Filosoofia (2)

filosoofia – (kr.k. tarkusearmastus) Filosoofia eesmärk on teoreetiliselt – saada teoreetiliselt aru maailmast, mitte aga praktiline (looduse alistamine vms). Seetõttu ongi filosofeerimiseks tarvis võimalust tõusta veidi kõrgemale läbinisti praktilistest igapäevastest muredest ja kirgedest. Sarnaselt teoloogiaga on filosoofia spekulatiivne , käsitledes küsimusi, millele teadus ei saa vastata. Sarnaselt teadusega tugineb filosoofia inimmõistusele, mitte autoriteedile.
Küsimused, millele põhimõtteliselt ei saa vastata ei kogemuse põhjal ega deduktiivselt arutledes on näiteks sellised: Kas minevik eksisteerib? Kas elul on mõte? Mis on õige ja mis on ebaõige? Mis on õnn? Neid küsimusi nimetatakse filosoofilisteks ning võib arvata, et nende hulk ei vähene ka teaduse arenedes.
Filosoofia valdkonnad. Filosoofia jagatakse traditsiooniliselt kolmeks valdkonnaks: metafüüsika, epistemoloogia (tunnetusteooria) ja aksioloogia (väärtusfilosoofia).
(kr. k. komme , harjumus) 1. Normatiivne eetika on teooria selle kohta, milline käitumine on moraalselt hea/õige ja milline halb/ebaõige. Taoline teooria sõnastab käitumise põhimõtted, mida inimene peaks järgima, ning põhjendab neid. Kui sellised põhimõtted puudutavad otseselt ainult teatud inimgruppi, siis on tegemist näiteks arstieetika, juristi eetika või muu sellisega. Üldkehtivusele pretendeerivatest normatiivse eetika teooriatest on ehk kõige tuntumad kohuse -eetika, utilitarism ja kristlik eetika.
Ühiskonnas kujunenud õige käitumise põhimõtete süsteem. Pole olemas moraali, mis hõlmaks kogu ühiskonna. Moraal mitte ainult ei reguleeri inimese käitumist, vaid aitab seda ka mõtestada. Mitte kõiki tegusid ei saa hinnata moraali seisukohalt, vaid ainult neid, mis on sooritatud vabatahtlikult ja teadlikult.
Moraali eripära tuleb paremini esile, kui võrrelda moraali seaduse ja tavaga. Moraal ja seadus erinevad kahes punktis. 1) seadus on välja töötatud ja riigivõimuorgani poolt vastu võetud ning sõnastatud ja kirja pandud võimalikult täpselt. Moraal kujuneb aga ise ning ei ole kuskil kirja pandud. 2) seaduse järgimist kontrollib riik ning seaduse rikkumine on vahelejäämise korral karistatav. Moraalipõhimõtte rikkumine võib aga esile kutsuda kollektiivi või tutvusringkonna moraalse hukkamõistu.
Tavast erineb moraal selle poolest, et neist lähtumise põhjused on erinevad. Tava on tingitud:

