George Berkeley eksperimentaalfilosoofia (1)

5 VÄGA HEA

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Filosoofia referaat
„ George Berkeley “
Koostaja : Hele-Mai Haavandi
Tallinna Nõmme Gümnaasium
Klass:12 B
2011
Sisukord

Sissejuhatus............................................................................... 3

Elulugu.......................................................................................4

Berkeley eksperimentaalfilosoofia.............................................6

Kasutatud kirjandus...................................................................12
Sissejuhatus:
Antud referaadi eesmärk on tutvustada Iirimaalt pärit teoloogi ja filosoofi George Berkeley´d ( 1685 -1735), kes oli tuntud kui äärmuslik empirist ja kelle põhiseisukohtadeks oli, et materiaalse maailma olemasolu ei ole võimalik tõestada väljaspool empiirilist taju. Käsitletud on lähemalt Berkeley eluteed ja tema hariduskäiku. Lühidalt on edasi antud Berkeley eksperimentaalfilosoofiast tulenevad järeldused ja võtted. Kokkuvõtvalt on tutvustatud Berkeley erinevate teoste põhi-ideid ja esitatud katkendeid tema tuntuimatest kirjutitstest koos selgitustega. Selgitatud on lähemalt mõningaid Berkeley uurimistmeetodeid ja katseid. Pikemalt on peatatud Molyneux´ probleemil: nägijaks saanud pime, mis on olulisel kohal mõistmaks Berkeley filosoofilist mõttekäiku.Tähtsal kohal on arutelu teemal: Kumb on ennem, kas kompimine või nägemine? Suuresti on kirjeldatud inimeste erinevaid meeli ja nende seoseid meie poolt kujuteldava pildiga materiaalsest maailmast ja selle ekslikusest.
George Berkeley sündis 12.märtsil 1625.aastal Lõuna- Iirimaal Kilkrinis Kilkenny lähedal vanima lapsena väikeaadlik William Berkeley seitselapselisse perekonda. Saanud 11 aastaseks jätkas George õpinguid Kilkenny´s, samas koolis kus õppis suur satiirik Jonathan Swift , kellest sai hilisemas elus tema sõber. Viieteistkümneaastaselt astus ta Dublini Trinity kolledžisse. Selles koolis kavandas ta oma õpetuse, kirjutas oma parimad teosed ja õpetas ühtlasi hiljem ka teisi.
1704. aastal sai Berkeley „kunstide bakalaurese“ , 1707. aastal fellow (teaduslik töötaja) nimetuse ja alustas õpetamist kolledžis. Samal aastal avaldlati anonüümselt ka tema esimesed tööd (kaks matemaatilist traktaati) ja kahe aasta pärast sai temast juba vaimuliku esimese auastme (deaconi) kandja. Ta huvitus matemaatikast , filosoofiast, meditsiinist, füüsikast, ökonoomiast, psühholoogiast, poliitikast ja geoloogiast ja peale selle, et ta oma emakeeles meisterlikult kirjutas, valdas ta veel kreeka, ladina, heebrea ja prantsuse keelt.
1709.aastal ilmus Berkeley filosoofilist õpetust ettekuulutav töö „Uus nägemisteooria“, mis oli pühendatud tajumise psühholoogiale. Berkeley kireks oli võidelda uskumatuse vastu. Järgmisel aastal ilmus tema tähtsam teos „Traktaadi inimtunnetuse alustest“.
1713. aastal algasid tema rännakud, mis viisid teda Londonisse, Pariisi ja Itaaliasse. Teda tabas igatsus misjonäritöö järele. Ta soovis viia ristiusu „metsikutele“ ameeriklastele ja ehitada Bermuuda saartele kolledž, ent tema plaan ei saanud piisavalt toetust. Olles saanud 43. aastaseks otsustas ta abielluda Anne Fosteriga, kes köitis Berkeleyt „tema vaimsete väärtuste ja tema stiihilise kiindumuse pärast raamatutesse“. Neil sündis seitse last.
