Filosoofid ja nende ideed (13)

FILOSOOFIA
SOKRATES 2
PLATON 2
ARISTOTELES 3
DESCARTES 5
LOCKE 5
HUME 6
KANT 7
WITTGENSTEIN JA ANALÜÜTILINE FILOSOOFIA 8

SOKRATES

1. Väide “Ma tean, et ma midagi ei tea” ei tähenda, et Sokrates end rumalaks pidas.
Selle väitega on ta sõnastanud hoopis teadmise arenemiseks ühe vajaliku tingimuse – kriitilise suhte iseendasse.
Kui mina tunnistan, et ma tean, et ma midagi ei tea, siis ma teadvustan endale oma esialgse teadmise piiratust ning püüdlen uute teadmiste poole, arendan end edasi, et saada korrigeeritum ja täielikum teadmine, et siis end sellest täielikumast teadmisest taaskord edasi arendada ja nii edasi (inimene õpib kogu elu).
Teadmine1 ..  teadmine2….  teadmine3  ….
2. Dialektiline meetod – teha kindlaks olemise määratluse piiratus küsitluse teel.
Sokrates õpetas küsimuste-vastuste varal - ta kaevas küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, kusjuures enda seisukohti ta ei paljastanud. Ta suunas oma küsimustega vestluskaaslast positiivse definitsiooni poole.
Sokratese dialektika keskseks teemaks olid eetilised küsimused.

PLATON

1. Ideede õpetus:
Platon tähistab sõnaga “idee” (olemus) kõigi nähtumuste muutumatuid, igaveseid ja mittemateriaalsed olemusi.
Ideede maailm eksisteerib omaette , ei sõltu nähtumuste maailmast, kuid nähtumuste maailm sõltub ideede maailmast küll. Ideede maailm on hüveline – täiuslik maailm on olemas, see on igavene , objektiivne, tõeliselt olev. Hüvesuse idee võimaldab maailmal olemas olla.
Samal ajal nähtumuste maailm on ebatäiuslik ja rikutud, paheline, ajaline ja näiv maailm.
Ideede maailmaga on seotud ka tema päikese (hüvesuse idee, mis oma “ valgusega ” teeb meile nähtavaks kõik muu), koopa (inimese tee nähtumuste juurest olemuse juurde ja tagasi) ja joone (selgitatakse tunnetustegevuse eri asbekte) võrdpildid.
2.Käsitlus hingest ja voorusest:
Vooruse teadmisest tuleneb ka vooruslik käitumine vooruslikkus.
Platon leiab, et inimhing jaotub kolme ossa , seda selgitab meile Kaariku võrdpilt:
On kaarik , mille ees on 2 hobust. Üks hobune on paremat tõugu ja kuulab juhti, teine on metsapoolne, kaldub rajast kõrvale. Juht peab hoidma kaarikut siis teel.
Kaariku võrdpildis on juhiks hing, mis siis ongi jaotatud kolme ossa – mõistuslik osa (vooruseks tarkus), tahteline osa (vooruseks vaprus) ning ihalev osa (vooruseks mõõdukus). Hingeline harmoonia saavutatakse , kui hinge juhib mõistuslik hingejagu.
Neljas, üldine voorus, on Platonil õiglus, mis ilmneb hinge vooruslikkuses ja laiemalt ka õiglases riigis.
3.Ideaalriik + seos käsitlusega hingest ja voorusest:
Riigi ja inimese struktuuridel on Platoni jaoks vastavus.
Nagu on kolm hingejagu, on ka kolm klassi:
1. valitsejad - domineeriv hingejagu mõistuslik, sest valitseja peab olema võimeline tunnetama ideid, filosoof .
2.sõjaline seisus - sõdurid, domineeriv hingejagu tahteline, sest peavad kaitsema riiki
3.tootjad - domineeriv hingejagu ihalev, hoolitsevad riigi aineliste elutarvete eest.
Igasse klassi kuuluv inimene peab püsima oma kohal ja täitma talle omaseid ülesandeid - nii säilib õiglus riigis.
4.Riigikorraldused:
tema kirjeldatud ideaalriik (tarkus)
aristokraatia (vaprus)
timokraatia (sõjaväelise valitsusega, nö II klass on võtnud võimu)
plutokraatia (valitseb rikas vähemus, väga suur kihistumine)
demokraatia (valitseb lihtrahvas , põhiline väärtus – vabadus)
türannia (ühe inimese hirmuvalitsus )

