Platon (3)

Mina valisin filosoof Platoni sellepärast,et mind huvitas tema õpetus idealismist.Tema nägemus,et vaim on primaarne ja kõik materiaalne sekundaarne ning et teadmisi ei saada elus kogemustest ja nende üldistamises,vaid mõtlemisest endast,tundus huvitav,sest tänapäeval on olukord vastupidine .Samuti oli huvitav see,et inimestel on ideed alati olemas ja neid tuleb lihtsalt meenutada,et uusi teadmisi saada.
Platon (427-347 e.m.a.) on maailma kultuuriajaloo suurkuju .Ta elas vana-kreeka ühiskonnas,aga filosoofina,õpetlasena ja kirjanikuna kuulub ta kogu ühiskonnale.Ta on üks inimkonna õpetajatest. Platon on põline ateenlane,ta tegevus,välja arvatud eemalviibimine Aafrikas,Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia linnades, kulges Ateenas.Üksteist aastat peale Sokratese surma,rajas Platon ,Sokratese õpilane, sealsamas Ateenas oma kooli.Varsti muutus see kool filosoofiliste uuringute-õpingute keskuseks.Andmed Platoni elust on napid,puudulikud ja vasturääkivad.Ta sündis nimekas ja rikkas perekonnas Aigina saarel, Ateena lähedal.Ta filosoofiaalane tegevus ei alanud eriti vara,andmed näitavad,et ta tegeles enne filosoofiat atleetikaga,samuti tegi ta kirjanduslikke,muusikalisi ja maalikatsetusi.Enne Sokratese õpilaseks saamist õppis ta filosoofiat Kratylose käe all.Sokratese surma-aastal lõppes Platoni esimene Ateenas elamise aeg.Ta oli sel ajal 28 aastane.Ta lahkus kodumaalt ja tuli Ateenasse tagasi alles 12 aasta pärast.Nende aastate jooksul käis ta Egiptuses,Kyrenes,Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias.Muljed ja teadmised,mis Platon Egiptuses sai,etendasid ta teaduslike ja poliitiliste vaadete kujundamisel tähtsat osa.Sealt saabus ta Kyrene rannikule Aafrikas.Siin puutus ta kokku kreeka astronoomi ja asjatundjaga muusika - akustika alal.Sellele järgnes reis nn Suurde Kreekasse ,mis asus Lõuna-Itaalias.Sellel reisil puutus ta kokku Pythagorase õpetusega.Sealt sõitis ta Sitsiiliasse.387.aastal e.m.a.,neljakümneaastaselt tuli ta Ateenasse tagasi.Saabumise järel asutas ta oma kooli,mis sai nimeks Akadeemia.Seal kasvas ja küpses Platoni suurima õpilase Aristotelese geenius.Peale Akadeemia asutamist käis ta veel kaks korda Sitsiilias.Oma pika eluaja ülejäänud päevad veetis ta Ateenas.Katses poliitiliste sündmuste arengusse sekkuda ja ühiskonda ümber korraldada sai ta kibeda pettumuse osaliseks .
Kui poleks tema töid,mõistaksime halvemini mitte üksnes vanu kreeklasi ja seda,mida nad andsid maailmale,vaid ka endid,mõistaksime halvemini,mis on filosoofia,teadus, kunst ,poeesia, inspiratsioon ,mis on inimene,milles on inimese otsingute ja leidmiste raskused ning milles peitub nende otsingute ja leidmiste ahvatlusjõud.Platon lõi ja arendas välja ühe kahest peamisest filosoofilise maailmavaate tüübist.Ta on filosoofilise idealismi rajaja See hõlmab nii loodust,inimest, inimhinge ,tunnetust,ühiskonnakorda,keelt,kunsti,poeesiat,skulptuuri,maali, muusikat,ilukõnekunsti ja kasvatust.Platoni ande mitmetahulisus on imetlusväärne.Selles põimuvad filosoof ja õpetlane.Neid omakorda ei saa lahutada kunstnikust-poeedist,dramaturgist.Platon esitas oma filosoofilised ja teaduslikud ideed kirjandusteostes.Platoni kirjanduslik tegevus kestis poolsada aastat.Ta teosed pole vabad vasturääkivustest.Paljudes teostes on õpetus olemusest ja tunnetusest,mis on saanud nimeks „ideede teooria“.Kuid paljudes teostes teooria puudub ja on ka selliseid teoseid,milles Platon omaenese „ideede“ teooriat kritiseerib.Väga huvitav on fakt,et paljud teadlased sellepärast juba üle 150 aasta „Platoni-küsimust“ arutavad.On uurimus,mis on pühendatud järgmistele küsimustele:1)Platoni teoste nime all meieni jõudnud tööde tõeline kuuluvus Platonile .2)nende kronoloogia. Uurijad on Platoni dialoogid jaganud mitmesse gruppi.Kõige varasem on nn sokraatlike dialoogide grupp.Näiteks „Euthyphron“,“Laches“,“Menon“.Hiljem kirjutas ta dialoogid „Pidusöök“,Phaidon“ ja „Riigi“.Veel hiljem ilmusid „Riigi“ ülejäänud raamatud,“Phaidros“,“ Parmenides “. Lõpp-perioodil kirjutatud: “Sofist“, “ Poliitik “,“Philebos“,“Timaios“,“Kritias“ ja „Seadused“.Vormi,iseloomu,esitlusviisi väärtuse poolest ei ole Platoni dialoogid ühelaadilised.