1728 .aasta septembris üüris Berkeley koos oma naise ja mitme sõbraga laeva ja asus teele Rhode Islandi poole, kuhu jõuti 1729. aasta jaanuari lõpus. Sealne elu masendas teda, nähes neegerorje ja alkoholismi ja rõugete kätte surevad indiaanlasi, keda peeti ristimise jaoks ebavääriliseks. Raha kolledži jaoks ei saabunud end Berkeley leidis oma esimese õpilase ja järelkäija- Samuel Johnsoni, tulevase Kuningliku kolledži presidenti, mis oli aluseks Columbia ülikoolile.
1734. aasta mais pühitseti ta Cloyne peapiiskopiks, ta pöördus tagasi Iirimaale ja asus elama väikesesse Cloyne´i asulasse, kus viibis oma ülejaanud elu 18 aastat. 1744.aastal ilmus tema eriskummaliseim teos „ Siris “, mis oli segu teraapiast, filosoofiast ja müstikast. 1752.augustil kolis Berkeley Oxfordi, kus tema teine poeg ülikooli asus. Tema elu seal ei kestnud aga kaua, juba 1753. aastal suri ta täiesti ootamatult, ajal mil tütar talle teed serviis, apopleksia tagajärjel.
Berkeley eksperimentaalfilosoofia
George Berkeleyd loetakse empiristiks; see tähendab, et ta pidas igasuguse tunnetuse aluseks kogemust. Oma „Inimtunnetuse põhijoontes“ (1710) väljendas ta seda „esse on percipi“, olla tähendab olla tajutud. Tema silmis ei olnud võtmeteaduseks mitte matemaatika , vaid psühholoogia. Berkeley pidas oma ülessandeks ateismi väljajuurimist, ta uskus, et religioosset usku ei ole võimalik kaitsta ilma materialistliku maailmakäsituse hävitamist. „ Õpetus mateeriast ehk kehalisest substantsist“ kirjutas Berkeley oma „Traktaadist inimtunnetuse alustest“, „moodustas skeptismi peamise aluse ja toe, täpselt samal pinnal võrsusid ka kõik ateismi ja religiooni eitamise süsteemide patused õpetused“. Berkeley luges end õigusega reformaatoriks religiooni filosoofiliste eesvõitlejate, usu kaitsjate leeris.
Berkeley väidab, et abstraksed mõisted on ei ole olemuselt mitte ainult väärad vaid ka võimatud, filosoofilised fantoomid. Ta hülgab tühjad illusoorsed sõnad, millele ei vasta mitte mingisugust taju, nt: ulatuvus, liikumine, arv, ruum, aeg, õnn, headus . „ Ei saa moodustada selget abstrakset ettekujutust liikumise või ulatuvuse kohta, ilma konkreetsete meeleliste kvaliteetideta nagu kiire ja aeglane, suur ja väike, ümmargune ja nelinurkne jne“.
„ Ei ole niisugust asja“, kinnitab George Berkeley, „nagu kümnetuhandik osa tollist, kuid on olemas kümnetuhandik osa miilist“. Berkeley seletuse järgi ei ole me võimelised endale ette kujutama sama tolli, mis koosneks tuhandest osast. Seda ei ole olemas, sest me ei suuda seda endale ette kujutada. Kujutluse võimalikkuse määrab ära olemise võimalikkus. Kogu Berkeley abstraktsiooniteooria on suunatud tõestamaks, et ainult see, mis on on tajutav või kujuteldav on reaalne, mitte aga see, mis on mõeldav. Ta redutseerib mõiste kujutluseks, ratsionaalse empiiriliseks, üldise üksikuks.
