Kaks arutlust süstemaatilise teoloogia teemadel (0)

TARTU ÜLIKOOL
Usuteaduskond
EKSAM SÜSTEMAATILISEST TEOLOOGIAST
Maria Urbel
Õppeaine : Süstemaatiline teoloogia
Õppejõud : Toomas Jürgenstein
Tartu 2010
Religiooni ja loodusteaduste suhet võib vaadelda konfliktina, sõltumatusena või sümbioosina? Missugune mudel tundub kõige adekvaatsem? Miks? Missugune mudel on kõige levinum Eesti ühiskonnas?
Kahe elemendi suhestamise peamiseks eelduseks on nendes elementides leiduvate tunnuste võrdlemine või nende elementide põhjal võrdlusaluse loomine. Nende eraldi käsitlemine eeldab iseeneselikult juba vastanduse olemasolu, kuna kõik sünonüümne sulandub sümbioosiks ja pole seega võrreldav vastandamise teel. Rääkides religiooni ja loodusteaduse vahelisest suhtest , ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et tegemist on kahe eraldiseisva teadmusliku üksusega (nii nagu näiteks matemaatika on eraldatav filosoofiast), see tähendab, et religioonil on loodusteadusest erinevaid aspekte ja vice versa; vastasel juhul ei läheneks me nendele kahele teadmusekollegiumile ja ei defineeriks neid spetsiifiliselt kui “religiooni” ja “loodusteadust”.
Antud arutluse käigus on meile hoopiski olulisem nende vaheline suhe, mis pole pelgalt taandatav sõnadele “ religioon ” ja “loodusteadus”, vaid hõlmab kõike seda ampluaad, mis nende sõnadega kaasas käib.
Teadus ja religioon on paljude inimeste meelest ühtesobitamatud, teineteist välistavad vastandid, inimtunnetuse kaks äärmust, millel puudub igasugune ühisosa. Niisuguse üldlevinud arusaama kohaselt ei tohiks ratsionaalsel, maailma realistlikult tajuval teaduseinimesel olla midagi pistmist pimeda, irratsionaalse usu ning sellega kaasneva maailmanägemusega. Teisalt , õige ja jumalakartlik usklik ei tohiks lasta ennast eksitada ilmalike teadlaste hoiakutest või tõestustest, sest need võivad viia Jumalast kaugemale. Sellisest arusaamast lähtudes võib tõdeda, et religiooni ja teaduse vahel laiub kuristik .
Hulk erinevaid ajaloolisi, filosoofilisi ja teaduslikke argumente on toodud idee kasuks, et religioon ja teadus on omavahel konfliktis. Ajaloolisteks näideteks,kus religioossete inimeste või institutsioonide väited läksid vastuollu teadusliku üksmeelsusega, on näiteks kreatsionism, keskaegse Rooma Katoliku kiriku vastuseis heliotsentrismile, kaasaarvatud Galileo lugu.
Paljud teadlased, nende hulgas Jerry Cone 1, on toonud argumendi selle kohta, et teadus ja religioon on filosoofiliselt kokkusobimatud. Sellised eksiarvamused, nagu “ kristluse tõus tappis antiikse teaduse” ja “ keskaegne kirik surus maha loodusteaduste arengu” on näited laialt populaarsed müütidest, mida ikka veel käsitletakse kui ajaloolisi tõdesid, kuigi nad ei ole praeguste ajaloo uuringute poolt toetatavad. Need aitavd hoida tänapäeva maailmas populaarset ettekujutust religiooni ja teaduse vahelisest sõjast.2
Teine vaatenurk religiooni ja loodusteaduste suhtele on selline, et teadus ja religioon tegelevad fundamentaalselt erinevate aspektidega inimese elust ja kogemustest ning kui kumbki neist jääb oma aspektide juurde, on võimalik, et nad ei ole vaenlased ja eksisteerivad üksteise kõrval teineteisest sõltumatult ja rahumeelselt.
Mõnede inimeste jaoks saab religioon aga olla teadusega ka sümbioosis. Leitakse näiteks, et on olemas teaduslikke tõendeid, mis osutaksid Jumalale või kõrgemale jõule. Inimeste jaoks, kes usuvad Jumalasse või kõrgemasse jõusse, on see näitajaks, et teadus võib rajada meile tee avastamaks Jumala loomingut. Nii nagu näiteks on raamatu “Kohtuotsus Looja kasuks” autor Lee Stroble öelnud: “ Teadus sillutas mulle tee ateismi , kuid iroonia on selles, et hiljem juhatas see mind ka Jumala juurde.”
