Rene Descartes (0)

5 VÄGA HEA

Tartu Kivilinna Gümnaasium

RENÉ DESCARTES
Ander Troost
11e

Tartu 2010

Sissejuhatus

1. Sissejuhatus..............................................................................3-4
2. Rene Descartes'i eluloost ja loomingust...................................4-6
3. Descartes'i meetodid...............................................................6-10
4. Descartes ja jumala olemasolu..............................................10-12
5. Kokkuvõte.............................................................................12-13
6. Võrdlus teise filosoofiga .......................................................13-14
7. Kasutatud kirjandus....................................................................15
1.Sissejuhatus

Oma uurimustöö teemaks valisin filosoof René Descartese. Ta oli kuulus prantsuse filosoof, matemaatik ja teadlane . Minu arvates on Descartes kõigi aegade suurim prantsuse vaimuinimene, kellega puututakse kokku enamikes tundides (füüsika, matemaatika , ajalugu, filosoofia), tema tundmine on vajalik nii reaal - kui humanitaarhuvidega õpilastele.

Descartese arvates filosoofia sarnaneb puuga : juured on metafüüsika, tüvi füüsika ja oksad - ülejäänud (rakenduslikud) teadused. Nagu õunapuu vilju korjatakse okste, mitte tüve või juurte küljest, nii ilmneb ka filosoofia kasulikkus rakenduslike teaduste juures.
Desacartes`i elutöö – raamatud, artiklid, traktaadid, uurimused on aga seda võrd mitmekülgsed ja keerukad, et nad on langenud äärmuslike lihtsuste ohvriks. Sageli nähakse Descartes'i puhul ainult väga mõistusepärast lähenemist maailmale. Tema töödest on mõjutusi saanud peaegu kõik filosoofid , kes kaasaegset mõtteviisi kujundanud. Seetõttu on raske üheselt määratleda sõna kartesianism, vaid peab hoolikalt tähele panema , kas sellest räägitakse seoses metadoloogia, materialismi või hoopis metafüüsikaga.
Descartest peetakse üldiselt esimeseks tänapäeva filosoofiks . Tõepoolest, umbes 50 aastat tagasi enamik filosoofe oleks öelnud, et Descartes oli esimene oluline filosoof pärast Aristotelest. Descartes soovis, et lugejad pööraksid tähelepanu tema argumentidele ja hindaksid neid lähtudes oma intelligentsist. Ta soovis, et lugejad ei lähtuks teemale oma eelarvamustest, nagu eelnevad otsused, vaid vaataksid teemat uue pilguga. Tema kirjutised omasid väga suurt mõju. Filosoofia pärast Descartest võttis tema argumendid ja seisukohad endale lähtepunktiks ning teisi autoreid enam ei käsitletud. Sellel oli ka sotsiaalne põhjus:. raamatud suunatud prantsuse või ladina keelde ning lugejad väljastpoolt ülikooli ei mõistnud neid raamatuid. Descartes ise aga mõistis, kuna ta oli seda oma üliõpilasaastate jooksul õppinud jesuiidide koolis. Descartesel ei olnud mõjukat eelkäijat – kõik ta mõtted olid originaalsed ja omapärased. Ta oli omapärane mõtleja, kuid ta kasutas palju keskaegset materjali.

