Immanuel Kant- Saksa filosoof (0)

ELULUGU
Immanuel Kant - Saksa filosoof sündis 22. aprillil 1724 Ida- Preisimaal  Königsbergi (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) linnas sadulseppmeistri peres. Kant oli pere 9 või 11(ei ole täpselt teada) lapsest neljas.Kantide esivanemad Cantid olid arvatavasti pärit Šotimaalt.
Pikkust oli tal vaid 157 cm, kuid vaimses mõttes kuulus ta hiiglaste hulka. Kanti kodulinnas Königsbergis tunti teda täpsuse musternäidisena: tema jalutuskäikude järgi olevat võinud kella õigeks panna.
Ristimisel anti tulevasele filosoofile nimeks Emanuel ; Immanueliks muutis ta selle hiljem ise, olles õppinud   heebrea keelt. Kanti ema oli väga kristlane, kes nõudis usulises elus ja ka kõiges muus täpsust ja rangust. Ema tunnustas Kanti andeid. Ühes kirjas ütles Kant: "Ma ei unusta kunagi oma ema, sest ta istutas minusse esimese headuse seemne ja toitis seda; ta avas minu südame looduse mõjule; ta äratas ja avardas minu mõtteid, ning tema õpetustel oli minu elule kestev hea mõju.’’ Selle puritaanlikkuse ja ranguse pitserit kandis kogu Kanti elu ja ka tema filosoofilised tööd. Ema suri, kui Kant oli 13-aastane.
Tema nooruspõlv ja õpinguaastad olid vaiksed ja silmatorkamatud. 8- kuni 16-aastaselt õppis ta pietistlikus koolis Collegium Fridericianumis, kus õpiti matemaatikat, ajalugu ning eriti klassikalisi keeli, mille õppimist Kant nautis. Siiski tundus selles koolis õppimine Kantile orjusena.
1740 . aastal astus Königsbergi ülikooli. Oma lemmikõppejõu Martin Knutzeni juhendamise all õppis ta loodusteadust ja filosoofiat . Ta tutvus ka Leibnizi ja Wolffi  filosoofiaga ning Newtoni  matemaatika ja füüsikaga , mis avaldasid tema intellektuaalsele arengule suurt mõju.
Kuigi perekond ei olnud jõukas, hoidus Kant teoloogia , õigusteaduse või arstiteaduse õppimisest. Aastal 1746 isa suri ning Kant pidi õpingud katkestama ning teenima elatist eraõpetajana. Aastal 1955 tuli ta ülikooli juurde tagasi ja esitas lõpetamiseks vajaliku töö, milles ta kaitses algupärast teooriat aatomitest ja nende jõududest.
Aastal  1755  sai ta samas ülikoolis lektoriks ja asus ühtlasi tööle kuningalossi raamatukogus. Ta pidas loenguid matemaatikast , loodusteadusest, loogikast, antropoloogiast, geograafiast, metafüüsikast, moraalifilosoofiast ja teoloogiast.
Aastal 1770, kui ta oli 46-aastane, nimetati ta loogika ja metafüüsika korraliseks professoriks. Kant oli pärast keskaega esimene suur filosoof, kes töötas ülikoolis õppejõuna. Oma kuulsamaid tekste ei kirjutanud ta mingi geniaalse inspiratsioonihoo tulemusena, vaid need valmisid pika töö tagajärjel Aastal  1781  ilmus tema tähtsaim teos "Puhta mõistuse kriitika". Ta õpetas ülikoolis 1797. aastani, mil tema surmani oli jäänud seitse aastat.
Praktiliselt kogu Kanti elu möödus kodulinnas, ta oli väikest kasvu, kehaliselt nõrk ja põdur. Lugupeetud professor oli kodulinnas tuntud oma korrapäraste eluviiside ja pedantsete harjumustega; königsberglased võisid nende akna alt oma igapäevasel jalutuskaigul mööduva Kanti järgi kelli seada (ta olevat jalutuskäigu ära jätnud ainult päeval, mil ta sai postiga  Jean- Jacques Rousseau  "Émile"'i). Ta tõusis igal hommikul kell 5, et oma loenguid ette valmistada, ja läks magama kell 22. Kuigi ta hindas head seltskonda ja võõrustas tihti lõunalauas külalisi, jäi ta elu lõpuni üksikuks. Kuigi Kant ei lubanud endale palju kergemeelsust ning töötas palju ja allutas end distsipliinile, oli ta kaasaegsete kirjelduste järgi lustaka ja mängulise loomuga. Nooruses oli Kant kirglik piljardimängija. Juba enne kuulsaks saamist oli ta linnas üks kutsutumaid külalisi. Sageli lahutas ta lõunasöögi ajal sõprade meelt ; see oli talle oodatud puhkusest. Kõige rohkem nautis ta kaupmeeste ja ärimeeste seltskonda.
Kant suri 1804. aastal 76 aasta ja 10 kuu vanuses oma kodulinnas haigusesse, tema hauamonumendile on kirjutatud read: "Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees".
Saksa luuletaja Heinrich Heine  on kirjutanud, et Kanti elulugu on raske kirjutada, kuna tal polnud ei elu ega lugu.
Kanti Filosoofia
Teadmised
Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti (see, mille kohta väidetakse) ja predikaati (see, mida väidetakse). Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid ( kogemusel põhinevad). Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi:

sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked");

analüütilised aprioorsed , mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt " ruudul on neli nurka");

sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel").
Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad.
Kanti-eelsed empiirikud ( Locke , Hume,  Berkeley ) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemusest. Ratsionalistid (Spinoza,  Descartes ) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli  tunnetuses . Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul "kopernikliku pöörde". Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda.
Tunnetus
Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses", kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleelundeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks". Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie meeleelundite kaudu on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus , et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid –ehk siis maailm mis on asi iseeneses, seda ei eksisteeri ei ajas ega ruumis. Seda, millest Kant kõneles, nimetatakse filosoofia skandaaliks: keegi ei ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade kohta tuleneb meelte poolt saadud andmetest. Keegi pole suutnud seda probleemi lahendada.
Kõike, mida me ükskõik mil viisil mõistame, mõistame me oma viie meele, aju ja kesknärvisüsteemi abil. Meie silmadel on kindlad ja väga tähtsad võimed, kuid mitte rohkem. Kõrvad suudavad täita mitut tähtsat funktsiooni, mida silmad ei suuda. Maitsmismeel võimaldab aistida asju, mida ei suuda aistida ei meie silmad ega kõrvad. Meie aju suudab tajud korraldada lugematuks hulgaks erinevat liiki asjadeks. Kui loeme üles kõik oma võimed, siis nende piiresse mahtuv ongi kokku see, mida me võime tunnetada. Öeldu ei tähenda, et midagi muud pole olemas, kuid kui see miski, ükskõik mis, ka olemas on, siis ei suuda me seda haarata.
Me ei suuda ette kujutada midagi tõeliselt olevat, ilma et see oleks miski, ilma et sellele oleks omistatud reaalne identiteet. Me ei suuda ette kujutada tagajärgi ilma põhjusteta. Need on meie mõistuse kategooriad, ilma milleta me ei suudaks haarata kübetki meid ümbritsevast maailmast. Samamoodi ei oska me kujutleda eset eksisteerivat teisiti kui ruumis või liikuvana väljaspool aega. Ruum ja aeg on meie tajumisvormid, ilma nendeta ei suudaks me mitte midagi tajuda ega mõista. Need tajuvormid on nagu võrgud , millesse me püüame kõik oma aistingud . Mõistuse kategooriad (üksus, paljusus , kõiksus, reaalsus , eitus, piiritlus , põhjus, toime, vältimatus, juhuslikkus jne) on raamideks, mis teevad mõistetavaks kõik meelte poolt registreeritu, kuid need kirjeldavad kogemust, mitte asju iseeneses.
Meie võimaliku tunnetuse maailma sellisena, nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks . Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentne" – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele.
Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama , kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad aegruumis. Kui nende liikumine oleks lõpuni määratud füüsikaseadustega, poleks olemas sellist asja nagu vaba tahe . Ometi uskus Kant, et meil on vaba tahe – ja mis veelgi olulisem, et seda saab tõestada. Tema lahendus probleemile oli see, et meie vaba tahte aktid ei toimu mitte fenomenaalses, st teaduslike seaduste kaudu kirjeldatavas maailmas, vaid noumenaalses maailmas, milleni teaduslik tunnetus ei küüni.
