Rene Descartes’i ja George Berkeley võrdlus (3)

Võrdlus
Otsustasin teha oma võrdluse Rene Descartes ’i ja George Berkeley kohta.
George Berkely ( 1685 -1753) oli Iiri filosoof. Ta esindas idealismi, nimetades oma arusaama immaterialismiks ning eitas mateeria olemasolu. Rene Descartes ( 1596 – 1650 ) oli aga Prantsuse filosoof, kes esindas interaktsionismi, arvates, et hing ja keha mõjutavad üksteist.
Berkeley arvates võivad meil olla ideed, ilma et oleks väliseid objekte, seega pole materiaalsete kehade olemasolu eeldamine vajalik. Descartes aga ütleb, et aistingute põhjuseks on miski, mis erineb meie mõtlemisest, seetõttu on kindel, et peale mõtleva hinge ja Jumala on olemas ka materiaalne maailm.
Mõlema arvates saavad üksnes ideed olla teadvuse vahetuks objektiks . See on üks mõte Berkeley „Inimtunnetuse printsiipide” esimesest lausest, mille ta võttis üle Descartes’ilt ja Locke ’ilt. Teine mõte on, et lihtsad ideed pärinevad algselt kas välisest tajust või refleksioonist, see vastu kui kompleksideid tuleb vaadelda subjekti enda sünnitistena. Samuti on mõlema arvates ka Jumal olemas. Descartes esitas kaks argumenti Jumala olemasolu tõestuseks. Üks on variant ontoloogilisest argumendist, mille esimest korda sõnastas Anselm, teine, mis väitis, et meie ideed ülimast olendist ei saanud luua keegi peale Jumala enda ja seega peab Jumal olema selle pannud meie mõistusse, et võiksime tunda loojat ja jõuaksime arusaamisele, et mõistuse õige kasutamise abil võime jõuda tõeni. Berkeley väitis, et universum on olemuselt pigem vaimne kui materiaalne, ent see ei tähenda Berkeley arvates, et väljaspool meie taju midagi ei eksisteeriks, sest Jumal tajub kõiki asju, seega hoiab Jumal kõike toimumas. Ning ta pooldas Jumala olemasolu veel sellepärast, et meie taju selgus ja ennustatavus näitavad, et need peavad olema antud.
Substants on Descartes’i jaoks vahetult seotud füüsilise kehaga ­­­– vähemalt seni, kui see on elus. Ja samas kui füüsiline maailm, sealhulgas keha, on kirjeldatav matemaatilisel­t ja järgib täpseid loodusseadusi, siis vaimumaailm on vaba püüdlema oma mõtete poole. Seda, et vaim pole determineeritud näitab meie võime kasutada keelt ja reageerida olukordadele ettearvamatult. Seda võimet ei saa taandada mehaanilistele printsiipidele ja seega, kui materiaalne maailm on taandatav matemaatilisele teadusele, siis inimhing vajab oma teadust. Berkeley aga eitab ainelist substantsi , ta leiab, et iga materiaalne asi on vaid omaduste kogum. Kõikide objektide omadusi tuleb vaadelda lähtudes nende suhtest subjektiga, kes neid tajub. Kõikide omaduste algupära on vaimne, ka materiaalsuse oma. Tegelikult ongi kõikide asjade kõik omadused ilma eranditeta vaimsed ning nad pärinevad meist, mitte asjadest. Selle tõestuseks on see, et tajume erinevaid asju erinevalt ja seetõttu omistame neile erinevaid omadusi.
Descartes on jõudnud järeldusele, et tema olemise olemus on olla puhtalt mõtlev asi. Ning Berkeley on kindel, et tema idealismis on võimalik säilitada fantaasia ja reaalsuse erinevust.
Rene Descartes’i ütlus on: cogito, ergo sum (mõtlen järelikult olen olemas). George Berkeley ütlus: esse est percipi ( olemas olla tähendab olla tajutav).