Referaat - Vana-Kreeka skeptitsism (0)

1 Hindamata

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Majandusarvestuse ja maksunduse osakond
VANA-KREEKA SKEPTITSISM
Referaat
Tallinn 2013

SISUKORD

Sissejuhatus 3
1Skeptitsismist üldiselt 4
2Skeptitsismi erinevad vormid 5
3Skeptitsismi perioodid 6
3.1Vanem skepsis 7
3.2Akadeemiline skepsis 8
3.3Noorem skepsis 9
4Skeptitsismi kõnekujundid ehk troobid 10
Kokkuvõte 13
Kasutatud allikad 15

Sissejuhatus

Referaadi eesmärgiks on anda ülevaade skeptitsismist ning laiemalt just Vana-Kreeka skeptitsismist.
Esimeses peatükis on lühidalt kirjutatud sellest, mis skeptitsism üldse on ning kes on skeptik . Välja on toodud põhilised skeptikute põhimõtted ja vaated.
Teises peatükis on väga lühidalt välja toodud skeptitsismi niinimetatud eri vormid ning nende lühikesed selgitused . Nendeks viieks eri vormiks võib nimetada teoreetilist, praktilist, eetilist, religioosset ning teaduslikku skeptitsismi.
Kolmandas peatükis on veidi laiemalt välja toodud skeptitsismi perioodid ning nende silmapaistvamad esindajad. Esines kolm põhilist perioodi, millest esimene oli antiikne skepsis, milles figureerisid Pyrrhon Elisest ning Phliuse Timon. Teiseks oli akadeemiline skepsis, mille silmapaistvamateks viljelejateks olid Arkesilaos ja Karneades. Viimaseks perioodiks oli noorem skepsis, mida esindas kõige märkimisväärsemalt Ainesidemos.
Neljandas peatükis kirjutab autor skeptikute kümnest kõnekujundist ehk troobist ning toob iga troobi kohta välja ka lühikese selgituse.
Referaadi koostamisel on kasutatud kokku viite allikat. Nendest neli moodustavad raamatud ning üks on internetiallikas.

Skeptitsismist üldiselt

Skeptitsism on mõtteviis, mis seab argumenteeritult kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad. Skeptitsismi nimetati vanakreeka keeles skepsis, mis tähendab täpsemalt järele vaatamist, kontrollimist, otsimist.
Skeptitsismi pooldajat nimetatakse skeptikuks. Sõna skeptik pärineb kreekakeelsest sõnast skeptikos, mis tähendab „vaatlev“ või „ uuriv “. Argiteadvuses on levinud ettekujutus skeptikust kui kõiges kahtlejast. Tavatähendusest tuleb siiski eristada sõna filosoofilist tähendust. Põhimõtteliselt võiks iga filosoofi nimetada skeptikuks, sest enne otsustamist selle või teise seisukoha kasuks on ta asja uurinud. Kuid filosoofia traditsioon seostab sõna skeptik sellise mõttetargaga, kes ainult vaatleb ja uurib ning lõpuks jätab ikka otsustamata, sest selgub , et nii poolt kui ka vastu on võrdselt tugevaid argumente.
Skeptikud liigitasid filosoofid kolmeks:

need, kes usuvad, et on tõe leidnud;

need, kes usuvad, et tõde ei olegi võimalik leida;