Idealism .Õpetus „ideedest“
Isegi need,kes filosoofia ajalugu õppinud pole või on seda pealiskaudselt teinud,kujutavad endale ette või vähem selgelt ette,et idealism on õpetus,mille järgi asjade tõeline olemine pole muud kui mõte,idee,mõiste. Uuel ajal aitas selle kujutluse juurdumisele eriti tugevasti kaasa Hegel . Hegelil on asja olemine ja isegi terve maailma olemus tõepoolest „idee“.Loodus –see on „idee“ olemise teine vorm,ta „teisitiolemine“.Inimühiskonnast ja ühiskondliku inimese teadvusest ei maksa rääkidagi.Need on tollesama „idee“ iseliikumise vormid,“idee“,mis pidulikult sammub mööda teadvuse tõusvaid astmeid,kuni jõuab „absoluutse“ ideeni , selle avanemiseni kunstis,religioonis ja filosoofias.
VI ega ka V sajandil e.m.a. ei näinud ükski kreeklane veel uneski oletust,et olemise olemus on „idee“ selle termini hegellikus tähenduses.Tõsi küll,Elea filosoof Parmenides väitis,et „üks ja seesama on mõte ja see,millest ta/mõte/ mõtleb“,ning mõned filosoofia ajaloolased,eelkõige Hegel,kaldusid seda teesi tõlgendama teesine olemise ja mõtte samasusest,seejuures hilisema idealismi vaimus .Tegelikult väljendus Parmenidese teesi idee,et mitteolemise eksteerimist ei ole lubatav mõelda.Kui me püüame mitteolemist mõelda,on see igal juhul olemas mõtlemise objektina.
Veelgi enam.Olemine ka mitteolemine ei olenud Parmenidese jaoks iseenesest mitte ainult abstraktse mõtlemise kategooriad.“Olemine“-see tähendas asjalist olemist,kehade ja nende omaduste maailma.“Mitteolemine“ tähendas kehade puudumist ehk tühjust. On ainult kehad,tühjust ei ole ega saagi olla . Maailmaruum on hiiglasuur,liikumatu,täiesti täis kera.Selles pole osi,üksikuid asju ega ka tühjust,mis neid üksteisest eraldaks või iseendasse mahutaks nagu tühja kasti.
Niisiis ei tähendanud mõeldava ja mõtte ühtsus Parmenidesel hoopsiki seda ,et igasugune ese on mõte ehk „idee“,vaid et igasugune mõte on mõte mingist esemest.Esemetuid mõtteid olemas ei ole ja ei saagi olla.Tunnetus on alati esemeline .
On üldiselt huvitav,et sõna „idee“ ei toonud kreeka filosoofiasse Platon.Seda sõna kasutas vanem kaasaegne, materialist Demokritos . On olemas andmed, et Demokritos nimetas“ideedeks“ oma kehalisi aatomeid ehk asjade materiaalseid elemente.
Esialgu võib see fakt näida täiesti paradoksaalsena,segadusseajavana. Aatomid on ideed? Kuidas on see võimalik? Ning kuidas võiks materialist väita aatomite samasust ideedega? Arusaamatus hajub kiiresti,kui me pöördume filoloogia poole.Sõna „idee“ tähendab Demokritosel sedasama ,mis sõna „vormid“.“Aatomid-ideed“ tähendavad „aatomeid-vorme“.Mõtte poolest on sõna „ideed“ siin lähedane sõnale „kujud“. Demokritose aatomid ei erine üksteisest mitte värvi temperatuuri jne. poolest,vaid oma kujult.Need on olemise elementide vormid-kujud.Demokritose järgi ei ole nad meeltega tajutavad,sest on selleks liiga pisikesed.Nagu me nüüd ütleksime nad on mikromaailmas.Olemasolust ja omadustest ei anna tunnistust meeled,vaid mõistus,sest see tungib sügavamale sellest,mida meile asjadest näitavad meeled.
