Keeleteaduse alused II (0)

1 Hindamata

Mõiste „etnolingvistiline vitaalsus" (järgnevas lihtsalt „vitaalsus") võeti kasutusele 1970ndate keskel, tähistamaks rühma võimet käituda eristuva ja aktiivse kollektiivse üksusena gruppidevahelistes suhetes. Mida kõrgem on rühma vitaalsus, seda enam on ta võimeline eristuma ja toimima kollektiivselt; mida madalam on vitaalsus, seda suurem on oht, et rühm lakkab olemast ja selle liikmed assimileeruvad teistesse rühmadesse. Seega on vitaalsus oluline tegur, mis mõjutab keele säilitamist {language maintenance ) või keelevahetust (language shift ).
Sotsiokultuurilise staatuse M mõõtmisel on otstarbekas lähtuda subjektiivse etnolingvistilise vitaalsuse küsimustikest, nagu Bourhis, Giles ja Rosenthal (1981) ning Landry, Allard ja Henry (1996), sest nendel põhinevad variandid on põhjalikult ära proovitud ja tänini kasutusel. Kokku mõõdab sotsiokultuurilist staatust 13 küsimust, nii et iga küsimus esitatakse kummagi rühma kohta eraldi (kokku siis 26 küsimust, vt küsimusi 26-51 lisas ). Kultuurilise distantsi uuringud ei ole väga laialt levinud, kuigi mõningaid töid on sel teemal ilmunud. Laskumata eri lähenemiste vahelistesse erinevustesse, on vitaalsuse küsimustiku tarvis eelistatud Babikeri jt (1980) lähenemist, mis keskendus toitumise, rõivastuse, religiooni ja mentaliteedi erinevuste tajumisele. Täiendavalt lülitati kultuurilise distantsi moodulile Landry jt järgi 13 küsimust sotsiaalse võrgustiku struktuuri kohta, sest küsitletu seotus vähemusrühma või enamusrühma võrgustikuga väljendab selgelt isiku kultuurilist distantsi ühest või teisest rühmast. Kokku uurib kultuurilist distantsi 22 küsimust (vt küsimused 13-25 ja 52-60 lisas).

Veel keerulisem lugu on terminiga „ koodivahetus ", mis tähendab rohkem kui ühe keele kasutust ühe vestluse piires. Praegu kinnistunud eestikeelne termin „koodivahetus" on selgem kui varem käibel olnud „ümberlülitumine", mis paistab olevat otsene tõlge inglise keelest (,codeswitching). Rohkem kui ühe keele kasutamine ühes vestluses on pealtnäha lihtne nähtus, kuid kas tegelikult toimub kõneleja teadvuses ümberlülitamine (switching), mis sarnaneb lüliti lükkamisega ühest asendist teise? Veel on kasutusel terminid code -ntixing, coda alterncition, code-shift, code-blend jne. Clyne nimetab niisugust segadikku ärevust tekitavaks, kuid ei suuda pakkuda midagi vastukaaluks.
KKMi on seni võrdlemisi vähe tuntud ja seda on vähe rakendatud. On raske öelda, miks see nõnda on. Kuna Johanson on türkoloog, siis kasutas ta mudeli sõnastamisel türgi keele kontaktide näiteid, kuid sellegipoolest on KKM sõnastatud üldteoreetiliselt ja ka mitte-türkoloogile piisavalt läbipaistvalt. Seni on KKMi kasutatud enamasti türgi keelte kontaktide kirjeldamiseks. KKMi kõige uuem põhjalik analüüs teiste kontaktlingvistika mudelite kontekstis on samuti pärit türgi keele kontaktidega tegeleva keeleteadlase sulest. Eestis on seda mudelit rakendanud siinkirjutaja. KKMi suur väärtus on selge ja mitte ülearu keerukas terminoloogia. Samasse mudelisse on koondatud nii sotsiolingvistilised kui ka puhtkeelelised aspektid. Mudel koondab ühe katuse alla erinevaid nähtusi, mida tavaliselt nimetatakse koodivahetuseks, laenamiseks, ülekandeks, tõlkelaenuks, konvergentsiks jne.
Tihtilugu on kasulik ühendada keelekontaktide sünkrooniline ja diakrooniline aspekt ühes dünaamilises mudelis, mis ei luba üksnes näha kontaktide tulemusi, vaid ka jälgida kontakti protsessi ennast. Seetõttu on arusaamatu Clyne'i väide, justkui KKM oleks kasulik pigem diakroonilise analüüsi jaoks (ning süntaksiteooria arendamiseks vähem kasulik).