need, kes otsivad tõde.
Skeptikud ise pidasid end filosoofideks, kes otsivad tõde.
Skeptikud leidsid , et igale väitele saab vastandada samavõrd põhjendatud väite – oleks ainult oskust argumente leida. Me oleme seda tõenäoliselt kõik kogenud, et erinevatel inimestel on erinevad veendumused ja kõigil on oma seisukohtade kaitseks olemas argumendid. Need argumendid ei tarvitse teistele veenvad olla. Asi on selles, et kui inimene milleski juba veendunud on, siis argumendid, mis tema seisukoha vastu räägivad (vähemalt teiste arvates), tunduvad talle väheveenvad. Mis ühe jaoks on veenev, ei tarvitse seda teiste jaoks olla. Senikaua, kuni taoline olukord kestab, ei saagi me öelda, et oleme tõe leidnud.
Skeptikud arvasid, et väita võime me julgelt ainult nähtumuste kohta, see tähendab selle kohta, millisena meile miski tundub. Skeptik hoidub väitmast selle kohta, millised on asjad tegelikult. Kokkuvõtvalt võime öelda, et skeptikud püüdsid hoiduda otsustamast asjade loomuse üle ning saavutada sel teel hingerahu, sest maailm võib tegelikult olla hoopis teistsugune, kui meile tundub.
Skeptitsismil on oma tekkest kuni tänaseni olnud filosoofia ajaloos kogu aeg tähtis koht. Peapõhjuseks on tõsiasi, et vaidluste, katsete ja tõestustega pole vaieldamatu tõde lihtsalt saavutatav – tõsiasi, mille üldise tunnistamiseni jõuti alles 20. sajandil ja seetõttu langes tõeotsinguile filosoofia ajaloolises arengus osaks keskne roll. Just skeptitsism on olnud hiljem teguriks filosoofilise mõtlemise edasiarendamisel, uue ning täpsema ja ajakohasema mõtteviisi ja tunnetusmeetodite otsimisel, võideldes iga tardumuse ja dogmatismi vastu.
Tegelikus elus tuleb meil leida kesktee kahe äärmuse vahel, milleks on esiteks soov olla milleski täiesti kindel (milleks paraku puudub alus) ja teiseks suhtumine kõigesse võimalikesse otsustustesse kui võrdväärseisse (kuigi nad seda pole).

Skeptitsismi erinevad vormid

Selles peatükis toob autor välja erinevad skeptitsismi erinevad niinimetatud vormid ning nende kirjeldused.
Teoreetiline skeptitsism
Teoreetiline skeptitsism kahtleb teoreetilises teadmises, kas lähtudes inimtunnetuse loomusest (tunnetusteoreetiline ehk loogiline skeptitsism) või lähtudes tõeluse olemusest (metafüüsiline skeptitsism).
Praktiline skeptitsism
Praktilises skeptitsismis lähtutakse neist uskumustest, mis näivad olevat küllaldaselt põhjendatud, nõudmata tõestust.
Eetiline skeptitsism
Eetiline skeptitsism eitab moraalinormide objektiivsust ja üldkehtivust.
Religioosne skeptitsism
Religioosne skeptitsism seab jumala olemasolu kahtluse alla, väitmata seejuures, et teda ei ole.
Teaduslik skeptitsism
Teaduslik skeptitsism on praktiline positsioon, mis seisneb selles, et väidete tõesust ei aktsepteerita, kuni nende kasuks on teadusliku meetodi abil esitatud soliidne tõendmaterjal.

Skeptitsismi perioodid

Järgnevas peatükis toob autor välja skeptitsismi erinevad perioodid ning nende suurimad esindajad.

Vanem skepsis

Skeptik Pyrrhon Elisest (u 362-270 eKr) oli esimene, kes arendas skeptitsismi mõtteviisiks ja nägi selles nii-öelda omaette filosoofiat , mis eitab aktiivselt igasuguse teadmise võimalikkust. Ta rajas terve filosoofide koolkonna, kes said tuntuks skeptikuina, ja neile iseloomulikku süstemaatilist, kõikehõlmavat filosoofiat skeptitsismi nimetatakse tänini mõnikord pürronismiks. Nii Pyrrhon kui ka Phliuse Timon (u 320-230 eKr), kes oli Pyrrhoni üks õpilastest, esindavad nn vanemat skepsist antiikses filosoofias.
Pyrrhon oli sellise kahtlusprintsiibi rakendaja , kes asetas kõik kahtluse alla ega tahtnud tunnistada mingit kindlat lähistki inimlikule tunnetusele ning järelemõtlemisele. Tema elust ja isikust on teateid üsna napilt. Naasnud Aleksandri sõjaretkelt, millest osa võttes olevat jõudnud India piirini , asutas ta oma kodulinnas Elises filosoofilise õppeasutuse, mille eesotsas ise seises surmani. Näib, et õppeasutusel ei olnud erilist menu. Teada on, et Pyrrhon ise midagi pole kirjutanud ja vähesed säilinud pärimused, mis käsitlevad tema õpetuslikke seisukohti, on pärit peamiselt tema õpilastelt (eriti Timonilt).
Vanem skepsis tegeleb peamiselt kolme probleemiga ja püüab neile lahendust leida:

