Referaat: Baconi iidolite teooria (1)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Avaliku halduse instituut
Filosoofia õppetool
BACONI IIDOLITE TEOORIA
Juhendaja : Lektor Margus Mägi
Tallinn 2011
Sissejuhatus
Francis Bacon , esimene St Albansi vikont , Verulami parun (22. jaanuar 1561 – 9. aprill 1626) oli Inglise filosoof, riigimees ja esseist. Bacon oli pärit mõjuvõimsast perekonnast. 23-aastasena sai ta parlamendiliikmeks, lootes poliitilisele karjäärile. Bacon sai tuntuks juristina mitmes kuulsas kohtuasjas. Ta ei saavutanud kuninganna Elizabeth I soosingut, kuid kuningas James I valitsemisajal õnnestus tal saada suurpitsati hoidjaks (1617) ja lordkantsleriks (1618). Õigusfilosoofina propageeris Bacon tingimusteta kohustust suverääni ees.
Filosoofina püüdis Bacon selgitada teadmiste omandamise printsiipe . Bacon kirjutas üle 30 filosoofilise töö ning palju raamatuid ja esseesid õigusteadusest, ajaloost ja muudel teemadel. Eriti populaarsed on tema "Esseed" (1597–1625). Teine tähtsam filosoofiline teos on "The Advancement of Learning" (1605). Bacon on kirjutanud ka utoopia "Uus Atlantis " (1627, eesti keeles 2004). Teoses "Novum Organum " esitas ta teadmiste ümberkorraldamise plaani. Uusaja teadusrevolutsiooni kaitsjana töötas ta välja keeruka induktsionistliku teaduse metodoloogia, mida nimetatakse Baconi meetodiks.
Kuigi Bacon armastas raha ja luksust, ei olnud ta isekas , vaid püüdis teha mugavuse kättesaadavaks võimalikult suurele osale inimkonnast. See oli tema meelest võimalik ainult tehnika arendamise kaudu, mistõttu ta hakkas ühena esimestest rääkima vajadusest tunnustada ja toetada teadlasi (sealhulgas alusuuringutega tegelevaid teadlasi) ja leiutajaid. Pikas perspektiivis pidas ta tehnika arengut võimalikuks ainult loodusteaduste rakendusena. Looduse käsutamine on võimalik üksnes tänu põhjuslike seoste tundmisele. Bacon pakkus välja ka teadusliku uurimise meetodi. Kuigi tema meetodi detailid on vananenud (ja nendel polegi võib-olla olnud praktilist väärtust), on tänapäevalgi palju pooldajaid tema üldisel lähenemisel – induktsionismil.
Novum Organum
"Novum Organum" ("Uus Organon ") on Francis Baconi ladinakeelne teos, mis ilmus 1620. aastal Londonis. Raamatu täielik pealkiri oli "Novum Organum Scientiarum" 'Teaduste uus Organon'. See oli mõeldud teose "Instauratio Magna Scientiarum" teise osana .
Raamat on pühendatud kuningas James I-le. Bacon töötas teose kallal üle 10 aasta. Selle variante oli vähemalt 12. Mõned teose ideed sisaldusid juba Baconi kirjutises Cogitata et Visa de Interpretatione... (kirjutatud 1607–1608). Ometi jäi teos lõpuni kirjutamata. Autor vastandab Aristotelese loogikale (Organon) ja skolastilisele loogikale uue, parema tunnetustööriista, uue Organoni . Raamatus on üksikasjalikult esitatud Baconi õpetus meetodist ja induktsiooniteooria.
Iidolite teooria
Iidoleid, mis inimmõtteid hõivavad, on neljasuguseid. Nendele on pandud sellised nimed: esimest sugu kutsutakse hõimuiidoliteks, teist koopaiidoliteks, kolmandat turuiidoliteks janeljandat teatri-iidoliteks.
Hõimuiidolid põhinevad inimloomusel endal, ja inimeste hõimul ehk sool enesel. Sest vääralt väidetakse, et inimmeeled on asjade mõõt; hoopis vastupidi, kõik tajumused, nii meelelised kui ka mõttelised, lähtuvad inimese analoogiast, mitte universumi analoogiast. Ka inimaru on just nagu asjade kiirte suhtes ebaühtlane peegel, mis segab oma loomuse asjade loomusesse ning moonutab ja rikub seda.