Printipiaalse muudatuse mõiste“idee“ kasutamises teeb Platon.Platon tarvitab sõnu „idee“ ja sellele etümoloogiliselt lähedast „kujund“(eidos) ka eseme olemuse tähistamiseks.Peale selle tähendab eidos „vormi“,“kuju“,“ ilmet “,“välimust“. Nagu Demokritosel,nii ka Platonil tähendas“idee“ ehk „eidos“ vormi,mida tabatakse mõistuse,mitte meelte abil.
Demokritose aatomid-ideed ehk aatomid-vormid jäävad meeltele tabamatuks ainult liiga väikeste mõõdete tõttu.Platoni ideed-vormid või ideed-kujud on meeltele kättesaamatud selletõttu,et nende loomus ei ole hoopiski niisugune negu meelelise maailma asjadel.Demokritose ideed-vormid on kehalikud, Platoni ideed-vormid on kehatud.Demokritose vormimõiste on materialistlik,Platonil- idealistlik .Platoni „vormid“ on tajumatud ning nende tunnetus või kaemus erineb põhimõtteliselt meeltega tajutavate asjade tunnetusest.
Platoni kinnituse järgi on filosoofias kaht liiki ehk klassi filosoofe.Ühed möönavad,et olemas olla võib ainult see,mida saab välismeeltega tajuda,teised- et peale meeltega tajutava on olemas veel kehatu olemine,ja et kehatu olemise sfääris asubki tõeline olemus.
Kuigi enne Platonit ei olnud vana-kreeka filosoofias idealismi tunnetatud ja süstemaatiliselt läbi töötatud õpetuse kujul ja kuigi Platon idealismi rajajana oli originaalne,toetus ta mõte siiski elementidele,mida võib leida Platoni-eelsetes filosoofilistes õpetustes,religioonis ning müstikas.
Nende õpetuste osas mängis tähtsat osa eleaatiline,Lõuna –Itaalia õpetlaste Parmenidese ja Zenoni filosoofia.Neilt võttis Platon omaks kogu järgneva filosoofia jaoks ülimalt tähtsa erinevuse olemuse ja nähtumuse vahel,selle vahel,mis tõeliselt eksisteerib,ja selle vahel ,mis ainult näib eksisteerivat,aga tõeliselt olemas ei ole.Platon laiendas selle erinevuse kogu uurimisvallale.Ta tegi vahet kauni olemuse ja selle nähtumuse,headuse olemuse ja nähtumuse jne.vahel.Kõige enam tähelepanu pööras ta kauni uurimisele.Selle üle ei maksa imestada,sest Platon oli antiikilma suur kunstnik.Temale oli kauni,selle olemuse ja kriteeriumi probleem üks kõige haaravamatest.
Olemuse küsimuse ülestõstatamine on eriti ilmekalt esitatud dialoogis “Hippias suurem“,kus tuuakse ära vaidlus kauni üle Sokratese ja sofisti vahel. Sokrates esindab ning väljendab Platoni enda seisukohti.Platon küsib sofisti käest,mis on kaunis oma olemuselt ,sõltumatult kõigist ta üksikilmingutest,millele vastuseks Hippias naiivselt viitab kauni erijuhule:kaunis-see on ilus neiu .Meelelise maailma esemeid aga,selgitab Platon,võib kauniteks nimetada ja nad võivad kaunid olla mitte absoluutses,vaid alati ainult suhtelises mõttes.Vaidluse jätkudes selgub ,et Platon ei päri suhteliselt kaunite asjade ,vaid absoluutselt kauni kui sellise üle,mis ainuüksi annabki asjadele kvaliteedi või omaduse olla kaunis.Teiste sõnadega,jutt on sellisest kaunist ,“mis kuskil,mitte iial,mitte kellelegi ei näiks inetuna“.Kaunis näiteks ei või olla kasulik.Asi saab ju kasulik olla alati ainult mingis suhtes,s.t. ta ei ole absoluutselt kasulik.Kaunis ei või olla ka sobiv,kuna sobiv on Platoni arvates see,mis laseb asju vaid paista kaunina.Kaunis,mida otsib Platon, ei ole paljas näilisus.
