Rudolf Tobiase looming ja elulugu (3)

Rudolf Tobias
Rudolf Tobias (29. mai 1873 Käina, Hiiumaa – 29. oktoober 1918 Berliin ) oli eesti helilooja , organist ja koorijuht, kes omandas esimese eestlasena professionaalse muusikalise erihariduse nii helilooja kui organisti erialal. Tobias on kirjutanud Eesti esimesed instrumentaalsed helitööd.
Elulugu
Rudolf Tobias sündis köstri perekonnas. Esimesed muusikaalased teadmised omandas ta isalt.
Komponeerimist katsetas ta juba varakult. Esimesed teadaolevad heliloomingu katsetused on säilinud 1885. aastast, mil Tobias oli üheksa-aastane.
Aastal 1885 astus ta Haapsalu Kreiskooli, õppides kohaliku pianisti Catharina von Gerneti käe all klaverit . Peale õpinguid naasis ta vanemate juurde Kullamaale.
Aastal 1889 suundus ta Tallinna Nikolai Gümnaasiumi (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium), kus sooritas koduõpetaja ameti eksami. Samaaegselt õppis ta Tallinna Toomkiriku organisti Ernst Reinicke juhendamisel orelit ja muusikateooriat.
Aastal 1893 astus Tobias Peterburi Konservatoorumi, õppides orelit Louis Homiliuse ja kompositsiooni professor Nikolai Rimski -Korsakovi juures.
Neli aastat hiljem lõpetas ta konservatooriumi kahel erialal. Oma lõputööna kirjutas ta kantaadi "Johannes Damaskusest".
Aastatel 1898 – 1904 töötas Peterburi Eesti Jaani koguduse organisti ja koorijuhina, kandes ette ka mitmeid oma helitöid.
Aastal 1904 asus elama Tartusse , tegutsedes muusikaõpetajana erinevates koolides .
Finantsolukorra raskenedes siirdus 1908. aastal Lääne-Euroopasse, tutvudes mitmete Euroopa linnade muusika ja kultuurieluga ning kirjutas ka mitmeid heliteoseid.
Aastal 1910 asus Tobias elama Berliini, kus teenis leiba nii organistina kui ka ajakirjanikuna. Aastal 1911 sai ta Saksa Heliloojate Liidu (Genossenschaft Deutscher Tonsetzer) hindamiskomisjoni liikmeks.
Aastal 1914 sai Tobias Saksa kodakondsuse.
Rudolf Tobias suri 29. oktoobril 1918. aastal kopsupõletiku tagajärjel ning maeti Berliini Wilmersdorfi surnuaeda. 7. juunil 1992. aastal toodi Tobiase põrm Eestisse ning maeti ümber tema kodukohta Kullamaale.
Rudolf Tobiast on kujutatud 50-kroonisel rahatähel.
Rudolf Tobias on esimene Eesti helilooja, kes sai professionaalse muusikalise erihariduse nii heliloojana kui organistina. Tobias kirjutas Eesti esimesed instrumentaalsed helitööd: esimese sümfoonilise helitöö – avamängu “ Julius Caesar ” (1896), esimese kantaadi “Johannes Damaskusest” solistidele, segakoorile, orelile ja orkestrile ( 1897 ), esimese klaverikontserdi d- moll (1897), esimese klaverisonaadi (1897, millest kahjuks on säilinud vaid Finaal c-moll), esimese keelpillikvarteti d-moll (1899), esimese oratooriumi “ Joonase lähetamine” (1909), esimese programmilise helitöö “Walpurgi burlesk” (1910). Tobiase loodud on ka Eesti esimesed polüfoonilised helitööd (Fugett klaverile e-moll, 1897, Fuuga orelile d-moll 1898?) ning esimesed arvestatavad klaveriteosed (Sügispildikesed 1892, Menuett F-duur 1893, Fugett e-moll 1897, Finaal 1897, Humoresk 1903, jt.).
Rudolf Tobias sündis Käinas, Hiiumaal 29.mail 1873.a. köstri pojana . Esimest muusikaõpetust sai ta oma isalt, kellelt oli pärinud ka oma muusikalise ande ja huvid. Juba varakult tegi ta katseid komponeerimisega – meieni on säilinud tema esimesed heliloomingulised katsetused 1882.a., kui ta oli alles 9-aastane. 1885.a. astus ta Haapsalu Kreiskooli ja õppis kohaliku pianisti Catharina von Gerneti juures klaverit. Pärast kooli lõpetamist asus Tobias elama vanemate juurde Kullamaale, kuhu ta isa oli vahepeal saanud köstri koha. 1889.a. astus Tobias Tallinna Nikolai Gümnaasiumi (praegune I keskkool), kus sooritas koduõpetaja eksami ja õppis samaaegselt Tallinna Toomkiriku organisti Ernst Reinicke juures orelit ja muusikateooriat.
