MIS ON INIMENE? ERNST CASSIRERI TEOSE „UURIMUS INIMESEST“ PÕHJAL (0)

11
Mis on inimene
MIS ON INIMENE?
ERNST CASSIRERI TEOSE „UURIMUS INIMESEST“ PÕHJAL
Referaat
2006
SISUKORD
SISSEJUHATUS...............................................................................................................3
ENESETUNNETUSE KRIIS............................................................................................4
SÜMBOL – INIMLOOMUSE VÕTI................................................................................7
ERINEVUSED INIMLIKU JA LOOMSE MAAILMA VAHEL.....................................8
KOKKUVÕTE................................................................................................................10
KASUTATUD KIRJANDUS..........................................................................................11
Sissejuhatus
20. sajandi esimese poole väga mõjukas juudi soost saksa filosoof Ernst Cassirer ( 1874 -1945) ei ole Eestis just eriti tuntud. Üks tema põhiteostest – Uurimus inimesest on kindlasti sobiv sissejuhatus tutvumaks tema loomingu ja vaadetega (eestikeelne tõlge ilmus trükist 1999.a.). Oma elu viimased kümmekond aastat tegeles Cassirer sümboolsete vormide filosoofia rakendamisega inimkultuuri erinevate valdkondade uurimisel . Selle perioodi olulisemaks tulemiks ongi juba eelpool nimetatud teos, mis on ühtlasi minu referaadi allikmaterjaliks. Autor on püüdnud väljendada oma mõtteid lihtsalt ja selgelt, samas huvitavalt ja haaravalt. Ise on ta väitnud, et antud teos ei ole mõeldud ainult teadlastele ja filosoofidele, vaid on mõeldud laiemale lugejaskonnale ning pigem selgitab ja illustreerib tema teooriat kui tõestab. Need, keda huvitab probleemide põhjalikum analüüs, peaksid lugema 1923-1929 ilmunud kolmeköitelist Die Philosophie der Symbolischen Formen (Sümboolsete vormide filosoofia).
Kuna teos on väga mahukas, võtan oma referaadis vaatluse alla ainult I-III peatüki. Antud peatükkides lahatakse inimese olemust ja erinevaid teooriaid sellest ajaloo vältel, püütakse leida võti inimloomuse avamiseks ning tuuakse välja inimese erinevused muust elusloodusest. Üheselt võiks teema sõnastada – Mis on inimene? Töö liigendamisel on järgitud allikteose liigendust. Sissejuhatusele järgneb kolm peatükki: 1. Enesetunnetuse kriis, 2. Sümbol - inimloomuse võti, 3. Erinevused inimliku ja loomse maailma vahel. Referaat lõpeb kokkuvõttega, mis sisaldab käsitluse tulemusi, ning kasutatud kirjanduse loeteluga . Kuna esimese kursuse üliõpilasele tekitab Cassireri lugemine mõningaid raskusi, oli heaks abimeheks Oxfordi filosoofialeksikon, mis aitas lahti mõtestada erinevaid termineid.
1. Enesetunnetuse kriis.
Ajast aega on olnud enesetunnetus filosoofilise uurimistegevuse kõrgeim eesmärk. On olnud erinevaid teooriaid ja suuri lahknevusi, kuid ka kõige skeptilisemad mõtlejad ei ole eitanud enesetunnetuse võimalikkust ja tarvilikkust.