Sama kehtib Platoni arvates kõikide teiste esemete klasside ja nende omaduste suhtes.Meelelise maailma igale ühenimelisele enemete klassile vastab mõistusega tabatavate esemete maailmas mingi igavene ,tekkimatu ja hävimatu absoluutne põhjus sellele,mis teeb asja nimelt antud,mitte aga mingisse teise klassi kuuluvaks.See ülesanne on lahendatav eelkõige täna sellele,et uurimise ese eksisteerib objektiivselt,tegelikkuses endas.Seda asja absoluutselt ja objektiivselt eksisteerivat põhjust ning asja samavõrd absoluutselt ja objektiivselt eksisteerivaid omadusi nimetab Platon kõige sagedamini „eidoseks“ või“ ideeks “.
Dialoogis „Parminides“,mis Platoni õpetuse iseloomustamise seisukohalt on ülimalt tähtis,tõestatakse et „ideede“ õpetuse järjekindla rakendamise puhul tuleb tunnistada ka madalamate,inetute,vastikute jms. asjade „ideede“ olemasolu.
„Ideede“ sfääri kuuluvad,esiteks-hüve,tõe,kauni,õigluse „ideed“.Need on „ideed“,mida saksa filosoof Herbart Platonsit kõneldes nimetas absoluutsete kvaliteetide „ideedeks“.
Teiseks- Platonil olid ka füüsikaliste nähtuste ja protsesside(nagu „ paigalseis “,“liikumine“,“värvus“,“heli“,“tuli“ ideed).
Kolmandaks - oli olemas erinevat liiki olendite „ideed“:looma“idee“,inimese“idee“ jne.
Neljandaks- mõnikord möönas Platon käsitöö-ja „kunsti“-(laua,voodi jms.) „ideede“ olemasolu.
Viiendaks- Platoni „ideede“ – teoorias omasid suurt tähtsust,arvatavasti eriti teaduse mõistete uurimisel -suhete „ideed“.Nii tõestas Platon,et võrdsuse määratlus või hinnang eeldab „võrdsuse omaette “ olemasolu,s.t. võrdsuse „idee“ olemasolu,mis pole tunnetatav meeltega,vaid mõistusega.
Idee mõistesse koondub Platonil see,mis teeb „ideest“:
1)asjade olemise,omaduste ja suhete põhjuse(aitia) või allika; 2)näidise(paradeigma),mida demiurg asjade maailma loomisel silmas peab; 3)eesmärgi( telos ),mille kui kõrgema hüve poole kõik eksisteeriv püüdleb.
Nimetatud tähenduses pole Platoni ideede mite olemine ise,vaid olemisele vastav olemise mõiste,kavatsus,juhtprintssip,mõte jms.
Platonil endal seisid esiplaanil sõna „idee“( eespool antud mõttes) ontoloogiline ja teleoloogiline tähendus.Ent kuna –Platoni veendumuse järgi-olemise liikide erinevusele rangelt vastab olemisele suunatud tunnetuse liikide erinevus,siis vastab tunnetuslikus plaanis „ideele“,s.t. tõeliselt olevale olemisele selle olemise mõiste.
Olemise ja selle olemuste tunnetamise plaanis nimetas Platon mõisteid kui ideid,mis kuulusid ühenimelistele asjadele,“sugudeks“ ja „liikideks“.“Liigid“ saadakse „sugudest“ „soo“,s.t. hulga,mis „sugu“ sisaldab,“soole“ kaasaallutatud,selle täismahu osadeks jagamise tabatud ühtne,kõiki oma eriliike hõlmav „sugu“,samuti ka vastupidine ülesanne-eristada kõik antud „soo“ „liigid“.Ideede religiooni käsitlemine eeldab paratamatult nii „ sooni “ jõudmise kunsti kui ka „soo“-sisese liikide eristamise kunsti valdamist.
„Ideede“ uurimine on olemuste endi ,mitte ainult olemuste varjude mõistuslik kaemine.See uurimine eeldab,esiteks,mõistuse abil „ideede“ kui algeteni tõusmise meetodi kasutamist.See on paljus ühe või ühise otsimise meetod;ainsa või üldise leidmine viib hinge selleni ,et mõistes või mõiste kaudu hing kaeb „ideed“ ennast selle sõna ontoloogilises tähenduses.Teiseks „ideede“ uurimine eeldab algetest (sugudest) lähtuva liikide juurde laskumise meetodi,ehk teiste sõnadega,sugude liikideks jagamise meetodi kasutamist.