Tähendust, eriti seda, mitu tähendust sõnal on, kuidas neid tõestada, eristada ja seletada, on uuritud keelefilosoofide ja semantikute poolt vähemalt Aristotelesest alates. Tavainimesele on asi selge: tuleb vaid avada sõnaraamat ja järele vaadata - enam levinud ehk põhitähendus on harilikult kohe esimesena kirjas. Lingvistide, eriti aga filosoofide jaoks on küsimus pikka ja põhjalikku arutlemist väärt. Enam-vähem ühel meelel ollakse, et tähendust väljendatakse enamasti keele abil, ent mis on sõna tähendus? Jätan siinkohal kõrvale filosoofide tähendusõpetuslikud arutlused ja püüan, kui see üldse võimalik on, piirduda keeleteadusega, tegelikult veelgi kitsamalt , sõnaraamatuga. On teada, et deskriptiivne lingvistika "vihkas" tähenduse kriteeriumi, sest pidas keele tähendusliku külje formaalset kirjeldamist võimatuks, kuigi loogikas olid formaalsed semantikateooriad ammu olemas. Semantilise komponendi ilmumist keelekirjeldustesse on põhjalikult seletanud H. Õim, sealhulgas täheldades, et generatiivse semantika mudel – enne mõte (semantilised esitused), siis väljendus (pindstruktuurid, foneetiline esitus) - on " intuitiivselt loomulikum ja kergemini mõistetav" kui Chomsky vastupidine rida. 1970. aastatel ei huvitanud keeleteadust otseselt see, mis sünnib inimeste peades, kui nad kõnelevad, vaid keel kui "füüsiline reaalsus ": sõnad, laused, tekstid. Tänapäeval peab eriti kognitiivne lingvistika keelt inimtunnetuse lahutamatuks osaks, mitte iseseisvaks nähtuseks ega süsteemiks. Keelenähtusi üritatakse seletada universaalsete kognitiivsete sündmuste ja võimete põhjal, grammatika on üksnes inimese teadmiste struktureeritud varamu . Sõnaraamat on lingvistilise kirjelduse esitamise koht, teooria ülesanne oleks seletada suhteid lingvistiliste üksuste ja tähenduste vahel. Kui keel on pigem protseduurne kui deklaratiivne, nagu väidab kognitiivne lingvistika, siis on tähendused pigem sündmused kui objektid ning sõnaraamatu seletused pigem "potentsiaalsete tähenduste" korrastatud loendid kui sätestatud tähendused.
• puuduvad teoreetilised põhjendused; ei arvestata rahvalikke seletusi ; aetakse segi info maailma asjade ja lingvistilise märgi kohta;
• tähistamata on süntaktilised mallid;
• ebajärjekindlad terminid ühe sõnaraamatu piires; ei tehta vahet tähenduse ja kontekstiga seotud tarvituste vahel; tähistamata on konnotatiivsed väärtused; seletused on liiga ebamäärased, et neid saaks kodeerida; polüseemsete sõnade puhul jääb identifitseerimata, mis tähendust seletuses parasjagu kasutatakse;
• "Ilmsete, aga ikka vaid ebatäpsete kirjeldavate semantiliste vaatluste nimetamine definitsioonideks on muidugi täiesti põhjendamatu."; seletus ületab entsüklopeedilisuselt mõlemad eestikeelsed entsüklopeediad;
• eriti jäme viga on see, kui ta [= leksikograaf] mingit konkreetset tarvitusjuhtumit käsitab tähendusena ( Mäger 1971);
• ühendi kogutähendus omistatakse ühele komponendile;
• vigaselt seletatakse isegi võõrsõnu.
Viisid, mil moel sõnad tähendusi kannavad, on erinevad. Lisaks Weinreichi pakutud kontrastiivsele ja laiendavale polüseemiale defineerib Pustejovsky loogilise polüseemia kui niisuguse laiendava mitmetähenduslikkuse, kus leksikaalne kategooria ei muutu ning
sõna eri tähendustel on osaliselt kattuv , sõltuv või jagatud tähendus. Näiteks nimisõnade süstemaatilised tähenduse vaheldused. Loogilist polüseemiat kandvate sõnade õige tähendus on tuvastatav üksnes konteksti abil. Pustejovsky väidab, et kuigi tavapärase leksikoni
ülesehitusest piisab kontrastiivse mitmetähenduslikkuse väljendamiseks , on selle abil võimatu haarata polüseemia tegelikku olemust. Et kompositsioonilisust säilitada, tuleb rikastada kompositsiooni väljendamise semantikat.