Esimene probleem on enam tunnetusteoreetilist laadi ning tahab lahendada asjade olemuse mõistmise küsimust. Tõeliselt on asjade faktiline olemus meile tunnetamatu – ja kõik, mis me võime nende kohta öelda, on üksnes näilik. See, mida me asjadest näeme, kuuleme või kompame, on üksnes meie taju – mitte aga tajutava eseme tõelisus. Seega ei ole õige ühegi asja kohta öelda, et see nii on, vaid õigem on öelda, et see nii mulle näib, sest teisele inimesele ei pruugi see sugugi taolisena näida.
Teine probleem seisneb küsimuses: „Milles seisab õige suhtumine asjadesse?“ Siinkohal soovitasid skeptikud kindla seisukohavõtu asemel ettevaatlikku tagasihoidlikkust. Kuna me midagi kindlat ei või teada ega tunnetada, siis ei ole võimalik ka langetada ühtki kindlat otsust või hinnangut. Iga kindel hinnang sisaldab endas paratamatult eksimust, eriti kui me seda üldistame: tõeline otsus või hinnang millegi üle võib kehtida üksnes tõenäolisena ja sedagi vaid subjektiivsena mulle enesele. Seega tõeliselt tark ei langeta kunagi otsust millegi üle, vaid pusib teatud tasakaaluseisundis nende vahel.
Kolmas probleem on eetilist laadi. Nii nagu esemete tõeline olemus osutub tunnetamatuks, nii ei tea me ka midagi selle kohta, mis tõeliselt on hea ja mis mitte. Targa inimese hoiak saab olla kõige suhtes vaid ükskõikne, sest ta teab, et ei ole olemas kindlat, kõigi kohta ühtlaselt kehtivat head ega kurja. See, mida tavaliselt nimetatakse heaks, on seda vaid sellele, kes seda parajasti heaks nimetab või kellele see näib heana – mõnele teisele ent võib see kindlasti olla vastupidine .

Vanema skepsise kui koolkonna edasise kujunemise kohta andmed puuduvad. Oletada võib, et see tollal suurt populaarsust ei omanud , sattudes peagi teiste koolkondade terava kriitika alla. Kuid skeptikute filosoofiline algatus siiski ei kadunud.

Akadeemiline skepsis

Akadeemilise skepsise esimeseks harrastajaks ning viljelejaks oli Aiooliast pärit Arkesilaos (u 315-241 eKr). Tema skeptilised vaatekohad näisid kujunevat peamiselt poleemikas stoik Zenoniga, kelle tunnetusõpetuslikke vaateid arvustades jõudis ta arvamusele, et nii meeltetaju kui ka mõistusliku tunnetamise täpsuses tuleb üldse kahelda ning väitis koos skeptikutega, et õigem on üldse loobuda otsustamisest asjade üle. Teatakse koguni, et ta kahtles isegi kahtlemise õigsuses.
Akadeemilise skepsise silmapaistvamaks esindajaks kujunes Küreenest pärit Karneades (u 214-129 eKr). Tema vaateid leiame peamiselt tema õpilaste teostest, sest ta ise kirjanduslikult tegev ei olnud. Karneades lähtub küsimusest, kas ning millises ulatuses üldse teadmine kui selline võimalik on. Ei ole olemas veendeid ega ka tõekspidamisi, mis võiksid kehtida üldiselt tunnustatud tõena. Pealegi puudub meil „tõe“ määramiseks igasugune kindel kriteerium , mis tähendab, et tõestamisviisid, mida filosoofid kasutavad, on oma väärtuselt enam kui küsitavad. Nende eelduseks on alati mingi „tõestamatu“ tõde või oletus . Kui tahaksime midagi tõestamise kaudu tõeks teha, siis osutuks see lõpmatusse kulgevaks ahelaks, sest iga uus tõestusse toodav element vajaks taas tõestamist. Ainus tõeline mõeldav järeldus sellest on see, et iga teadmine, mis tahab pretendeerida kindlale tõele, on tegelikult võimatu ning mõeldamatu.
Karneadesele saab omistada vaid ettevaatlikult teatud tõenäosust, milles ta lähema analüüsi varal teeb kindlaks kolm erinevat astet: ühed kujutlused on iseenesest tõenäolised, ilma et seda oleks vaja tõestada; teised kujutlused osutuvad tõenäoliseks üksnes seetõttu, et need sarnanevad teiste samasugustega ning osutuvad seetõttu vasturääkimatuks; kolmandad vajavad oma tõenäosuse kindlakstegemiseks juba üksikasjalisemat uurimist .
Karneadesega saavutab akadeemiline skepsis oma õitsengu, kuid see ei jätku kaugeltki sama innukusega tema järglaste ajal, kes üha enam kalduvad eklektitsismi. Eklektitsismi ülekaal hajutab skepsise Akadeemiast õige pea.