Berkeley objektiivne empirism ilmneb tema teoses „Nägemisteooria kaitse ja seletus“1733. Berkeley kirjeldab poissi, kes sündis pimedana ent vanemaks saades sai tänu operatsioonile nägijaks. Esialgu näis poisile, et kõik esmakordselt nähtavad objektid puudutavad tema silmi samamoodi kui kombatud asjad tema nahka. Alles pika aja järel õppis ta asjade kuju ja suurust õigesti hindama ja oli suures segaduses-kumb meel valetab? Kas nägemine või kompimine? Ta ütles, et ta teab, et tuba, kus ta viibib, on vaid osa majast, kuid ei suutnud kujutleda, et terve maja võiks välja näha veel suurem. Berkeley leidis sellest kinnitust, et „Kõik mida me näeme erineb oluliselt sellest, mida me katsume“.
Tema objektiivne empirism avaldub kõige külluslikumalt tema viimases ja ühtlasi ka kõige tähtsama teoses „Siris: Filosoofiline ahelmõtisklus tõrvaveest“ 1744.a., mille ta kirjutas Cloyne´i piiskopina Iirimaal töötades. Ta kirjeldab tõrvavett kui hinnalist ja universaalset ravimit. Ta kirjeldab tõrvavee valmistamist, selle erinevaid vorme ja kehalist mõju, mida see joojale osutab. Berkeley´le oli tähtis katseline tõestus.
Oma „ Kolmes dialoogis“ võtab Berkeley vastu eksperimendi tõestamaks, et kuumus (samuti külmatunne, maitse ja lõhn) ei peitu mitte välises objektis, vaid sõltub vaimust . Tajudes midagi kuuma, tunneme me valu, mida koos kõrvetava kuumusega „tajutakse vahetult ja ühekorraga, ning tuli edastab teile vaid ühe lihtsa ja ühtse idee“. Järelikult, kuna valu ei ole võimalik eristada kõrvetavast kuumusest, siis peab kuumus-nagu valugi-eksisteerima meie vaimus .
Berkeley kõige kuulsaim ja enim sõnasõdu põhjustanud mõttekatse on kokku võetud järgmises ülesandes: püüdke ette kujutada objekti, mis eksisteerib nii, et mitte keegi seda ei taju. Seda on tihi nimetatud tema meisterargumendiks materialismi vastu ja see leidub tema „Põhijoontes“: „Selleks pole vaja muud, kui vaadata oma mõtteisse ja proovida järele, kas te suudate kujutleda mingit heli, kuju, liikumist või värvi eksisteerivat nii, et keegi seda ei taju, st ilma vaimuta“. Berkeley meelest võime me küll kujutleda puid pargis ja raamatuid kapis, kuid sealjuures me vaid vormime oma vaimus teatavaid ideid, mida me raamatuteks ja kapideks nimetame , samal ajal jättes vormimata kellegi, kes neid tajuks. Me ei suuda kujutleda oma mõtlemise objekte võivat eksisteerida väljaspool vaimu; selle jaoks peaksime me kujutlema neid eksisteerima nii, et keegi neid ei kujutle ega neile ei mõtle, mis on ilmne vasturääkivus. Vaim arvab ekslikult, et suudab kujutleda ja kujutleb kehasid eksiteerivat ilma vaimuta, nii,et keegi neile ei mõtle, ehkki samal ajal ta seda just teeb ja nad eksisteerivad temas.
Tegemist on kõige tavalisema Berkeley katsemeetodiga, lahutamisega: katsuge irrutada oma tajumus (x) tajutavast kehast (y). Keha, mida keegi ei taju ja millele keegi ei mõtle, on vasturääkivuslik-, kuid enamasti eksperimentaalselt: püüdke lahutada x ja y. Inimene peaks üritama omaenese mõtteis lahutada meeleliselt tajutava asja olemasol tema tajumisest. „Põhijoontes“ on öeldud: „mõned tõed on mõistusele nii lähedal ja ilmsed, et inimesel piisab nende nägemiseks vaid silmad avada. Taoliste hulka arvan ma ka selle lihtsa tõe... et ühelgi neist kehadest, millest kokku moodustub maailmas võimas ehitis, pole olemist ilma vaimuta; et nende olemine ei ole midagi muud kui tajutud-või tunnetatud-olemine.