• lihtsalt harjumusest
  
• hirmust mingi ebameeldivuse ees
  
• hirmust erineda teistest
  

Moraalipõhimõtetest lähtub inimene teadlikult ning ei karda seejuures minna konflikti teistega .
Nominalism (ld nominalis ‘nimeline’): reaalselt on olemas vaid konkreetsed asjad, universaalid on ainult sõnad. Näiteks ei eksisteeri värvusi eraldi värvilistest asjadest, õiglust eraldi õiglastest tegudest jne. Nii arvas inglise filosoof William Ockham (1285–1349) ning hiljem iiri filosoof George Berkeley (1685–1753).
Realism (ld realis ‘aineline, tegelik’): universaalid on olemas reaalselt kas konkreetsetest asjadest eraldi (Platonist lähtuv arusaam) või neis asjades endis (Aristotelesest lähtuv arusaam). Viimast arusaama pooldasid näiteks Anselm Canterburyst ja Thomas Aquinost.
kontseptualism – Kontseptualism (ld conceptus ‘mõte, kujutlus ’): universaalid on vaid inimmõistuses üldmõistetena, mille inimene loob asju võrreldes. See on püüe leida keskteed kahe äärmuse – realismi ja nominalismi – vahel. Sellisel seisukohal olid näiteks prantsuse filosoof Pierre Abelard (1079–1142) ning hiljem inglise filosoof John Locke (1632–1704).
(kr. k. kogemus). Seisukoht, mille järgi kõik teadmised tegeliku maailma kohta pärinevad kogemusest (mõistus on vaid abivahend järeldusteks). Kui inimene sünnib, siis on tema mõistus nagu puhas tahvel . Empirismi võib seetõttu defineerida ka seisukohana, mis eitab sünnipärast ehk kaasasündinud teadmist. Empirismi kohaselt on aprioorne teadmine alati analüütiline. Empirism vastandub ratsionalismile.
John Locke postuleeris, et inimtunnetuse allikas on kogemus ning inimese teadmised käivad kogemusest saadud ideede kohta. Samas aga väitis ta, et on olemas materiaalne maailm ning Jumal, kuigi kumbki neist ei ole idee, vaid oletatav vastava idee põhjus. Ent kui teadmised käivad ainult ideede kohta, siis ei saa inimene ütelda midagi nende ideede põhjuste kohta, mis ei ole idee. Nii et Locke ei olnud järjekindel empirist.
George Berkeley leidis küll, et materiaalset maailma ei ole olemas, ent väitis, et on olemas jumal, kes tekitab inimese hinges ideesid. Kuid jällegi ei saa inimene ju kogemuse põhjal otsustada, mis või kes põhjustab selle kogemuse.
David Hume oli järjekindel empirist, kuid selle tulemuseks oli skeptitsism . Ta leidis, et inimene ei saa kogemuse põhjal midagi väita ei materiaalse maailma, hinge ega põhjuslike seoste olemasolu kohta. Ta tõestas ka induktsiooniprobleemi.
Empirismi jaoks on probleemi tekitanud matemaatiline teadmine. Viimast on ikka peetud tõsikindlaks. Kogemusele tuginedes ei saa aga jõuda tõsikindlale teadmisele. Ükskõik kui palju inimene ka mingile väitele kogemuse põhjal kinnitust ei leia, kogemus jääb ikka piiratuks ning on ka oht midagi olulist kahe silma vahele jätta. Sellisele ebakindlale vundamendile ei saa tugineda tõsikindel teadmine.
Loogilise positivismi raames suudeti ühitada empirismi põhimõte matemaatilise teadmise eripära tunnustamisega. Nimelt väideti, et puhta matemaatika väited ei räägi midagi tegeliku maailma kohta.
(ld. k. mõistus) 1. Seisukoht, et tõsikindel teadmine pärineb mõistusest enesest. Kogemus on vaid mõistuse tegevuse ajendiks ning teatud mõttes vähemväärtusliku teadmise allikas. Leibniz eristas fakti- ja mõistusetõdesid – viimased pärinevadki mõistusest enesest, esimesed aga kogemustest. Ratsionalism nimetatud tähenduses vastandub empirismile.
Ratsionalistlik on Sokratese ja Platoni tunnetusteooria. Nad mõlemad eeldasid, et inimese mõistuses on teadmisi, millest ei olda teadlikud, ning tunnetamine seisneb siiani varjatud teadmiste teadvustamises, meeldetuletamises. Ratsionalismi avaramalt käsitledes võib öelda, et see on seisukoht, mille järgi on olemas sünteetiline aprioorne teadmine. Sellisel juhul võib ka Immanuel Kanti nimetada ratsionalistiks.
Sajandeid on ratsionalistid pidanud tõsikindla ning ühtlasi sünteetilise aprioorse teadmise etaloniks matemaatikat. Matemaatika täpsus ja muutumatus ligi kahe tuhande aasta jooksul veensid ratsionaliste, et tõsikindel teadmine on võimalik ning tuleneb mõistusest enesest.