Skeptikute arvates on enesetunnetus eneseteostuse tähtsaim eeltingimus. “Et tunda rõõmu tõelisest vabadusest, peame purustama ahelad , mis seovad meid välise maailma külge,“ arvab Montaigne . Tänapäeva psühholoogid ei tunnusta vaid introspektiivset meetodit. Ainult sellist teed mööda minnes ei jõua me hõlmava vaateni inimloomuse kohta. Introspektsioon ( enesevaatlus ) avab inimese elutervikust ainult väikese, individuaalsele kogemusele kättesaadava osa. See ei suuda iialgi katta kogu inimlike nähtuste ala (Cassirer, 1999, lk.16). Sokrates lahkab detailselt ja põhjalikult inimindiviidi omadusi ja voorusi ning püüab neid defineerida: headus , õiglus, mõõdukus, julgus jne. Aga ta ei püüa inimest defineerida. Miks? Inimese loomust ei saa avada samal moel kui esemete loomust. Füüsilist eset võib kirjeldada tema objektiivsetest omadustest lähtudes, kuid inimest võib kirjeldada ainult tema teadvusest lähtudes. Järelikult empiiriline vaatlus ja loogiline analüüs, mida kasutati eelsokraatilisel perioodil, ei ole efektiivne ja adekvaatne. Ainult vahetu suhtlemine inimesega võimaldab mõista tema iseloomu. Ainult dialektilise mõtlemise abil võime jõuda inimese loomuse tunnetamiseni. Sokratese arvates on inimene olend , kes lakkamatult iseennast otsib - olend, kes oma eksistentsi igal hetkel peab oma eksistentsi tingimusi vaatlema ja uurima . Selles uurimises, selles kriitilises suhtumises oma inimlikku ellu seisnebki inimese elu tõeline väärtus (Cassirer, 1999, lk.21). Ühesõnaga võtab Sokrates inimest kui olendit, kes suudab ratsionaalsele küsimusele anda ratsionaalse vastuse. Nii Sokrates kui Marcus Aurelius on seisukohal, et inimese tõelise olemuse leidmiseks tuleb ta vabastada välistest ja juhuslikest tunnusjoontest. Näiteks rikkus, ametikoht , sotsiaalne positsioon, tervis, intellektuaalsed võimed – ühestki neist välistest oludest ei sõltu inimese olemus. See sõltub ainuüksi väärtusest, mille inimene ise enesele annab. Nii stoikutel kui Sokratesel on eneseuurimise nõue inimese eesõigus ja põhiline kohustus. Kes elab kooskõlas iseenesega, elab kooskõlas universumiga. Juhtiv roll on inimese „minal“. Kui „mina“ on juba oma sisemise vormi saavutanud, jääb see muudetamatuks ja häirimatuks. Elu iseenesest on muutuv ja vahelduv, aga tema tõelist väärtust tuleb otsida igavesest korrapärast. Seda korrapära suudame haarata oma otsustusvõimega. Otsustusvõime on keskne jõud inimeses. See on ainus asi, milles inimene täielikult endast sõltub. Stoikute teooria, et inimene on täielikus kooskõlas loodusega ja moraalselt sõltumatu loodusest, osutus üheks tugevamaks antiikkultuuri kujundanud jõuks. Kristlikus teoorias on aga vastupidi inimese absoluutne sõltumatus tema pahe ja eksitus . Inimene ei tohi ennast usaldada ega iseenda häält kuulda võtta. Ta peab kuulama Jumala häält. Nende kahe vastandliku arusaama võitlus kestis aastasadu . Antropoloogilise filosoofia üks iseloomulikumaid jooni ongi, et tema ajalugu on tulvil inimlikke kirgi ja emotsioone. Siin ei tegeleta mingi üheainsa teoreetilise