Noorem skepsis

Noorem skepsis leiab aset Aleksandrias . Selle silmapaistvaks viljelejaks osutus Ainesidemos, kes tegutses filosoofia õpetajana ning vastava kooli juhina tõenäoliselt aastatuhande vahetuse paiku. Mõningate uurijate oletusel ka viimase eelkristliku sajandi lõpul.
Ainesidemos toetub oma filosoofilises arutlustes skepsise loojale Pyrrhonile. Ainesidemose peamine huvi näib koondunud olevat tõe tunnetamatuse üksikasjalisema uurimise ümber. Selle tulemused on ta kokku võtnud kümnesse punkti, mis peavad veenma lõplikult meie taju ja tunnetuse relatiivsuses esemete suhtes. Need kümme punkti on: elusolendite üldine erinevus, inimeste endi erinevus, meeleorganite erinevus, erinev ruumiline vahekord objektiga, vahelasuvate asjade segavus, erinevad subjektiivsed seisukohad, asjade erinev toime kvantumi ja ehituse poolest, kõige suhtelisus , muljete sagedus ja haruldus ning erinevus kasvatuses, harjumustes, kommetes, religioossetes ja filosoofilistes vaadetes. Kõik need loetletud tõsiasjad pidid küllaldaselt demonstreerima inimliku taju ja tunnetuse puudulikkust esemete tõelise olemuse teadasaamiseks.
Ainesidemose kool tegutses Aleksandrias veel kolmandal sajandil pärast Kristust. Ainus, kelle teosed on säilinud, on selle kooli üks hilisemaid juhte, arst- filosoof Sextus Empirius (u 180-210 pKr). Tema tegevuskohaks oli osalt Rooma , osalt Ateena . Tema filosoofia-alasest loomingust väärib tähelepanu esmajoones kaks asja: põhjuslikult seletava mõtlemise kriitika ja kriitiline arutlus loogilise süllogismi vastu. Mõlemates kasutab ta abstraktse analüüsi teed ja püüab eitada nii põhjuslikkust kui ka naeruvääristada loogilise süllogismi kasutamist tõestamiseks.
Hilisemate sajandite kuulsaimaks skeptikuks oli šotlane David Hume (1711-1776. a). Tema tegi mõningaid reservatsioone, näidates, et igapäevaelus tuleb pidevalt teha valikuid, mis omakorda sunnib meid asjade üle otsuseid langetama, meeldigu see meile või mitte. Kuivõrd lõplik tõde on meile kättesaamatu, peame oma hinnangud andma parima äratundmise järgi ja vastavalt oludele – mis oleks võimatu, kui suhtuksime kõigisse alternatiividesse võrdse skeptitsismiga. Niisiis saab meie skeptitsism olla – Hume’i järgi – vaid osaline.

