FILOSOOFIA
SOKRATES 2
PLATON 2
ARISTOTELES 3
DESCARTES 5
LOCKE 5
HUME 6
KANT 7
WITTGENSTEIN JA ANALÜÜTILINE FILOSOOFIA 8

SOKRATES

1. Väide “Ma tean, et ma midagi ei tea” ei tähenda, et Sokrates end rumalaks pidas.
Selle väitega on ta sõnastanud hoopis teadmise arenemiseks ühe vajaliku tingimuse – kriitilise suhte iseendasse.
Kui mina tunnistan, et ma tean, et ma midagi ei tea, siis ma teadvustan endale oma esialgse teadmise piiratust ning püüdlen uute teadmiste poole, arendan end edasi, et saada korrigeeritum ja täielikum teadmine, et siis end sellest täielikumast teadmisest taaskord edasi arendada ja nii edasi (inimene õpib kogu elu).
Teadmine1 ..  teadmine2….  teadmine3  ….
2. Dialektiline meetod – teha kindlaks olemise määratluse piiratus küsitluse teel.
Sokrates õpetas küsimuste-vastuste varal - ta kaevas küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, kusjuures enda seisukohti ta ei paljastanud. Ta suunas oma küsimustega vestluskaaslast positiivse definitsiooni poole.
Sokratese dialektika keskseks teemaks olid eetilised küsimused.

PLATON

1. Ideede õpetus:
Platon tähistab sõnaga “idee” (olemus) kõigi nähtumuste muutumatuid, igaveseid ja mittemateriaalsed olemusi.
Ideede maailm eksisteerib omaette , ei sõltu nähtumuste maailmast, kuid nähtumuste maailm sõltub ideede maailmast küll. Ideede maailm on hüveline – täiuslik maailm on olemas, see on igavene , objektiivne, tõeliselt olev. Hüvesuse idee võimaldab maailmal olemas olla.
Samal ajal nähtumuste maailm on ebatäiuslik ja rikutud, paheline, ajaline ja näiv maailm.
Ideede maailmaga on seotud ka tema päikese (hüvesuse idee, mis oma “ valgusega ” teeb meile nähtavaks kõik muu), koopa (inimese tee nähtumuste juurest olemuse juurde ja tagasi) ja joone (selgitatakse tunnetustegevuse eri asbekte) võrdpildid.
2.Käsitlus hingest ja voorusest:
Vooruse teadmisest tuleneb ka vooruslik käitumine vooruslikkus.
Platon leiab, et inimhing jaotub kolme ossa , seda selgitab meile Kaariku võrdpilt:
On kaarik , mille ees on 2 hobust. Üks hobune on paremat tõugu ja kuulab juhti, teine on metsapoolne, kaldub rajast kõrvale. Juht peab hoidma kaarikut siis teel.
Kaariku võrdpildis on juhiks hing, mis siis ongi jaotatud kolme ossa – mõistuslik osa (vooruseks tarkus), tahteline osa (vooruseks vaprus) ning ihalev osa (vooruseks mõõdukus). Hingeline harmoonia saavutatakse , kui hinge juhib mõistuslik hingejagu.
Neljas, üldine voorus, on Platonil õiglus, mis ilmneb hinge vooruslikkuses ja laiemalt ka õiglases riigis.
3.Ideaalriik + seos käsitlusega hingest ja voorusest:
Riigi ja inimese struktuuridel on Platoni jaoks vastavus.
Nagu on kolm hingejagu, on ka kolm klassi:
1. valitsejad - domineeriv hingejagu mõistuslik, sest valitseja peab olema võimeline tunnetama ideid, filosoof .
2.sõjaline seisus - sõdurid, domineeriv hingejagu tahteline, sest peavad kaitsema riiki
3.tootjad - domineeriv hingejagu ihalev, hoolitsevad riigi aineliste elutarvete eest.
Igasse klassi kuuluv inimene peab püsima oma kohal ja täitma talle omaseid ülesandeid - nii säilib õiglus riigis.
4.Riigikorraldused:
tema kirjeldatud ideaalriik (tarkus)
aristokraatia (vaprus)
timokraatia (sõjaväelise valitsusega, nö II klass on võtnud võimu)
plutokraatia (valitseb rikas vähemus, väga suur kihistumine)
demokraatia (valitseb lihtrahvas , põhiline väärtus – vabadus)
türannia (ühe inimese hirmuvalitsus )

ARISTOTELES

1.Käsitlus mõistusliku kõne ja oleva vahekorrast: Mõistuslik kõne- ta uuris meie keelt ja eristas kaht tüüpi keelelist tegevust. 1.) Mis toob esile kõnelejat, st. kui midagi küsitakse, tuuakse ennast esile. N: Mis kell on? Toob kõnelejat esile, kuna too ei tea mis kell on. 2.) Mis toob esile olevat, enam ei tood esile kõnelejat. Mõistuslik kõne koosneb väitelausetest. Väidab oleva kohta sellisel viisil , et see saab olla tõene või väär. See kas toob olevat esile