EETIKA
Tema seisukohad  eetikas  on samuti kuulsaks saanud. Moraalses mõttes õigeks teeb meie käitumise kohusetundest lähtumine. Üldjuhul on meie tegudel palju motiive . Kanti arvates on moraalselt kõige väärtuslikumad ( moraalsed selle sõna kitsamas tähenduses) teod, mis sooritatakse puhtast kohusetundest, ilma mingi kalduvuse või sümpaatiata.
Aga mis on inimese kohus? Inimese kohus on lähtuda sellistest põhimõtetest, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik. See ongi kuulus kategooriline imperatiiv Kanti sõnastuses:
"Talita vastavalt niisugusele maksiimile, mis ise kohe võib üldiseks seaduseks saada."
Sellel imperatiivil on ka teine sõnastus :
"Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse."
See tähendab, et kõik inimesed on moraalses mõttes võrdsed.
Moraalifilosoofia
 Moraalifilosoofia põhieesmärk on leida  kommete filosoofia  alusprintsiip . "Alusepanekus kommete metafüüsikale" analüüsib Kant terve mõistuse moraaliideid, püüdes sõnastada printsiipe , millel need põhinevad. Eeldatavalt on need sellised otsustused, mida iga terve mõistusega vaimselt terve täiskasvanu aktsepteerib. Edasi püüab Kant näidata, et see fundamentaalne moraaliprintsiip on iga inimese ratsionaalse tahte nõue. Kant eeldab, et inimestel on  autonoomia . "Autonoomia" on iseendale seaduste andmine
Kommete metafüüsika oleks teooria moraalse reaalsuse loomuse ja struktuuri kohta, kohustuste ja väärtuste kategoriseering. See vastaks näiteks küsimustele, mis on kohused, mis liiki kohused on olemas, mis on hüve, mis liiki hüved on olemas. Vastused peavad toetuma metafüüsilisele printsiibile; see nõuab aprioorset lähenemist.
Ainuke asi, mis on tingimusteta hea, on hea tahe. See on lähedane hea inimese mõistele. Hea inimese teeb heaks see, et tal on tahe, mille määrab moraaliseadus. Hea inimene teeb ainult otsuseid, mida ta peab moraalselt väärtuslikeks, pidades moraalseid kaalutlusi otsustavateks. Sellist iseloomu hindavad Kanti järgi kõik tingimusteta.
Praktilise filosoofia mõistuspärane alus-Kant rõhutab, et tema praktilise filosoofia alus (st õigustus) on mõistuses. Kõrgeim praktiline seadus on ise mõistuse seadus. Rõhutades, et see alus on aprioorne, vastandub Kant püüule rajada moraali vaadeldavatele faktidele inimloomuse kohta, näiteks selle kohta, mida kõik inimesed soovivad.
Vabadus ja moraaliseadus - Ainult praktiline filosoofia saab õigustada usku inimese  vabadusse . Vabadus on oluline, sest  moraalne hinnang eeldab Kanti järgi, et me oleme vabad selles mõttes, et meil on võime toimida teisiti. Moraalne õigsus ja väärus käivad ainult vabade tegutsejate kohta, kes kontrollivad oma tegusid ja kelle võimuses on teo hetkel toimida õigesti või mitte. 
Psühholoogia
I. Kant jõudis oma mõtisklustes järeldusele, et teadusena on psühholoogia võimatu:

Inimhinge mõistmine on inimesele võimatu, kuna kõik arutlused inimese kohta saavad alguse väitest "Mina olen", mis on empiiriline , mitte aga ratsionaalne väide. Mina olemasolu konstateerimisega aga ei tulene Kanti arvates mitte midagi olemuslikku või paratamatut, mistõttu psühholoogiat ei saa käsitleda "päris" teadusena, vaid empiirilise teadusena.