Oma teadusfilosoofililises põhitöös De Motu(1721) väidab ta, et idee absoluutses, tühjas ruumis liikuvast kehast on fiktsioon, millele annab õigustamata usutavuse asjaolu, et me projitseerime sellesse stsenaariumi enese teadmata ka omaenese keha. „ Meid viib mõnikord eksiteele tõsiasi, et kui me mõttes kujutleme kõik teised kehad olematuks , siis enda oma me eeldame kohale jäävat.Sellest eeldusest lähtudes kujutleme me oma jäsemed täiesti vabalt liikumas suvalises suunas... ühtki liikumist ei saa mõista ilma mingi sihi või suunata, mida omakorda ei saa mõista ilma, et me ei mõistaks selle liikuva keha kõrval eksisteerivat veel teist, kas meie enda või mõnd muud keha... Niisiis , me eeldame, et kõik teised kehad on kadunud ja, et alles on vaid näiteks maakera, siis ei saa me kuidagi kujutleda selle liikust“.
Üheks argumendiks materiaalse maailma olemasolu kahtluse alla seadmiseks tõi Berkeley une. Kas mateeria olemasolu eeldamine on vältimatu? „Igas mõttes on kindel (ja see, mis juhtub unenägudes, hullusehoogudes ja muus seesarnases, ei jäta võimalust kahtluseks), et meid võivad mõjutada kõik ideed, mis meil praegu on, ehkki väljaspoole ei jää ühtki keha, mis neile sarnaseks“. Uni, luulud jms on tõestuseks, et ideede olemasoluks ei pea tingimata olema nendega sarnanevaid väliseid objetke.
Berkeley armastas eksperimenteerida, millega ta mõnikord lähenes äärmustele. Oma taotlustes mõista surma saladust oleks ta peaaegu, et tõele liigagi lähedale jõunud. Nimelt lasi Berkeley end ühel kolledžisõbral puua, et saada teada, millised valud ja süptomid sellisel juhul ilmnevad. Tema kaaslane oleks pidanud ta Berkeley märguande peale alla aitama, ent magas õige märgi maha ja lasi Berkeleyl end peaaegu päriselt üles puua. Kui Berkeley maha võeti, vajus ta tundetult ja liikumatult põrandale. Selle eksperimendiga lootis Berkeley kogeda uusi aistinguid, olles vabanenud oma „liha köidikuist“.
Berkeleyd huvitas väga nn Molyneux´ probleem: nägijaiks saanud pime. Locke ´i ja Molyneux´ huvitas mis moel saam nägijaiks saanud pime teha vahet kuubi ja kera vahel. Berkeley kommenteerib probleemi nii: „kui kombates tajutud ruudukujuline pind oleks samaliigiline nägemise kaudu tajutud ruudukujulise pinnaga, peaks eelmainitud pime selle ruudukujulise pinna ära tundma niipea, kui ta seda näeb: see poleks midagi enamat kui vaid talle juba hästi tuntud idee järjekordne kajastumine tema vaimus.Nägemisideed on kõik uued tajumused, mille jaoks tema vaimus puuduvad nimed: seetõttu ei saa ta mõista, mis talle nende kohta öeldakse. Ja küsida kahe keha kohta, mida ta näeb laual, kumb on kera ja kumb on kuup-see küsimus oleks tema jaoks suisa nöökiv ja arusaamatu, mitte miski, mida ta näeb, et suudaks tema mõtteile sisendada ideed kehast, vahemaast või millest iganes, mida ta juba tunneb“.
Berkeley tahab „kuubi ja kera küsimuses“ meile tõeliselt mõista anda, mille on maailm nägijaiks saanud pimeda silmis. „Uues nägemisteoorias“ esitab Berkeley järgneva, antud küsimusega seotud mõttekäigu:
„ Oletagem, et eluaeg pime olnud inimesele ütleb tema teejuht, et nii ja nii mitme sammu astumise järel jõuab ta kuristiku servale või vastu müüri; kas ei peaks see talle tunduma vägagi aukartustäratav ja üllatav? Ta ei suuda taibata, kuidas võib üks surelik teha seesuguseid ennustusi, mis on tema jaoks sama imelised ja seletamatud kui prohvetite ennustused teiste jaoks. Isegi need, keda on õnnistatud nägemisvõimega, võivad (ehkki harjumuspärasus teeb selle vähem märgatavaks) selle sleida piisavalt põhjust austuseks.