Võib järeldada, et mõnede inimeste jaoks on piisavalt tõestust sellest, et teaduslikud avastused ja nende uskumused ei ole mitte vastanduvad, vaid pigem toetavad kumbki teist. Samas peab tõdema, et antud juhul jääb see sümbioos väga ühekülgseks, sest otseselt ei ole religioon ainult Jumal.
Kõige adekvtaasem mudel on vist kõigele vaatamata religiooni ja loodusteaduste vaheline konflikt. Vaatamata viimasel ajal sagenevatele koostööpüüdlustele nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil näib teaduse ja religiooni vahel siiski olevat mingisugune tühimik. Meediaväljaannetes või haridusvaldkonnas rõhutatakse ikkagi kas ühte või teist, paratamatult neid vastandatakse või üritatakse ühte või teist esile tõsta.
Eestis on ilmselt levinum aga sõltumatuse mudel. Eurostati andmetel ligi 80% eestlastest kinnitavad, et nad ei usu jumalasse. Seega ilmselt on enamiku inimeste jaoks religioon ja teadus pigem eraldiseisvad, teatud juhtudel ka vastuolulised üksused. Konflikti mudel oleks meie ühiskonnale iseloomulik kui religioosset maailmavaadet toetaks rohkem inimesi ning küsimus religiooni ja loodusteaduste suhtest oleks tõstatatum või konkreetsemalt meie ühiskonda puudutavam.
Missuguseid probleeme tekitab kristluses kurjuse olemasolu? Kas kurjus on inimeste või Jumala tekitatud probleem? Põhjendage?
Kurjuse olemasolu on fakt, mida kõik tunnustavad, kuid selle põhjus ja otstarve on ilmselt suurele enamikule tundmata.
Maailmas ilmselge reaalse kurjuse olemasolu tekitab kristluses palju kahtlusi ja erinevaid küsimusi. Kui Jumal on kõikvõimas ja hea, siis miks on olemas see kurjus, millega inimesed iga päev peavad silmitsi seisma? Kurjuse tõus on maailmas aina süvenenud, inimkond on tänu sõjatehnika arengule muutunud metsikumaks. Aina radikaalsemalt esitatakse küsimust: kas saab Jumal eksisteerida, kui ta nii palju kurja sallib oma loodud maailmas ?
Kurja probleem ehk kurjuse probleem on religioonifilosoofias ja teoloogias küsimuste kobar, mis tuleneb Jumala headuse ja maailma ebatäiuslikkuse kokkusobivuse küsitavuses. Kuidas võib püha, kõikvõimsa ja hea Jumala loodud universumis olla ruumi veel kurjusele?
Tekib küsimus, kas kurjus on inimese või Jumala tekitatud. Peab tunnistama, et selle probleemi lõplik lahendamine käib inimesele üle jõu.
Kurjuse probleemi algeid esineb juba Vanas Testamendis : Jumala looming, maailm, oli algselt hea – kuidas sai maailma kurjus? Seda seletatakse lihtsalt karistusena, mis langusjärgsele maailmale ja inimesele pidi osaks saama.
Probleem muutub suuremaks seoses ükskikinimeste kannatustega, näiteks Iiobi lugu. Kõigil juhtudel jääb ikkagi võitjaks usk Jumalasse, tema headusse. Sama moodi ka Uues Testamendis, Luuka evangeeliumis, kus Jeesus isegi tõrjub tagasi arvamuse, nagu oleks patt õnnetuse põhjuseks. Pigem manitsevad sellised kogemused inimest pöörduma Jumala poole ja pilgu suunama saabuvale Jumala riigile. Nii ei leidu Piiblis spekulatsioone kurjuse küsimuses. Kuigi Piiblis kõneldakse kuradist kui kõige kurja allikast, ei osutu see kunagi Jumala antipoodiks. 3
Piibel õpetab meile, et Jumal ei ole kurjust loonud. Jumala loodud maailm oli täiuslikult hea, kaasa arvatud inimene. Suur osa kannatustest ja halvast on põhjustatnud inimese enda kurjast valikust. Tegelikult on Piibli järgi inimene aegade algusest valinud kasutada oma vaba valiku võimalust kurjasti, alustades Aadamast ja Eevast. Nad olid esimesed inimesed, kes langesid pattu , alludes saatana ahvatlevatele kiusatustele. Võõrandudes Jumalast on inimene kohtunud kurjusega ja meie maailmas kaasneb kurjusega kannatus. Sellest vaatepunktist võime teada saada, et inimene on kurjuse valinud. Kui see nii ongi, jääb ikkagi õhku küsimus, kuidas on kurjus tekkinud. Kui ta on tekkinud – mida ta kindlasti on - siis pidi selle keegi ka looma. Piibli kinnitus, et kurjus on maailmas selle pärast, et inimene on selle tee valinud, ei anna meile tegelikult ikkagi täit vastust kurjuse tekkimise küsimusele. Kurjuse ja ka patu tekkimise ajalugu on meile teadmata. Ka Piibel ei ütle, miks, kus ja kuidas esimene kurjus või ebatäiuslikkus tekkis. Samas võime aimu saada selle algusest selle loomuse põhjal. Kurjus pidi tekkima seal, kus oli valik - teha head või kurja. Sellega jõuame taas selle juurde, et vaba valik on inimesel, seega inimene on valinud teha kurja.