probleemiga, vaid siin on kaalul inimese saatus. Näitena võib siinkohal tuua Augustinuse, kes elas 4.saj., kasvas üles kreeka filosoofide vaimus , tema filosoofiale jättis jälje neoplatonistlik süsteem. Teisest küljest rajas ta teed keskaegsele mõtlemisele, pannes aluse keskaegsele filosoofiale ja kristlikule dogmaatikale. Augustinuse arvates oli Kristuse-eelne filosoofia ohustatud sellest, et mõistuse väge ülistati inimese suurima väena. Mõistus aga on küsitav ja kahtlane nähtus. Ta ei või näidata teed selguse, tõe ega tarkuse juurde. Mõistuse tähendus on ebaselge , tema tekkimine on varjatud saladuskattega – selle saladuse võib lahendada ainult kristlik ilmutus. Thomas Aquino omistas küll inimmõistusele natuke suuremaid võimeid kui Augustinus , aga oli veendunud, et ilma Jumala armu ja valguseta ei suuda mõistus oma võimeid õigesti kasutada. Uusaja algul kerkis esile mõtleja, kes andis filosoofilisele antropoloogiale uut jõudu ja sära. Pascalil oli võrratu anne selgitada kõige hämaramaid küsimusi ning koondada keerukaid ja hajusaid mõttesüsteeme, tuues välja neist olulisema. Ta polnud ainult suur geomeeter, vaid ka suur filosoof. Ta ei süvenenud ainult geomeetriaprobleemidesse, vaid tahtis mõista geomeetria õiget kasutust , selle ala ja piire . Ta hakkas vahet tegema „geomeetria vaimu“ ja „meeleteravuse ehk peenuse vaimu“ vahel. Geomeetria vaim on parim ainevaldkondades, mis alluvad analüüsile. Inimeseõpetus nõuab teistsugust uurimismeetodit. Naeruväärne oleks rääkida inimesest kui geomeetrilisest probleemist. Filosoof ei tohi luua inimesest mingit kunstlikku konstruktsiooni, ta peab kirjeldama tegelikku inimest. Ei leidu teist teed inimese mõistmiseks, kui tema elu ja käitumise tundmaõppimine (Cassirer, 1999, lk.28). Nii klassikaline metafüüsika, keskaegne religioon kui ka teoloogia kujutlesid maailma hierarhiana, milles inimesel oli kõrgeim koht. Inimese ja maailma saatuse üle valitses kõikehõlmav ettehoole . Uus kosmoloogia , heliotsentriline süsteem, millele pani aluse Kopernik , tegi selle kõik küsitavaks. Inimene asetati nüüd lõpmatusse ruumi, ta oli üksik, kaduvväike, teda ümbritses tumm universum. Esimene reaktsioon sellele uuele maailmakäsitlusele oli loomulikult negatiivne. Giordani Bruno leidis, et Koperniku teooria oli esimene ja otsustav samm inimese enesevabastamise suunas. Inimene ei olnud enam maailma vang, suletud lõpliku füüsilise universumi kitsasse kongi. Ta võis tungida läbi õhu, läbi taevasfääride tõkete, mille oli püstitanud väär metafüüsika ja kosmoloogia. Läks tarvis 17.saj. teadlaste ja metafüüsikute ühiseid jõupingutusi, et ületada Koperniku avastusega tekkinud intellektuaalne kriis. Nii Galilei, Descartes, Leibniz kui Spinoza täitsid oma osa selle probleemi lahendamisel.Galilei väitis, et matemaatika alal jõuab inimene tunnetusliku haripunktini- ta saavutab teadmise, mis ei jää alla jumalikule mõtlemisele (Cassirer, 1999, lk.34). Spinoza rajab uue eetika , kirgede ja ärrituste teooria, mis on moraalse maailma matemaatiline teooria. Tema arvates on