Räägitud on pimedaile räägitud asjuist, mida ta ei ole võimeline täielikult hoomama ja mis on talle arusaamatud ja tunnetuslikult tühjad. Ometigi usub ta oma teejuhti ja nõustub temaga, et nähtavad asjad on olemas ja see täidab teda austusega. Sel viisil on meil veidikegi võimalik mõista religioosseid müsteeriume. Kui tegu on sõnadega, mis puudutavad ilmutust ja müsteeriumi, siis ütleb Berkeley:
„ On alandlik Kõhklematu usk meile (kus me ei suuda taibata ega mõista väidet) sobivaim , nii nagu paavstlik talupoeg usub väiteid, mida ta kuuleb ladinakeelsel missal . Kõrgid inimesed nimetavad seda pimedaks, paavstilikuks, mõtlematuks, irratsionaalseks. Mina omalt poolt pean märksa irratsionaalsemaks taotlust norivalt ja naeruvääristavalt vaidlustada pühi müsteeriume... mis on sootuks.. väljastpoolt meie tunnetust ja mõtlemisvõimet“.
Berkeley katsetest kõige tähtsam ja ka kõige radikaalsem oli üksikust inimesest või filosoofist, kes mõtleb ilma keeleta . Ta leiab, et inimene, kes on vaba universaalsete märkide kasutamisest on senileidmata tõdede avastamisele lähemal kui see, kes on saanud kooliharidust ja teadmisi läbi raamatute ja kunstide. Sel viisil saadaks tema meelest lahti puht-verbaalsetest vastuoludest, väheneks hädad mistahes arusaama väljendamise, uurimise ja mõistmisega, oleks vähem objekte, millega pead vaevata, ollakse kõrvaldatud mõistuse varjatuid ideid katev sõnadeloor ja ollakse raskemini eksitatavad. Sõnad on petlikud .
Saamaks teada, kas me eksleme keelelises laburündis, tuleb meil Berkeley meelest kindlaks teha, kas asjad, millest me räägime, on olemas; järelikult peame me otsima vastavaid tajumusi. See tähendab, formuleerida x-i parim võimalik definitsioon ja süüvida iseendasse, üritades kujutleda kas x on olemas. Filosoof peab tegema nn tugitooli -psühholoogiaga. Oma katsetulemuste põhjal väidab Berkeley, et abstraktsed üldmõisted, nagu kolmnurk , arv ja aeg, ning esmased kvaliteedid nagu ulatus ja tahkus, samuti füüsilised objektid, mida keegi ei taju, ja kombatavad objektid, mida vaadeldakse eemalt-et need on kõik fiktsioonid.
Kokkuvõte:
George Berkeley leiab, et mõisted, mida ei saa viia konkreetseile ja kindlaile kujutlusile, on mõttetud. Meil ei ole mingit põhjust arvata, et asjade taga mida me näeme leidub tõelisus. Esse est percici- olla tähendab tajutud olla. Asjade tajumisel omistame me neile teatud omadused, nagu vormi, värvi, raskuse jne. Kuid nende eksistents , seistes eraldi sellest, mis on tajumisel antud, on tühi sõna ilma sisuta. Materiaalseid objekte ei ole olemas, olemas on vaid vaimsed, tajuvad ja mõtlevad olendid ja nende tajud . Meie aistingud ei sõltu meie endi soovist, olles järelikult loodud väljastpoolt meid ja on põhjustatud mingi vaimse substantsi poolt. Objektid eksisteerivad ka siis, kui me neid ei taju, ja nimelt kõiketeadva jumaluse teadvuses. Ei ole olemas ühtegi abstraktsed ideed. Sõnad on petlikud ja loovad barjääri meie vaimsusega. Ka tajud eksisteerivad meie vaimus, sest valuaistinguid ei suuda me sõnadega edasi anda.
Kasutatud kirjandus:

