ja ihaldatavaks muuta); 3. üksus, kellel on hea ligipääs erialasele teabele ning pidevalt uuenevatele uurimisandmetele; 4. loovisiksusi kasutav grupp, kelle põhitegevus ongi suunatud uue väljamõtlemisele, lähtudes inimtunnetuse psühholoogilisest olemusest, kelle tegevust ei saa segada kõrvalised tegurid sedavõrd, nagu nad võivad segada "seesolijaid". - reklaamipsühholoogilise teenistuse põhivormid: 1. Konsultatsioonid. 2. Ekspertiis 3. Andmepankade loomine, kasutamine ja tasuline teabetarne reklaamipsühholoogiat puudutavates küsimustes 4. Sihteksperimentide läbiviimine eel- või järeltestimiseks. 5. Tasulised loengud , õppepäevad 6
on endal loonud. Realistid: ainult tõeliselt olemas olevad on universaaliad. ja teised nominalistid.. Wilhelm Champaux (1070 - 1121) Ainuke asi mis kõiki inimesi kirjeldab ongi mõiste inimene. Nominalistid leiavad, et universaaliad on ainult sõnad. Pierre Abelaerd (1079 - 1142) kontseptualism - universaaliad on enne inimesi ja asju ideedena jumaliku vaimu sisuks. Inimvaim suudab abstraktsiooni abil uni taibata. Mõisted pole suvakad, abst tulemus. Inimtunnetuse seisukohalt omavad universaalsust üksnes sõnad. Sõna juures 2 osa sermo-tähendus. vox- hääl, kõla Ah jah.. whutever 5. PILET REENA KONSPEKT 1. Milles seisnes antiikse ja kristliku eluhoiaku vastuolud Jumala ja inimese käsitlemine Hera: jumalik ürgtuli ari: esimene liikumapanija, iseennast vaatlev vaim. Stoi: panteistlik jumal=kõik. Plotinos: aint jumal tõeline, kõk muu jumaliku olemise emonatsioonne vastuhelk Kri: kõikvõimas looja, maailm on tahte läbi ei millestki
kriteerium selleks, et välja selgitada piisavalt kindlat tunnetust. Kuid oluline on siinjuures pigem just probleemi püstitamine, mitte sellele lõpliku lahenduse leidmine. Küll paistab antud definitsioonist selgesti 3 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. välja, et enimat tunnetusväärtust omas stoikute järgi vahetult kohalolevate kehaliste nähtuste tajutunnetus. Just see inimtunnetuse osa rahuldab kõige enam kataleptilisele ettekujutusele esitatud nõudmisi. Siit ilmneb, et stoikute epistemoloogia on üsna vastandlik Platoni epistemoloogiale. Nende epistemoloogiat võiks nimetada empiristlikuks. Empirism on selline vool filosoofia ajaloos (eelkõige kasutatakse seda uusaja filosoofia ühe peamise suuna iseloomustamiseks), mis peab teadmise allikaks ja tõesuse kriteeriumiks meelte andmeid ehk kogemust (kreeka keeles – empeiria).
tänapäeval enamikku inimestest rahuldavad keskaja tarkade seletused maailmast ja jumalast, elu mõttest, inimese võimalustest maises elus. Millele siis võime tänapäeval rohkem loota kas taevastele jõududele, teadlaste ja inseneride loomingule või poliitikute riigimehelikkusele? Või saatusele? Parimal viisil elatud elule siinpoolsuses või paradiisile teispoolsuses? Filosoof on inimene tarkuse otsingul (J. Maritain). Inimtunnetuse maakaardil asub filosoofia humanitaaria vöötmes. Humanitaaria üks erinevus täppisteadustest on selles, et reeglina kujuneb siin mõiste tähendus, s.o ka määratlus, definitsioon, uurimistöö tulemusena; formaliseeritud teadmissüsteemide korral määratletakse terminid, mõisted ja muud ,,töövahendid" tavapäraselt käsitluse alguses. Seetõttu on arusaadav, et ka tarkuse mõiste kuulub kindlalt nende mõistete hulka, mida pole võimalik hõlmavalt ja üldtunnustatavalt määratleda
Ajalugu on mõistuspärane kindel suund ja seaduspärasus. Ajalooline progress: tähtis vaimusfäär, inimesed mõistavad üha enam vabadust. Algul vabadus omavoli, nüüdseks vabadus sisemine paratamatus (käitumine seesmise kohusetunde järgi, mitte välise käskude järgi). 21. Kanti koperniklik pööre. IMMANUEL KANT (1724-1804) 157 cm, vaimses mõttes hiiglane. Kodulinn Königsberg (tänapäeval Kaliningrad). Väga täpne. KOPERNIKLIK PÖÖRE inimtunnetuse käsitluses. (Poola astronoom Kopernik sünd. 1473 Päike ei liigu, vaid Maa liigub tundub nagu Päike liiguks). Kant Kui me maailma tajume sellisena nagu me tajume, siis ei tähenda, et maailm tegelikult selline on. Hoopis meie mõistus on selline. Kant eristas: 1) Ding an sich asi iseeneses (maailm tegelikult) 2) Ding für uns asi meie jaoks (meie tajutud maailm) Meil ees "teoreetilised prillid". Aeg ja ruum tunnetuse vormid maailm ei eksisteeri ajas ja ruumis.
esialgne teadmine --> ma tean, et ma ei tea, s. t. teadvustan endale oma esialgse teadmise piiratust --> korrigeeritud, täiendatud teadmine. Sokratese seisukoht, mille kohaselt tõeliselt tark on üksnes jumal, on aga interpreteeritav selliselt, et inimese kui piiratud tunnetusvõimetega olevuse jaoks on tunnetusprotsess lõppematu. Ka teadmine, mida on korrigeeritud ja täiendatud tänu oma mitteteadmise endale teadvustamisele, jääb piiratud teadmiseks. Järelikult jääb inimtunnetuse üha jätkuvaks ülesandeks teadvustada igasuguse, ka kord juba korrigeeritud teadmise piiratust, et liikuda ka sealt edasi. Seega pole Sokratese osutatud tunnetus “tean, et ei tea”, mitte mingi ühekordne teadvustus, vaid areneva teadmise üha korduv faas ja pidev ülesanne. Sokratese arvates oli temale jumala poolt pandud kohustuse täitmine tema kaudu vahendatud jumala abi inimestele, et vabastada nad eksiarvamusele põhinevast intellektuaalsest
annaabi.ee 