Igaüks, kes on võõras kultuuris suhelda püüdnud, teab hästi, et vaid grammatikast ja sõnavarast õnnestunud vestluseks ei piisa. Oluline on ka suhtluspädevus, oskus keelt vastavalt situatsioonile ja eesmärgile kasutada. Suhtluspädevuse rollile keelekasutuses juhtis tähelepanu juba antropoloog ja sotsiolingvist Dell Hymes (1972) ning tänaseks on välja arenenud terve hulk teadusharusid, mis tegelevad kultuuridevaheliste erinevustega suhtluses. Uuritakse näiteks viisakustavade erinemist, vestlusstiilide varieerumist eri kontekstides , aga ka kõneaktide vormistust. Muuhulgas kuulub siia ka sotsiolingvistiline pädevus kui oskus variante kontekstitundlikult valida. Mõned uurijad on aga sotsiolingvistilist pädevust koos oskusega kõneakte antud kultuuris eesmärgipäraselt kasutada (illokutiivne pädevus ) nimetanud hoopis pragmaatilise pädevuse allharudeks (Bachman 1990). Nii suhtluspädevus kui ka pragmaatiline pädevus on seega üldisemad terminid, mis hõlmavad kõneleja keelekasutuslikke ja kultuurilisi teadmisi vastavast ühiskonnast, selle liigendumisest ja tavadest .
Pragmaatika uurib keelt kasutaja seisukohalt, pöörates tähelepanu sellele, milliseid keelelisi vahendeid kõnelejad valivad ning millised keelekasutuslikud piirangud kehtivad ühes või teises situatsioonis. Kultuuridevaheline pragmaatika ( cross - cultural pragmatics) võrdleb keelekasutust kahes või enamas keeles. Eri kultuurides võivad olulised olla hoopis erinevad sotsiaalse konteksti tegurid, mis mõjutavad valikuid sobiliku käitumise ning keelekonventsioonide osas; näiteks mõnelpool on sotsiaalsed hierarhiad olulised, teisal mitte. Termin kultuuridevaheline pragmaatika" on kasutusel juba vähemalt paarkümmend aastat ning põhjapanevaid teoseid on ilmunud päris mitu. Üks laiemaid väljundeid selleteemalistes uuringutes on kultuurikonfliktide seletamine ning nende põhjuste paljastamine. Me kõik reageerime aeg-ajalt intuitiivselt negatiivselt selle peale, kui teise kultuuri esindaja tundub liiga pealetükkiv, intiimne , kalk, ükskõikne või lihtsalt ebaviisakas. Enamasti pole põhjuseks suhtleja ülalmainitud isiksuseomadused , vaid lihtsalt teistsugused käitumisnormid tema ühiskonnas. Kultuuridevahelised võrdlused aitavad uurijal ka sageli näha omaenda keeleühiskonnas ilmnevaid konventsionaalseid mustreid , mida ainuüksi keeleühiskonna seest
vaadates võib nii endastmõistetavaks pidada, et oleme nende suhtes pimedad.

