Hunt (Canis lupus) (0)

Gustav Adolfi Gümnaasium
Timothy Tamm 8c
Hunt ( Canis lupus)
Referaat
Juhendaja : Helina Reino
Tallinn 2009
Välimus
Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Hunt on koerlaste sugukonna suurim metsikult elav liik ja kodukoera eelane.
Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk.
Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas  karv , kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas.
Hundil on terav  haistmine ning  kuulmine . Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased. Hunt on peamiselt ööloom.
Hunt
Elupaik
Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades.
Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise.
Talvel elavad hundid koos. Kevadel
jagunevad hundid paaridesse ja algab pereelu . Kõikidel hundipaaridel on oma märgistatud piirkonnad. Ükski hunt ei lähe teise hundi territooriumile.
Leviala
Kunagi elasid hundid igal pool Euroopas. Kuid 17. sajandist alates suudeti nad peaaegu kõikjalt Lääne-Euroopast hävitada. Hundid jäid elama ainult mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval nende levila Euroopas ei vähene, vaid koguni suureneb, kui neile selleks võimalus antakse.
Hunt on peaaegu kõikjal eestis tavaline. Eestis elab 130–140 hunti
Hundi levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a.Aafrikas, Põhja-Ameerika lõunaosas ning igilume ja -jääga kaetud aladel.
Hundi leviala
Vaenlased
Hundi suurim oht on inimene. Kuigi hunt võib elada inimasustusele küllalt lähedal, on tema müütiline julma looma reputatsioon viinud liigi peaaegu kadumiseni.
Aastasadu väldanud visa võitlusega on inimene tugevasti kahandanud hundi kunagist
eluala, hävitades ta esmalt Inglismaal, siis Šoti- ja Iirimaal, seejärel Hollandis, Belgias,
Taanis ja viimase 100-120 aasta jooksul ka Saksamaal, Šveitsis, Prantsusmaal, Austrias,
Ungaris, Norras ning 20. sajandi esimesel poolel Rootsis. Mõnes nimetatud riigis siiski
mitte täielikult. Vanima teadaoleva hundipreemia kehtestas enam kui 2500 aasta eest
Ateena väljapaistev riigimees Solon .
Toit
Hunt on tugev  kiskja  ja suudab saaklooma kaua jälitada, sest on vastupidav jooksja. Ta võib korraga ära süüa 10 kg liha, aga võib ka kümmekond päeva järjest nälgida. Tavaliselt sööb hunt siiski päevas umbes 2 kg liha, parimal juhul 7–8 kg.
Taimetoitu tarvitab hunt vähe.
Hundid peavad jahti organiseerunud karjana, kus igaühel on oma ülesanne.
Talvel toitub hunt sõralistest, jänestest ja ka pisematest kiskjatest. Suvel kütitakse koduloomi ning närilisi, ära ei põlata isegi putukaid jalinnumune.
Hunt võib spetsialiseeruda ka kindlale saakloomale, sealhulgas koerale. Hundid kasutavad koerte küttimiseks mitmesuguseid kavalusi: peibutavad koeri inimestest eemale ja võtavad neid isegi jahil ajust maha.
Karjaline eluviis võimaldab murda vahel ka suuremaid loomi, näiteks põtru. Arvatakse, et põdra murdmiseks peab karjas olema vähemalt kolm hunti. On välja arvutatud, et hunt sööb aastas ümmarguselt 40  kitse , peale selle kümmekond  metssiga .
Toitumisterritooriumi suurus sõltub looduslikest tingimustest. Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100–120 km², avatud maastikel võib territooriumi suurus küündida üle tuhande ruutkilomeetri. Üksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade ränded tuhandete kilomeetrite taha. Suviti piisab väiksemast maa-alast, talvel võib see oluliselt suureneda , sõltudes saakloomade paiknemisest ja nende rännetest.
Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.
Hulludest juttudest hoolimata on inimese ründamiseks võimeline vaid marutõbine hunt. Teravalt lõikab inimesele kõrva soe ulgumine pesas, mida võib kuulda suve lõpus päikesetõusu ja -loojangu ajal.
Pereelu
 Hundid on karjalise eluviisiga loomad. Karja koospüsimise ja distsipliini huvides kehtib täpselt paika pandud võimuhierarhia. Alfa isas - ja emasloom kontrollivad kõiki karjas toimivaid tegevusi. Nemad on ka ainsad, kes tohivad karjasiseselt järglasi saada. Suuremates karjades järgnevad alfaloomadele beetaloom, kelle kohtustuseks on hoolitseda alfaisase ja -emase järglaste eest, kui nad ise on jahiretkel, või mõnel muul põhjusel karjast eemal. Beetaloomale järgnevad karjahierarhias noored ehk eelmise aasta kutsikad ning nendele järgnevad kutsikad. 
Beetaloomad on kõige tõenäolisemad järglased karjajuhi kohale, kui alfaloomadega peaks midagi juhtuma. Mõningatel juhtudel võivad nad hoopis karjast eemalduda ning luua konkureeriva karja, kus just nemad ise etendavad alfaloomade rolli. Karjast lahkuma sunnib loomi tavaliselt sugutung , mille rahuldamine pole võimalik olemata alfastaatuses. Huntide jooksuaeg on jaanuaris- veebruaris . Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas.
Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana  rebase - või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada.
Pärast 62–65-päevast tiinust sünnivad  aprillis  kaetud kõrvadega pimedad kutsikad.
Tavaliselt on pesakonnas 5–7 tillukest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300–500 g. Silmad avanevad 10–12-päevaselt.
Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse.
Kutsikad saavad nägijaks 9–12 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad lõikuma  piimahambad .
Umbes poolteist kuud saab pisipere põhitoiduna piima, kuid juba pärast esimeste hammaste tulekut hakkavad vanaloomad kutsikatele andma ka poolenisti seeditud lihaollust. Hiljem lisanduvad toidulauale väiksemad loomad, murdmise õpetamiseks võib saak olla veel poolenisti elus. Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu, kasv kiireneb ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse.
Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt.
Libahunt
Inimeste poolt on välja mõeldud ka libahunt .Libahunt on hundiks muutunud inimene. Kui libahunt sööb leiba, siis muutub ta inimeseks tagasi. Inimene muutub libahundiks täiskuu ajal.
Libahundiks nimetati ka tavalise hundi kümnendat (ka seitsmendat, üheksandat, kaheteistkümnendat) poega , kes pidavat koduloomi murdma ja sööma mitte kõri kallale hüpates, vaid tagaotsa poolt.
Kasutatud kirjandus.
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/hunt_ekerinmumm.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Libahunt
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0103/piret.html
http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=12
http://visioline.ee/svm/inimene_ja_hunt.pdf
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.ht m
Loomad. Põhjalik ilustreeritud teejuht loomade maailma. 2002. Lk 186-187
Pildid:
http://www.treehugger.com/Gray-Wolf-with-Cubs-photo.jpg
http://k41.pbase.com/g6/76/503576/2/73866016.Vux9iFIl.jpg
http://web.zone.ee/loodusop3/hunt1.jpg