2. Rene Descartes'i eluloost ja loomingust
Rene Descartes (samuti tuntud kui Renatus Cartesius) sündis 31. märts 1596 .a. Prantsusmaal Touraine`i provintsis La Haye’si linnakeses põlise aadliku parlamendinõuniku Joachim Descastes`i perekonnas kolmanda lapsena. Kümneaastaselt asus ta õppima La Fleche`i jesuiitide kollegiumisse, kus ta sai põhjaliku ja mitmekülgse hariduse(matemaatikas, keeled, teoloogia , filosoofia). Jesuiidid hindasid ta vaimuandeid ja silmas pidades ta nõrka tervist võimaldasid tal hommikuti kauem voodis lamada. Keskkooli lõputunnistuse sai Poitiers ’s, kus ta õppis ka õigusteadust, mille lõpetas juristina . 1618. aastal läks ta Hollandisse ning astus sõjaväeteenistusse Hollandi Nassau Maurice’i armees , samal aastal 10 novembril kohtus ta Caeni Ülikooli professori Breda ’s Isaac Beeckmaniga, kes oli teaduse uue sõnaga hästi kursis, kes üritas ühendada füüsikat ja matemaatikat, ja kes pani Descartes’t avastama nähtuste mehhanisme ning kellel oli tema üle väga suur mõju. Järgnevatel aastatel viibis Descartes sõjakäikudel Taanis ja Saksamaal ning avastas endas üha suurema huvi teadlase ja mitte sõjaväelase karjääri vastu. Tema enda sõnul valmis ta filosoofia just sõjaväesoleku ajal,ühel talvisel õhtul. Tähtsaks sai 1619.a. talv just sellepärast, et ta jõudis hiilgavaile tulemusele matemaatikas- ta leiutas analüütilise geomeetria . 1622. aastal naasis ta Prantsusmaale, korraldas perekonnaasju ning avastas, et tal on piisavalt sissetulekuid, et tööd tegemata ära elada. Ta hakkas reisima, viibides peaasjalikult Itaalias, ning tuli tagasi Pariisi 1625. aastal. Ta elas mõne aasta õukondlase elu, külastas salonge ja buduaare, võitles ühe naisterahva pärast duellil , kuid suhtles aktiivselt ka tolleaegsete teadusemeestega. Kohtumisel kardinal Bérulle’iga 1627. aastal koputas viimane Descartes’i südametunnistusele, soovitades tõsisemalt filosoofiaga tegeleda. Descartes võttis nõuannet tõsiselt, elas mõne aasta Bretagne ’s, seejärel kolis Hollandisse, ent ei paistnud sealgi rahu leidvat, vahetades pea kümme korda elupaika.
Descartese esimene oluline töö oli “Regulae” või “Reeglid Meele Suunamiseks” (“Regulae” või “Rules for the Direction of Mind”) kirjutatud 1628-1629, kuid see avaldati alles 1701. Kõnealune töö näitab Descartese huvi meetodis, mida ta jagab ka paljude kuueteistkümnenda ning seitsmeteistkümnenda sajandi teadlase, matemaatikute ja filosoofidega. 1629. aastast hakkas Descartes uurima meteoore ja optikat ning 1633. aastal lõpetas teose "Traktaadi maailmast ja valgusest". Selles toetas ta Galilei avastust maakera pöörlemisest. Kuna samal aastal Galilei seisukohad keelustati , jättis Descartes enda raamatu välja andmata. Ta muutis uurimissuunda ning valmistas ette "Arutlusi meetodist" ja kolme suurt kirjatükki: "Dioptrika", "Meteoorid" ja "Geomeetria". 1635. aastal sünnitas sõbratar ja teenijatüdruk Hélène talle tütre Francine’i, kes suri 1640. aastal, kuu hiljem lahkus siit ilmast Descartes’i isa. Need aastad polnud kerged ka teadustöös, kus väitlused Fermat’ ning tema enda kunagise õpilase Regiusega võtsid palju jõudu ja energiat.
1641 . aastal ilmusid "Metafüüsilised mõtsiklused", mida Sorbonne heaks ei kiitnud, mida ründasid jesuiidid ja kõige ägedamalt hollandi ülikoolid. Descartes vastas igale traktaadile traktaadiga ning leidis kõigest hoolimata mahti avaldada 1644 . aastal üks oma põhiteostest – "Filosoofilised printsiibid ". 1638 Descartes avaldas raamatu, mis sisaldas kolme esseed matemaatika ja teaduse teemadel ja “Arutlusi Meetodist” (“ Discourse on Method”). Nende eesmärgiks oli harida mitte ainult teadlasi, vaid kogu maailma. Aastal 1641 Descartes järgis seda teosega “ Meditatsioonid esimesest filosoofiast” (“Meditationes de Prima Philosophia”). See lühike töö on rohkem metafüüsiline, kui teaduslik ja selle eesmärgiks on kehtestada teatava aluse teadused mis Descartes teatas oma vastasseisus koos Chandoux aastal 1628. See teos avaldati koos vastuväidete ja vastustega koos kuue filosoofi ja teoloogiga (s.h. Thomas Hobbes, Pierre Gassendi ja Antoine Arnauld.) Descartes kirjutas oma viimase teose, “Hinge passioonid ” (“Les passions de l'Ame”) kirjavahetuse tulemusena, mille ta pidas Böömimaa printsess Elisabethiga. Teos on kirjutatud prantsuse keeles ning avaldatati Amsterdamis ja Pariisis 1649 . See töö koosneb paljudest lühikestest artiklitest. Printsess Elisabeth tõstatas 1643. aastal küsimuse, kuidas hing võib suhelda kehaga . Descartes kirjutas vastuseks Elisabeth küsimustele lühikese teose, millest kujunes “Hinge passioonid”. See teos on kombineering psühholoogiast, füsioloogiast ja eetikast.
1968. aastal sai Descartes ootamatu kutse tulla Rootsi kuna kuninganna Kristiina tahtis, et talle filosoofiat õpetatakse.1649. aasta oktoobris sõitiski Descartes Stockholmi, kus ta lahkesti vastuvõeti. Descartes külmetas veebruari alguses ning jäi kopsupõletiku, ta keeldus kuninganna ihuarstist ning otsustades ise end ravida. René Descartes suri 11. veebruari hommikul , 1650 . aastal.
3. Descartes'i meetodid
Descartes on oma meetodi kokku võtnud kuulsasse nelja lausesse:

Ma ei tohi midagi pidada tõeliseks, ilma et ma teda sellisena evidentselt tunnetan, s. t. pean hoiduma ruttamisest ja eelarvamustest, ja lõppresultaadina ainult seda tunnustama , mis on selge ja distinktne.

Kõiki küsimusi, mida ma uurin, pean ma jagama nii paljudesse osadesse kui see võimalik ja kui see nende paremaks lahendamiseks tarvilik.

Tõe otsimisel ma pean oma mõtlemist juhtima teatud korra järgi, alates lihtsamate ja kergemate objektide tunnetusest ja tõusma samm-sammult keerulisemate tunnetamisele.