Viimase paari aastakümne antropoloogilise lingvistika suhtlusega tegeleva osa - kõneetnograafia - teoreetilised huvid pöörlevad kolme mõiste ümber, mis kõik on seotud inimese kõnetegevusega. Need on esitus ( performance ), indeksikaalsus (indexicality) ja osalus (participation). Esitus on Chomskyst lähtuv termin, mida tänapäeval kasutatakse tunduvalt laiemas tähenduses. 1965. aastal ilmunud teoses "Aspects of the Theory of Syntax" tegi Chomsky oma kuulsa eristuse keelepädevuse (competence) ja esituse {performance) vahel. Esitus on keelepädevuse tegelik kasutus, mis siiski ei baseeru mitte ainult pädevusel, vaid ka sellistel "grammatika suhtes mitterelevantsetel nähtustel nagu mälu piirangud, kõrvalepõiked, tähelepanu ja huvi muutused ning keeleteadmiste kasutuse (juhuslikud või iseloomulikud) vead reaalses esituses". Kui Chomsky arvas, et esitus ei kuulu lingvistika uurimisvaldkonda, ("juhul, kui lingvistika tahab olla tõsine teadus"), siis tänapäeva kõneetnograafia peab just seda poolt eriti oluliseks. Dell Hymesi järgi ei erine eri keeli kõnelevate inimeste keeleline teadvus niivõrd selle poolest, kuidas on maailm mingis keeles kategoriseeritud (nagu on arvatud klassikalises keelelise relatiivsuse ehk nn Sapir - Whorfi hüpoteesis , vaid pigem selle poolest, kuidas on keel kasutusel igapäevaelus. Sapiri ja Whorfi tüüpi keeleline relatiivsus grammatika ja sõnavara tasandil on sekundaarne ja baseerub primaarsel sotsiolingvistilisel relatiivsusel. Keele kategoriseerivat funktsiooni ei saa eristada kommunikatiivsest, viimane sisaldab esimest, mis on eriti selgelt näha juhtudel, kui eri kasutuskontekstide jaoks on olemas erinevad viisid kategoriseerida sama kogemust.
Teine allikas esituse mõistele on Austinist ja Searle 'ist alguse saanud performatiivsusekäsitlus, mis seab esikohale tahtelise subjekti kõneakte ehk kõnetegusid. Kõneakti esitamine (sooritamine) tähendab selles kontekstis seda, et kõneleja viib sõnade abil ellu oma kavatsusi, olgu see siis laevale nime andmine vastaval tseremoonial või
vabanduse palumine sõbralt argises olukorras. Oluline on siin see, et kõnelejat käsitletakse ratsionaalse subjektina, kes teeb, mida ta tahab ja paneb ka teisi seda tegema, näiteks vastama küsimusele või reageerima palvele ( kõneaktiteooria kohta eesti keeles). Kõneaktiteooria on klassikalisel kujul (eriti just Searle'i interpretatsioonis) universalistlik , st eeldatakse, et kõik
inimesed käituvad enam-vähem sarnaselt sõltumata kultuurilisest kontekstist. Just sellest seisukohast on seda antropoloogilise lingvistika raames palju kritiseeritud, väites näiteks, et kõnetegevus on lahutamatult seotud sellega, kuidas vaadeldav kultuur käsitleb isikut. Just arusaamine isiku ja ühiskonna omavahelistest vahekordadest erineb aga kultuuriti väga palju, sellest lähtuvalt erinevad ka kõnestrateegiad.
Kolmas allikas esituse mõistele on poeetikast ja laiemalt kunstiteooriast lähtuv primaarselt kunstilise või poeetilise suhtlusakti esitamine, milles olulised on õnnestumine, oskused ja loomingulisus. Juba Roman Jakobson rõhutas, et keele poeetiline funktsioon ei ole
oluline mitte ainult verbaalse kunsti puhul (kuigi on just seal domineeriv), vaid kuulub toetava lisandina igasugusesse verbaalsesse tegevusse. Selline poeetiline sooritus on eriti omane teatud suhtluse vormidele , näiteks mis tahes lugu võib olla jutustatud huvitavalt või mitte. Lähemal vaatlusel on oskused ja õnnestumine oluline igasuguse kõnelemise puhul: mida ka inimene ei räägiks, võib ta püüda oma kuulajate tähelepanu huvitavate detailidega, näiteks tabavate ütlustega või ootamatute mõttekonstruktsioonidega. Sellest kõnetegevuse omadusest lähtuvadki vähemalt osaliselt sellised nähtused nagu släng ja võõrkeelsete sõnade kasutus
koodivahetusena, aga ka keelelise identiteediga seotud murdeliste joonte ilmnemine jms.