Kanti arvates ei saa psühholoogiast teadust kunagi selle pärast, et psühholoogias ei ole võimalik rakendada matemaatikat, kuna andmetel, millega manipuleerib psühholoogia, ei ole ruumilist mõõdet.

Psühholoogiat ei saa vaadelda eksperimentaalse teadusena, kuna psühholoogia ei suuda kontrollida nähtusi, mida ta uurib. Kant oli veendunud, et sisevaatlusakt ise juba mõjutab ning moonutab vaimseid seisundeid, mida psühholoogia üritab uurida.
Nende väidetega esitas Kant väljakutse järgnevale psühholoogide põlvkonnale, kes püüdsid tõestada, et:

psühholoogia on võimalik eksperimentaalse teadusena ( Wundt );

psühholoogias on matemaatika rakendatav ( Fechner );

psühholoogia on võimalik ratsionaalse teadusena (Herbart).
Sümbolism (1880-1905)- kunsti ja kirjandusvool , mis väärtustas mütoloogilisi ja kirjanduslikke
teemasi ( kunst läbi legendide, müütide). Huvitasid igavikulised probleemid: sünd, surm, saatus,
armastus, patt. Kujutasid fantastilist, nägemuslikku, müstilist maailma, kasutades keerulisi ja
mitmetähenduslikke sümboleid. Kasutati postimpressionismi, juugendi ja akadeemilise kunsti
vormikeelt. Tunnused: rahutus , tundmus, spiritualism, loomuvastasus. (langenud ingel, hobune all naine, punane- draakon on(laibad)
Juugend (1890- 1910 )- LähtusKa ajaloolistele stiilide matkimisele uut, otstarbekat
ja ajakohast stiili. Hõlmab arhitektuuri, sisekujundust, maalikunsti, raamatuillustratsioone, ehtekunsti.
Arhitektuuris pidi järgima siseruumide paigutust, st võis olla ebasümmeetriline. Tunnused: Arhitektuur :
sujuvalt liikuv joon, dekoratiivsete elementide/ kujundite lisamine, väljavenitatud kaarjas,
. Maalikunst : pikaks venitatud figuurid, kujundid veniva, lookleva kontuuriga, kompositsioonis oluline
dekoratiivsus. Kunstnikud : Klimt (portree, naise kolm iga, naine lehvikuga,paljaste tissidega eit, puu, kirju eit), Mucha (portreed, rikkalik taust)
Impressionism (1872- 1886 ) – Pearõhk hetke edasiandmisele. Koma -kujulised, kontuure välistavad.
Loodi vabaõhumaale, maastikke, suurlinnaelu, kohvikustseene jne. Oluline koht teadusel (füüsika), huvitasid
valgus- ja värviprobleemid, poolikud kehad. Tunnused: töö kiire valmimine, tohtis kujutamine muutuva valguse
kaudu, pintslitõmbed lühikesed , värvilised varjud. Kunstnikud: Monet (tõusev päike/ paadid , moonid, tulpide põld,
roueni katedraal , vesiroosid ), Renoir (aerutajate eine, portreed, istuv supleja), Pissarro (tänav, aed), Degas (tantsijad, hobuste võiduajamine)
Postimpressionism (1890-1905) –Kasutab tumedaid toone. Kasvas välja impressionismist, püüti seda ületada, arendada, täiendada
või eitada. Tunnused: geomeetriliste vormide rõhutamine, väljendusliku mõju saavutamiseks vorme moonutama
ning ebaloomulike ja meelevaldseid värve kasutama. Kunstnikud: Van Gogh (autoportreed(parem), kartulisööjad,
magamistuba , tool , saapad , tähine öö, kinniseotud kõrvad, päevalilled), Cezanne (autoportreed, sinine mägi,
natüürmort õunte…, kaardimängijad, suplejad), Gauguin (naised, puuviljaga, abiellumine )