matemaatiline mõistus ühenduslüliks inimese ja universumi vahel. Darwini töö Liikide tekkimisest ( 1859 ) tõi inimesefilosoofiale kindla pinna. Üldfilosoofilises plaanis ei olnud evolutsiooniteooria kaugeltki uus saavutus. See oli olemas juba Aristotelese psühholoogias ja tema arusaamades orgaanilisest elust. Erinevus seisnes ainult selles, et Aristoteles pakkus välja formaalse tõlgenduse, uusaja filosoofid esitasid materiaalse tõlgenduse katseid. Darwini tööde üheks peamiseks eesmärgiks oli vabastada uusaegne mõtlemine asjade finaalsete põhjuste illusioonist. Orgaanilise looduse struktuuri tuleb mõista ainult materiaalsete põhjuste kaudu. Aristotelese arvates pole elu võimalik juhuslike põhjuste varal mõista. Uusaegsed mõtlejad aga väitsid, et juhuslikud muutused, mis iga organismi juures aset leiavad, on piisavad seletama järk-järgulist teisenemisprotsessi, mis viib lihtsaimatest ainuraksetest kuni kõige kõrgemate ja keerukamate eluvormideni (Cassirer, 1999, lk.38). Evolutsiooniteooria kaotas orgaanilise elu erinevate vormide vahelised meelevaldsed piirid. Ei ole üksteisest eristatud liike, on vaid üks- pidev ja katkematu – eluhoovus. Aga kas seda printsiipi võib rakendada ka inimelule ja kultuurile ? Kas kultuurimaailm rajaneb juhuslikel muutustel? Filosoofide ees seisis uus probleem. Oli vaja tõestada, et kultuuriline maailm, inimtsivilisatsiooni maailm, on taandatav mõnele üldisele põhjusele, mis toimivad nii materiaalsete kui ka vaimsete nähtuste vallas. Tekkis erinevaid teooriad. Nietzche kuulutas tahte jõudu, Freud teadvustas seksuaalseid instinkte, Marx seadis troonile majandusliku instinkti. Ühesõnaga uusaegne inimeseteooria kaotas oma intellektuaalse keskme. Mõtlemises tekkis anarhia . Teoloogid, täppisteadlased, sotsioloogid, bioloogid , psühholoogid, etnoloogid ja majandusteadlased – kõik lähenesid probleemile oma vaatepunktist. Puudus üldtunnustatud käsitlusviis. Max Scheler (1874-1928) on öelnud , et mitte ühelgi teisel inimtunnetuse perioodil ei ole inimene olnud enese suhtes kahtlevamal seisukohal kui meie päevil. Meil on teaduslik, filosoofiline ja teoloogiline antropoloogia , mis üksteisest midagi ei tea. Seetõttu puudub meil selge ja konsistentne inimese idee. Üha kasvav hulk eriteadusi, mis kõik inimese uurimisega tegelevad, on inimesemõistet pigem ähmastanud, kui aidanud kaasa selle selginemisele (Cassirer, 1999, lk.42). Cassirer püüabki leida väljapääsu sellest labürindist.
2. Sümbol – inimloomuse võti.
Ernst Cassirer püüab leida võtit , mis avaks inimolemuse ja aitaks taibata inimkultuuri üldist iseloomu. Cassirer toetub bioloog Johannes von Uexkülli seisukohale, et reaalsus on väga mitmekesine ning sisaldab endas väga palju erinevaid vorme ja mudeleid, nagu on ka erinevaid organisme. Igal organismil on oma maailm, mis põhineb selle liigi iseloomulikule kogemusele. See tähendab, et näiteks kärbse ja inimese välismaailma kogemus on kaks täiesti erinevat asja. Cassirer asub inimest vaatlema kui loomaliigi kõrgemat esindajat, kes elab uues reaalsuse dimensioonis.