.DOCX Laadi alla originaalfail 4 lk · .docx · 2 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-01-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti

2 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

EleriJ Õppematerjali autor

Artiklite kordamisküsimuste vastused

Keeleteaduse alused eesti keel

Sarnased õppematerjalid

doc

Keeleteaduse alused kevad kordamisküsimused 2016

küsimusest) 3. 10 terminit või nime kordamisküsimustes paksus kirjas olevate mõistete ja nimede hulgast – vastata ühe lausega. Isikute ja ajalooliste nähtuste puhul palun kirjutada ka sajand (20. sajandi puhul kas esimene või teine pool). Võimalikud on ka loomingulisemad boonusküsimused! Punasega kirjas olevad mõisted on alumised terminid. 1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); TERMIN: Pānini - india keeleteadlane (u 5.–4. saj e.m.a), esimese süstemaatilise sanskriti keele grammatika «Kaheksaosaline arutlus» (skr as´t´ādhyāyī) autor. Pānini grammatika kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale – hääldus!). Koosneb 8 raamatust.

Modernism. Postmodernism

docx

Keelesemiootika

Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Sõnamoodustus on see osa keeleteadusest, mis uurib sõnade moodustamist kas tüvimorfeemide omavahelise liitmise teel. Mõnikord peetakse tarvilikuks eristada fonoloogia ning (laiemas tähenduses) morfoloogia vahepealse alana veel eraldi valdkonda morfofonoloogiat.Seda keeleteaduse osa, mis tegeleb sõnadest ja sõnavormidest kõrgemale jäävate keelesüsteemi tasanditega, nimetatakse lauseõpetuseks ehksüntaksiks. Keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega tegelevat osa keeleteadusest, st fonoloogiat, morfoloogiat ning süntaksit kokku nimetatakse grammatikaks. Sõna on niisiis morfoloogia ning sõnamoodustuse kõrgeim tasand ja süntaksi madalaim tasand

Semiootika

doc

Keeleteaduse alused kevad

6. sajandil eKr jõuti süstemaatilise tähestikuni. Olulisim india keeleteadlane Panini (4. saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet; morfosüntaktilised reeglid verbi- ja nimisõnavormide moodustamiseks; sõna lõplik kuju saadakse morfoloogiliste struktuuride ja fonoloogiliste protsesside alusel; semantilised rollid: agent, kogeja, teema, instrument, allikas, suund, transitiivsus). 2. Hiina: keeleteaduse alged Confuciuse õpetuses: „nimede parandamine“ Hiina mõtlemist peetakse nii praktiliseks, et teoretiseerimisele polnud seal justkui ruumi. Esimene filosoof oli Confucius– pidas oma eesmärgiks luua tublide ja kompetentsete meeste klass, kes oma tegutsemisega valitsusametnikena tooks maale rikkuse ja rahu. Kõrge moraaliga, ühiskondlikke norme järgiv, konservatiivne, lihtrahva heaks töötav. Nimede parandamine – tegelikult küll mõtles C. asjade parandamist. Asjad muutuvad ja