Teodor Künnapas „ Suured mõtlejad“ Põhijooni filosoofia ajaloost; Eesti Kirjanike Kooperatiiv,1966; Kirjastus „Olion“ 1992

David Berman „Berkeley“ Suured filosoofid , 2000

Bernhard Emmanuilovitš Bõhhovski „Berkeley“ Suuri mõtlejaid; kirjastus „Eesti Raamat“ Tallinn 1972

http://et.wikipedia.org/wiki/George_Berkeley 27.01.2011

http://www.hot.ee/indrme/berkeley.ht m 27.01.2011

.DOCX Laadi alla originaalfail 10 lk · .docx · 23 allalaadimist

George Berkeley eksperimentaalfilosoofia #1

George Berkeley eksperimentaalfilosoofia #2

George Berkeley eksperimentaalfilosoofia #3

George Berkeley eksperimentaalfilosoofia #4

George Berkeley eksperimentaalfilosoofia #5

George Berkeley eksperimentaalfilosoofia #6

George Berkeley eksperimentaalfilosoofia #7

George Berkeley eksperimentaalfilosoofia #8

George Berkeley eksperimentaalfilosoofia #9

George Berkeley eksperimentaalfilosoofia #10

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-02-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

23 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

HelemaiH Õppematerjali autor

George Berkeley eksperimentaalfilosoofia olemusele, tema põhiseisukohtadele, põhjaliks lahtiseletus tema teesidele ja tema eksperimentide analüüs ja tulemused

george berkeley eksperimentaalfilosoofia empirism filosoofia pimeda maailmanägemus kuubi ja kera küsimus esse est percipi molyneux probleem

Kasutatud allikad

https://et.wikipedia.org/wiki/George_Berkeley

Sarnased õppematerjalid

doc

George Berkeley

George Berkeley oli iiri teoloog ja filosoof. Ta oli äärmuslik empirist ja väitis, et pole võimalik tõestada materiaalse maailma olemasolu. George Berkeley sündis 12. märtsil 1685. aastal Iirimaal Thomastownis pere vanima lapsena. Algselt õppis ta Kilkenny Kolledzis ning 1700. aastal, vaid 15. aastasena, asus õppima Dublinisse Trinity Kolledzisse, mille magistriõpingud lõpetas Berkeley 1707. aastal. Kaks aastat pärast seda, avaldas Berkeley oma esimese tuntuma teose ,,Visiooni uus teooria". 1710. avaldas ta ,,traktaadi inimtunnetuse alustest" (Treatise Concerning the Principles of Human Knowledge), millele ilmus 1713. aastal järg ,,Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel". Aastad 1714-1722 veetis Berkeley erinevates Euroopa riikides ning 1728-1731 Ameerikas. 1734 määrati ta Iirimaal Cloyne` piiskopiks, kellena veetis oma ülejäänud elu. Berkeley suri 14. jaanuaril 1753. südameinfarkti.

Filosoofia

doc

George Berkeley

George Berkeley Berkeley pidas kõige tunnetuse aluseks kogemust. Berkeley eitas mateeria olemasolu, väites seejuures nagu Locke'gi et me saame tajuda üksnes ideid. Kui Locke väitis, et me määratleme objekti omaduse nende absoluutsete ja subjektiivsete omaduste põhjal. Näiteks temperatuuri pidas Locke subjektiivseks omaduseks, sest kui näiteks hoida üht kätt vastu kuuma ahju ning seejärel panna mõlemad käed külma vette, tunnevad mõlemad käed seda sama kuumust erinevalt. Berkeley aga läks oma teooriates kaugemale ja leidis et

Filosoofia

doc

Rene Descartes’i ja George Berkeley võrdlus

Võrdlus Otsustasin teha oma võrdluse Rene Descartes'i ja George Berkeley kohta. George Berkely (1685-1753) oli Iiri filosoof. Ta esindas idealismi, nimetades oma arusaama immaterialismiks ning eitas mateeria olemasolu. Rene Descartes (15961650) oli aga Prantsuse filosoof, kes esindas interaktsionismi, arvates, et hing ja keha mõjutavad üksteist. Berkeley arvates võivad meil olla ideed, ilma et oleks väliseid objekte, seega pole materiaalsete kehade olemasolu eeldamine vajalik. Descartes aga ütleb, et aistingute põhjuseks on miski, mis

Filosoofia

odt

KEHA JA VAIMU PROBLEEM

teooria (keha ja vaim ei mõjuta teineteist) Epifenomenalism Thomas Henry Huxley (kehalised protsessid mõjutavad mentaalseid) Keha ja vaimu monistlikud 1 teooriad Nimetus, lühiiseloomutus Kes pooldas seda teooriat? Materialism J. J. C. Smart Biheiviorism John Watson Identsusteooria (teaduslik Herbert Feigl, David Armstrong, J. J. C. Smart materialism) Idealism (immaterialism) George Berkeley 4.Nimetage vähemalt kaks probleemi, mis tekivad, kui lähtuda keha ja vaimu biheivioristlikust käsitlusest. Kui inimene räägib, et tema südametunnistus piinab teda, aga mina ei näe väliselt mingeid muutusi, mis seda tõestaks, siis võin arvata, et ta valetab. On võimalikud mentaalsed protsessid, mis ei avaldu käitumises. Mõtted ja tunded ei tarvitse mõnikord üldse meie käitumises väljendust leida: nt uitmõtted tulevad ja lähevad.