ARISTOTELES

1.Käsitlus mõistusliku kõne ja oleva vahekorrast: Mõistuslik kõne- ta uuris meie keelt ja eristas kaht tüüpi keelelist tegevust. 1.) Mis toob esile kõnelejat, st. kui midagi küsitakse, tuuakse ennast esile. N: Mis kell on? Toob kõnelejat esile, kuna too ei tea mis kell on. 2.) Mis toob esile olevat, enam ei tood esile kõnelejat. Mõistuslik kõne koosneb väitelausetest. Väidab oleva kohta sellisel viisil , et see saab olla tõene või väär. See kas toob olevat esile või ei too.  
2.Kategooriaõpetus: Olev tervikuna jaguneb kümneks kategooriaks, st. mistahes väide oleva kohta on viidav nende kümne kategooria alla. N: põhjus, tagajärg, suhe, aeg, koht jne. Olev tervikuna on lõplik ja lõplikult kirjeldatav. Põhimõtteliselt on võimalik ka teadus lõpuni viia. Teadus on tõde.
3.Inimhing: Aristotelese eetika on seotud tema õpetusega hingest. Kõigel, mis on elus on Aristotelese arvates hing, ainult et erinev hing. Kui miski on elus, siis on tal vähemalt üks järgmistest tunnustest: mõistus, aisting , liikumine ( ruumis või toitumise, kasvu või languse mõttes). Seega on ka taimed elus. Loomi eristavad taimedest aistingud . Hing ei saa Aristotelese arvates eksisteerida kehast eraldi, ta ei ole asi. Hing on hoopis elusa keha olemus. Inimese hingel on kolm alget: taimne ( vegetatiivne ), loomne ( afektiivne) ja mõistuslik, mis omakorda jaguneb aruks ja mõistuseks. Loomade hingedel on kaks alget: taimne ja loomne. Inimestel on erinevalt loomadest veel mõistus ehk mõtlemisvõime. Skeem: Taimed: 1.) Taimne alge: kasvamine, toitumine ja paljunemine. Loom: 1.)Taimne alge: kasvamine, toitumine ja paljunemine ning 2.) Loomne alge: aistingud ja (enamikul loomadel) liikumine. Inimene: 1.)Taimne alge: kasvamine, toitumine ja paljunemine 2.)Loomne alge: aistingu ja liikumine ning 3.)Mõistuslik alge: mõtlemisvõime.
Teatud füüsilistele kehadele annab elu hing. Hingi liigitab ta järgmiselt:
taimne (toituv), loomne (tajuv) ja mõistuslik hing. Individuaalne hing ei ole surematu.
Hing on kõikidel elusolenditel lihtsalt keha vorm ehk esimene tegelikkus (aktuaalsus). Sellisena ta pärast taime, looma või inimese surma ei säili. Ent aktiivne intellekt on kehalisusest vaba ning seetõttu kehalised muutused teda ei mõjuta, nii et ta on hinge ainus osa, mis on igavene. Ilma aktiivse intellektita ei ole mõtlemine võimalik. Nii et mõtlemisvõime sõltub hinge osast, mis elab keha üle. Aktiivne intellekt peab olema kas Jumal või mõni muu mittemateriaalne Jumala-taoline olend . Aristoteles ei ütle kuskil, nagu oleks igal inimesel isiklik aktiivne intellekt, mis tema keha üle elab.
3.1. Põhjuslikkus:
Põhjuslikkus kategooria- igal asjal on põhjus. Põhjuslikkusel on 4 aspekti, mis kujundavad mistahes oleva. 1.) materiaalne ( millest? ) 2.) formaalne ( mis? ) 3.)tegev/liikumine ( mis algatas liikumise? ) 4.)eesmärk (milleks?)
4.Vooruseõpetus: Aristotelese eetika keskendub inimeste loomuomastele eesmärkidele ja nende saavutamiseks vajalikele voorsutele (loomutäiusele). Inimlikuks lõppeesmärgiks on õnn. Saavutamaks püsivat eetilist hoiakut, mis on tarvilik õnne saavutamiseks, on oluline, et mõistuslik hingejagu valitseks mittemõistuslike üle. Kui viimaseid mitte ohjeldada , kalduvad nad äärmustesse. Sestap ongi eetilised voorused inimese jaoks teatud “ kuldsed keskteed”. Näiteks kui ollakse vapper, siis on see kesktee arguse ja hulljulguse vahel. Niisuguste vooruste saavutamine ei ole seotud mitte niivõrd teatud üksiktegudega kui sellega, et endas kujundataks välja mingid seadumused või harjumused. Õnne mõistab Aristoteles elu terviku kontekstis.
 Teadmised voorustest ei tee veel inimest vooruslikuks- on tarvis ka tahet ja oskust neist oma elus juhinduda . Kõik inimesed püüdlevad õnne poole. Õnn on see juures eesmärk omaette, kõike muud valitakse vaid vahenditeks millegi teise jaoks. Õnn on püsiv seisund, st ta ei piirdu lühikese ajaga . Õnnelikuna ei vaja me enam midagi. Milles seisneb õnn? Aristoteles võtab sisin eeskujuks jumalad: nad on täielikult õndsad ja õnnelikud, kuid neile saab omistada vaid vaimutöö; järelikult peaks ka inimese puhul kõige suurem õnn seisnema just vaimutöös. Inimesena on meil vaja hoolitseda ka keha eest, nii et ilma teatavate väliste hüvedeta pole võimalik õnnelikuks saada. Neid väliseid hüvesid peab Aristotelese arvates olema just nii palju, et neile poleks vaja tähelepanu pöörata. Väliseid hüvesid ei tohiks olla liiga vähe ega liiga palju- viimasel juhul hakkavad nad jällegi endale tähelepanu tõmbama. Õnn näib Aristotelese arvates peituvat jõudeajas, st võimaluses tegeleda meelepärasega, mitte aga vältimatu või pealesunnituga.
5. Riigikorraldused: 
Inimene on poliitiline loom, ta elab polises. Aristoteles lähtub oma riigikäsitluses reaalselt eksisteerinud poliste analüüsist. Ta peab aktsepteeritavaks mitmeid erinevaid riigikordasid ning jaotab neid järgmiselt:
ÕIGED
VALED
ÜKS
Monarhia
Türannia
VÄHEMUS
Aristokraatia
Oligarhia
ENAMUS
Politeia
Demokraatia
Aristoteles isiklikult eelistab politeia riigivormi.