Niisiis on Platoni „ideed“ asjade mõistusega nähtavad kujud või vormid.Kuid öelda,et Platoni „ideed“ on vormid,mida on liiga vähe.“Ideed“ ei ole mitte ainult omaette eksisteerivad vormid.Platon varustab nad terve rea tähtsate omadustega.Nende omaduste kõige täiuslikuma iseloomustuse andis Platon kauni-„idee“ uurimisel dialoogides „Phaidon“,“Pidusöök“ ja „Philebos“.
Kauni kaemuseni jõuab filosoof Platoni arvates aste-astmelt.See,kes tõuseb kauni kaemise astmeidpidi mitte korrapäratult,vaid õigest korrast kinni pidades,“näeb äkki midagi sellist ,mis loomult on imepäraselt kaunis“ tõusu lõpul.“Kõigepealt ta näeb ,et kaunis on igavene , see ei teki ega hävi,ei suurene ega kahane.Pealegi pole see kaunis siin ja inetu seal,see pole kord kaunis ja kord mitte kaunis;ta pole kaunis ja inetu millegagi võrrelduna,ega kaunis ühes ja inetu teises kohas;ta ei näi ühtedele kaunina ja teistele inetuna“.Edaspidisest saame teada,et kauni „idee“ ei astu teda kaeva ette „mitte mõne näo,käte või mingi muu kehaosa kujul;samuti mitte mingi kõne või teaduse näol.Ka ei eksisteeri ta mõnes teises paigas,näiteks kas elusolendis,maa peal,taevas või kuskil mujal.
Platoni „idee“ on vastandatud kõikidele selle meelelistele analoogidele,sarnasustele ja peegeldustele asjade maailmast,mida me tajume meelte kaudu.Meelelised asjad on paratamatult muutlikud ja kaduvad,neid ei ole midagi kindlat,püsivat,samast,jäävat.Meeleliste asjade katkematu voolavud,muutlikkus,tuleb ilmsiks reas Platoni dialoogides,näiteks“Phaidonis“.
Vorm,mis „idee“ on,ei ole Platoni arvates meeleline .Ainult kõrvalises,äärmiselt ebatäpses mõttes võib Platoni „ideedele“ juurde lisada ruumi,aja,ja arvu määratlused.“Ideede“ jaoks on niisugused määratlused vaid metafoorid,võrdlused.“Ideed“,nagu neid käsitleb Platon,on rangelt võttes meelelise maailma piiri taga.Nüüd võime anda iseloomustuse Platoni filosoofia printsipiaalsetele alustele .Platoni õpetus on idealism,sest nagu Palton väidab,ei eksisteeri reaalselt mitte ese meelelise nähtusena,vaid ainult selle mõistusega tabatav,kehatu, meeltega tajumatu olemus.
Paltoni õpetus ideedest on objektiivse idealismi õpetus.Mittemeelelist ja samaaegselt objektiivset „ideede“ loomust on Platon täpselt iseloomustanud dialoogis „Philebos“.
Platoni idealism ei ole subjektiivne,vaid objektiivne,ja sellisena on see vastandatud igasugusele subjektismile.“Ideed“ ei ole inimmõistuse mõisted,ei ole teadvuse vormid ega inimliku subjektiivsuse ilmingud.Platoni idealism on eelkõige ontoloogiline õpetus,milles gnoseoloogiline aspekt on teisejärguline.Püüame nüüd Platoni „ideede“-õpetust terasemalt vaadelda.Mida õieti kujutab endast ta „ideede“ valdkond :on see hulk olemusi või nende ühtsus? See on nii üks kui teine.Platoni „ideede“ valdkond ei ole lihtsalt ei olemuste hulk ega summa ega kogum.See on „korrastatud“ hulk ehk süsteem.Oma „ideede“süsteemis on olemas kõrgemad ideed ja madalamad ideed.Nii on „ideede“ süsteemis,kõrvuti tõe ideega üheks kõrgemaks „kauni“idee.Kuid Platoni kõrgeim „idee ei ole tõe idee ega ka kauni idee,vaid hüve idee“.“Hüve“ loeme „Riigist“,ei ole olemine,vaid ületab olemise nii väärikuselt kui jõult.“.Hüvelt ei saa tunnetatavad esemed „mitte üksnes võime olla tunnetatavad,vaid ka nende eksisteerimine ja nende olemus tulenevad hüvest“.Hüve ei ole eeldatav .
