Eesti väikejärved (0)

Eesti väikejärved
Sissejuhatus
Eestis on umbes 1200 järve. 1975. aastal 1119 järve- 964 looduslikku ja 155 tehisjärve (I. Kase andmeil). Hilisemate täpsustuste kohaselt on looduslike järvede arv peaaegu tuhat , tehisjärvi umbes kakssada. Lisaks on Eestis veel ligikaudu 20 000 rabalaugast. Kuna järved on aja jooksul kadunud nii maaparanduse, kinnikasvamise kui ka tammide purunemise tõttu, siis nende arv pole püsiv. Uued järved saavad tekkida mere taandumisel, liiva-, savi-, pae-, turba- ja põlevkivikarjääride, samuti veehoidlate rajamisel.
Järved on enamasti mandrijäätekkelised, nende hulka kuuluvad künkliku moreentasandiku liigestunud kaldjoontega saarterohked järved, piklikud voorejärved, vallseljakute ja otsamoreenidega glastiokarstilised järved ning paljud orujärved. Jäänuk- ehk reliktjärved on kloriididerikka veega, mida leidub samuti rohkesti. Need on tekkinud või tekivad neotektooniliselt tõusval mererannal ja kannavad enamasti lahe, laisi või mere nime, näiteks Mullutu- Suurlaht , Linnulaht, Veskilais ja Sutlepa meri. Laugastikke ja laugasjärvi leiame rabadest. Jõelookeist moodustuvad lammi - ehk soodjärved, näiteks Emajõe rohked vanajõed. Pandivere kõrgustikul ning ka mujal paelavamaal on karstiveest toituvad ajutised järved (Võhmetu ja Lemküla järv). Saaremaal asuv meteoriiditekkeline Kaali järv on aga Euroopas ainulaadne. See asub Kaali kaatris ja läbimõõt on veeseisust olenevalt 40...60 m. Lähiminevikus rajatud suuremad tehisjärved on Narva, Paunküla ja Soodla veehoidla ning Karksi järv.
Järved levivad ebaühtlaselt, nende arv on suurim liigestatud pinnamoega maastikes, väiksem aga tasandikel. Eesti kõige järverikkam piirkond on Kirde-Eesti, Kurtna mõhnastikust leiame 30 ruutkilomeetri suurusel maa-alal umbes 40 järve. Haanja kõrgustiku 100 ruutkilomeetri kohta on enam kui 30 järve. Otepää kõrgustikul ja Karula kuplistikus on sama ala peale 25-30 järve. Rohkesti on järvi ka Saaremaa loodeosas Tagamõisa poolsaarel. Keskmiselt tuleb meil 100 ruutkilomeetri kohta 3 järve.
[ Koostanud Raukas , A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 274)
Suurus ja sügavus
Umbes 50% Eesti väikejärvedest on kuni 3 hektari suurused ja umbes 30% 3 kuni 10 hektari suurused. 10 kuni 100 hektari suurusi järvi on alla 20% ning üle 100 hektari 3,6%. Eesti järved on enamasti madalad, 75% uuritud järvedest on sügavus alla 10 meetri. 15 meetri sügavusi ja sügavamaid on teada kõigest 46. Sügavamad järved paiknevad künkliku pinnamoega Kõrg- Eesti alal, kus eriti sügavad on orujärved ja moreenmaastiku glatsiokarstilised järved.
Suurima ja keskmise sügavuse vahel on Eesti järvedel tugev positiivne korrelatsioon, on ka suurimate järvede keskmised ja maksimaalsed sügavused väiksemad kui väiksema pindalaga järvedel. Suure valgalaga järves kuhjuvad setted kiiremini sügavamatesse kohtadesse ning seega rutem sügavused ühtlustuvad. Mudastumise ja kinnikasvamise tagajärjel jäävad järved järjest madalamateks ja väiksemateks. Veetaseme alanemine alanemine ning maakoore kerkimine soodustavadki järvede kinnikasvamist.
[Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 275)
Veerežiim ja vee kvaliteet
Järve valgala suurusest ja iseloomust ning vee mahu ja valgala suhtest sõltub järvevee kihistus ning kvaliteet, samuti mõjutab seda ka järve veevahetuskiirus. Tavaliselt on järvede valgalad väikesed, seetõttu on ka järvede veevahetus aeglane. Kõige väiksema veevahetusega on suhteliselt sügavad umbjärved või allikalised lähtejärved, kus vesi vahetud üks kord 3-5 aasta jooksul. Mitmetes madalates järvedes, eriti oru- ja rannajärvedes vahetub vesi aasta jooksul kümneid kordi , näiteks Porijärve Võrtsjärve lõunatipu lähedal, kus vesi vahetub 170 korda aastas, Tammelais on see 140, Oesaare lahes 48, Preeksa Palujärves 43, Endlas 31 ning Noodasjärves 26 korda aastas.
Vees olevate mineraal- ja biogeensete ainete kontsentratsioon sõltub valgala suurusest ja veevahetuse intensiivsusest. Temperatuurimuutused järvedel on märkimisväärsemad mais ja oktoobris (kiire soojenemine ja kiire jahtumine). Tugevam temperatuuri kihistus esineb sügavamates ja väiksemates järvedes, eriti metsajärvedes ning vähese läbipaistvusega järvedes. Vesi seguneb järvedes täielikult 2 korda aastas. Eestis on avastatud ka täielikult segunemata veega ehk meromiktseid järvi, kus sügavamates veekihtides täielikku segunemist ei toimu, näiteks Rõuge Kaussjärves ja Koosaste Linajärves.
Eesti väikejärvedel tekib püsiv jääkate harilikult novembris, suurematel detsembris ning jääkate sulab aprillis . Kõige paksem on jää märtsis. Vee värvus varieerub rohekassinisest kuna punakaspruuni ja tumepruunini. Enamiku järvede vesi on kollakasroheline või rohekaskollane. Suvel on vesi rohekame tooniga, ülejäänud aastaaegadel valdavad kollased ja pruunid toonid. Järvede vesi on tavaliselt väikese läbipaistvusega, eriti suvel vetikate vohamise kõrgperioodil. Vee temperatuuri- ja hapnikukihistuse määrab oluliselt järvevee värvus koos fütoplanktoni hulgaga.
[Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 275-277)
Vee koostis
Vee keemiliselt koostiselt on vadav osa järvi magedaveelised. Kloriide ja teisi mereveele iseloomulikke sooli leidub merest hiljuti eraldunud või tugeva ühenduse säilitanud rannajärvedes. Kloriidide hulk on suurenenud ka reostunud järvedes. Rabajärvedes on valdaval kohal sulfaatioon. Järvede vee mineraalainete kontsentratsioon on väga varieeruv . Kõige madalama üldaluselisusega on raba - ja liivikute järved ning kõike kõrgema üldaluselisusega Pandivere kõrgustiku allikalise toitumisega järved. Tavaliselt on järvede vee üldaluselisus süvakihtides kõrgem kui pinnavees.
Tähtis vees olev mineraalaine on ka kaltsium. Kõige kaltsiumivaesemad on raba- ja liivikute järved, kõike kaltsiumirikkamad tugeva läbivooluga moreenmaastiku järved. Kaltsiumikarbonaadid omavad olulist osa veekogu keemilises puhversüsteemis- stabiliseerivad vee aktiivset reaktsiooni ja seovad vette sattuvad fosforiühendid. Antud protsess pidurdab järvede eutrofeerumist, kuna osa fosforit viiakse aineringlusest välja.
Samuti on väga varieeruv ka järvede vee orgaaniliste ainete sisaldus. Kõige madalam on see heledaveelistes nõmmejärvedes, näiteks Nohipalu Valgjärves ja kõige kõrgema orgaaniliste ainete sisaldusega aga rabajärved ning pruuniveelised järved Põlvamaal.
Järvevees sisalduv orgaaniline aine võib olla tekkinud kohapeal või sissekantud. Eesti järvede vees on ka biogeenide sisaldus kõrge, seda tõendab vetikate ja suurtaimede vohamine paljudes väikejärvedes. Biogeenide hulk allub kindlale aastaringsele dünaamikale. Tunduvalt vähem on meie väikejärvedes fosforit, mistõttu sealne bioproduktsioon on limiteeritud. Kaaliumi jaotumist on Eestis vähe uuritud, kuid ka selle elemendi tähtsust peetakse aineringes oluliseks. Väikejärvede vees on sageli arvestataval hulgal sulfaatioone, nende negatiivne mõju järvede ökosüsteemidele ilmneb anaeroobse keskkonna tekides, kus sulfaatide baasil moodustub väävelvesinik. Väga kõrge on ammooniumlämmastiku sisaldus mitmes Pandivere järves.
[Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 277-279)
Ökosüsteemi seisund
Oluline on järve ökosüsteemi seisundi hindamisel ka gaasi-, eriti hapnikurežiim. Põhjalähedased veekihid on hapnikuvaesed Nohipalu Valgjärves ning hapniku üleküllastus ülemistes kihtides on minimaalne. Enamikus Eesti sügavamates kihistunud veega väikejärvedes on hapnikku suvel rohkesti hüppekihist ülevalpool. Tavaliselt on ülemised veekihid hapnikuga üleküllastatud.
Järve mikrobioloogilise seisundi halvenemise tunnused ilmnevad kõige selgemini kihistunud veega järvede põhjalähedases veekihis , kihistumata järvedes aga vahetult põhjasette peal olevas veekihis. Ligikaudsete hinnangute kohaselt on Eestis fütoplanktonirikkaid, tugeva veeõitsemisega järvi üle 25% kogu pindalaga 5544 hektarit. Fütoplanktoni liigiline kosseis on vaene vähetoitelistes järvedes, seal domineerivad väikeserakulised rohe- ja sinuvetikad, sageli ka koldvetikad.
Järvede režiimi halvenemise, eriti eutrofeerumisega kaasneb oligo - ja mesotroofsetele vetele omaste liikide ning koorikloomade osatähtsuse vähenemine ja eutroofsete liikide ning keriloomade osatähtsuse tõus. Puhta veega järvi iseloomustavad vesikirbulist Holopedium gibberum sisaldavad zooplanktoni kooslused , väga tugevat eutrofeerumist näitavad aga keriloomi Brachionus, Pompholyx jt. sisaldavad kooslused.
[Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 279-280)
Suurtaimestik
...jaguned kaldavee-, ujulehtedega, uju- ja veesiseseks taimestikuks. Nende levik sõltub konkreetsetest tingimustest. Taimestikurikaste järvede pindala moodustab 7181 hektarit ehk 40,8%, mõõdukalt taimestunud on 4893 hektarit ja taimestikuvaeste 5526 hektarit. Järvede suurtaimestikus on määratud enam kui100 liiki sootaimi, paarkümmend liiki sammaltaimi ning sama palju mändvetiktaimi. Taimeliikide arv väikejärvedes kõigub 0 ja 25 vahel. Kõige liigirikkamad on Haanja kõrgustikul asuvad eutrofeerunud pruunika veega semidüdtroofsed järved ja Kõrg-Eestis olevad eutroofsed kalgiveelised järved. Eesti järvedes on enamlevinud suurtaimed pilliroog, kannaosi, ujuv penikeel , kollane vesikupp , vesikatk jt.
Zoobentost on vähe rabajärvedes, Haanja kõrgustiku pruuniveelistes ja tugevasti reostunud järvedes, palju on taimerikastes järvedes. Hapnikurikast ja toitesooladevaest keskkonda nõudvad põhjaloomad on peaaegu kõikjalt kadunud, mitmesse järve on lisaks järve- ja jõekarbile lisandunud randkarp.
[Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 280-281)
Kalastik
Väikejärvede kalastikus on arvatavasti umbes 30 liiki, neist sagedaimad ahven, haug , särg, koger, linast, latikas, roosärg, kiisk, luts , mudamaim ja viidikas . Haruldased on ojasilm , jõeforell, rääbis, peipsi siig, peipsi tint, teib , säinas ja võldas. Kõige rikkalikum kalafauna on suuremates , mõõduka toitesisaldusega järvedes. Liigivaene on näiteks madalate kinnikasvavate düseutroofsete või hüpereutfrootsete, sageli täielikult ummuksisse jäävate järvede kalastik.