Asjade olemuse uurimusel pean ma alati tegema ülevaateid ja loendusi nii täielikult kui see võimalik, sest ainult nii saan olla kindel, et pole midagi vahele jätnud.
Nii lihtsaina kui need reeglid meile näivadki, ometi ütleb Descartes geomeetrilise analüüsi ja algebra alal nende abil kergesti lahendanud olevat palju ülesandeid, mis seni näisid lahendamatuina. Ja see pole mingi uhkustus ja liialdus, kinnitab Descartes - ja me usume teda - sest ta on neil aladel olnud tõesti produktiivne. Sellise meetodi juures hajub mõttehämarus ja tõde tuleb nähtavale üha suurema selgusega. Iga küsimuse puhul on ainult üks tõde. Kes seda tunnetab, see teab kõik, mis selle kohta üldse võimalik teada. Selline meetod, mis jälgib tõelist korda ja täpset induktsiooni (loendust) viib tunnetustele, mis oma kindluselt on samal tasemel kui tunnetused aritmeetika alal. Kui laps, nii ütleb Descartes, kes on koolis õppinud aritmeetika algreeglid, ja siis õieti liitnud mõned arvud, see laps võib rahulikult öelda, et ta otsitud resultaadi kohta teab kõik, mis inimmõistus selle kohta üldse leida on võinud. Nii ka meie, kui me rakendame õieti metoodilisi reegleid, tunnetame tõde lõpuni ja täielikult. Descartes’i juhib veendumus, millele ta on jõudnud matemaatilise tunnetuse alusel, et on võimalik jõuda intuitsiooni teel tunnetustele, mis võivad kujuneda deduktsiooni aluseks. Neid tunnetusi leiab meie mõistus iseendast. Kui keegi seab endale probleemi uurida tõdesid, mille tunnetamisele küünib inimlik mõistus, siis ta leiab, et midagi ei saa tunnetada enne kui intellekti ennast, sest et temast sõltub kõige muu tunnetamine ja mitte vastupidiselt. Kuid enne kindlale tunnetusele jõudmist peab Descartes läbi käima vaevalise kahtluse tee.
Et sellist lähtekohta leida, selleks tarvitab ta metoodilist võtet - kahtlust, oma kuulsat metoodilist kahtlust. Ta rakendab kahtlust äärmise piirini . Me peame kõrvaldama kõik, milles me kuidagi teoreetiliselt kahelda võiksime. See kuulus Descartes’i kahtlus pole mitte elulise skepsise väljendus. Elu praksises kahelda - see tähendaks mööda minna lasta produktiivse toimingu momente. Meil on siin tegu metoodilise kahtlusega, mis peab tunnetust viima kaheldamatule täiskindlusele.
Me leiame end ümbritsetuna kehaliste asjade maailmast, millel on teatud omadused, ja see näib olevat küllaltki kindel tunnetus, milles ei kahelda. Ent kust teame, ja mida teame sellest maailmast. Me teame seda enda meelte kaudu, seetõttu, et me neid asju näeme, kuuleme, et me neid kombime. Kuid kõik me teame ühtlasi, et need meeled meid sagedasti petavad . Ent kui nad mõnikord meid petavad, siis ei ole võimatu, et nad seda alati teevad. Võib-olla on kogu kehaline maailm ja tema olmasolu paljas meeltepete. Kuigi me praktilises elus nende olemasolus kindlad oleme, siiski jääb teoreetiliselt nende olemasolu kaheldavaks. Olevuste hulgas, mis meid ümbritsevad, leiame ka oma kaasinimesi, tundvaid, mõtlevaid ja tahtvaid olevusi. See tähendab muidugi, et me peame neid sellisteks; mõtlemine, tahtmine ja tundmine on midagi, mida me ainult oletame. Riietes , mida me näeme, võiksid elavate olevuste asemel ka masinad olla. Ka teiste inimeste olemasolu jääb kaheldavaks. Ent kuidas on lugu minu endaga ja minu enda kehaga? Ma näen sagedasti und ja võib-olla on ka see unenägu, et ma siin ja nüüd midagi teen. Kes ütleb mulle, et ma ka praegusel hetkel ei unele, ja et võib-olla kogu minu elu on paljas unelm.
Ent siin leiabki nüüd lõpuks Descartes tugipunkti. Loomulikult ma võin kahelda ümbritsevate esemete, kaasinimeste ja enda keha olemasolu üle. Ent kui ma kahtlen, siis olen ma igatahes enda kahtlusest ja enda kahtlevast minast teadlik; kahtluse suhtes ei saa ma enam kahelda. Ma kahtlen, et ma kahtlen - see kahtlus tühistaks iseennast . Kahtlus on mõtlemine; mis maksab kahtluse kohta, see maksab üldse mõtlemise kohta. Kui ma mõtlen, siis olen ma oma mõtlemisest vahetult teadlik. Nii jõuab Descartes oma kuulsale lausele: „Mõtlen - järelikult olen” (cogito ergo surn). See lause pole mitte järeldus, mis oleks tuletatud süllogistlikul teel, vaid see on meie teadvuse enda intuitiivne tunnetus. Kuidas võime nii kaheldamatu täiskindlusega veendunud olla enda teadvuse eksistentsist? Seepärast, et me seda eksistentsi eeskujulikul viisil selgesti ja distinktselt tunnetame. Selgesti ja distinktselt on, nii võiksime öelda, üks ese siis tunnetatud, kui ta meile end ise vahetult nii esitab nagu ta on.
Nii ma tunnetan, et ma olen miski, substants , mille kogu loomus ja olemus seisneb ainuüksi mõtlemises ja mis oma eksisteerimiseks ei vaja mingit ruumi ega midagi materiaalset.
Nii on mina, s. t. hing, mille kaudu ma olen, mis ma olen, täiesti erinev kehast. Ja teda ma tunnetan kergemi kui keha. Kui keha üldse poleks, võiks vaim olla ikkagi see, mis ta on.
See tunnetus „mõtlen - järelikult olen”, tähistab kahesugust asjaolu:

