Hunt (1)

Tallinna Ülikool Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut Loodusteaduste osakond
Carmen Variksaar HUNT
Referaat: Üldökoloogia õppegrupp: LB-1
Professor : Margus Pensa
Tallinn 2009

Üldiseloomustus

Hunt kuulub riiki Loomad (Animalia), hõimkonda Keelikloomad (Chordata), klassi Imetajad (Mammalia), seltsi Kiskjalised (Carnivora), sugukonda Koerlased (Canidae), perekonda Koer (Canis). Kokku kuulub perekonda Canis 7-10
liiki, näiteks: hüäänkoer (Lycaon pictus ), kodukoer (Canis familiaris), rebane (Vulpes vulpes), ja hunt (Canis lupus ). Hall hunt (Canis lupus L.) rahvasuus tuntud ka kui susi , võsavillem, kriimsilm , hallivatimees jne, on läbi aegade olnud üks kardetavamaid metsloomi . Kuigi sageli peetakse teda hirmuäratavaks kiskjaks, siis oma vitamiinivajaduse rahuldamiseks sööb vahel ka taimset toitu. Inimest hundid üldiselt kardavad, ohtlikud on ainult marutaudis loomad. Kui varem elasid hundid kõikjal Euroopas, siis tänu jahimeestele hävitati nad pea kõikidelt läänepoolsematelt aladelt , taandades nende levila mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval on nende asuala siin aga tasapisi taas laienemas.
Välimuselt on ta väga sarnane meie kodukoerale, kuid on suurema kehaehitusega. Kaalub keskmiselt 30-60 kilo, keha pikkus keskmiselt 150cm. Saavutab suguküpsuse 2-3 aastaselt, tiinus kestab 62-75 päeva ja poegib 1-12, harilikult siiski 4-7 kutsikat. Elab vabas looduses kuni 10-15 aastaseks, vangistuses aga kuni 20seks. Elab karjas kus on ligi 20 liiget, suurimates võib olla lausa kuni 38. Väga seltsiv loom.
Esinemine
Hunt asustab kõiki keskkonnatüüpe- arktilisest tundrast ja Venemaa steppidest kuni kõrgete mägede ja poolkõrbeteni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas, Põhja-Ameerika lõunaosas ning igilume-ja jääga kaetud aladel. Asustustihedus ja arvukus sõltub metsavööndis maastiku mosaiiksusest ja lumikatte paksusest ning stepi- ja eriti kõrbealadel joogipaikade olemasolust. Elupaigana väldib hunt lausmetsa. Ta eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eestis võib hunte kohata rohkem rabades ja võsastikes, kuna enamik aladest on siin kultuuristatud. Sellest hoolimata on ta peaaegu kõikjal Eestis tavaline. 2009 aasta seisuga elab siin umbes 270 hunti . 1. novembrist 2009 28. veebruarini 2010 kestval jahihooajal on lubatud küttida 140 hunti, kuna vastavalt suurkiskjate ohjamiskavale peetakse optimaalseks hundi arvukuseks Eestis 100-120 isendit.