Skeptitsismi kõnekujundid ehk troobid

Oma otsustusest hoidumist asjade loomuse kohta argumenteerisid skeptikud niinimetatud troopidena ehk kõnekujunditena. Troope sõnastas esimesena Ainesidemos, kes oli filosoof-skeptik, kes kuulus tolleaegsesse Platoni Akadeemiasse. Selles peatükis toob autor välja ja kirjeldab kümmet troopi .
Esimene troop
Erinevad elusolendid tajuvad maailma erinevalt.
See tähendab, et mis ühtedele meeldib, võib teistele ebameeldiv olla. Näiteks sead eelistavad pori puhtale veele . Järelikult ei ole pori oma loomuselt jälk.
Teine troop
Erinevad inimesed tajuvad maailma erinevalt.
See tähendab, et mis ühtedele meeldib, on sageli teistele vastik. Järelikult pole miski iseenesest vastik, vaid ainult kellegi jaoks.
Kolmas troop
Meie meeleorganite andmed on erinevad.
See tähendab, et mis on meeldiv näiteks maitse poolest, võib olla ebameeldiv väljanägemiselt. Näiteks värvained võivad olla välimuselt meeldivad, kuid maitselt mitte. Kui meil oleks rohkem meeleorganeid, siis tajuksime me maailma hoopis teistsugusena. Milline on aga asjade tegelik loomus, seda me ei tea.
Neljas troop
Maailma taju sõltub ka inimese seisundist.
See tähendab, et kui näiteks ahastuses olevale inimesele tundub, et maailm on täiesti inimvaenulik, siis see ei tähenda veel, et maailm ka tegelikult inimvaenulik on, sest kui see inimese saab kriisist üle, võib talle maailm hoopis meeldiv tunduda.
Viies troop
Taju sõltub asendist, kaugusest ja kohast.
See tähendab, et kui näiteks laev paistab kaugelt pisikese ja liikumatuna, siis lähedalt hoopis suure ja liikuvana. Millise on aga asjad tegelikult, me ei tea.
Kuues troop
Meie tajumused sõltuvad paljudest seostest.
See tähendab, et näiteks päikese käest tuppa tulles tundub toas olevat pime. Värvi ilu sõltub taustast. Järelikult ei saa öelda, et see või teine värv on ilus oma loomuselt.
Seitsmes troop
Meie tajumused sõltuvad kogusest.
See tähendab, et näiteks vein võib mõjuda karastavalt normaalses koguses, kuid hukutavalt suurtes kogustes . Järelikult ei saa öelda, et vein oma loomuselt inimesele hukutav on, niisamuti toit.
Kaheksas troop
Kõik asjad on alati mingites seostes teiste asjadega.
Eelkõige on see seos tajujaga (loom, lind, inimene vms) ning tema seisundiga . Peale selle on ka asjad ise omavahel seostes, näiteks vasak- ja parempoolne, suurem ja väiksem. Sellepärast me ei saagi öelda, millised asjad ise oma loomuselt on.
Üheksas troop
Asjad, mida me sageli näeme, ei tekita meis hämmeldust, harva kohatavad asjad aga jätavad tugeva mulje.
See tähendab, et näiteks päikest näeme me iga päev ning see tundub meile millegi tavalisena. Kuid näiteks komeete näeme harva ning need tunduvad meile erakordsed, kuid me ei saa öelda, et nad on oma loomuselt erakordsed, sest kui me neid sagedamini näeksime, siis ei jätaks nad meile sellist muljet.
Kümnes troop
Meie ettekujutused ja hinnangud sõltuvad tavadest , seadustest , traditsioonidest, uskumustest, milliste keskel me üles kasvanud oleme. See troop peaks skeptikute arvates näitama, et ei ole olemas absoluutset mõõdupuud inimeste käitumise hindamisel. Miski pole iseenesest ei häbiväärne ega austustvääriv, ei alatu ega ülev jne.
See tähendab, et mis ühed rahvad taunitavad, seda võivad teised rahvad aga soosida.

Kokkuvõte

Referaadi koostamine oli huvitavam, kui autor algul arvas . Skeptitsism on väga huvitav ja omapärane suund ning vaade ja lisaks pole selles nii palju ebaloogilisi kahtlusi , kui algul arvata võib.
Skeptitsism on mõtteviis, mis seab argumenteeritult kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad. Kui üldiselt arvatakse, et skeptikud kahtlevad kõiges, siis tegelikult nad hoopis kontrollivad ning vaatavad kõike täpsemalt järele. Nende arvates lihtsalt ei saa midagi lõplikult ära otsustada, sest nii poolt kui ka vastu on võrdselt tugevaid argumente.
Kuna referaat on üldiselt koostatud Vana-Kreeka skeptitsismist, siis sai autor palju uut teada antiikskeptitsismi perioodidest, nende silmapaistavatest esindajatest ning nende põhimõtetest ja vaadetest.
Kõige enam tundusid autori jaoks loogilised skeptik Pyrrhoni vaated ja põhimõtted ning Ainesidemose sõnastatud kümme troopi.
Referaadi koostamine oli õpetlik ning arendav tegevus, mille käigus tutvus autor erinevate autorite teostega. Kuna eelnevalt oli autor vaid kuulnud , et skeptik on lihtsalt kõiges kahtleja, siis nüüd sai ta teada palju rohkemat erinevate skeptikute mõtteviiside kohta.