ta on näide selgetest ja distinktsetest tunnetustest ja

radikaalset vahet hinge ja keha vahel.
Tähtsaim tulemus sellest kahtlusest oli enda teadvuse kõigutamatu kindlus . See moodustab kogu järgneva filosoofia lähtekoha. Descartes tuletab radikaalse erinevuse keha ja hinge vahel.Selle tulemused on arvamata suure ulatusega.
Sama kindlalt kui „mõtlen - järelikult olen” on mulle antud ka terve rida tunnetusi nagu eimillestki ei saa tekkida midagi, kes mõtleb, peab, sellal kui ta mõtleb, olema, mõisted, nagu ulatuvus, liikumine, arv. Neid mõisteid leiame endi hingest. Ja selliseid mõisteid me rakendame tegelikkuse konstrueerimisel.
Descartes’i õpetuses mängib tähtsat osa õpetus ideedest. Ta eraldab kolm rühma ideid:

sünnipärased ideed,

tajumiste kaudu omandatud ja

meie endi poolt moodustatud ideed.
Nn. sünnipäraste ideede hulka kuuluvad puhta loogika ja matemaatika ideed, nad on selged ja distinktsed ja neile saab ehitada kaheldamatuid täiskindlaid otsustusi. Järgnevate sajandite empiristlik filosoofia on püüdnud korduvalt rünnata seda sünnipäraste ideede õpetust. Kuid siin näib tegemist olevat arusaamatusega. Kui Descartes sünnipärastest ideedest kõneleb, siis ei mõtle ta nende all m i t t e ideid, mis inimene sündimisest alates omaks; ta ei usu, et vastsündinul oleksid need või teised mõisted valmis olemas. Kui ta nii oleks mõelnud, siis olnuks empiristide rünnak õigustatud. Kuid mitte valmisideid ei mõelnud ta, vaid asjaolu, et hinges tuleb eeldada teatud võimet antud kogemuste puhul teatud mõisteid moodustada. Nii nagu antiikajal Platon kõneles ideede kaemisest, nii arvas ka Descartes, et meie hing toetudes antud üksikjuhtumeile võib endast produtseerida teatud üldisi mõisteid. Me võime esemete erisusi üldmõiste ühtsusse tõsta. On olemas mõisteid, mis ei põlvne meie kogemusest. Nende allikaks tuleb pidada inimese hinge ennast.

Võiks öelda, et Descartes jätkab siin selle probleemi edasiarendamist, mida me tunneme apriorismi nime all ja mille tähtsamaks esindajaks antiikajal oli Plato . Matemaatilise loodusteaduse uuestisünniga haarab see „ideede ime” uuesti meeli.Matemaatilise mõtlemise võimsus - see on selgesti ilmnenud Galilei ja Kepleri loodusteaduses. Nad õpetavad seaduspärasust, mis on leitud kogemuse alusel, kuid mille kehtivus ulatub kaugele üle kogemuse. Matemaatilise mõtlemise võimsusest on haaratud ka Descartes. Nii ulatab Descartes üle sajandite oma käe Platonile . ühtlasi aga kerkivad esile teravamini kui antiikajal raskused, mis on ühendatud apriorismi küsimusega. Nõnda nimetatud ideed, sünnipärased ideed, kuuluvad meie hingele. Kuid nende abil saavutatud tunnetused tahavad kehtida ruumilis-kehalise maailma kohta. Küsimus seisabki selles - millise õigusega see, mida meie hinges tunnetame, kehtib välismaailma kohta. Descartes on siin raskusi näinud ja püüdnud neid ületada. Nende raskuste ületamist pole ta mitte kergelt võtnud. Veel kord rakendab Descartes oma metoodilist kahtlust. Ma võin kahelda ka kõige selgemate matemaatiliste tõestuste üle. Me ütleme küll, et 2 + 2 = 4 on täiskindel otsustus. Kuid võib-olla näib see meile ainult nii. Võib-olla olen ma ainult psühholoogiliselt nii seadeldud, et igakord kui liidan kaks kahele tunnetan ma, et nende summa on neli, kuid tõeliselt ja tegelikult ei tarvitse see mitte nii olla. Võib-olla on olemas mingi kõikvõimas deEmon, kellele teeb rõõmu mind petta mu kindlates veendumustes. Siin, kus kahtlus on jõudnud oma haripunktile, leiab Descartes ainsa väljapääsu Descartes Jumala mõistes. Ainult Jumala tõemeelsus võib meid kahtlustest üle aidata. Selle tõemeelsusega pole kuidagi sobitav, et Jumal meid pidevalt petab . Seepärast peame võima usaldada kõiki tunnetusi, mis meile on antud selgelt ja distinktselt.

