Kasvatuse võim ja võimetus ( kokkuvõte) (0)

Kasvatuse võim ja võimetus
Tiiu Kuurme
Kokkuvõte
Autor on koondanud valitud esseed kasvatusest ühiste kaante vahele. Artiklid on kirjutatud mitmete aastate jooksul, kus autor püüab lahti seletada ilminguid millega ta on kohtunud kasvatuse maailmas ringi rännates ja ajaliselt sattus see kiirete muutumiste Eestisse, kus leidus palju imestusväärset. Juttu tuleb valdkondadest, mis kuuluvad traditsioonilisse üldkasvatusteadusesse: juurdlemine kasvatusteaduse ja seda uuriva teaduse olemuse üle, lapsepõlv sotsiaalkultuurilises vaateviisis, hariduse tähendus, kogemuse ja õppimise suhted, kool kui kasvatustegelikkus , alternatiivpedagoogika.
Kasvatusest ja kasvatusteadusest
Autor pooldab järgmist kasvatuse määratlust: kasvatus on suhe ja suhete loomine. Suhe lapsega, kellele olla saatjaks kasvatamise teekonnal ning siis suhete loomine – koos kasvandikuga kõigesse, millega elus tuleb kokku puutuda, ka suhete loomine iseendaga .
Kasvatuse sügavaim mõte on see, et mõista seda, mis ümberringi on ja kes ise ollakse. Inimese paratamatus on olla teel, õppida, areneda, muutuda. Inimesel on lastud liiga vähe ära tunda seda, mis võiks olla väärtuslik ning liiga palju on teda muudetud ja normeeritud kellegi poolt. Inimest on püütud vägisi vabaks teha, mida kasvatusteoorias nimetatakse pedagoogiliseks paradoksiks. Täna mõjuks kasvatus, kus inimene saaks midagi kogeda, õppida, selle üle arutleda, mõistust pingutada ja teise inimolendi südameheadust tajuda.
Kasvatusteadusele on pedagoogika hädavajalik ja vastupidi. Kasvatusteadust huvitab inimene ja tema areng ja olemise mõte üldse. Inimese inimlik olemus ja küsimus elamisväärsest elust seovad kasvatusteaduse filosoofiaga. Kasvatus on pidevas dialoogis oma aja vaimuga ning kasvatusteaduste osaks on mõista inimest, tõlgendades erinevate aegade mängureegleid.
Kasvatusteadus püüab avada kasvatuse muutuvat tähendust eri aegades, kultuurides ning ka mõtteviisides, analüüsida tingimusi, milles lapsed kasvavad.
Kasvatus algab inimkäsitlusest, mis tinglikult jaotuvad kahe äärmusliku vaateviisi vahel:

• ühes ollakse veendunud,et inimesel on olemus, inimliigile ainuomane olemuslike joonte kogum, mis antakse meile kaasa sünniõigusega ning millest oluline osa jääbki muutumatuks. Oma elu jooksul me siis kas saame või ei saa selle oma olemusliku poolega kontakti, me kas areneme või taandareneme.
  
• Teised leiavad,et inimene on oma sünnihetkel puhas võimalus. Inimene saab selleks, kelleks ühiskond teda vormib-inimese enese kaasabil. Isiksuse loomine algab eelteadvustikus perioodis ja jätkub kasvatuse ning enesekasvatuse toimel läbi elu. Oleme ühiskondlike suhete, liikvel olevate ideede, hinnangute, rollide, mallide , eelarvamuste jne, kombinatsioon.
  

