Hunt (0)

Tallinna Tehnikagümnaasium
HUNT
Referaat
Koostas: Joosep Heinla
4.a klass
Juhendas: Tiia Vainula
2013
Tallinn
Levila
Hunt on suurim kiskjaline koerlaste sugukonnast, kelle levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Ta elab peaaegu tervel põhjapoolkeral, väljaarvatud Aafrikas, Põhja-Ameerika lõuna osas ja igilume ning jääga kaetud aladel. Hunt on üks kodukoera esivanemaid. Koeratõugudest on hundile välimuselt kõige sarnasemad eskimo koerad ja idaeuroopa lambakoerad.
Välimus
Hunt on 110-160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30-50 kg ja saba pikkus on 35-50 cm. Hundil on terav haistmine ja kuulmine. Hundid näevad teistest koerlastest paremini.
Toitumine
Hunt on tugev kiskja ja suudab saaklooma kaua jälitada, sest on vastupidav jooksja. Ta võib korraga ära süüa 10 kg liha, aga võib ka kümmekond päeva järjest nälgida. Tavaliselt sööb hunt päevas umbes 2 kg liha, parimal juhul 7–8 kg.
Hundid peavad jahti organiseerunud karjana, kus igal hundil on oma ülesanne.
Talvel toitub hunt sõralistest, jänestest ja ka pisematest kiskjatest. Suvel kütitakse koduloomi ning närilisi, ära ei põlata isegi putukaid ja linnumune .
Hunt võib spetsialiseeruda ka kindlale saakloomale, sealhulgas koerale. Hundid meelitavad koeri inimestest eemale ja murravad siis neid.
Karjaline eluviis võimaldab murda vahel ka suuremaid loomi, näiteks põtru. Arvatakse, et põdra murdmiseks peab karjas olema vähemalt kolm hunti . Hunt sööb aastas ligikaudu 40 kitse ja 10 metssiga.
Toitumisterritooriumi suurus sõltub looduslikest tingimustest. Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100–120 km², avatud maastikel võib territooriumi suurus küündida üle tuhande ruutkilomeetri. Üksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade ränded tuhandete kilomeetrite taha. Suviti piisab väiksemast maa-alast, talvel võib see oluliselt suureneda, sõltudes saakloomade paiknemisest ja nende rännetest. Hundijahti peetakse aastaringselt.
Elupaik
Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades.
Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise.
Eluviis
Hunt võib elada tehistingimustes 17 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära.
Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kari moodustub vanast isas - ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest. Karja juht on emasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suuremateks liitkarjadeks. Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 2–11 hunti.
Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3-aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast. Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda , siis vahel osutub ka "teemeistriks" mõni nn. tavahunt. Kõik teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud.
Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult. Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos.
Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele jahipidamist õpetada.
Pesa ja pojad
Poegadega emahundid elavad urus, perekonda kuulub 6-9 isendit.
Huntide jooksuaeg on jaanuaris- veebruaris . Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas.
Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase - või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada. Pärast 62–65-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad .
Tavaliselt on pesakonnas 5-7 väikest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300–500 g. Silmad avanevad 10–12-päevaselt.
Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse.
Kutsikad saavad nägijaks 9–12 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad tekkima piimahambad .
Umbes poolteist kuud saab pisipere põhitoiduna piima, kuid juba pärast esimeste hammaste tulekut hakkavad vanaloomad kutsikatele andma ka poolenisti seeditud lihaollust. Hiljem lisanduvad toidulauale väiksemad loomad. Murdmise õpetamiseks võib saak olla veel poolenisti elus. Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu, kasv kiireneb ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse.
Emased saavad suguküpseks kaheaastaselt, isased kolmeaastaselt.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Hunt
Eneke 1. raamat, lk 309
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 3. raamat, lk 84