Välimus

Välimuselt on hunt väga sarnane mõne kodukoera tõuga, näiteks idaeuroopa lambakoeraga kuid ka eskimo koertega. Suurim erinevus on siiski see, et hunt ei hoia oma saba, mis ulatub kuni hüpeliigesteni, kunagi rõngas. Samuti on hunti võimalik eristada koerast tema jalajälje põhjal. Nimelt on hundi jälg pikem ja kitsam. Käpad on kompaktsemad, ja kokkuhoitud varvastega. Esijalgadel on 5 varvast, millest üks meenutab pöialt ning paikneb üleval pool, liikudes ei puuduta see maad, ja tagajalgadel 4 tugevate, enamasti musta värvi tömpide küüntega varvast. Silmad on kollased , ehkki kutsikat sünnivad siniste silmaiiristega, ja kõrvad kikkis.
Tema keha on lihaseline ja jalad jõulised. Kaaluvad keskmiselt 30-60 kilo, kusjuures Eesti raskeim tabatud hunt on erinevatel andmetel kaalunud 62-82 kilo (L.Mätingu andmeil tabati Jankovitši poolt Loksa lähedal 82 kilone isahunt), maailmarekord on aga 86 kilo kaalunud isend , kes lasti maha peale Teist maailmasõda Ukraina territooriumil.
Hundi keha pikkus ja suurus varieerub palju, sõltudes nii piirkonnast , üldiselt on lõunapoolsemad isendid väiksemad kui põhjapoolsed; kui ka soost, emased on umbes viiendiku võrra isastest väiksemad. Pikkus nina otsast kuni koheva saba tipuni võib olla meeter kuni 2 meetrit. Emased võivad olla ka lühemad kui meeter. Saba pikkus on 35-52 cm, ehk ligi veerand kogu pikkusest. Kõrgus käppadest kuni õlani 60-95 cm (harva üle 100cm).
Karvkate on hundil pikk keha eesosal ja kaelal, moodustades talikarval pisikese laka, mistõttu tundub loom talvel ka märksa kogukam. Karvastik võib olla nii hall, millele viitab ka nimi, kuid ka punakas, valge ja isegi täiesti must. Esineb ka nende värvuste kombinatsioone. Geneetiliste uuringute põhjal on tehtud kindlaks, et must karvkatte värvus tuleneb mutatsioonist, mis kandus üle kodukoertelt. Täiesti valge karvkate on sagedaseim põhjapoolsetes piirkondades. Eestis elavate huntide karvastik on enamasti kollakas -hall, selg ja saba on muust karvastikust aga tumedam , kuna seal on ogakarva tipud mustad.

Toitumine ja jaht

Hunt on kõige tüüpilisem kiskja, kes sööb taimset toitu ainult oma vitamiinivajaduse rahuldamiseks või parema toidu puudumisel. Samuti on täheldatud lõunapoolsetel aladel huntide leidlikkust tarvitada näiteks arbuuse ja meloneid janu kustutamiseks. Peamisteks saakloomadeks on tavaliselt siiski metskits, metssiga ja jänesed. Suvel võivad toidumenüüsse lisanduda ka temast väiksemad kiskjad, hiired, linnumunad, putukad ja konnad, aga otsivad oma toitu ka prügi hulgast. Koduloomadest on lemmikuks lambad . Põhisaagiks on antud paikkonna arvukaim loom, kes võib eri aastatel muutuda. Nälja korral on täheldatud ka kannibalismi. On aegu, kus eluinstinkt ei luba isegi liigikaaslasele armu anda – saagiks langevad enamasti haiged ning viletsad loomad. Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.
Suurtele sõralistele, näiteks põdrale, aga ka karule, peetakse jahti terve karjaga, tehes koostööd, mis annab aimu nende loomade suurest kohanemisvõimest, käitumise plastilisusest ja kõrgest intellektist. Arvatakse, et põdra murdmiseks peab karjas olema vähemalt kolm hunti. Kasutamist leiavad nii ajujaht , hiilimine, haarangud kui ka tagaajamised. Hundid on tugevad jahis, sest nad on väga vastupidavad jooksjad ja suudavad saaklooma kaua jälitada, suurimaks kiiruseks on 55-70 km/h. Jahi edukus kõigub suurtes piirides. 1980ndate andmetel Keskmetsa looduskaitsealal oli see 11,1% ja 18,2%. 1979 aasta uuring Kaukaasia huntide seas tõi jahiedukuseks lausa kuni 35%. Jahil leiavad nende suurepärane kuulmine ja haistmine hästi rakendust.. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, ülejäänud aga ootavad sobivat hetke ründamiseks. Hunt võib spetsialiseeruda kindlale saakloomale, sealhulgas ka koerale. Kriimsilmad kasutavad penide küttimiseks mitmesuguseid kavalusi: peibutavad koeri inimestest eemale ja võtavad neid isegi jahil ajust maha.
Ta võib korraga ära süüa 10 kg liha (enamasti siiski 2 kg) ja olla nälgimata kuni 10 päeva. On välja arvutatud, et hunt sööb aastas ligi 40 kitse ja peale selle kümmekond metssiga. Hundid hoiavad saaki tugevasti võimsate kihvade vahel, kiskhammastega aga rebib liha luude küljest lahti. Oma saaklooma korjused söövad hundid täitsa paljaks, sageli süüakse ka karvad ja osa luudest.
Toitumisterritooriumi suurus sõltub looduslikest tingimustest kuid ka loomade arvust. Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100–120 km², avatud maastikel võib territooriumi suurus küündida üle tuhande ruutkilomeetri. Üksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade ränded tuhandete kilomeetrite taha. Suviti piisab väiksemast maa-alast, talvel võib see oluliselt suureneda, sõltudes saakloomade paiknemisest ja nende rännetest. Näiteks kaugemale põhja poole jäävatel Ameerika aladel läbivad huntide karjad rändavaid karibuukarju jälitades igal aastal tuhandeid kilomeetreid.