4. Descartes ja jumala olemasolu
Descartes on Jumala olemasolus niivõrd veendunud, et ta ei kohku tagasi väitmast: enne kui mina-idee on minus olemas Jumala-idee. Varem kui meile on antud lõplikkuse idee, on meile antud lõpmatuse idee. Selle tunnetusega on Descartes loonud võimaluse ideid rakendada tegelikkuse tunnetamisele. Nii nagu Descartes apriorismi küsimuses jätkab antiikaja üritusi, nii ta tunnetuse täiskindluse huvides Jumala mõistet appi võttes on keskaja filosoofia, ühes seega kristluse filosoofia, edasiarendajaks. Descartes on püüdnud anda kindlaid tõestusi Jumala olemasolust. Mul on idee olevusest, kes on täiuslikum kui mina. On võimatu, et see idee tekib eimillestki. Kuid sama vähe kui eimillestki, võib see täiuslikkuse idee tekkinud olla vähemtäiuslikust olevusest. Mina endast ei saa teda siis tekitanud olla. Ainsaks võimaluseks on, et ta on asetatud minusse ühe täiuslikuma olevuse poolt ja nimelt sellise poolt, kes omab täiuslikkuse, nagu see minu kujutluses leida, s. o. J u m a I. Kuid juba ta kaasaegsed märkasid, tema tõestused ei erine oluliselt keskaegsetest Jumala olemasolu tõestustest.
Me võime neis tõestusis kahelda samuti nagu me kahelda võime tema radikaalses ihu ja hinge dualismis. Kuid me võime öelda, et see dualism on olnud suurima tähtsusega uuema aja metafüüsika arengu seisukohalt. Descartes on tunnetanud, et hingelisuse olu me leiame täiskindlalt enda teadvuses, subjekti sisemuslikkuses. Seega on ta loonud uue aluse psüühilisele ja füüsikalisele metafüüsikale. Kõik psüühiline olu on keskendatud minasse, mina on spontaanne ja aktiivne, vastupidiselt mateeria passiivsusele. Tulemuseks on õpetus kahest substantsist. On öeldud, et Descartes on küll osanud eraldada, kuid mitte siduda. Olgugi et mõlemad substantsid moodustavad kaks eri valdkonda maailmas, ometi ühes nähtuses need kaks eri substantsi esinevad koos ja nimelt inimeses, kes on ühtlasi hing ja ihu. Descartes on ise püüdnud sellele ihu-hinge vahekorrale vastust leida. Ta on pidanud möönma hinge kausaalset mõju kehale ja ümberpöördult. Kuid see lahendusviis sisaldab palju raskusi. Kuidas võib oluliselt erinev hing mõjuda oluliselt erinevale kehale. Descartes’i lahendus on kahtlematult puudulik. Kuid ta teene on ühtlasi ka kaheldamatu. Just ratsionalistliku liialdamise kaudu tegi ta psühhofüüsilise probleemi, seega inimloomuse sügava irratsionaalsuse probleemi teravaks maailmavaate probleemiks, mis siit peale rahu ei anna järgnevatele suurtele filosoofidele, nagu Spinoza , Leibniz j.t. ja mis moodustab ühe neist igavestest probleemidest, mis inimestele lahenduseks üles antud.
Ja Descartes’i loodusmetafüüsika teene seisab selles, et mateeria mõiste ja materiaalsete füüsiliste sündmuste mõiste asetatakse uude valgusse. Nüüd lõpuks on mateeria mõiste täielikult vabastatud sellest väga küsitavast korrelatsioonist vormi mõistega - millises korrelatsioonis ta viibis kogu keskaja kestel.
Edasi võiks ütelda, et Descartes’ist peale on lõpparve tehtud kõigile salapärastele jõududele, mida me veel renessansiaja filosoofias näeme, kus liikuvatele kehadele omistatakse mingit salapärast intelligentsi, kus kõneldakse veel maailma hingest, nagu seda kuuleme Bruno juures. Kõik need liikumiste sünnitajad on nüüd täiesti eemaldatud ja kõik nähtused ja sündmused kehalises maailmas redutseeritakse täielikult seadusepäraselt kindlaksmääratud mehaanilistele liikumistele.