DESCARTES

1.Tema filosofeerimise põhiprobleem:
2.Metoodiline kahtlemine:
Teaduste süsteemi kaheldamatu aluse leidmiseks tuleb rakendada metoodilist kahtlemist – vähemalt kord elus tuleb kahelda kõiges, milles on loogiliselt võimalik kahelda. Ehk kõiges peab kahtlema, milles saab kahelda.
Kui mõni väide on kaheldav, kui väiksemgi eksimisevõimalus on olemas, oletagem väide valeks ja vaadakem, kas pärast äärmiselt ranget sõelumist üleüldse mõni tõde alles jääb.
3. Cogito ergo sum!
Mõtlen, järelikult olen olemas!
Metoodilise kahtlemise järgi peaksime kahtlema kõiges, milles loogiliselt on võimalik kahelda. Milles aga ei saa kahelda, on see, et kui ma ka kahtlen kõiges, siis ma pean ise subjektina olemas olema ehk saan kahelda vaid olemas olles.
4.Kaasasündinud ideed ja ratsionalism : Descartes on uusaja ratsionalismi aluse panija. Ratsionalismi alusveendumus: 1.) usk, et kaheldamatu teadmise allikas on mõistus, 2.) et neil on teatud kaasasündinud ideed, teadmised. Need on need teadmised, mis ei ole tulnud elu jooksul