Paljunemine ja areng

Hundid on loomad kes valivad omale partneri kogu eluks. Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale, et kutsikad saaksid joogivee hõlpsasti kätte. Mõnikord on selleks mõni vana rebase- või kährikuurg, mida hunt võib oma soovi järgi süvendada. Vahel ehitab pesa ka üksikule rabasaarele või asustada mõnda vana sõjaaegset punkri.
Innaaeg hakkab talve lõpus, jaanuaris- veebruaris ja kestab kuni aprillini . Põhjapoolsetes populatsioonides hakkab innaaeg hiljem kui lõunapoolsetes. Jooksuaeg viib sageli konfliktideni karjas, kuna sigimisõigus on ainult domineerival paaril. Ülejäänud karja liikmed peavad aitama kutsikaid kasvatada ja kaitsta. Tiinus kestab 62-75 päeva. 2-9, harva kuni 12 või isegi 15 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses või hiljem, olenevalt innaajast. Nad on kilega kaetud kõrvaavadega ja pimedad, kaaludes 300 kuni 500g , väiksemates pesakondades võivad kaaluda kuni 700g. Nägijaks saavad 9-12 päeva pärast. Teise ja neljada elunädala vahel lõikuvad esimesed piimahambad . Siiski ei suuda osa kutsikaid oma esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest koolitsetakse.
Imetamine kestab umbes poolteist kuud. 3 kuni 4 nädalasi poegi toidetakse lisaks piimale ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka poolelusaid saakloomi, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist õppida. Suve lõpus, kui kutsikad hakkavad jahil kaasas käima, alustatakse sageli murdmist koduloomade peal, kes pole nii erksad kui metsloomad . Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu ja lõpeb 6.-7. elukuul, sel ajal kasv kiireneb – ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist hierarhilisel redelil. Noored iseseisvuvad aastaselt, mil nad enamasti ka lahkuvad oma perekonnast. Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt. Susi elab maksimaalselt 10-20 aastat (vangistuses), aga vananemistunnused ilmnevad juba 10. - 12. aastaselt. Eakad loomad tõrjutakse karjast välja, mille tõttu nad surevad poolnäljastena või langevad teiste huntide ohvriks.