Inimmaailma puhul kehtivad samad bioloogilised seaduspärasused nagu muudegi elusorganismide puhul. Ometi on inimmaailmal üks eripära. Inimene on avastanud keskkonnaga kohanemiseks uue meetodi. Lisaks retseptor - ja efektorsüsteemile leidub inimesel erinevalt teistest loomaliikidest veel üks lüli. Cassirer nimetab seda sümbolsüsteemiks. See muudab inimese kogu elu. Orgaanilise looduse puhul antakse välisele ärritajale otsene ja vahetu vastus, inimese puhul aga vastus viivitub, sest vahepeal toimub aeglane ja keerukas mõtlemisprotsess. Inimene ei ela ainult füüsilises maailmas, vaid samal ajal ka sümboolses maailmas. Selle maailma osadeks on keel, müüt, kunst , religioon. Inimene ei tunneta reaalsust vahetult, sest on ennast ümbritsenud keeleliste vormide, kunstiliste kujundite , müütiliste sümbolite, religioossete riitustega jms. Ta elab illusioonide, emotsioonide, lootuste, hirmude keskel. Ta fantaseerib ja unistab. Cassirer püüab laiendada klassikalist inimese definitsiooni. Siiamaani on suured mõtlejad defineerinud inimest termini animal rationale abil. Cassireri arvates pole see vale, sest ratsionaalsus kuulub ju igasuguse inimliku toimimise juurde. Sageli on keelt samastatud mõistusega või peetud teda mõistuse allikaks. Aga see definitsioon pole ammendav . „Mõistus“ on tema arvates liiga ebatäpne termin inimese määratlemiseks. See on ainult osa terviku asemel. Mõistete keele kõrval on olemas emotsioonide keel, loogilise ja teadusliku keele kõrval on olemas poeetiliste kujundite keel. Keel ei väljenda eelkõige mitte mõtteid ja ideid, vaid tundeid ja erutusseisundeid (Cassirer, 1999, lk.47). Cassireri arvates on inimene pigem animal symbolicum, sest ta loob sümboleid ja kasutab neid. Sümbolid organiseerivad teadvust, struktureerivad seda teatud sümboolsetele vormidele vastavalt.Sümboliseerimisvõime on suunatud tulevikku, see annab inimesele võimaluse oma maailma pidevalt ümber kujundada ja luua.
3. Erinevused inimliku ja loomse maailma vahel.
Defineerides inimest animal symbolicum’ina, peaks seda definitsiooni arendama, täpsustama. Pole kahtlust, et sümboolne mõtlemine ja käitumine on inimelu kõige iseloomulikumad tunnused ja sellele rajaneb kogu inimkultuuri areng. Kuid kas sümboolsus on vaid inimesele looduse poolt antud võime, mis eristab teda muudest organismidest?
Sümboolset käitumist võib ette tulla ka loomses maailmas. Näiteks võib tuua siin Pavlovi eksperimendid , kus loomad õppisid reageerima toidu asemel pakutavale sümboolsele hüvitusele samamoodi kui toidule enesele. Milles siis seisneb ikkagi erinevus inimeste ja loomade maailma vahel?
Cassirer võtab lähtepunktiks kõne. Kõne ei ole lihtne nähtus. Ta koosneb erinevatest elementidest. Tuleb leida põhielementide omavahelised seosed ja vahet teha erinevate kihistuste vahel. Kõige olulisem kihistus on emotsioonide keel. Suur osa inimlikest väljendustest kuulub ikka veel sellesse kihistusse. Samas aga leidub loomade maailmas analoogiaid emotsionaalsele keelele. Näiteks šimpansid kasutavad suurel määral viha, hirmu, kurbuse, rahulolu jms. väljendamiseks žestikulatsiooni. Aga erinevus seisneb selles, et ei nende häälitsused, žestid ega miimika võimalda tähistada ega „kirjeldada“ objekte. Ehk teisiti öeldes – väitelise keele ja emotsionaalse keele erinevus tähistabki piiri inimeste ja loomade maailma vahel. Ei ole ühtegi tõestust, et mõni loom oleks kunagi astunud otsustava sammu subjektiivselt objektiivsele, emotsionaalselt keelelt väitelisele keelele (Cassirer, 1999, lk.52-53). Tuleb vahet teha märkide ja signaalide ning sümbolite vahel. Loomade käitumise vallas on üsna keerulisi märkide ja signaalide süsteeme. Eriti dresseeritud loomad on märkide suhtes tundlikud. Aga need nn. tingitud refleksid loomadel on oma olemuselt täiesti vastandlikud inimese sümboolsele mõtlemisele.Sümbolid ei ole taandatavad signaalidele. Signaal on osa füüsilisest maailmast, sümbol aga osa inimlikust maailmast. Signaalidel on alati füüsiline või materiaalne alus, sümbolitel aga funktsionaalne väärtus. Katsed on näidanud, et kõrgemat liiki loomad suudavad lahendada üsna keerukaid ülesandeid. Järelikult võib ka loomade puhul rääkida intelligentsusest ja kujutlusvõimest, aga vahe on selles, et loomadel on praktiline kujutlusvõime ja intelligentsus , inimesel aga sümboolne. Inimmaailmas on igal asjal oma nimi – sümboolne funktsioon läbib kogu inimese mõtlemise, see ei piirdu erijuhtumitega. Väike laps õpib sõna kasutama kui uut mõtlemise vahendit, mitte kui mehaanilist märki.