2. Usk inimmõistuse võimetesse ning sellesse, et maailm on inimmõistusega tunnetatav, seal ei ole midagi üleloomulikku või irratsionaalset. Selles tähenduses on ka empirism ratsionalistlik. Ratsionalism selles tähenduses vastandub irratsionalismile.
fenomenoloogia – 1. 20.sajandi filosoofia suund ja meetod, millele pani aluse Edmund Husserl. Fenomenoloogia seab eesmärgiks kirjeldada inimese kogemust vahetult niisugusena, nagu see on, uurimata kogemuse päritolu jms, mis jääb ajaloolaste, sotsioloogida, psühholoogide jt ülesandeks. 2. Varem on terminit fenomenoloogia kasutanud ka Hegel , kelle "Vaimu fenomenoloogia" on uurimus vaimu (teadvuse) arengust ja väljendustest (fenomenidest).
hermeneutika – vanade tekstide, kunstiteoste jm tõlgendamise ja selgitamise õpetus
(kr. k seletus- või tõlgenduskunst). Tänapäeval mõistetakse hermeneutikat kaheti. 1. Tekstide tõlgendamise teooriana ja ühtlasi humanitaarteaduse meetodina. 2. Filosoofilise õpetusena. Kummagi arusaama pooldajad tuginevad ühtedele ja samadele klassikutele, peamiselt Schleiermacherile ja Diltheyle.
analüütiline filosoofia – suundumus, mille järgi filosoofiline tegevus seisneb põhiliselt filosoofilises analüüsis. Viimase tulemusel kaovad traditsioonilised filosoofia probleemid, sest nende allikas oli puudulikust analüüsist tulenev mõistete ebamäärasus. Analüütiline filosoofia süstematiseerus loogilise positivismi raames.
monism – Materialistlik monism - kõik olemasolev on mateeria .
Universumi põhiolluseks on mateeria - aine ja energia. Tegelikkusest saame teavet materiaalseid objekte ja nähtusi mõõtes. Pole oluline, mis on teadvus, see lähtub mateeriast (ilmselt ajust). Teadvus ilma mateeriata (füüsilise organita) on mõeldamatu ja tema olemusest saame teavet aju uurides.
Transtsendentaalne monism - olemasolev koosneb mateeriast ja teadvusest, kusjuures mateeria lähtub teadvusest. See metafüüsika eeldab, et ülim ollus universumis on teadvus (Vaim, intellekt ). Teadvus (Vaim) on primaarne ja mateeria kujuneb mingis mõttes teadvusest. Seega intellekt võib eksisteerida ilma materiaalse kandjata (kehata). Meile tajutava maailma taga on reaalne tegelikkus (vaimne), millega saame ühendust mitte füüsiliste meelte , vaid sügava intuitsiooni abil. Teadvus pole mateeria evolutsiooni lõppprodukt, vaid algus!
(kr. k. ainus). 1. Keha ja vaimu probleemi puhul arusaam, et on olemas vaid üks alge – kas keha, vaim või miski neutraalne (ei keha ega vaim). Monistlikud on materialism , biheiviorism , analüütiline biheiviorism, identsusteooria, funktsionalism , neutraalne monism. 2. Üheainsa väärtuse, eesmärgi, arvamuse vms tunnistamine kõige tähtsamaks/õigemaks/olulisemaks. Näiteks on monistlik veendumus, et iga inimese püüdlused on suunatud alati ja ainult isiklikule naudingule (kõik muud püüdlused taanduvad lõppkokkuvõttes naudingupüüdlusele või siis on hoopis teisejärgulised). Monismile vastandub pluralism (ld. k. mitmuslik), mis tunnistab ühtmoodi tähtsaks/õigeks/oluliseks paljud väärtused, eesmärgid, arvamused vms.
dualism – Dualism – olemasolev koosneb mateeriast ja teadvusest.
Universumis on kaks olemuselt erinevat ollust mateeria - aine ja energia - ning teadvus - intellekt-vaim. Mateeriat saab uurida teaduslike instrumentide ja meetoditega; vaimu aga tunnetuse või sisemise subjektiivse vaatluse abil. Nii kujunevad kaks erinevat teadmiste liiki ja arvatavasti on piirkondi, kus need kattuvad (näiteks psüühiliste nähtuste väljad).
transtsendentaalne – (ld. k teisele poole minema, üle astuma ). Immanuel Kant nimetas transtsendentaalseks kõike seda, mis on seotud kogemuse aprioorsete vormidega. Transtsendentaalsed on tema arvates näiteks aeg ja ruum kui meelelisuse aprioorsed vormid ning substantsi , põhjuslikkuse jt aru kategooriad.