Filosoofia põhiprobleemid

doc

Tunnetusteooria eksam

Seega mõistuses on aprioorsed teadmise vormid (näiteks teadmine põhjuslikkusest). Tunnetusvõime astmed: 1. Meeleline kaemus (tunnetus). Aeg ja ruum kui meelelise kaemuse aprioorsed (enne kogemust) vormid. 2. Aru -Aru tasemel on inimestel kaasaündinud 12 mõtlemise aprioorset kategooriat. 3. Mõistus- leiame lahendamatud vastuolud ehk puhta mõistuse antinoomiad Subjektiivne idealism: George Berkeley 18. sajandil väitis, et ainus, mida võime kindlalt teada, on meie tajud ja tajude poolt tekitatud ideed. Välismaailm meie meelte taga on fiktsioon. Ainus reaalsus on tajud ja seega eksisteerida tähendab olla tajutav (esse est percipi). Seda seisukohta tuntakse solipsismina. 4. Empiristlik tunnetusteooria(J.Locke, D.Hume, G.Berkeley) George Berkeley viib tegelikkuse vaimse käsitluse ennekuulmatule tasemele.

Psühholoogia

doc

Keha ja Vaim võrdlus

Keha ja Vaim Isik Rene Descartes George Berkeley René Descartes (1596 1650) oli George Berkeley (1685-1753) oli prantsuse matemaatik, filosoof ja Iiri filosoof. Ta nimetas oma loodusteadlane. arusaama maailmast Descartesilt pärineb kuulus ütlus immaterialismiks. Berkeley nimelt "Mõtlen, järelikult olen (olemas)", eitas mateeria (materiaalse maailma Kes on? sellega püüdis Descartes väita, et olemasolu). Ta lähtus seejuures kui inimene mõtleb, kas ta olemas Locke'i arusaamast, et vahetult on, siis ainuüksi mõtlemine tõendab saame tajuda vaid ideesid seda

Filosoofia

doc

Empirism

Peamised ideed: Teadmised on jõud. Teadmised on selleks, et teha inimesed loodusest sõltumatuks. Inimene vajab leiutamise meetodit. Kogemuse kaudu saadud teadmised on inimkonna hüvangu eelduseks. Thomas Hobbes 1588-1679 Paarkümmend aastat pärast F.Baconit tõuseb esile tema õpilane Th.Hobbes. Ta polnud silmapaistev mitte niivõrd oma originaalsusega, kuivõrd oma mõtteselguse ja järjekindlusega. 2. Hobbesi filosoofia üldlaad. Erinevalt Baconist leiame siin avaruse ja laiahaardelisuse asemel üksikasjadesse ja peensustesse uppuvat kitsust. Ta filosoofiline huvi koondub kolme objekti ümber: loodus, inimene ja ühiskond. Esimeseks ja kõige põhilisemaks on loodus ise oma konkreetses antuses. Vahetu kogemus, mis on antud taju kaudu, on tema jaoks ainus väärtuslik materjal õigeks tunnetuseks. Kõik muu, eelkõige religioon, tuleb filosoofiast väljalülitada. Kasvava loodustunnetuse eesmärk on

Filosoofia

doc

Rene Descartes

..............6-10 4. Descartes ja jumala olemasolu..............................................10-12 5. Kokkuvõte.............................................................................12-13 6. Võrdlus teise filosoofiga.......................................................13-14 7. Kasutatud kirjandus....................................................................15 2 1.Sissejuhatus Oma uurimustöö teemaks valisin filosoof René Descartese. Ta oli kuulus prantsuse filosoof, matemaatik ja teadlane. Minu arvates on Descartes kõigi aegade suurim prantsuse vaimuinimene, kellega puututakse kokku enamikes tundides (füüsika, matemaatika, ajalugu, filosoofia), tema tundmine on vajalik nii reaal- kui humanitaarhuvidega õpilastele. Descartese arvates filosoofia sarnaneb puuga: juured on metafüüsika, tüvi füüsika ja oksad - ülejäänud (rakenduslikud) teadused. Nagu õunapuu vilju korjatakse

Filosoofia

Rohkem sarnaseid