1893.a. astus Tobias Peterburi konservatooriumi, kus õppis orelit prof . Louis Homiliuse ja kompositsiooni prof. Nikolai Rimski-Korsakovi juures. Nelja aasta pärast – 1897.a. lõpetas ta konservatooriumi kahel erialal kirjutades konservatooriumi lõputööna kantaadi “Johannes Damaskusest”. Pärast konservatooriumi lõpetamist töötas Tobias 1898-1904.a. Peterburi Eesti Jaani koguduse organistina ja koorijuhina, kus kandis ette ka mitmeid omi helitöid.
1904.a. asus Tobias elama Tartusse, kus tegutses muusikaõpetajana mitmetes koolides ning andis eratunde. Siin võttis ta aktiivselt osa kontsertide organiseerimisest, esinedes pianistina, dirigendina ja organistina ning valmistas koos A. Lätega ette mitmete oratoriaalsete helitööde ettekandeid.
Märkimisväärne on ka Tobiase ajakirjanduslik tegevus ning tema artiklid omasid suurt tähtsust Eesti muusikaelu edendamisel. Tartus liitus ta ka tolleaegse kirjandusliku rühmituse “Noor-Eesti” tegevusega .
Liiga kitsaste majanduslike olude ning piiratud muusikaelu tõttu siirdus ta 1908.a. jaanuaris Lääne-Euroopasse. Kõigepealt sõitis ta Pariisi, et tutvuda seal kaasaegse muusikaelu ja heliloominguga. Seejärel peatus ta Münchenis, Prahas ja Dresdenis. Pikemat aega elas ta Teplice lähedal Eichwaldi kuurordis (praegu Dubi), kus töötas oma oratooriumi “Joonase lähetamine” loomisel. 1908.a. lõpus asus ta elama Leipzigi , kus ta juhatas oma oratooriumi “Joonase lähetamine” esiettekannet St. Andrease kirikus 26. novembril 1909.a. Kahjuks see ettekanne ebaõnnestus. Seda peamiselt puudulikult ettevalmistatud noodimaterjali, aga ka piiratud võimetega esituskoosseisu tõttu.
Pärast seda asus Tobias 1910.a. elama Berliini, kus tegutses organistina ning ajakirjanikuna. Alates 1911.a. oli ta Saksa Heliloojate Liidu (Genossenschaft Deutscher Tonsetzer) hindamiskomisjoni liige. 1912.a. kevadel kutsus Berliini Kuningliku Muusikaülikooli (Königliche Hochschule für Musik) tolleaegne rektor prof. Hermann Kretzschmar pärast tutvumist oratooriumi “Joonase lähetamine” partituuriga Tobiase nimetatud muusikaülikooli teoreetiliste ainete ajutiseks õppejõuks. 1914.a. astus R. Tobias Saksa kodakondsusesse, mille järel ta kinnitati sama muusikaülikooli koosseisuliseks professoriks.
1913.a. augustis külastas R. Tobias Eestit seoses “Estonia” uue teatrihoone avamispidustustega, kus ta juhatas ka oma helitöid. Pärast Berliini tagasipöördumist korraldas Tobias 1914.a. jaanuaris Berliini Kuningliku Muusikaülikooli saalis oma autoriõhtu, kus kanti ette ka katkendeid oratooriumist “Joonase lähetamine”. Pärast I Maailmasõja puhkemist 1914.a. kutsuti R. Tobias järgmisel aastal Saksa sõjaväkke, kus ta tegutses tõlgina. Tervislikel põhjustel vabastati ta sõjaväest 1916.a., mille järel jätkas tööd Kuninglikus Muusikaülikoolis.
Rudolf Tobias suri 29. oktoobril 1918.a. kopsupõletiku tagajärjel ja maeti Berliini Wilmersdorfi surnuaiale. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist maeti Tobiase põrm 7. juunil 1992.a. ümber tema kodukohta Kullamaale.
Rudolf Tobiase tähtsus Eesti professionaalse muusika rajajana on suur. Tema tugev isikupära ja selle harukordne väljendusjõud avaldusid juba tema õpinguajal kirjutatud teostes. Oma ajastu tingimustes oli ta eelkõige võitleja ja reformaator. Tema hea ilukirjanduslik väljendusoskus avaldus tema arvukates artiklites, mis omavad Eesti muusika ajaloos teedrajavat tähtsust. Heliloomingus oli Tobias esimene, kes pani aluse Eesti instrumentaalmuusikale.