Meeled

Hunt kasutab oma suurepärast haistmist saagi väljanuhkimiseks, seda taga ajades juhindub aga kuulmisest ning nägemisest. Hundid näevad paremini kui teised koerlased. Nende juhtivaks meeleks on aga haistmine. Võsavillemi ninasisene lõhnatundlike retseptoritega kaetud ala on inimese nina sisepindalast 14 korda suurem. Retseptoreid on seal ligi 200 miljonit, vastukaaluks inimese viiele miljonile. Koos peaaju vastavate keskuste erilise ehituse ja erakordse arenguga võimendub haistmine aga niivõrd, et inimese haistmistundlikkus on keskmiselt ainult 1% kriimsilma omast. Hundid on võimelised hästi orienteeruma kuni 6 m/s ulatuva tuule korral, optimaalseks on aga 0,5 m/s. Sellest hoolimata arvatakse, et hunt jääb haistmise poolest headele jahikoertele alla.
Suletud maastikega piirkonnas mängib kuulmine haistmisest tõenäoliselt isegi olulisemat osa. Hundid liigutavad on kõrvi vastavalt tuleva heli suunas nagu lokaatorantenne. Hundi kõrv on võimeline eristama helisid sagedusega alates 100000 võnkest inimese 40000- 50000 vastu. Hundid kuulevad üksteise ulgumist 6 kilomeetri tagant, inimene ainult paari kilomeetri kauguselt .
Hunt on peamiselt ööloom. Nägemine etendab nende elus seega tähtsat osa ning seda kasutatakse igal võimalikul juhul, et kontrollida kuulmise või haistmise teel saadud infot. Silma eraldusvõime lubab neil eraldada detaile suurte kauguste tagant ning on märkimisväärne just pimedas.

Eluviis

Hundid on seltsivad, karjalise eluviisiga loomad. Kuulus „üksik hunt“ on loom, kelle kari on minema ajanud või kes on ise karjast lahkunud, ta väldib kokkupuuteid teiste huntidega ning ulub harva. Huntide praid on rangelt hierarhilise süsteemiga. Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves mänge mängides. Hundid kasutavad oma saba ja näoilmeid, et väljendada oma emotsioone ja oma staatust karjas. Näiteks saba hoidmine püsti väljendab kindlat kõrget positsiooni võimuastmestikus ja rõhutab enesekindlust. Koht karjas määrab ära sigimisõiguse ja selle kes sööb kõige ennem. Koos elab umbes 5-10, mõnikord isegi rohkem, looma. Loomade arv sõltub toidubaasi rikkusest. Tuumiku moodustavad domineeriv isane ja emane koos oma poegadega.
Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena. Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kevadel jagunevad hundid paaridesse ja algab pereelu . Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides ja paarid püsivad kogu elu koos. Kõikidel hundipaaridel on oma märgistatud piirkonnad. Ükski hunt ei lähe teise hundi territooriumile. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult. Nad ei murra enamasti suuri loomi ja elavad karjale kuuluvate territooriumite äärealadel, et vältida kokkupõrkeid teiste huntidega. Erakhuntide seas on suremus märksa suurem.
Territooriumi suurus sõltub loomade arvust, ent enamasti katab ühe hundikarja territoorium mitusadat kuni 13000 ruutkilomeetrit. Ala piirid märgistatakse uriini ja ekskrementide ning hääletunnustega- kogu kari ulub, et teistele loomadele anda teada, et antud territoorium on hõivatud. Selgel õhtul võib hundi ulgumine kosta kuni 190 kilomeetri kaugusele. Tähelepanuväärt on see, et hundid ei ületa oma territooriumi piiri isegi mitte saaki taga ajades, mistõttu too võib sel juhul minema pääseda.
Kari moodustub vanast isas - ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest. Eelmise aasta pojad aitavad hoolitseda ja kasvatada selle aasta kutsikaid. Harva on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad, kes on enamsti noored, 1-3 aastased. Karjas olevad kuni 3-aastased noorloomad, saavad selles vanuses täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad karjast. Karja juht on isasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suurtemateks liitkarjadeks.
Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda , siis vahel osutub "teemeistriks" ka mõni nn. tavahunt. Reas liikudes astuvad kõik teised täpselt juhi jälgedes. Tänu sellele on raske aru saada mitu hunti jälgi pidi liikunud on. Vaid siis, kui aetakse mõnda looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale.