Fenomenoloogia on filosoofiline mõttesuund, mis on ajendatud tõeotsingutest ning huvist, kuidas maailm end inimesesse ehitab, seega huvist inimese tunnetusliku poole vastu. Fenomenoloogid on analüüsinud inimese olemasolevaks saamist tänu sellele, et inimene mõistab oma olemistingimusi ning teisi inimesi, seega tema kogemuse ja maailmapildi teket, tajuprotsesse, vaimsust, maailmapildi muutumisi. Pedagoogikas väljendub fenomenoloogiline lähenemisviis õppimise kogemuse kaudu, õpetavate olukordade läbielamise kaudu. Õppimine käib elavate kogemuste ja dialoogi kaudu. Nii on see Montessori, waldorfi- kui ka Freinet ' pedagoogikas. Lapsekeskses pedagoogikas mõistetakse kasvatust kui kasvada saamist, kasvada aitamist.
Hermeneutika on tunnetuse peaprintsiip või ka mõistmisõpetus. Hermeneutika tagasitulek võlgneb William Diltheyle, kelle filosoofia põhiteemaks oli vaimuteaduste loomuse kirjeldamine nende suhetes loodusteadustesse. Hermeneutilise kasvatusteaduse ülesanne on olla teadus kasvatusest kasvatuse jaoks, et teha vaadeldavaks kasvatustegelikkuses immanentsena ( seesmiselt omane) olevad väärtus-ning tähendusstruktuurid. Hermeneutiline vaateviis viib taaskord kokku subjekti ja objekti, näeb ühisala uurija subjektiivsuses ning uuritava objektiivsuses, samasust indiviidis ja ühiskonnas. Teeb vaadeldavaks, kuidas minevik - olevik -tulevik üksteises sisalduvad ja kuidas teineteiseks saavad väärtused ning tõsiasjad.
Aja vaim ja lapsepõlv
Kasvatusteaduse uurimisvaldkonnas on palju tähelepanu pööratud lapsepõlvele. Lapsepõlve võib mõista mitmes tähenduses ; bioloogilist, psühholoogilist, kui ka sotsiaalkultuurilist ilmingut. Kiired muutused viimase sajandiga on laste kasvukeskkonda oluliselt muutnud. Muutunud on suhtumine lastesse ja laste eneste suhtumised. Siit ka uued probleemid: laste keskendumisraskused, endassepöördumine, rahutus, ebakindlustunne. Kodu rolli on lapse arengus raske üle hinnata. Ühiskonnas tõrjutud ja kultuurile võõra inimese hälbimise põhjusi tasub otsida lapsepõlvekodust. Lapsepõlve erilisust võiks hinnata mitmeti. Bioloogiliselt ja psühholoogiliselt nähakse teda kui oma sisemiste seaduste järgi kulgevat arenguetappi. Lapsepõlve on mõistetud kui ka kultuuri, mis jagab ühiskonna generatsioonideks neile kuuluva saatuse ning õigustega.
Suhtumine lapsepõlve on enestele kui inimliigile arenguväljavaadete loomine. Pildid lapsest ja lapsepõlvest mõjutavad generatsioone, kooliharidust, mõtteviise, kogu kultuuri sisemist laadi , kuni ühel hetkel saab aeg täis. Lastel on õigus saada kasvatust ja haridust. See on täiskasvanutepõlvkonna enesestmõistetav ülesanne, et kõik, mis on üle aegade väärtuslikuks loetud, peab jätkuma laste kaudu. Vahendit kui toimimisviise selle väärtusliku jätkamiseks on mõistetud kui kasvatust.
Hariduse seletuseks
Eesti kultuuris on mõisted haridus ja kasvatus eristatavad, erinevalt inglise keelest, kus neid ei eristata. Kui kasvatus on niisugune protsess, mis mõjustab inimest väljastpoolt teda ennast, haridust aga protsessina, mis toimub inimeses eneses . Haridust on mõistetud kui kulgemist täiuslikuma ja väärikama inimsuse teostumise poole, mis on inimeseks sündinu õigusega talle võimalusena kaasa antud. Ent mitte kohe ja vabaks kasutamiseks. Haridus ilma vabaduseta jääb poolikuks ja vabadus ilma hariduseta illusoorseks ja muutub ohtlikuks. Alles hariduse valguses tuntakse ära oma ahelad ehk sõltuvused.
Haridus tänapäeval on :

• Harjumine ja uskumused. Haridust peetakse kõige konservatiivsemaks valdkonnaks. Muutumise eest kaitsevad kooli visad harjumised. Niisugused, et haridus tähendab peamiselt teadmisi, haridus peab olema reglementeeritud riiklikult ja viimase üksikasjani, haridus tähendab standardeid, haridus peab olema kõigile ühesugune.
  
• Vahend. See on abinõu positsiooni, palga ja hüvede saavutamiseks.
  
• Sooritamine . Kaks elu põhihoiakut oma tegevuse suhtes on sooritamine ja pühendamine. Vaimsust saavutatakse pühendudes.
  
• Kaup. Haridust saab osta, müüa, vahetada, tarbida, maksujõuetu jääb haridusest ilma.
  
• Hirm. Hirmu põhjuseks on tavaliselt vaimne ebaküpsus ehk mõistmise alt väljunud tegelikkus.
  
• Institutsioonid . Õpilased tajuvad haridusasutusi sunniasutustena. Ühiskond ise sallib seda ja peab loomulikuks. Kool meenutab rohkem tehast.
  
• Unustus. Hariduses on unustatud inimene ja tema kohustus olemise oskamiseks, mis vaimsuseta õnnestuda ei taha. On unustatud , kuidas läbi sajandite oli kasvatus hariduse lahutamatu saatja ja et just tema haridusele tingimusi lõi.
  

Õppimine peab kandma õppija jaoks mõtet, siis sünnivad ka rõõm ning huvi. Haridus ja kasvatus nende parimal viisil vajaksid tasakaalutust.
Kogemus ja õppimine
See, milliseks õppimist mõistetakse, väljendub end, millisele kahest järgmisest rakenduspunktist langeb suurem osakaal:

• inimest kui õppijat-püüdmisega mõista, mis temas juhtuma hakkab, millised on teadmisele tulemise seaduspärasused ja eksiteed, millal ollakse õppinud
  
• inimvaimu ja inimtegevuse vilju -teadmisi, oskusi, vilumusi, väärtusi, lugusid -ja nende omandamist järgmise põlvkonna.
  