Platoni õpetus „hüve“-ideest kui kõrgeimast „ideest“ on kogu ta maailmavaate süsteemi jaoks äärmiselt oluline.See õpetus annab Platoni filosoofiale mitte ainult objektiivse-idealistliku,vaid ka teleoloogilise-idealistliku iseloomu.“Ideede“ riik on otstarbekuse riik.Just hüve „idee“ koondab ideede kogumi teatud ühtsuseks-eesmärgi-ühtsuseks.Maailmas valitsev kord on eesmärgipärane:kõik suundub hea eesmärgi poole.Igasuguse ajutise ning suhtelise olemasolu eesmärgiks on mingi objektiivne olemine;olles eesmärk(telos),on olemine samal ajal hüve(agathon).See olemine ongi kõikide geneesi omavate asjade olemus,nende eeskuju.
Kõik asjad pürivad hüve poole,kuigi meeleliste asjadena ei ole suutelised selleni jõudma.Nii on kõikide elusolendite eesmärgiks õnn.Kuid õnn seisneb hüve valdamises.Seega püüdlevad kõik hinged hüve poole ja teevad kõike hüve nimel.
Õpetus objektiivsest otstarbekusest ehk teleoloogia on Platonil tihedalt seotud teoloogiaga,õpetusega jumalatest.Platon ei varja ,vaid tõstab ise esile ja rõhutab oma idealismi,“ideede“-teooria seost religiooni ja müstikaga.Jumala olemasolu on hädavajalik just „ideede“ tunnetamiseks.Meie jaoks on ideed täiesti tabamatud.See-eest on nad täiesti tabatavad jumala mõistusele. Jumalik mõistus eeldab jumaliku elu olemasolu.Jumal pole mitte üksi elusolend-ta on täiuslikult hea.Jumal ongi hüve.Kõike hea eesmärgi poole suunates loob ta maailma omaenese näo järgi,s.t. kõige täiuslikuma elusolendi „ideele“ vastavalt.
Ehkki jumala on tõeline olemine,eeldab ta ennast paratamatult teises olemises,mis ei ole enam tõeline olemine.Teisest küljest aga ebatõeline olemine ehk „teisitiolemine“,mis on loodud algupärase olemise poolt,püüab end paratamatult kinnitada viimases.Sellepärast tõmbab inimest möödapääsmatult jumaluse poole.Soovides hüve tunnetada,püüab inimene tunnetada jumalat;soovides hüve omada,püüab inimene jumala olemusest osa saada,ehk nagu Platon „ Seadustes “ selgitab,jumal on kõikide asjade algus ja nende keskkoht ja lõpp.Ta on algus, kuna kõik tast pärineb,ta on keskkoht,sest ta on kõige päritoleva olemus,ja ta on lõpp,kuna kõik pürib tema kui oma eesmärgi poole.
Üks kõige täiuslikumaid inimese hüve iseloomustusi on ära toodud „Phileboses“.Siin on inimese hüve tingimustena ära toodud: 1)osalisus“idee“ igaveses loomuses ; 2)“idee“ kehastamine tegelikkuses;3)mõistuse olemasolu ja teadmiste omamine 4)mõningate teaduste,kunstide valdamine,aga samuti õigete arvamuste olemasolu;5)mõningad liigid puhtaid meelelisi mõnusid,näiteks meloodia puhastest toonidest või maali värvidest.
Need oleksid Platoni „ideede“ –õpetuse peamised jooned.Mida täpsemalt Platon „ideede“ mittemeelelist ja isegi ülemeelelist olemust iseloomustas,seda raskem oli tal selgitada,kuidas nende olemus võis inimtunnetuse,seejuures usaldusväärse tunnetuse aineks saada.Juba üksnes „kauni“ „idee“ mõistmine,millel Platon tihti peatub,on keeruline ülesanne.Kaunis kui „idee“ on igavene,meelelised asjad aga,mida kauniteks hüütakse,on mööduvad:nad tekivad ja kaovad;kaunis omaette on muutumatu,kuid kaunid meelelised asjad on muutlikud jne.
Platoni õpetuse uurijad on seda õpetust iseloomustanud kui kahe maailma,“ideede“ ja „asjade“ ülemeeleliste ideaalsete eeskujude ja nenede meeleliste koopiate dualismi.