Nüüd saab lõpuks, ja see on küllalt suur teene, kui tagasi vaatame Descartes’ile me tänapäeva seisukohalt, loodus iseseisvaks süsteemiks, materiaalse olu kandjaks , mis käib ratsionaalselt kindlaksmääratud seaduste järgi ja kus üksikud sündmused ja looduse kujundid on lahustatavad neisse ratsionaalselt kindlaksmääratud seaduspärasustesse. Muidugi kogeme, et see looduse mõiste, mida Descartes on välja arendanud, kipub juba tema juures kujunema või virvenduma äärmuslikeks teesideks. Mitte ainult kehalist maailma ei pea ta mehaaniliselt mõistetavaks, vaid ka organilise elu alistab ta sellele mehaanilisele käsitlusele. Descartes tahab väita, et ka orgaanilised kehad on paljad mehhanismid. On selge, et ka Descartes’i juures kohtame ühekülgsusi - kuid need on suurvaimu imetlusväärsete saavutuste ühekülgsused ja piirid.
Ka Descartes ei anna oma põhiliselt dualistlikus filosoofias küsimuste lõplikke lahendusi. Seda dualismi kannab õilis teadvus inimvaimu autonoomsusest. See inimvaimu autonoomsus on, kuigi ainult piiratud, väljendus sellele asjaolule, et me osanem Meil on Descartes’is tegu filosoofiga, kes lähtub küll kristliku enda- ja Jumalateadvuse täiskindlusest, kuid kes ometi murrab läbi keskaegse mõtlemise tõketest ja vallutab looduse, mis avastati renessansi ajal. Descartes’i loodus pole küll enam kreeklaste esteetiliste silmade kaudu nähtud - loodus täis hiilgust ja ilu. D’i selge pea loomulikul valgusel esteetiline harmoonia hajub paljaks näivuseks. On jäänud vaid ruumiline ulatavus, aeg ja liikumine - ja need mõisted on küllaldased, et seda kirevat maailma seletada, seletada tohutuks masinaks , mis tummalt liigub igaveste raudsete seaduste järgi.
Võiks öelda, et kunagi enne pole seda kaunist tegelikkust mõeldud nii hingetult ja Jumalast mahajäetuna. Kuid iialgi varem pole ka vaimu autonoomsust ja õilsust väljendatud nii võimsalt kui Descartes’i juures. Mida ta looduselt võtnud, selle ta on andnud inimesele.Meie mõtlemise kindlus, mis jälgib ainuüksi mõtlemise enda seadusi ja meie kõlblas vabadus, milles ilmneb meie osanemine Jumalusest, need on sambad, mis kannavad Descartes’i ja ühtlasi uue aja filoosoofiat .
See piiratud hulk lehekülgi, milledel Descartes avaldab oma meetodi, mida ta on jälginud tõeotsimisel ja need moraali reeglid ning metafüüsika printsiibid, milledele ta on jõudnud oma mõistuse metoodilisel rakendusel - need on sama kindlad ja elulised , nagu nad seda olid 300 a. tagasi.
Nii nagu üldse suurte filosoofide metafüüsilised kontseptsioonid , nii osutuvad väärtuselt püsivaks ka need intuitsioonid, mis kannavad Descartes’i metafüüsikat - ja mida ta esmakordselt väljendanud 300 a. tagasi oma teoses Discours de la Méthode.
5. Kokkuvõte
Oma kahtlustes leidis Descrtes ühe pidepunkti,millest tal ei olnud võimalik kahelda, nimelt, et ta ise kahtleb, mõtleb. Selles univrsaalses kahtlemises jäi üle ainult lause: mina mõtlen, kahtlen. See ongi Descartes'i põhiaksioom, mllest ta tuletas kogu oma filosoofilise süsteemi.Ta ei kahelnud teadmiste võimaluses, vaid ainult kõige seinisse teadmise kehtivuses ja kindluses. Seega polnud ta põhimõtteline skeptik, vaid metoodiline kahtleja. Kahtlus oli talle vahendiks või mõtlemise instrumendiks, etselgitada mis on tõde. Descartes ise kasutas põhiliselt väljendit ma mõtlen, järelikult olen olemas, milles mina olen olemas- on esimenepõhiaksioomist tuletatud teoreem . Kasutades deduktiivset meetodit kõik,mis niisama kindel ja ilmne, peab peab olema samuti õige tuletab Descartes üldeegli:- kõik on tõde, mida ma selgesti tajun.
Teiste Descartes`i teoreemide hulgas on tähtsamaid: hing on mõtlev ja ainult mõõtlrv substants, Jumal eksisteerib, Jumal on kõikvõimas ja ülim headus , välismaailm eksisteerib ja keha on ruumiliselt ulatuv substants. Jumal näeb Descartes, kui kõige täiuslikumat olendit, kelle olemasolu ta tuletab jumala- ideest .Descartes oli arvamisel, et on olemas kolmesugused ideed ehk mõisted:

Sünnipärased-jumala-idee, Cogito,ergosum

Juurdetulevad ideed- moodustame kogemusest, mida tajume meeltega

Enda poolt moodustatud ideed- neeed mõisted ja kujutlused, mida me moodustame fantaasia abile
Descartes leiab, et sünnipärased ideed on sõltumatud kogemustest ja seega ka meelte tajudest , nendeni jõuab mõistuse ja mõtelmise abil. Sellepärast nimetatakse Descartes´i õpetust ratsionalismiks.
6. Võrdlus teise filosoofiga
Otsustasin teha oma võrdluse Rene Descartes’i ja George Berkeley kohta.
George Berkely ( 1685 -1753) oli Iiri teoloog ja filosoof. Ta esindas idealismi, nimetades oma arusaama immaterialismiks ning eitas mateeria olemasolu. Rene Descartes (1596–1650) oli aga Prantsuse filosoof, kes esindas interaktsionismi, arvates, et hing ja keha mõjutavad üksteist.
Berkeley arvates võivad meil olla ideed, ilma et oleks väliseid objekte, seega pole materiaalsete kehade olemasolu eeldamine vajalik. Descartes aga ütleb, et aistingute põhjuseks on miski, mis erineb meie mõtlemisest, seetõttu on kindel, et peale mõtleva hinge ja Jumala on olemas ka materiaalne maailm.
Mõlema arvates saavad üksnes ideed olla teadvuse vahetuks objektiks . See on üks mõte Berkeley „Inimtunnetuse printsiipide” esimesest lausest, mille ta võttis üle Descartes’ilt ja Locke ’ilt. Teine mõte on, et lihtsad ideed pärinevad algselt kas välisest tajust või refleksioonist, see vastu kui kompleksideid tuleb vaadelda subjekti enda sünnitistena. Samuti on mõlema arvates ka Jumal olemas. Descartes esitas kaks argumenti Jumala olemasolu tõestuseks. Üks on variant ontoloogilisest argumendist, mille esimest korda sõnastas Anselm, teine, mis väitis, et meie ideed ülimast olendist ei saanud luua keegi peale Jumala enda ja seega peab Jumal olema selle pannud meie mõistusse, et võiksime tunda loojat ja jõuaksime arusaamisele, et mõistuse õige kasutamise abil võime jõuda tõeni. Berkeley väitis, et universum on olemuselt pigem vaimne kui materiaalne, ent see ei tähenda Berkeley arvates, et väljaspool meie taju midagi ei eksisteeriks, sest Jumal tajub kõiki asju, seega hoiab Jumal kõike toimumas. Ning ta pooldas Jumala olemasolu veel sellepärast, et meie taju selgus ja ennustatavus näitavad, et need peavad olema antud.
Substants on Descartes’i jaoks vahetult seotud füüsilise kehaga - vähemalt seni, kui see on elus. Ja samas kui füüsiline maailm, sealhulgas keha, on kirjeldatav matemaatiliselt ja järgib täpseid loodusseadusi, siis vaimumaailm on vaba püüdlema oma mõtete poole. Seda, et vaim pole determineeritud näitab meie võime kasutada keelt ja reageerida olukordadele ettearvamatult. Seda võimet ei saa taandada mehaanilistele printsiipidele ja seega, kui materiaalne maailm on taandatav matemaatilisele teadusele, siis inimhing vajab oma teadust. Berkeley aga eitab ainelist substantsi, ta leiab, et iga materiaalne asi on vaid omaduste kogum. Kõikide objektide omadusi tuleb vaadelda lähtudes nende suhtest subjektiga, kes neid tajub. Kõikide omaduste algupära on vaimne, ka materiaalsuse oma. Tegelikult ongi kõikide asjade kõik omadused ilma eranditeta vaimsed ning nad pärinevad meist, mitte asjadest. Selle tõestuseks on see, et tajume erinevaid asju erinevalt ja seetõttu omistame neile erinevaid omadusi.
Descartes on jõudnud järeldusele, et tema olemise olemus on olla puhtalt mõtlev asi. Ning Berkeley on kindel, et tema idealismis on võimalik säilitada fantaasia ja reaalsuse erinevust.
George Berkeley võttis kasutusele ütluse: esse est percipi ( olemas olla tähendab olla tajutav). Rene Descartes’i üksidee: cogito, ergo sum (mõtlen järelikult olen olemas).
Kasutatud kirjandus
Descartes, R. Arutlus meetodist. Tallinn, 1995
Descartes, R. Meditatsioonid esimesest filosoofiast. –Akadeemia, 1996, nr 8
Descartes, R. Eessõna Filosoofia printsiipidele-Akadeemia, 2004, nr 2
Kivi, R. Descartes’i filosoofia mõistest. -Akadeemia, 2004, nr 2
Koort, A. Rene Descartes’i filosoofiast. –Koort, A. Inimese meetod. Tartu, 1996
Ljatker, J. Descartes. Tallinn, 1995
Meos , I. Uusaja filosoofia. Tallinn, 2000
Grauberg, E jt Maailma tõde vabadus. Tallinn, Valgus, 1991
Jaod,C.E.M. Sissejuhatus filosoofiasse,Tartu,1996
Salumaa, E. Filosoofia ajalugu V. Uusaja filosoofia III. Tallinn, 1998
http://et.wikipedia.org/wiki/Ren%C3%A9_Descartes
http://www.worsleyschool.net/science/files/rene/descartes.html

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 39 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-01-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

39 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

TartuMees Õppematerjali autor

filosoofia ning võrdlus

rene descartes filosoofia

Kasutatud allikad

https://et.wikipedia.org/wiki/Ren%C3%A9_Descartes

Sarnased õppematerjalid

doc

Rene Descartes'i eluloo lühikokkuvõte, teosed, filosoofia

Rene Descartes LÜHIKE ELULUGU Rene Descartes (15961650) oli Prantsuse filosoof. Sündis 31.03 pere kolmanda lapsena. Isa oli jurist, ema suri aasta pärast Rene sündi. 10.aastaselt alustas õppimist jesuiitide kolleegiumis (range kasvatus). Huvitus füüsikast, matemaatikast ja loomulikult filosoofiast. Õppis seal 8 aastat. 1614 astub Poitiersi ülikooli, mille lõpetas juristina. Peale lõpetamist tegi ohtralt reise üle terve Euroopa. Descartes ise hiljem väitis, et tema haridus andis talle vähe sisu ja et vaid matemaatika oli andnud talle teatud teadmisi. Hollandis viibides astus sealsesse armeesse, hiljem oli Baieri armees elukutseline sõdur. Kohtumine arsti ja loodusteadlase Beckmanniga ajendas teda hakkama tegelema teadusega. 1619 näeb Descartes kolm unenägu, mis olevat andnud mõista, et hakka ometi teadlaseks- nii on maailmal sinust rohkem kasu. Seejärel Descartes loobus sõdurielust, kuid mitte reisimisest. TEOSED

Filosoofia

doc

Rene Descartes

matemaatik ja teadlane, kes elas aastatel 1596 1650. Descartese arvates filosoofia sarnaneb puuga: juured on metafüüsika, tüvi füüsika ja oksad - ülejäänud (rakenduslikud) teadused. Nagu õunapuu vilju korjatakse okste, mitte tüve või juurte küljest, nii ilmneb ka filosoofia kasulikkus rakenduslike teaduste juures. Descartest peetakse üldiselt esimeseks tänapäeva filosoofiks. Tõepoolest, umbes 50 aastat tagasi enamik filosoofe oleks öelnud, et Descartes oli esimene oluline filosoof pärast Aristotelest. Descartes soovis, et lugejad pööraksid tähelepanu tema argumentidele ja hindaksid neid lähtudes oma intelligentsist. Ta soovis, et lugejad ei lähtuks teemale oma eelarvamustest, nagu eelnevad otsused, vaid vaataksid teemat uue pilguga. Tema kirjutised omasid väga suurt mõju. Filosoofia pärast Descartest võttis tema argumendid ja seisukohad endale lähtepunktiks ning teisi autoreid enam ei käsitletud. Sellel oli ka sotsiaalne põhjus:.