Hõimuiidolid on kalduvused näha asja seoses meiega, mitte nii, nagu nad iseenesest on. Inimene ei ole kõikide asjade mõõt ning pole õige omistada nähtustele korda, mida nendes tegelikult ei ole. Selleks et loodust käsutada, tuleb kõigepealt õppida loodusele kuuletuma.
Koopaiidolid on inimindiviidi iidolid . Sest igaühel on mingi oma koobas või õõnsus, mis looduse valgust murrab ja moonutab; kas igaühele iseloomuliku ja ainulaadse loomuse pärast; või kasvatuse ja teistega vestlemise pärast; või raamatute lugemise, ja nende autoriteetide pärast, mida keegi austab ja imetleb; või muljete erinevuste pärast, nagu need tulevad ette kaasahaaratud ja eelarvamustega vaimu või rahuliku ja tasakaaluka vaimu või selletaolise puhul: nii et ilmsesti inimvaim on muutlik asi, ja täiesti häiritav, ja just nagu juhuslik. Mistõttu hästi ütles Herakleitos, et inimesed otsivad teadmisi oma väiksemates maailmades, mitte suuremas ehk ühises maailmas.
Koopaiidolid pärinevad igaühe enda nii vaimu kui ka keha loomusest; samuti kasvatusest, ja harjumusest, ja juhustest. Kuigi see sugu on mitmekesine ja arvukas, esitame siiski need asjad, mida tuleb kõige rohkem vältida, ja mis kõige rohkem suudavad aru määrida, nii et see ei ole puhas.
On ka iidolid just nagu inimsoo vastastikusest läbikäimisest ja seltsivusest, mida me nimetame turuiidoliteks, inimeste suhtlemise ja lävimise pärast. Sest inimesed seltsivad kõneluste läbi; aga sõnad valitakse rahvahulga arusaamise järgi. Ja nõnda ummistab sõnade halb ja oskamatu valik kummalisel kombel aru. Ka definitsioonid ega selgitused , millega õpetatud inimesed on mõnel puhul harjunud end kaitsma ja kindlustama, ei heasta asja kuidagi. Aga sõnad ilmsesti vägistavad aru, ja ajavad kõik segamini; ning viivad inimesed tühjadesse ja arvututesse vaidlustesse ning väljamõeldistesse.
Turuiidolid on kõige koormavamad; need, mis tungivad arusse sõnade ja nimede ühenduse tõttu. Sest inimesed usuvad, et nende mõistus käsutab sõnu. Aga juhtub ka, et sõnad pööravad oma jõu tagasi sõnade peale; mis on teinud filosoofia ja teadused sofistlikeks ja mitteaktiivseteks. Aga sõnad võetakse kasutusele enamasti lähtudes lihtrahva arusaamisest, ja nad jaotavad asju mööda tavalisele arule kõige silmatorkavamaid jooni. Kui aga aru on teravam või vaatlus tähelepanelikum, tahab ta neid jooni ümber paigutada, et nad oleksid rohkem looduse järgi; sõnad segavad. Mistõttu juhtub, et õpetatud meeste suured ja pidulikud dispuudid lõpevad sageli vaidlustega sõnade ja nimede ümber; millest (matemaatikute kombe ja teadmiste kohaselt) oleks asjatundlikum alustada, ja korrastada neid definitsioonide abil. Ometi ei saa looduslike ja materiaalsete asjade puhul definitsioonid seda pahet arstida; sest ka definitsioonid ise koosnevad sõnadest, ja sõnad sigitavad sõnu; nii et tarvis on pöörduda üksikjuhtude, nende jadade ja ridade poole; nagu me varsti ütleme, kui me jõuame mõistete ja aksioomide moodustamise viisi ja laadi juurde.
Viimaks on iidolid, mis on inimvaimudesse rännanud mitmesugustest filosoofiate dogmadest, ja samuti äraspidistest tõestuste seadustest ; mida me nimetame teatri-iidoliteks; sest nii palju kui on omaks võetud või leiutatud filosoofiaid, nii palju on meie arvates lavastatud ja mängitud näidendeid, mis on esile kutsunud väljamõeldud ja lavalisi maailmu. Ja me ei räägi ainult nendest , mis meil juba on, ega ka vanadest filosoofiatest ja sektidest, sest saab koostada ja kokku panna palju teisi niisuguseid näidendeid; kuna ometi täiesti erinevate vigade põhjused on sellegipoolest peaaegu ühised. Jällegi, me ei pea seda silmas ainult universaalsete filosoofiate puhul, vaid ka teaduste paljude printsiipide ja aksioomide puhul, mis on ülekaalu saavutanud traditsiooni ja usu ja ükskõiksuse tõttu.Aga nendest üksikutest iidolisugudest tuleb rääkida pikemalt ja selgemalt ning täpsemalt, et inimaru oleks ettevaatlik.