Platoni õpetuses ei ole meeleliste asjade maailm „ideede“ maailmast ära lõigatud:nende vahel on teatud suhe.Ta enda väljenduse järgi“saavad asjad ideedest osa“.Tõeliselt oleva olemise maailmale ehk „ideede“ maailmale ei ole Platonil vastandatud meeleliste asjade,vaid mitteolemise maailm.Mis on siis „mitteolemine“? Platoni seletuse kohaselt on „mitteolemine“ „ mateeria “.Ent selle all ei mõtle Platon hoopiski asjade ainelist alust ehk aubstantsi.Platoni „mateeria“ on meelelises maailmas eksisteerivate asjade hulga piiritu alus ja ruumiline eraldatuse tingimus.Müüdi kujundite kaudu iseloomustab Platon mateeriat kui kõige „ amme “,kui isasuguse sünni ja tekke „ämmaemandat“.
Ent „ideed“ ja „mateeria“,teiste sõnadega „olemise“ ning „mitteolemise“ valdkonnad ei ole Platonil vastandatud võrdõiguslike ja võrdjõuliste alustena.Kuna „ideed“ kujutavad endast tõeliselt olevat olemist,mateeria aga mitteolemist,siis „ideede“ puudumisel poleks Platoni järgi olemas ka „mateeriat“.Tõsi, mitteolemine on olemas paratamatult;veel enamgi -ta olemasolu paratamatus ei ole karvavõrdki olemise enense olemasolu paratamatusest väiksem.Selleks et mateeria võiks Platoni mõistes,s.t. „mitteolemisena“ asju ja nende hulka ruumis eraldava printsiibina eksisteerida,on paratamatult vajalik ruumitute,ülemeelelise,ainult mõistusega tabatava terviklikkuse,jagamatuse ja ühtsusega „ideede“ olemasolu.Siin tekib küsimus:millises vahekorras „ideede“ ja „mateeria“ maailmadega on meeleliste asjade maailm?Meeleline maailm,nagu Platon teda kujutles,ei ole ei „ideede“ ega ka „mateeria“ valdkond. Ta on midagi „vahepealset“,nende kahe vahel.Meeleliste asjade „vahelmist“ asetust olemise ja mitteolemise maailmade vahel ei tule, muuseas ,mõista nii,nagu Platon arvaks,et „ideede“ maailm kõrgub vahetult meeleliste asjade kohal.“Ideede“ ja asjade maailma vahel paikneb Platonil peale selle veel „maailma hing“.Meeleline maailm pole küll „ideede“ ja „mateeria“ maailmade otsene sünnitis,ent sünnitis siiski.Seejuures on „ideede“ maailm mehelik ehk aktiivne alge,“mateeria“maailm- naiselik alge ehk passiivne pool,ja meeleliste asjade maailm-nende laps.
Meeleliste asjade maailm on Platoni mõtte kohaselt katkematu saamise ala.See maailm,mida hõlmab maailma hing,on kaasosaline olemisele ja mitteolemisele,ühendab enenses oleva ja mitteoleva vastupidised määratlused.
Kogu see keeruline konstruktsioon seisab juurtega Platoni- eelse kreeka filosoofia pinnas.Parmenidese antud tõeliselt oleva olemise iseloomustuse kandis Platon üle oma „ideedele“.Sealt ta „ideede“ igavesus, samasus iseendaga ,absoluutsus,sõltumatus aja ja ruumi tingimusist ning määratlusist, terviklikkus ja ühtsus. Herakleitose antud olemise iseloomustuse kandis Palton üle meeleliste asjade maailmale.Siit nende pidev muutlikkus ja liikuvus,teiseks muundumine, suhtelisus .
Kuna meeleliste asjade maailmal on Platoni õpetuse kohaselt “vahepealne“ asend olemise ja mitteolemise valdkondade vahel,ning olles nende mõlema sünnitatud, ühendab see eneses mingil määral vastandeid . See on vastandite- olemise ja mitteolemise, muutumatu ja muutuva,samase ja mittesamase, liikumatu ja liikuva, ühese ja paljuse-ühtsus.
See õpetus näitas teed dialekstika edasisele arengule.Hiljem kordas Hegel kõrgemal tasemel Platoni,platonismi ja neoplatonismi poolt läbikäidud teed,ning tõestas,et olemise ja mitteolemise dialektika viib paratamatult saamiseni,mis ongi vastandite-„olemise“ ja „mitteolemise“-ühtsus.
Mõju poolest,mida Platoni filosoofia on filosoofia arengule avaldanud,kuulub sellele tähtis koht mitte ainult idealismi,vaid ka idealistliku dialektika ajaloos.