Peab tunnistama, et vaba valik on meil inimestena tõepoolest olemas. Kui uskuda , et me olem Jumala loodud olendid, siis ilmselt pidi Jumal andma inimestele selle võimaluse valida ka muud teed kui tema tahet, vastasel juhul ei eksisteeriks vaba tahet ja valikuvabadust ja ilmselt ei oleks meie praegune maailma selline nagu ta on.
Niisiis , kristlase jaoks võib üheks kurjuse olemasolu seletuseks olla see, et igasuguse kurjuse tekkimiseks on vajalik vaba tahe ja kuna inimesed on vaba tahtega olendid, on nemad ka kurjuse ilmumise põhjuseks, kuid ikkagi mitte otsesteks loojateks.
Inimese jaoks, kes ei soovi või ei näe tunnistada, et kurjus tõepoolest võib-olla tulnud maailma läbi inimeste valikute, on kiusatus lükata vastutus kurja eest Jumala peale. Sellise inimese jaoks on kurjus seega Jumala loodud. Võib- olla saab seda pidada õigeks, kui mõelda sellele, et kurjuse tee on üks osa valikust ja kui Jumal on andnud inimesele valikuvabaduse, milles sisaldub ka kurjuse tee, siis on ta kurjuse looja samamoodi nagu valikuvabaduse looja. Teisalt aga jälle mõeldes: väga palju on sellist kurjust, mida me ise inimestena loome, rakendame . Kas me saame vastutuse enda tegude eest panna Jumala peale ?
Osvald Tärk kirjutab oma raamatus “Jumal”, et Piibli järgi ei ole Jumal pattu loonud. Jumal ei ole ka pattu seadnud – ta ei ole andnud ühelegi inimesele käsku pattu teha. Aga Jumala jaoks ei ole patt siiski ette teadmata tekkinud. Kristluses on patt üheks osaks kurjusest, seega võime järeldada, et kui patt ei ole Jumalale ette teadmata tekkinud, siis järelikult pole seda ka kurjus. See pidi järelikult tekkima Jumala poolt lubatuna.
Kõigele vaatamata, on raske adekvaatselt otsustada, kes kurjuse ikkagi lõi ja miks see peab olemas olema. Kui uskuda seda, et Jumal on andnud meile valida, millist teed käia ja kui inimestena valime kurjuse ning vallandame sellega maailmasse kurjust, siis jääb üle veel küsimus, miks Jumal ei katkesta seda või ei säästa sellest neid, kes arvatavalt selle käes kannatama ei peaks. Mõlemal juhul jääb see küsimus – nii selle variandi puhul, kui inimene on kurjuse loonud ja selle puhul, kui selle on loonud Jumal.
Kokkuvõttes võib öelda,et ilmselt me ei suudagi kurjuse tekkimise ja selle mõttekuse probleemi lõplikult lahendada.Võimalik, et meie viimaseks mõtteks jääb see, et Jumal on kas võimetu olemasolevat kurjust takistama ( seega ta pole kõikvõimas Jumal ja ilmselt poleks sel juhul mõtet temasse uskuda) või ei ole ta siiski võimetu kurjuse ees, vaid suudab sellest teha hoopis midagi, mis teenib tema igavest head eesmärki.
1 http://www.edge.org/3rd_culture/coyne09/coyne09_index.html ( Jerry Coyne. DOES THE EMPIRICAL NATURE OF SCIENCE CONTRADICT THE REVELATORY NATURE OF FAITH ? 17.01.10)
2 Ronald Numbers . Myths and Truths in Science and Religion : A historical perspective ( 17.01.10)
3 Elmar Salumaa “Süstemaatilise teoloogia käsiraamat”