LOCKE

1.Ratsionalismi kriitika:
Locke usub, et me sünnime absoluutselt teadmatuna kõigest meist ümbritsevast, mitte mingeid kaasasündinud ideesid ei ole, vaid kõigi ideede algupära on kogemuses. Ta väidab, et ratsionalistide argumentatsioon kaasasündinud ideede kasuks on rajatud sellele, et leiduvat teatud printsiibid – kas või nt vasturääkivuse lubamatuse reegel –, mida üleüldiselt tõeseks ja kindlaks peetakse. Locke osutab esiteks, et tegelikult kõik inimesed nende printsiipidega siiski nõus ei ole; teiseks, isegi kui kõik nendega nõustuksid, ei tuleks neid printsiipe sellepärast veel kaasasündinud ideedeks pidada.
2.Inimtunnetuse ülesehitus Locke järgi:
Tunnetuse astmed: 1.) Intuitiivne tunnetus, 2.)Demonstratiivne ehk tõestav tunnetus ja 3.) Meeleline tunnetus. Kõike ei ole võimalik tunnetada, st tõsikindlalt teada saada. Seal, kus tunnetus osutub võimatuks, aitab meid otsustusvõime.
Tunnetusel, seega ideedel, on kaks allikat: esiteks taju; teiseks mõistuslik refleksioon. Esimene on primaarsem, sest refleksioon eeldab juba tajusid. Ideede hulgas eristab Locke lihtsaid ja kompleksseid ideid. Lihtsad on kõik need ideed, mille allikaks on tajud, aga ka mõningad nondega suhestuvad ideed, mis pärinevad refleksioonist (nt naudingu, valu ja jõu idee). Komplekssed ideed on mõistuse poolt kokku pandud kolmel viisil: 1) ideede ühendamise; 2) kokkutoomise; 3) abstraheerimise kaudu. Lisaks sellele on mõistus võimeline ka kompleksseid ideid osadeks jaotama (analüüsima).
3.Primaarsed ja sekundaarsed kvaliteedid:
Locke on jaotanud välise maailma esemete omadused primaarseteks ja sekundaarseteks.
Primaarsed omadused on esmajärgulised ja tõelised omadused, mis on püsivad, absoluutsed ja sõltumatud sellest, kes neid täheldab. Näiteks mõni arv, liikumine, vorm.
Sekundaarsed omadused on siis teisejärgulised ning need vahelduvad vastavalt sellele, kes neid vaatleb. Näiteks värv ja temperatuur.
Point on selles, et primaarsed omadused on objektis endas, teisejärgulised aga meeltes – nad sünnivad objekti ja vaatleja vastasmõju tulemusel.
4.Loomuseisund ja ühiskond:
Loomuseisund ehk ühiskonna- eelne olukord.
Loomuseisundis elavad inimesed koos moraalireegleid järgides, kuid ühise valitsuseta. Kõigil on piiramatu õigus karistada moraaliseaduste rikkujaid. Olemas on eraomand, mis tekib töö kaudu.
Kuna kõigil on mure oma omandi säilimise pärast, luuakse valitsus. Kõrgeim võim on mitteabsoluutne seadusandlik kogu.
Rahval on õigus mässata valitsuse vastu, mis ei valitse tema huvides (selline valitsus on rahvaga sõjaseisukorras).

HUME

1.Põhjuslikkuse mõiste kriitika:
Põhjuslikkus on tunnetuses keskne mõiste. Siiski leiab Hume, et põhjuslikkuse ideele ei vasta mitte ühtki muljet ja et tegemist on pelgalt meie mõtlemisharjumusega. See aga tähendab, et tema käsitluses muutub kaheldavaks praktiliselt igasugune teadmine.
2.Seadus eetikas:
Väärtushinnangud ja normid ei ole tuletatavad faktiotsustustest.
Tegeleb siis faktide ja väärtustega. Faktid selle maailmaga, mis on ning väärtused sellega, mis peab olema, mille poole võiks püüelda.
3.Moraal:
Hume´i väitel on siiski võimalik leida teatud ühine alus teatud tegude heaks või halvaks pidamiseks. Ta leiab, et inimesed on suutelised omandama hinnatavate nähtuste suhtes erapooletut hoiakut. Ja kui nad on võtnud sellise hoiaku, siis jõuavad nad teatud toimimisviiside suhtes samadele tunnetele. Selline ühine kiitva nõusoleku või jälestuse tunne ongi aluseks üldise inimliku üksmeele võimalikkust ka moraali küsimustes.
Protseduur oleks siin järgmine: 1) võtame erapooletu hoiaku, 2) jõuame selles hoiakus samale tundele küsimus all oleva käitumisviisi suhtes, 3) selle tunde alusel otsustame antud käitumisviisi üle moraalselt õigesti.