Hunt ökosüsteemi osana

Hunti kutsutakse metsa sanitariks, sest ta kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust. Nad tõstavad oma saaklooma asurkonna füüsilist potentsiaal ning hoiavad ökosüsteemis tasakaalu. Paraku on asjal ka negatiivne pool. Küttides haigeid loomi võivad hundid ise muutuda haiguste ja parasiitide kandjaiks. Näiteks sel viisil levib edasi brutselloos, siberi katk, marutaud ja soolenugilised.
Hundid on vajalikud ka kotkastele, merikotkastele ja teistele raipesööjatele, tagades neile aasta ringse toidu.

Hunt ja inimene

Inimesed on hunti alati kartnud. See tõttu on tal ka rahvasuus nii palju nimesi: hallivatimees, võsavillem, kriimsilm, kuna kardeti et teda nimetades ta ka kohale tuleb. On olemas ka ütlus: „Kus hundist räägid.“
Hunte on palju kütitud tema nahkade pärast ja ohust kariloomadele. Täielikust hävingust on neid päästnud ainult nende intelligentsus ja oskus kohaneda uute keskkonnatingimustega. Samas pelgavad hundid ise ka inimesi, eelkõige mehi. Ükski jutt inimsööjatest huntidest pole Eestis kinnitust leidnud, kuigi neid lugusid liigub palju ringi. Loomad, kes tulevad inimasustuse lähedale on tavaliselt karjast ära aetud noorloomad või haiged isendid, kes loodavad prügilatest ja kariloomadest omale hõlpsasti midagi hamba alla leida. Sellest hoolimata tuleks hundiga kohtudes säilitada rahu ja vältida hirmu näitamist, lapsed aga peaks tegema lärmi ja vehkima kätega, et ehmatada loom minema.
Palju on jutte ka libahuntidest, kes on inimesed, kes täiskuu ajal muutuvad huntideks. Samuti leidub folklooris lugusid lastest keda on leidud soe pesast. Näiteks põhineb Rooma linna asutamise legend just hundiema kasvatanud Romulusel ja Remusel või kuulsa kirjaniku Rudyard Kiplingu raamat „Mowgli“.

Kokkuvõte

Seda referaati tehes sain teada palju uut hundi kohta. Näiteks, et erinevalt koerast ei hoia ta oma saba kunagi krussis ja hundi hierarhiline positsioon määratakse ära juba kutsikaeas.
Hoolimata sellest, et inimese jaoks on hunt pigem kahjulik loom, kuna aegajalt kütib koduloomi, on ta vajalik loodusliku tasakaalu säilitamiseks. Oma kauni kasukaga muudab ta meie loodusliku fauna palju rikkalikumaks ja väärtuslikumaks, kuna tänapäeval küttimise tõttu ei leidu teda enam paljudel kunagistel levialadel.
Siiski ei tohiks arvata et ta on sama sõbralik nagu meie kodukoer, vaid metsas kohates hoiduda temast kaugele ja vältida kokkupuudet, sest ütleb ka vanasõna: „Julge hundi rind on rasvane .“ ja kunagi ei või teada millal ta ründab.
Sisukord
Üldiseloomustus 2
Välimus 3
Toitumine ja jaht 4
Paljunemine ja areng 5
Meeled 6
Eluviis 6
Hunt ökosüsteemi osana 7
Hunt ja inimene 8
Kokkuvõte 8
Kasutatud materjalid 10

Kasutatud materjalid

• http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.ht m
  
• http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0103/piret.html
  
• http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/hunt_ekerinmumm.ht m
  
• http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/eestiloolamad_getter.ht m
  
• http://metsloomad.pbworks.com/Virgo
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Hunt
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Gray_Wolf
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/File:Wolf_distr.gif
  
• http://img2.allposters.com/images/LPIPOD/BN14848_04-FB.jpg
  
• Mati Kaal. Hunt. Tallinn, 1983.
  
• http://animaldiversity.ummz.umich.edu/site/accounts/information/Canis_lupus.html
  
• http://www.thewildones.org/Animals/grayWolf.html
  
• http://www.kalev.ee/est/?news=990848&category=46
  
• Loomariigis kaardikogumik, Hunt, kaart nr 128
  

10