substants – (ld. k. olemasolu, olemus). 1. asi 2. tähenduses, st miski, mida vastandatakse omadusele, suhtele ja sündmusele. Eeldades substantsi olemasolu, võib näiteks öelda, et konkreetne inimene muutub omadustelt, kuid substantsina jääb muutumatuks. Niimoodi käsitasid substantsi Aristoteles ja Locke. 2. See, mille olemasolu ei sõltu millestki muust . Taolises mõttes on substants vaid Jumal. Substantsi mõistet avardades väitis René Descartes , et on olemas mõtlev ja materiaalne substants – mõlema olemasolu sõltub ainult jumalast ja ei millestki muust.
(Välja otsitud andmebaasist " http://et.wikipedia.org/wiki/Teadmine ")
Eristatakse sõna teadmine kolme tähendust.
1. Teadmine kui tuttavolek. Selles tähenduses omandatakse teadmisi kellegagi või millegagi kokku puutudes.
2. Teadmine kui oskus midagi teha ehk kuidas-teadmine. Selles tähenduses teadmine ilmneb tegevuses ning see omandatakse samuti vaid tegevuse kaudu.
3. Teadmine kui informatsiooni omamine. Selles tähenduses teadmine sõnanstatakse ning seda saab omandada lugedes või kuulates.
Michael Polanyi arvas, et on olemas väljendav teadmine ning Väljendamatu (vaikiv) teadmine, mis ilmneb vilumuses, oskuses ja meisterlikkuses ning mida ei saa omandada raamatutest. Selline teadmine antakse edasi vahetult õpetajalt õpilasele.
Esiteks, teadmine on uskumuse liik, st iga teadmine on uskumus , kuid mitte iga uskumus ei ole teadmine. Papagoi on vaid infokandja, kui õpetada ta mingeid tõeseid väiteid esitama.
Teiseks, teadmine on tõene. See tähendab, et pole teadmist, mis osutuks vääraks. Kui miski osutub vääraks, siis oli see vaid tõekspidamine.
Kolmandaks , teadmine on põhjendatud. Aprioorset ja empiirilist teadmist põhjendatakse erinevalt. Mis on korrektne ja küllaldane põhjendus, on vaieldav. Kindlasti ei tohi aga põhjenduseks olla ilmselt ekslikud väited, väljamõeldised vms.
Põhjendatuse nõuet esitades tuleb välja, et kooliharidusest jääb küllaltki vähe teadmisi, küll aga palju tõeseid uskumusi.
Universaalideks (ld. k. üleüldine) nimetatakse omadusi, suhteid ja arve. Universaale vastendatakse konkreetsetele objektidele ehk partikulaaridele (ld. k. osake, tükike), mis eksisteerivad ajas ja ruumis. Universaalidest saab mõtelda, konkreetseid ojekte aga meeltega tajuda. Näiteks on laud klassis konkreetne objekt, mida saab näha ja käega katsuda , kuid samas võib ju rääkida lauast üleüldse. Kõigil laudadel on midagi ühist. Universaalide probleemi suhtes kujunesid 11.-12. sajandil kolm seisukohta – realism, nominalism ja kontseptualism.
idee – Uusajal tähistas sõna idee mõtteid, mõisteid, kujutlusi, aistinguid jms. John Locke nimetas ideeks kõike seda, mida hing vahetult tajub (näiteks aistingud , kujutlused, mõtted). Sarnases tähenduses kasutasid seda sõna René Descartes, Leibniz, ja Berkeley. David Hume eristas ideed muljetest: mulje on aisting (ja aistingute kompleks ), idee aga selle peegeldus (kujutlus, mõte jms). Tavatähenduses on idee arusaam või mõte.
kategooriline imperatiiv (Kanti moraalikäsitluse mõiste) – Immanuel Kant nimetas kategooriliseks imeratiiviks printsiipi, mille alusel saab hinnata maksiimi ehk käitumispõhimõtte moraalset õigsust.

• Selle esimene sõnastus on: "Talita vastavalt niisugusele maksiimile, mis ise kohe võib üldiseks seaduseks saada." Kategoorilist imperatiivi sellises sõnastuses nimetatakse ka universaliseeritavuse (üldise kehtestamise võimalikkuse) nõudeks. Inimene peab lähtuma sellisest käitumispõhimõttest, millest võiksid lähtuda ja peaksid lähtuma kõik.
  
• Kategoorilise imperatiivi teine sõnastus on järgmine: "Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse." See tähendab, et võttes endale mingi õiguse, peab inimene mõistusliku olendina sellise õiguse andma ka teistele. Inimesed on moraalses mõttes võrdsed (võrdsete õigustega).
  

Kategooriline imperatiiv määrab, mis on mõistusega olendi kohus. Eitades tegudes kategoorilist imperatiivi, lakkab inimene käitumast mõistusliku olendina. Kant tõi näiteks viis käitumispõhimõtet, mis põhinevad kategoorilisel imperatiivil ning on seega moraalselt kohustuslikud.
Inimese kohus on:

• olla aus
  
• hoiduda enesetapust
  
• aidata teisi
  
• olla õnnelik
  
• armastada oma ligimest