KANT

1.Analüütilised ja sünteetilised otsused:
Kant jagab väited (otsustuse) kaheks: analüütilisteks ja sünteetilisteks. Analüütiliste väidete puhul ei ole predikaat midagi uut, mida juba ei leiduks subjektis. Ja kuna analüütilised väites kehtivad sõltumata igasugusest kogemusest, siis võib öelda, et analüütilised väited on täiesti tõsikindlalt tõesed. Paraku on aga nende probleemiks see, et nad ei ütle midagi uut maailma kohta.
Sünteetiliste väidete puhul ütleb predikaat midagi subjekti kohta. Sünteetilised väited ütlevad midagi uut maailma kohta.
2. Kanti teoreetilise filosoofia põhiprobleem: Kanti jaoks on keskne meie tunnetuse võimalikkuse tingimuste analüüs. Seega on tema jaoks keskne küsimus: kuidas on meie tunnetus võimalik? Ja ennekõike keskendub Kant just sellisele tunnetusele, mis inimesel on sõltumatult igasugusest kogemusest. Kõige üldisemalt viitab a priori (aprioone) alati kogemust sõltumatusele ja a posteriori ( aposterioone ) kogemusest sõltuvusele. Kanti järgi võibki öelda, et teadmiste puhul on oluline küll kogemus, aga samas on meil ka teadmisi mis ei sõltu kogemusest. Lisaks sellele leiab ta, et meie tunnetuses on alati aprioone komponent . Kanti huvitab ennekõike meie tunnetus a priori. Aga tõsine probleem, mida Kant püüab lahendada, on see: kuidas on võimalikud sünteetilised väited a priori? See probleem on oluline selle tõttu, et kogu meie teadusliku ja filosoofilise tunnetuse vundament koosneb sellistest väidetest. Teadus ja filosoofia peaksid andma sisukaid aj üldkehtivaid väiteid – ehk aprioorseid sünteetilisi väiteid. Sellele küsimusele vastamsieks uuri ta meie tunnetuse struktuuri. See ongi tema teoreetilise filosoofia põhiprobleem.
3.Eetiliste hinnangute objektid:  Moraalifilosoofia eesmärgiks oli Kanti arvates leida kõigi inimeste jaoks siduvad käitumisprintsiibid. Need ei saanud olla leitud kogemusest vaid mõistusest. Kant peab teo moraalsuse üle otsustamise puhul teo motiivi ( mitte näiteks tagajärge).
Tegusid , mis on väliselt kooskõlas moraaliseadusega, kuid sooritatud mittemoraalsetest kavatsustest, nimetab Kant legaalseteks tegudeks .
4.Maksiimid ja imperatiivid : Maksiim on tema käsitluse järgi üldine põhimõte, mille inimene kehtestab iseendale ja mis on aluseks tema käitumisele
Imperatiiv on üldine põhimõte, mis on samal ajal ka universaalne (suunatud kogu inimkonnale). Imperatiive liigitab Kant hüpoteetilisteks ja katekoorilisteks. Hüpoteedilised ütlevad seda, mida tuleb teha etteantud eesmärg saavutamiseks. Kategooriline imperatiiv on orienteeritud teomotiividele ja seega on absoluutselt ja paratamatult kehtiv ning määratleb ühtlasi ära ülima moraalse motiivi. Kategooriline imperatiiv on moraaliseadus ise.
5.Kategoorilise imperatiivi kaks tuntuimat sõnastust: Toimi üksnes vastavalt sellistele maksiimidele, mille puhul sa võiksid ühtlasi tahta , et nad saaksid üldiseks seaduseks.
Talita nõnda, et sa inimkonda nii oma isikus , kui ka ükskõik kelle teise isikus, suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse.

