Skeptitsism (1)

Skeptitsism
Skeptitsismi algse päritolu kohta on olnud palju arvamusi. Üks grupp autoreid mainib, et kreekakeelne sõna “ skepsis ” tähendavat “ kahtlemist ” või koguni kinnitab, et ka termin “skeptitsism” pärineb sellest samast kreekakeelsest sõnast. Teised aga ütlevad, et termin “skeptitsism” on tuletatud sellest samast kreekakeelsest sõnast “skepsis”, mis tähendavat hoopiski “vaatlust” või “küsitlemist” või ka “kaalutlust”. Ent kolmandad väidavad koguni, et see tuleneb hoopis kreekakeelsest sõnast “skeptikos”, mis tähendavat “vaatlev”, “ uuriv ” või isegi “kritiseeriv”.
Skeptitsism on filosoofiline õpetus ja tunnetus-teoreetiline printsiib , millele on iseloomulik kahtlemine teadmiste usaldusväärsuse ja objektiivsuse tegelikkuse tõese tunnetamise võimalikkuses. Skeptitsism on mõtteviis, mis seab argumenteeritult kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad. Lisaks Vana –Kreeka koolkonna liikmetele leiab skeptitsismi ka mujal. Skeptitsism rõhutab ja absolutiseerib inimtunnetuse suhtelisust , puudulikkust ja ebatäpsust. Eristatakse teoreetilist ja praktilist skeptitsismi. Teoreetiliselt võib seada kahtluse alla kõike, mida ei saa tõestada, ning seda on väga palju. Ainukeseks valdkonnaks, mida ei saa seada kahtluse alla, on aprioorne teadmine. Ei saa kahelda aritmeetikas – näiteks selles, et 2 + 2 = 4. Praktilises elus lähtutakse aga neist uskumustest, mis näivad olevat küllaldaselt põhjendatud, nõudmata tõestusi. John Locke eristas sellega seoses tunnetus- ja otsustusvõimet. Seal, kus puudub võimalus millegi tõestamiseks , astub lavale otsustusvõime. Ka skeptik David Hume leidis, et praktilist skeptitsismi ei kohta arvatavasti kuskil, sest sellel oleks hukatuslikud tagajärjed.
Skeptitsismi kui filosoofilise õpetuse sõnastas kreeka filosoof Pyrrhon Elisest, kes elas aastatel umbes 365– 275 e.m.a. Tema on ka skeptikute koolkonna rajaja. Teada on, et Pyrrhon ise midagi pole kirjutanud ja vähesed säilinud pärimused, mis käsitlevad tema õpetuslikke seisukohti, on pärit peamiselt tema õpilastelt. Erilisi teeneid selles suhtes on tema õpilasel Timonil, kes hiljem oma õpetaja vaateid Ateenas on püüdnud populaarseks muuta. Nii Pyrrhon kui ka Timon, kes esinevad nn. vanemat skepsist antiikses filosoofias, tegelevad peamiselt kolme probleemiga ja püüavad neile leida lahendust .
Esimene neist on enam tunnetusteoreetilist laadi ning tahab lahendada asjade olemuse mõistmise küsimust. Nad arvasin, et ei meeltaju ega ka mõtlemine ava meile asjade olemusele ligipääsu: see, mida me neist näeme, kuuleme või kompame, on üksnes meie taju – mitte aga tajutava eseme tõelisus, mis meile varjatuks, saavutamatuks jääb. Ei ole õige seepärast ühegi asja kohta öelda, et see nii on, vaid õigem on öelda, et see nii mulle näib. Teisele inimesele ei tarvitse see sugugi taolisena näida. Timon olla seda väitnud näidustades : „ et mesi magus on, seda ma ei tea; aga ma tean vaid, et meisi mulle magusana tundub”.
Sellisest printsipiaalsest kahtlevast põhilähtekohast kasvas välja teine skeptikuid huvitanud küsimutekompleks: milles seineb nüüd õige suhtumine asjusse? Siin soovitavd skeptikud kindla seisukoha asemel ettevaatlikku tagasihoidlikust.
Kolmas küsimustering sketikute juures on juba eetilsist laadi. Nii nagu esemete tõeline olemus osutub tunnetamatuks, nii ei tea me ka midagi selle kohta, mis tõeliselt on hea ja mis mitte. Juba Pyrrhon olla väitnud : „ Kui oleks midagi, mis isenesest oleks hea või paha, siis peaks see olema seda kõigile, nii nagu lumi on kõigile külm. Ei ole olemas head ning paha, mis seda oleks kõigile – järelikult pole ka midagi ieenesest head ega paha”.
Teistest antiikaja skeptikutest on tähtsaimad Platoni akadeemia filosoofid Arkesilaos, kes oligi skeptilise mõttesuuna esimeseks harrastajaks, ja Karneades ning nn. hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos, Agrippa ja Sextus Empiricus. Viimane on kirjutanud filosoofia koolkindadest nii: "...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad , et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest kui tabamatust rääkisid Klitomachos, Karneades jt akadeemikud; otsijad on aga skeptikud. Seepärast ongi olemas kolme liiki filosoofiat: dogmaatiline , akadeemiline ja skeptiline ."
Paraku ei osutunud filosoofiline skepsis antiikajal kuigi populaarseks. See ei vähenda aga tema ajaloolist tähendust: just skepsis on olnud hiljem teguriks filosoofilise mõtlemise edasiarendamisel, uue ning täpsema ja ajakohasema mõtlemisviisi ja tunnetusmeetodide otsimisel, võrreldes iga tardumuse ja dogmatismi vastu. Ei seostu ta maailmavaatelise pessimismi ja eetilitismi vastu. Ei seostu ta maailmavaatelise pessimismi ja eetilise relativismiga, kuid siiski on ta alati positiivseks lähiseks kriitikale.
Tuntuim modernse skeptitsismi esindaja oli David Hume. Tema subjektiividealistlik skepsis pani kahtluse alla kogu objektiivse maailma olemasolu. 20. sajandi analüütilised filosoofid käsitlesid kogemuse eripärasid, mille abil Hume seletas meie usku objektidesse, mina´desse ja põhjustesse, pigem tunnustena, mis toovad veendumuste pealispinna alt välja selle, mida need tegelikult sisaldavad. On oletatud, et tegelikult huvitasid Hume´i märksa enam konkreetsed, praktilised teemad kui teoreetiline filosoofia; pigem kõlblus, poliitika ja psühholoogia kui tunnetusteooria .
Wolfgang Stegmüller eristab teadmisskeptitsismi ja tõeskeptitsismi. Teadmisskeptitsism väidab tõeste väidete olemasolu, kuid peab neid tunnetamatuteks. Tõeskeptitsism eitab ka tõeste väidete olemasolu. Antiikskeptikud olid tunnetusskeptikud, tänapäeval aga esineb ka tõeskeptitsism.
Kasutatud materjal:

• http://www.hot.ee/indrme/skeptikud.ht m
  
• Siim Sindoneni referaat „Skeptikud”
  
• Eesti Entsüklopeedia nr. 8