Kasutatud allikad

Magee, B. Filosoofia lugu. Tallinn: Varrak, 2000.

Meos , I. Antiikfilosoofia . Tallinn: Koolibri, 2000. ( Elektrooniline raamat)

Meos, I. Filosoofia sõnaraamat. Tallinn: Koolibri, 2002. (Elektrooniline raamat)

Salumaa, E. Antiikfilosoofia ajalugu. Tallinn: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium , 1991.

Skeptitsismist üldiselt, selle erinevad vormid – http://et.wikipedia.org/wiki/Skeptitsis m. (18.10.2013)

.DOCX Laadi alla originaalfail 12 lk · .docx · 10 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-02-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti

10 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

0mg Õppematerjali autor

skeptitsism skeptik filosoof skepsis troop skeptikud pyrrhon filosoofid filosoofid

Sarnased õppematerjalid

docx

Vana-Kreeka skeptitsism

TALLINNA MAJANDUSKOOL Maksunduse- ja majandusarvestuse osakond VANA-KREEKA SKEPTITSISM Referaat Tallinn 2012 SISSEJUHATUS Referaadi teemaks valisin ma Vana-Kreeka skeptitsismi, sest see tundus mulle huvitav ning soovisin sellest veidi rohkem teada saada. Kuna skeptik on tuntud kui kõiges kahtleja, siis järgnevalt uurin, kas see ka tegelikult nii on ja mis on üldse skeptikule omane. Referaadi koostamisel on kasutatud erinevaid allikaid, kuid põhiline rõhk on pandud teemakohastele teostele. Skeptitsismist on küllaltki arusaadavalt ja selgelt kirjutanud Indrek

Filosoofia

docx

SKEPTITISMI TEESID JA TROOPID TÄNAPÄEVAL

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Kaubandusökonoomika õppetool SKEPTITISMI TEESID JA TROOPID TÄNAPÄEVAL Referaat Õppejõud: SISUKOR 1.SKEPTITISMIST ÜLDISELT..................................................................................... 5 2.SKEPTITISMI TROOPID.......................................................................................... 6 3.SKEPTITISMI TEESID............................................................................................. 8 1.SKEPTITISMIST ÜLDISELT...

Ühiskond

doc

Skeptitsism

termin "skeptitsism" pärineb sellest samast kreekakeelsest sõnast. Teised aga ütlevad, et termin "skeptitsism" on tuletatud sellest samast kreekakeelsest sõnast "skepsis", mis tähendavat hoopiski "vaatlust" või "küsitlemist" või ka "kaalutlust". Ent kolmandad väidavad koguni, et see tuleneb hoopis kreekakeelsest sõnast "skeptikos", mis tähendavat "vaatlev", "uuriv" või isegi "kritiseeriv". Skeptitsism on filosoofiline õpetus ja tunnetus-teoreetiline printsiib, millele on iseloomulik kahtlemine teadmiste usaldusväärsuse ja objektiivsuse tegelikkuse tõese tunnetamise võimalikkuses. Skeptitsism on mõtteviis, mis seab argumenteeritult kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad. Lisaks Vana Kreeka koolkonna liikmetele leiab skeptitsismi ka mujal. Skeptitsism rõhutab ja absolutiseerib inimtunnetuse suhtelisust, puudulikkust ja ebatäpsust

Filosoofia

doc

Antiik filosoofia

Filosoofia I periood! · LOOGIKA · ARISTOTELES · Aristotelest nimetatakse "loogika isaks". "Aristotelsese · 384 322 e.Kr. loogika". · Loogika on kõigi teaduste paratamatu tööriist ja eeldus · Elulugu (organon). · Aristoteles sündis Stageiras. · Kategooriad: 1) substants, 2) kvaliteet, 3) relatsioon, 4) · Isa oli Makedoonia kuninga Amyntase (Aleksander Suure ajapunkt, 5) koht, 6) habitus (välislaad), 7) asend, 8) tegu, vanaisa) sõber ja ihuarst. Isa suri kui Aristoteles oli alles 9) kannatus, 10) tõeliselt "olev

Filosoofia

docx

Filosoofia spikker 1.