Kalade ummuksisse jäämist põhjustab järvede tugev eutroveerumine. Väikejärvede suure mitmekesisuse ja hajutatuse tõttu pole riiklik kalapüük tasuv ning väikejärved tuleks jätta kalasportlastele või rentida majandamiseks perekondadele.
[Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 281-282)
Loodusrikkuseks väikejärvedel on veel põhjasetted, mis on keemiatööstuses potentsiaalne tooraine ja peale töötlemist sobilikud ka lisaväetisena põllumajanduses. Järved on tähtsad ka maastikupildi rikastajana ning vaba aja veetmise paigana.
[Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 282)
Järvetüübid
Ökosüsteemis väikejärvedel on mitmekesised. Põhilisemaid järve tüüpi ja tema ökosüsteemi iseloomu määrav tegur on järve akumulatsiooni tüüp, mis põhineb mineraal-, toite- ja humiinainete omavahelisel suhtel. Nii jaotataksegi järved 8 põhitüübiks, need omakorda alltüüpideks, misa on 27. uuritud järvedest on-
8% vähetoidulised ehk oligotroofsed,
5,8% poolhuumustoitelised ehk semidüstroofsed,
9% huumustoitelised ehk düstroofsed,
36,4% rohketoitelised ehk eutroofsed,
36,6% segatoitelised ehk düseutroofsed,
2,6% lubjatoitelised ehk alkalitroofsed,
1,4% soolatoitelised ehk halotroofsed,
0,2% rauatoitelised ehk siderotroofsed.
Pärast mandrijää taandumist oli valdav osa meie järvi oligotroofsed, eriti liivikutel. Merest eralduvad rannajärved on algselt halotroofsed. Nii alkalitroofsed kui halotroofsed järved läbivad tavaliselt eutroofse staadiumi ja muutuvad lõpuks kalgiveeliseks düseutroofseteks järvedeks.
[Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 282-283)
Limnoloogiline rajoneerimine
Erinevad järvetüübid on Eestis levinud pirkonniti, mis võimaldab eraldada kindlaid limnoloogilisi valdkondi ja rajoneerida territooriumi järvetüüpide järgi. Eestis saab järvetüüpide leviku alusel jaotada 7 suuremat limnoloogilist valdkonda.
I Kagu-Eesti oligo- ja düstroofsete järvede valdkond - haarab Eesti maastikulistest valdkondadest Hargala nõo, Haanja kõrgustiku lõunaosa, Palumaa ja Kaugu-Eesti lavamaa kaguosa.
II Kirde-Eesti oligo- ja düstroofsete järvede valdkond- Alutaguse idaosa , Põhja-Eesti lavamaa idaosa ja Kõrvemaa põhjaosa metsarikka loodusmaastiku glastiokarstilised ja akumulatiivsed järved.
III Kõrg-Eesti eutroofsete järvede valdkond- Sakala kõrgustik, Väikese Emajõe orund , Võrtsjärve nõgu, Otepää kõrgustik, Kagu-Eesti lavamaa põhja- ja lääneosa ning Vooremaa maastikuline valdkond.
IV Pandivere lubjatoiteliste järvede valdkond- sinna kuuluvad Pandivere kõrgustiku järved
V Vahe-Eesti düstroofsete järvede valdkond- see haarab Alutaguse lääneosa, Kõrvemaa lõunaosa, Kesk-Eesti ja Pärnu madaliku , jääb ulatusliku soode ja rabade leviku alale .
VI Madal-Eesti düseutroofsete järvede valdkond- Põhja-Eesti rannikumadalik, Põhja-Eesti lavamaa lääneosa, Lääne.Eesti madalik ja Hiiumaa järved.
VII Lääne-Eesti halotroofsete järvede valdkond- vanemad järved Lääne-Eesti rannikul ja Saaremaal kuuluvad düseutroofsesse tüüpi, nooremad halotroofsete järvede hulka.
Tõenäoliselt on halotroofsete järvede osatähtsus suurem, kuid paljud rannikujärved on veel uurimata. Maakoore kerke tõttu järvede arv muutub, tekib uusi ja kaob vanu järvi.
[Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 284-285)
Kasutatud kirjandus
1. Raukas, A. koostatud, Eesti Loodus. 1995, Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Enstüklopeediakirjastus