WITTGENSTEIN JA ANALÜÜTILINE FILOSOOFIA

1.Analüülitise filosoofia mõiste ja klassikud ( Russel , Moore ):
Analüütilise filosoofia jaoks on keskne probleem, millises vahekorras on keel ja maailm. Käsitleb meetodi, loogika , teaduse ja eelkõige keele teemasid.
Bertrand Russel – filosoof -matemaatik, üks analüütilise filosoofia rajajatest. Tähtsaim panus keelefilosoofiasse on tema määravate kirjelduste teooria.
Edward Moore – Briti filosoof, esimene tavakeele filosoof.
2.”Loogilis-filosoofilise traktaadi” keelekäsitluse põhijooned ja järeldused filosoofia kohta:
Lausete vahekord kindel. 7 põhilauset + igal lausel täpsustus (v.a. viimasel).
Kindel süsteem, mis väljendab lausete loogilist kaalu.
Teose eesmärk oli kõigi filosoofiliste probleemide lahendamine. Ei peeta silmas midagi sellist, et antakse filosoofilistele probleemidele lõplik vastus, vaid hoopis seda, et näidatakse, et neid probleemid ise on mõttetud või loogiliselt absurdsed.
Filosoofilised probleemid põhinevad meie keele loogika valesti mõistmisel, s.t. et kui me suudame mõista keele loogikat õigesti, siis filosoofilised probleemid kaovad.
Filosoofia laused ei ole väärad, vaid tähendusetud.
Kuulus seitsmes lõpulause: millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.
Filosoofia on läbi aja rääkinud asjast, millest mõttekalt rääkida ei saa, seetõttu peab filosoofia vaikima.
3. Hiline Wittgenstein ja “Filosoofilised uurimused”:
Varast Wittgensteini huvitas see, kuidas keel ja maailm on vahekorras, hilisemat aga kuidas me inimesed üksteisest aru saame, kuidas keele abil teineteist mõjutame, suhtleme .
“Filosoofilised uurimused” – koosneb kahest osast  1. osa oli valmis juba mitu aastat, kuid W. hoidis selle endale. 2. osa on lisatud W. pärandi hooldajate poolt.
Teoses analüüsib W., kuidas keelt kasutatakse.
4.”Keelemäng”:
Teoses “Filosoofilised uurimused” võttis ta keele, mõtlemise ja tegelikkuse suhte iseloomustamiseks kasutusele keelemängu mõiste. See termin rõhutab, et igasugune keelekasutus põhineb teatud reeglitel ning igasuguse keelelise tegevuse läbipõimitust praktikas.
Ta leidis, et sõna tähendus sõltub sellest, millises keelemängus seda kasutatakse.
Keelemänge on mitmesuguseid: nt käskluse andmine ja neile allumine, muinasjutu välja mõtlemine ja selle ette lugemine, jms.
Wittgensteini arvates on filosoofi ülesanne erinevate keelemängude kirjeldamine ja piiritlemine. Ühe ja sama sõna erinevate tähenduste vahel on perekondlik sarnasus. Perekondlik sarnasus tähendab seda, et pole olemas selliseid tunnusjooni, mis kõigile keelemängudele ühised oleksid. Võrreldavatel keelemängudel on alati mingi hulk ühiseid tunnusjooni, aga need ei ole erinevate võrdluspaaride puhul alati ühed ja samad.
5.Tähendus ja kasutus:
W. väidab “Filosoofilistes uurimustes”, et tähendus on kasutus.
Ta leiab, et kui võtame sõna välja tema kontekstist – tema keelemängust – ja küsime tema tähenduse kohta, siis on see sarnane teguviisiga kui võtame kruvi masinast välja ja küsime, mis see on. Mõistlikum oleks panna kruvi masinasse tagasi ja vaadata, milline on tema funktsioon seal. Sõna ja väljendiga on lood analoogsed: me mõistame teda tema reaalses kasutuskontekstis. Ses mõttes on ka jutt tähenduse kasutuse teooriast tinglik, kuna teooria reeglina eeldab abstraktsioone, nähtuste välja rebimist nende loomulikust kontekstist.
6.Privaatkeele argument:
W. arutluse tulemusena on privaatkeel võimatu, sest sellises keeles ei tekiks tähendust. Privaatkeel oleks keel, mida põhimõtteliselt valdaks ainult üks inimene ning teised ei mõistaks.
Keel on ikkagi põhimõtteliselt sotsiaalne, ühiskondlik nähtus, mille kaudu oleme kõik omavahel lahutamatult seotud.
9