Platon on nii vana kui ka uue aja filosoofilise mõtte arenguloos ülimalt väljapaistev kuju.Temas on vaimse silmaringi laius ühendatud uurimuste sügavuse ja kirjandusliku omaduste kehastamise geniaalse meisterlikkusega.Nende omaduste keskendumine erakordselt andekas isiksuses kindlustas Platoni õpetusele sellise mõju,mis ulatus tunduvalt kaugemale Ateena ja Vana-Kreeka ühiskonna piiripunktidest ajaloos.Juba antiikilmas jõudis Platon oma ajast kaugele ette;ta õpetuse mõju oli tunda aastasadade vältel,alates IV sajandist e.m.a. kuni antiikühiskonna lagunemisseni välja VI sajandil meie ajaarvamise järgi.
Platoni õpetuse mõju ei saa kujutada püsiva,katkematu traditsioonina ehk „ideede päriliku seosena“,mis ühelt filosoofide põlvkonnalt järgmisele edasi antakse.Platoni õpetus ei ole mitte ainult väga sisutihe ,väga keeruline,vaid ka äärmiselt vastuoluline .Just sellepärast ongi see oma erinevate tendentsidega mõju avaldanud.Platoni õpetuse poole pöördunud ja ta filosoofilise geniaalsuse võlude kütke jäänud mõtlejad on Platoni õpetusest saanud ja omaks võtnud selle ideelise sisu mitmesuguseid külgi,mis nende endi huvidele,otsingusuundadele ning kalduvustele vastasid.
Kuna Platoni õpetuse vundamendiks on filosoofiline idealism,siis on loomulik,et tugevaima mulje jättis Platon alati idealismikalduvustega mõtlejaile,s.t. neile,kelle jaoks oli huvitav ja kaasakiskuv peamiselt idealism.Platoni õpetuse näol leidsid nad lähtekoha või eeskuju omaenda idealistlike konstruktsioonide ja hüpoteeside tarvis.Nagu Platongi,nii lugesid ka nemad meelelise aluseks meeltevälist,suhtelise aluseks ebasuhtelist,mööduva aluseks igavest ja saavat,olemasoleva aluseks tõeliselt olevat.
Platoni filosoofiat võib nimetada objektiivseks idealismiks,ta nägemuse järgi on vaim primaarne ja kõik materiaalne sekundaarne.Kõige eksisteeriva aluseks ei ole mitte inimese teadvus,vaid mingi üleloomulik ideede maailm.Teadmisi ei saa tuletada kogemustest ja nende üldistamisest,vaid neid saab ammutada vaid mõtlemisest endast.See nägemus on aga tänapäeval vastupidine.Tänapäeval ei peeta kindlasti tähtsamaks vaimu ja teadmisi,vaid esmatähtis on materiaalne maailm.Inimestel on küll ideid ja tihti ka väga arukaid ja mõtlamapanevaid,kuid inimesed ei taha või ei julge neid välja öelda.Paltoni arvamus,et teadmisi ei saada kogemustest on samuti tänapäeval vastandlik.Inimesed tahavad just ise kõike kogedes kogemusi ja uusi teadmisi saada,kuid ei mõtle tihti peaga.Seega on Platoni väide tänapäeva seisukohalt muutunud.
Arutlus Sokratese ja sofisti vahel oli väga huvitav. Sokrates väljendab Platoni seisukohti,et meelelise maailma asjad saavad olla kaunid mitte absoluutses,vaid suhtelises mõttes.See on väga õige,sest mitte üksiki ese siin maailmas ei ole kunagi absoluutselt kaunis,alati on kaunil midagi puudu.Platoni arvamus,et absoluutselt kaunis annabki asjdele kvaliteedi ja omaduse olla kaunis,läheb kokku minu arvamusega absollutses kaunidusest.Kaunis ei saa ka minu arust olla kasulik,kaunidus võib olla kasulik vaid millegi suhtes,kuid kunagi ei ole kaunis olek absoluutselt kasulik.Platoni väitel ei tundu absoluutselt kaunis asi kunagi kellelegi inetuna,kuid see ei saa olla võimalik,sest inimeste jaoks on kauni olemus alati erinev ning kaunidust nähakse erinevates asjades ja olukordades .
Platon arvamus hüvest oli samuti väga huvitav.Ma nõustun faktiga,et elus püüdlevad kõik oma püstitatud eesmärkide poole.Kuid alati ei suudeta hüve saavutada,elusolendite eesmärgiks on tihti õnn,kuid et olla õnnelik peab ka hüve valdama ,ning seega püüdlevadki kõik hüve poole ja teevad kõike hüve nimel,et saada õnnelikuks ja seda võib loomulikult näha ka tänapäeva ühiskonnas.