Just sümboolsuse printsiip oma universaalsuses, üldkehtivuses ja rakendatavuses ongi see maagiline sõna, see „ Seesam , avane!“, mis avab meile juurdepääsu spetsiifiliselt inimlikule valdkonnale, kultuurile (Cassirer, 1999, lk.59). Inimliku sümboli oluliseks omaduseks on veel muutlikkus. Ta ei ole jäik, paindumatu, vaid on mobiilne. Näiteks me võime üht ja sama tähendust väljendada erinevates keeltes või mingit ühte mõtet sama keele piires erinevat moodi. Samas märk ja signaal on seotud viidatava asjaga kindlalt ja üheselt. Näiteks Pavlovil kellahelin, mis kutsus koeri toidu juurde asuma.
Ja veel üks tähtis aspekt- reflektiivne mõtlemine sõltub sümboolsest mõtlemisest. Esimest korda väitis seda Herder, hiljem on see leidnud kinnitust keele psühhopatoloogia valdkonnas tehtud uuringute tulemusena. Täheldati, et ajukahjustustest tingituna kõnevõime kaotanud patsientide isiksuses toimuvad samuti muutused. Mingi raskema probleemi lahendamisel ei suuda nad rakendada teoreetilist analüüsi või reflektiivset tegevust. Nad ei suuda mõista abstraktset situatsiooni, vaid seovad oma käitumise konkreetse situatsiooniga ning haaravad vahetute faktide järele. Cassirer väidab, et ilma sümboolsuseta oleks inimene otsekui vang Platoni kuulsas koopavõrdumis. Inimese elu oleks piiratud ta bioloogiliste vajaduste ja praktiliste huvide ringiga ; tal puuduks ligipääs „ideaalsele maailmale“, mis avaneb tema ees oma erinevates tahkudes religiooni, kunsti, filosoofia ja teaduse näol (Cassirer, 1999,lk.67).
Kokkuvõte.
Ernst Cassirer lähtub Immanuel Kanti veendumusest, et tunnetus on inimese loov tegevus. Meie teadvus ei kajasta meelte maailma üksüheselt ja vahetult. Inimvaimu toimimine annab maailmale sellise kuju, millisena me seda tajume, mõistame ja kogeme. Inimteadvus osaleb tunnetusprotsessis aktiivselt ja selektiivselt, „kohandab“ ja „liigitab“ saadud informatsiooni vastavaks tervikuks. Meie sümbolite süsteemid kujundavad maailma. Pole olemas reaalsust iseeneses, lahus meie sümboliseerivast tegevusest. Inimene ise on erineval viisil ilmneva sümboliseeriva tegevuse allikaks. Filosoofi ülesandeks on kirjeldada inimese sümboliseerivat tegevust ja sellesse kätketud kategooriaid läbi ajaloo. Küsimusele- kas kogu inimlik tegevus oma erinevates valdkondades on sümboolne- võib vastata sõnaga „jah“.
Selleks, et paremini mõista Cassireri filosoofiat , tuleks tema teos kaanest kaaneni läbi lugeda. Kolm läbiloetud peatükki annavad küllaltki lünkliku pildi. Kõige huvipakkuvamaks osutus teema, mis käsitles erinevusi inimliku ja loomse maailma vahel – loomne ja inimomane sümboolsus, loomade keel ja inimkõne, loomade intelligentsus versus inimlik intelligentsus jne.
Kasutatud kirjandus.
1. Blackburn, S. (2002). Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn : Vagabund.
2. Cassirer, E. (1999). Uurimus inimesest. Tartu: Ilmamaa .