Filosoofia

doc

Descartes, R. Arutlus meetodist. 4. osa

1. Millise meetodi valis Descartes tõeuurimiseks? On see Sinu hinnangul sobiv meetod? 2. Mil moel peab Descartes võimalikuks kahelda meeltes? 3. Milles ei ole võimalik Descartes'i arvates kahelda, kas nõustud tema mõttekäiguga? 4. Descartes'i mina-definitsioon + Sinu kriitika. 5. Descartes'i tingimused mistahes lause tõsikindluseks. 6. Descartes'i mõttekäik täiuslikkusest (jumalast) vajadusel Sinu kriitika. 7. Mis alusel peab Descartes tavamõistuslikke arvamusi, nt.

Filosoofia

doc

Rene Descartes’i ja George Berkeley võrdlus

Võrdlus Otsustasin teha oma võrdluse Rene Descartes'i ja George Berkeley kohta. George Berkely (1685-1753) oli Iiri filosoof. Ta esindas idealismi, nimetades oma arusaama immaterialismiks ning eitas mateeria olemasolu. Rene Descartes (15961650) oli aga Prantsuse filosoof, kes esindas interaktsionismi, arvates, et hing ja keha mõjutavad üksteist. Berkeley arvates võivad meil olla ideed, ilma et oleks väliseid objekte, seega pole materiaalsete kehade olemasolu eeldamine vajalik. Descartes aga ütleb, et aistingute põhjuseks on miski, mis erineb meie mõtlemisest, seetõttu on kindel, et peale mõtleva hinge ja Jumala on olemas ka materiaalne maailm. Mõlema arvates saavad üksnes ideed olla teadvuse vahetuks objektiks

Filosoofia

rtf

Rene Descartes "Referaat"

. .........7 Teine argument jumala olemasolust . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ...........7 Kolmas argument jumala olemasolu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ....................7 Kokkuvõte . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 8 Kasutatud kirjandus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ..9 Sissejuhatus Rene Descartes oli kuulus prantsuse filosoof,matemaatik ja teadlane, kes elas aastatel 1596 1650. Descartese arvates filosoofia sarnaneb puuga: juured on metafüüsika, tüvi füüsika ja oksad - ülejäänud(rakenduslikud) teadused.Descartest peetakse üldiselt esimeseks tänapäeva filosoofiks.Umbes 50 aastat tagasi enamik filosoofe oleks öelnud, et Descartes oli esimene oluline filosoof pärast Aristotelest. Descartes soovis, et lugejad pööraksid tähelepanu tema argumentidele ja

Filosoofia

docx

FILOSOOFID

FILOSOOFIA Püha Augustinus, Aquino Thomas, Rene Descartes, Pierre Abelard, Francis Bacon, Benedictus Spinoza PÜHA AUGUSTINUS Eluaeg: 45 saj p.Kr Rahvus: Alziirlane Tsitaat: ,,Issand, muuda mind karskeks, kuid mitte kohe" Teosed: Pihtimused; Jumalariigist Fiosoofia olemus: Kõigepealt hakkas ta manih heistiks (ehk prohvet Mani pooldajaks), mille

Filosoofia

doc

Rene Descartes

Rene Descartes Rene Descartes (15961650) oli Prantsuse filosoof. Filosoofia sarnaneb tema arvates puuga: juured on metafüüsika, tüvi füüsika ja oksad - ülejäänud (rakenduslikud) teadused. Nagu õunapuu vilju korjatakse okste, mitte tüve või juurte küljest, nii ilmneb ka filosoofia kasulikkus rakenduslike teaduste juures. Tõeline/ tõsikindel teadmine järeldub printsiipidest ning tõeliselt tark on see, kes oskab kõik teadmised tuletada teatud printsiipidest. Paljuteadjad ei ole mõttetargad - nad on kogujad. Mõttetark otsib arusaamist. Printsiipe peavad Descartes'i arvates iseloomustama kaks tunnust: 1. Nad on ilmselged tõed. 2. Iga tõsikindel teadmine peab neist järelduma. Need printsiibid on aluseks kogu uuele filosoofiale, mida Descartes'il on plaan üles ehitada: "Archimedes ei otsinud midagi muud kui üksnes punkti, mis oleks püsiv ja liikumatu, selleks, et liigutada paigast kogu maad; tuleb loota midagi niisama suurt, kui leiaksin kasvõi midag

Filosoofia

pptx

Rene Descartes, filosoofia, ettekanne, elulugu ja vaated

Rene Descartes Greete Hiiemäe, Karolin Alliksaar 12 humanitaar Frans Hals - Portret van René Descartes Elu ja looming Sündis 31.märts 1596 Tours'i lähedal La Haye's; Isa oli jurist, ema suri aasta peale Rene sündi; Umbes 10.aastasena saadeti poiss La Fleche'i jesuiitidekolleegiumisse Anjous; Peale kaheksa-aastast kooliaega õppis Descartes lühikest aega Poitiers' ülikoolis, mille lõpetas juristina. Elu ja looming Perekondliku traditsiooni kohaselt läks sõjaväkke; Reisis palju väga palju läbi Euroopa; Kohtumine arsti ja loodusteadlase Isaac Beckmanniga ajendas meest teadusega tegelema; Aasta 1619 Ulmi lähistel unenäod, mis annavad mõista, et tema kutsumus on teadlane olla.

Filosoofia

Rohkem sarnaseid