Mõeldes need kaks viisi inimtunnetuse valda, võiks tingimisi rääkida õppiva inimese vaimu kahest põhihoiakust-kogemusest ja kogumisest.
Hea õppimise tunnusjooned oleksid: autonoomia, dialoog , asjade nägemine eri vaatenurgast, isiklik suhe asjadesse, reflektiivsus , ühistöö nii asjatundjate kui kaaslastega.
Tänane haridusideaal-kriitiline mõtlemine ehk valitsevate arusaamade pidev küsitavaks seadmine -eeldav avatusele ja vaatenurkade mitmekülgsusele lisaks ühteaegu ka erudatsiooni, seega nii kogumist, sest dialoog vajab partnerit.
Õppimise mitu tähendust:
Õppimine kui talletamine, lähtub John Locke'ist. Alates sünnihetkest hakkab inimmeel täituma meelte poolt kokku kantud materjalist. Õpetuse asi on kogemuse toodang korrastada: materjal suhestada ning üldistada,selleks peab õpetaja pakkuma tõsiasju ning mudeleid ja õpilane kasvab teadmiste kaudu.
Õppimine kui mõistmine on Platonist ja Augustinusest lähtuv arusaam. Parim mõistmine saavutatakse ise tõsiasju uurides.
Õppimine kui määratlemine ja reeglistamine lähtub Kantist. Õppida tuleb põhjendades ning argumenteerides, selleks peab õppija õpitu pädevuses iseseisvalt veenduma seda testides ning hinnanguid andes .
Õppimine kui tõlgendamine esindab hermeneutilist arusaama. Uus teadmine suhestatakse olemasoleva tähendushorisondiga. Õppimine on horisontide sulandumine, mille tiomel horisondid ise pidevalt avarduvad. Ehkki õppimise objekt võib kõigile olla üks, on see, mis tõlgendades toimub, isiklik ja unikaalne.
Õppimine kui tegevus. Toimingud saavad tegelikkusest pidevat tagasisidet ning sellest õppides inimene üha üritab, katsetab, harjutab, tegutseb. Tuntu ja läbiproovitu proijetseerumisel tundmatule sünnib õppimine.
Õppimine kui reflektsioon . Reflektiivsel õppimisel senistest väärkäsitlusest ning sõltuvusest vabanemise teel jätkuv iseseisvumine .
Biheivioristlik paradigma oli 70.aastateni peaaegu ainuvalitsev. Õppimist nähti kui käitumise muutmist, kus õpetus on mõju ja käitumine reaktsioon . Õppimisest tähtsam on õpetamine, õpilane on passiivne vastuvõtja, kes oma töö eest ise ei vastuta.
Alates 60. aastatest hakkas tähelepanu võitma kognitivistlik paradigma. See põhineb teadmisel neist inimtunnetuse protsessidest, mis õppimisega kaasnevad: mõtlemine, mälu omadused, tegevus, info sisemised läbitöötamise protsessid. Õppija on aktiivne ja eesmärgiteadlik teabe vastuvõtja, tõlgendaja ja tootja, kes suhestab uut sellega, mida teadis varem.
Neist kahest paradigmast lähtudes võib rääkida kahesugusest õpetamise kultuurist. Üks neist võtab enesele toimuva eest vastutuse kui ka võimu, näitab kätte tee ja jälgib, et seda käidaks. Taustaks oletus , et inimene peab sooritama talle ette asetatud ülesanded. Teine püüab luua taolise õpikeskkonna, mis pakub õppijale probleeme, vahendeid, erinevaid situatsioone, juhendamist ja tuge. Taustaks oletus, et inimene tahab maailma mõista ja otsib selleks põhjusi ja seletusi.
Hea õppimine on: konstruktiivne-aktiivselt tähendusi loov ja otsiv; kumulatiivne ,-eelnevaid teadmisi -oskusi arvestav , mis uue õppimist kas takistada või soodustada võib; isejuhtiv - õppija planeerib, juhib, jälgib ja hindab ise oma õppimist ning on võimeline selle eest vastutama; eesmärgipärane – õpilane mõistab, mille nimel ta midagi teeb, ja saab saab ise eesmärke püstitada; situatiivne .
Kool kui kasvatustegelikkuses
Kool on kasvatusasutus, aga haridussfääris valitseb vaikiv kokkuvõte rääkida kasvatusest võimalikult vähe või üldse mitte. Kasvatus iseenesest tähendab, et on olemas midagi väärtuslikku, mis saavutada tuleb, sest kasvatus-õigustus puutuda teise inimese ellu(Poulimatka 1995:96) -eeldab seda puutumist õigustavaid väärtusi. Kasvatuse missioon oleks inimese vabastamine nii välis-kui sisesõltuvusest. Oma elu eest vastustab igaüks ise ja selleni peab aitama kasvatus.
Teistmoodi teostunud koolid
Tänapäeva alternatiivpedagoogikas on oma elujõu säilitanud Montessori, Steineri, Frainet' pedagoogika, Jena -plaan koolid ja vabad alternatiivkoolid, juurde on tulnud samm- sammult liikumine (Eestis „Hea algus“) või avatud õpetus ja humanistlik pedagoogika ( Rogersi koolid).