looduliku olendina. Seletus peab olema materialistlik. Ajaloo ülim määrav jõud on majanduslikud tegurid. Karl Marxi teooria ühiskondlik-majanduslikest formatsioonidest. Ühiskonna valitsev tootmisviis määrab ära kogu ühiskonna näo. Vastuolu, mis valitseb tootlike jõudude ja tootmissuhete vahel, viibki muutustele ühiskonnas ja formatsioonide vaheldumisele. Ühiskonna arengus eristatakse viis formatsiooni: 1.ürgkogukondlik eraomandit pole 2.orjanduslik Vana-Kreeka, VanaRooma 3.feodaalne keskaegne Lääne Euroopa kuni 19. sajandini 4.kapitalistlik industriaalrevolutsiooni produkt 5.kommunistlik selle esimene aste on sotsialism Aristoteles ideeõpetuse kriitika. Platoni ideed andsid teadmisele igavesed ja muutumatud objektid: teadmine hõlmas üldist ja abstraktset, mitte meelelise maailma üksikjuhtumeid. Ta mõistis ideid ka standarditena, ideaalmudelitena, millele toetudes hinnatakse meelelist maailma. Ideaalmudelitena on Platoni

Filosoofia

doc

Aristotelese-järgne filosoofia: hea elu otsimine

" või ,,mida ning kuidas võivad inimesed mõista ning teada?", vaid pigem ,,kuidas on kõige parem elada?" või ,,mis on hea elu olemus või tuum?" või ,,mis on seda väärt, et sellesse uskuda?". Vastused nendele viimastele küsimustele peitusid järgnevalt tekkinud filosoofiliste koolkondade - skeptikute, küünikute, epikuurlaste, stoitsistide ning viimaks kristlaste seisukohtades. Skeptitisism ja künism Mõlemad mainitud suunad nii skeptitsism kui ka künism olid kriitilised teiste filosoofiliste lähenemiste suhtes, väites, et nood olid kas täielikult valed või ebaolulised inimeste vajaduste selgitamise mõttes. Lahendusena pakkusid nood voolud välja mitte millessegi uskumise (skeptitsism) ning ühiskonnast eemaldumise (künism). Skeptitsism Pyrrho (ca 365-275 e. Kr.) oli skeptitsismi kui koolkonna alusepanija koolkonna, mis põhines usaldamatusel kõigi niinimetatud universaalsete tõdede olemuse suhtes

Filosoofia

doc

Antiikfilosoofia

Tunnetusteoorias kaldusid nad sensualismi, loo- dusõpetuses materialismi. Oma teleoloogilistes väidetes ühinesid nad peripateetikute ja platoonikutega Epikurose vastu, ründasid teda äärmise teravusega ja isegi laimasid. Idealistlik on stoikute õpetus hinge surematusest. Diadohhide riikide ja hiljem Rooma impeeriumi kõrgemal seismisele rahvuslikest erinevustest vastas nende teostumatu unistus maailmariigist. Kolmas suur Aristotelese järgne filosoofiasuund on skeptitsism. Mõnd aega oli see valdav ka Platoni akadeemias. Kuigi skeptikute (peamised esindajad Pyrrhon, Arkesilaos, Karneades ja Ainesidemos) tõestusviisid ei ühtinud, oli neil ühine põhiseisukoht: tõene tunnetus on võimatu, seepärast peab inimene hoiduma igasugusest otsustusest. Kui ollakse sunnitud tegutsema, siis piisab tõenäosuse, tavade ja harjumuste järgimisest. Sellise otsustustest hoidumise (epoche) ihaldusväärne eesmärk on apaatia ja ataraksia. Seega

Filosoofia

doc

Filosoofia konspekt

Muutus kreeklaste enesemääratlus ehk identifitseerimine. Kui enne kreeklased määratlesid end oma linnriigi ehk polise järgi (näiteks teebalane, korintlane), siis nüüd määratlesid end kreeklaste ehk hellenitena. Sellele aitas kaasa ühise kreeka keele (koinee) välja kujunemine. 3. Kosmopolitism ehk enda maailma kodanikuna määratlemine 4. tekkisid uued kultuuri keskused Aleksandria Egiptuses, mis hakkas isegi Ateenat varjutama. Hellenistlikud õpetused: 1. skeptitsism ehk kahtlejate filosoofia 2. epikureism 3. stoitsism SKEPTITSISM

Filosoofia

Rohkem sarnaseid