Keeleteadus

doc

Keeleteaduse alused: kordamisküsimused

küsimused võivad olla pooleks jagatud). 2. 1 essee-tüüpi küsimus nelja kohustusliku teksti kohta (vt ÕIS) (lubatakse valida üks kahest küsimusest) 3. 10 terminit või nime kordamisküsimustes paksus kirjas olevate mõistete ja nimede hulgast vastata ühe lausega. Isikute ja ajalooliste nähtuste puhul palun kirjutada ka sajand (20. sajandi puhul kas esimene või teine pool). Võimalikud on ka loomingulisemad boonusküsimused! 1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini (u 400 eKr) grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); Veedad on Vana-India religioossed tekstid klassikalises sanskriti keeles, nad on ka hinduismi aluseks, suulised tekstid. Keel on personifitseeritud jumalannaks, sest keel suudab kirjeldada püha ja siis ta peab ka ise püha olema. Veedadel oli kuus aabitsateadust: grammatika, foneetika, meetrika,etümoloogia, astronoomia, tseremooniateadus. Artikulatoorne foneetika

Eesti keel

doc

Keeleteaduse ajaloo eksami konspekt

Avastati 18 saj koloniseerijate poolt, pärineb 5 või 4 sajandist eKr. Kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale hääldus!). Koosneb 8 raamatust. Pnini keeledefinitsioonid on peaaegu valemid, lühidad ja lihtsad. Kõik see viitab faktide äärmiselt täpsele uurimisele. Pnin on kirjeldanud klassikalist sanskriti keelt 4000 definitsiooniga. Pani aluse võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkele (sanskritoloogia 19. sajandil) avastati, et sanskriti keel on sugulaskeel ladina ja kreeka keelele. b) Kreeka Kreeka tõi keeleteadusesse küsimuse keele olemasolust (kuivõrd on ta bioloogiline) ning grammatilise süsteemi (sõnaliigid ja käänded). 1) filosoofide periood (Aristoteles, Platon jt): Alates 5 sajand eKr. Põhiprobleemid: · physei thesei vastandus. Kas keel on looduslik või inimeste loodud ja kokkuleppeline

Keeleteadus

doc

Keeleteaduse alused

On keeli, kus igal sõnal on oma kirjamärk e. ideogramm; on keeli, kus kasutatakse silbimärke, ja keeli, kus pannakse eraldi kirja kõik häälikud või osa häälikuist. Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus häälikumärke kasutatakse. Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel säilib üksnes kirjlike mälestiste vahendusel. 2. Keeleteaduse suundi (üldkeeleteadus, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keeletüpoloogia, neurolingvistika, psühholingvistika, sotsiolingvistika, kognitiivne lingvistika, vestlusanalüüs, arvutilingvistika). (Loengus räägitu ja õpikus kirjutatu mahus) 1)üldkeeleteadus: Üldkeeleteadus hõlmab keeleteaduse teooria ja metoodika. Tema uurimisobjektiks on põhimõtteliselt kõik maailma keeled, keelte üldised struktuuripõhimõttd ja keeletevahelised erinevused

Keeleteadus

doc

Üldkeeleteaduse konspekt

· allkeeled (kirjakeel, kõnekeel), · dialekt e murre, · idiolekt (individuaalne eripära), · stiil (kõrge, madal) · kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; · keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel); · metakeele olemasolu (?) · metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast; keel on iseenda metakeeleks. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse suunitlus: · üldkeeleteadus vs. deskriptiivne keeleteadus 1. üldkeeleteadus hõlmab võimalikult palju keeli korraga; 2. deskriptiivne e kirjeldav keeleteadus kirjeldab korraga ühte keelt või keelerühma; · teoreetiline vs. praktiline e. rakenduslik keeleteadus · diakrooniline vs. sünkrooniline keeleteadus 1

Keeleteadus

odt

Kognitiivne lingvistika

Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Filosoofia ja semiootika instituut Semiootika osakond Kädi Saar Kognitiivne lingvistika Referaat Tartu 2011 Table of Contents Sissejuhatus..........................................................................................................................................3 1. Kaks põhilist kohustust kognitiivses lingvistikas.............................................................................4 1.1 Üldistamise kohustus.................................................................................................................4 1.2 Kognitiivne kohustus.................................................................................................................4 2. Kognitiivne semantika ja kognitiivne grammatika...........................................................................5 3. Kognitiivse semantika juhtmõtted ..................

Semiootika

Rohkem sarnaseid