Aga teatri-iidolid ei ole kaasa sündinud ega märkamatult arusse tunginud; vaid on teooriate näitemängudest ja äraspidistest tõestuste reeglitest selgesti sisse viidud ja vastu võetud. Nende puhul aga ei ole ümberlükkamise katsed ja üritused üldse kooskõlas sellega, mis me oleme öelnud. Sest kui meil ei ole üksmeelt printsiipides, aga tõestustes, siis igasugune argumentatsioon on tühine. Ja see on õnneks, sest antiiksetele jääb au alles. Neid ei jäeta ju millestki ilma, sest küsimus on täielikult tees. Sest lombakas (nagu öeldakse), kes on teel, jõuab ette jooksjast, kes on teelt väljas. Ka see on ilmselge, et mida osavam ja kiirem on teelt väljas jooksja , seda suurem kõrvalekalle talle osaks saab.
Teatri-iidoleid, ehk teooriateiidoleid, on palju, ja neid saab olla palju rohkem, ja kunagi ehk saabki olema. Sest kui inimvaimud ei oleks juba palju sajandeid tegelnud religiooni ja teoloogiaga; ja kui riigid (eriti monarhiad ), ei oleks olnud vaenulikud niisugustele uuendustele, olgu kas või mõtisklustes; nii et inimesed pühenduvad neile ohuga ja kahjuga oma saatusele , mitte üksnes autasust ilma jäetuna, vaid ka taludes põlgust ja kadedust; siis oleksid kahtlemata tekkinud paljud filosoofiate ja teooriate sektid, mis sarnaneksid neile, mis kunagi suures mitmekesisuses õitsesid kreeklastel. Sest nii nagu eetrinähtuste kohta on võimalik välja mõelda palju taevateemasid; samamoodi, ja palju rohkem on võimalik filosoofianähtuste kohta rajada ning üles ehitada mitmesuguseid dogmasid. Ja niisuguse teatri näitemängudes on ka see, mis poeetide teatris paratamatult juhtub; et lava jaoks väljamõeldud jutustused on harmoonilisemad ja elegantsemad kui tõesed jutustused ajaloost, ja meeldivamad.
Kokkuvõte
Francis Bacon pidas teoses "Novum Organum" iidolite all silmas kummitusi, mis viivad inimtunnetuse valele teele.
Minu vaated lähevad kõige enam kokku Baconi koopaiidoli tõlgendusega. Koopaiidolid on erinevatel inimestel kaasasündinud ning omandatud eripärad, mis mõjutavad inimeste arusaamu erinevatest asjadest. Igal inimesel on nad erinevad ning võivad olla põhjustatud mitmetest asjaoludest nagu näiteks kasvatusest, kogemustest, mis on elus läbitud, eluviisist või tunnetest.
Bacon on öelnud: „ Sest igaühel on mingi oma koobas või õõnsus, mis looduse valgust murrab ja moonutab...“. Koopaks võibki siinkohal nimetada elus varem läbi elatud sündmusi või kogemusi, mis paneb inimesi asju vaatama teisest vaatenurgast. Igal inimesel on see individuaalne, kuna inimesed on elanud läbi erinevaid sündmusi ja kõigil on kogemused erinevates valdkondades. Ühtesi on see rohkem mõjutanud, teisi vähem. Sellest võivadki tulla erinevad tõlgendused ja arusaamad asjaoludest ning ka asjadest endast.
Seega mõjutavad kõik meie ümber arusaama asjadest. Arvan, et kõige enam mõjutab meid kasvatus. Juba lapsest peale näed sa asju nii, kuidas vanemad sulle õpetavad või eeskuju annavad. Väiksed lapsedki vaidlevad igasuguste asjade üle. Kuidas tekib vikerkaar või miks taevas müristab? Igaüks argumenteerib selle järgi, kuidas on vanemad neile asjaolusi seletanud. Aga kellel on siis õigus? Mina arvan, et kõigil on Baconi teooria järgi õigus. Sellest on raske aru saada ning raske seletada, aga kõigil inimestel on õigus oma arvamusele
ning valesi arvamusi ei ole olemas.
Baconi kõik iidolid mõjutavad inimesi mingil moel ning nad takistavad tõeste teadmiste omandamist.