R. Tobias on Eesti heliloojaist ehk kõige monumentaalsem, suursugusem ja massiivsem . Oma loomingus püstitas ta endale kaks põhilist loomingueesmärki: esiteks –vaimuliku muusika reformeerimine ja teiseks – rahvuseepose “Kalevipoeg” kehastamine muusikas. Kahjuks osutus tema elutee liiga lühikeseks, et oma kavatsusi lõpule viia. Tobias suri kui ta oli vaid 45-aastane.
Rudolf Tobiase mälestuseks püstitati 1929.a. Haapsalus mälestussammas ( Roman Haavamägi) ning 1973.a. mälestuskivi Kullamaal (Aime Kuhlbusch). 1924.a. nimetati Tallinnas Kadriorus üks tänavatest Tobiase nimeliseks ja 1973.a. anti Tobiase nimi Kärdla Laste-Muusikakoolile. Rudolf Tobiase 100-nda sünniaastapäeva puhul avati Käinas 1973.a. mais tema sünnimajas memoriaalmuuseum.


RUDOLF TOBIAS
1873-1918
Esimesed Peterburi konservatooriumis hariduse saanud eesti heliloojad J. Kappel, M. Härma, ja K. Türnpu kirjutasid peamiselt koorilaule. R. Tobias ületas nende loomingu žanrilise piiratuse. R. Tobiase rikkalik sügavasisuline looming jätab varju eelkäijate saavutused.Tema parimad tööd kuuluvad suurvormide valdkonda. Tobiase värske mõttelend ja terav kriitiline meel tõid palju uut ka muusikapublitsistikule. R. Tobiase esinemised pianistina ja organistina ning improviseerimisoskus innustasid palju noori muusikamehi edasi õppima. R. Tobiase oli esimene rahvusvahelisse klassi kuuluv eesti helilooja ja interpreet .
Rudolf Tobias sündis 29. mail 1873 Hiiumaal Käina köstri teise lapsena (üldse oli neid 13). 6- aastaselt mängis ta isaga neljal käel orelit, 9- aastaselt katsetas juba komponeerimisega. Haapsalu kreiskoolis sai ta esimest süstemaatilist klaverimänguõpetust sakslannast pianistilt K. v. Gernettilt.
1883. a. viibis Haapsalus Peterburi konservatooriumi professor V. Siecke, kes, tutvunud noore Tobiase loominguliste katsetustega, soovitas talle astuda konservatooriumi. Ainelistel põhjustel tuli aga Tobiasel esialgu sellest loobuda ning ta sooritas Tallinna gümnaasiumi juures koduõpetaja eksamid.
Alles 1893. a., kui Tobias oli saanud 20- aastaseks, avanes tal võimalus astuda sakslasest metseeni toetusel Peterburi konservatooriumi. Juba üliõpilaspõlves tunti teda hea improvisaatorina ja muusikaliteratuuri tundjana ning vaimuka vestluskaaslasena.
Tobias lõpetas konservatooriumi nelja aastaga, 1897. a. Diplomitööks kirjutas ta kantaadi"Johannes Damaskusest". Siin lõi ta veel sümfoonilise avamängu W. Shakespeare 'i draamale"Julius Caesar" ja hulga klaveripalu.
Pärast konservatooriumi jäi Tobias Peterburi Jaani kiriku eesti koguduse organistiks ja koorijuhiks. Samal ajal oli ta ühes muusikakoolis õppejõuks ning andis eratunde, vabal ajal komponeeris agaralt.
1904. a. asus R. Tobias elama Tartusse, kus ta kohe liitus A. Lätega. R. Tobiase energiat jätkus igale poole. 1905. a . valmistas ta eesti keeles ette W. A. Mozarti ooperi "Don Juan ". H. Treffneri gümnaasiumis asutas ta keelpillikvarteti, kuhu kuulusid ka J. Simm ja H. Eller . Samuti toetas ta rahvaviiside kogumise aktsiooni.
Elatisraha hankis helilooja peamiselt muusikatundidega. Samal ajal oli ta ka Hugo Treffneri gümnaasiumi ja A. Puškini nimelise tüterlaste gümnaasiumi muusikaõpetajaks. Sageli esines R. Tobias pianistina ja andis orelikontserte. Tihti ilmusid ajalehtedes tema publitsistlikud artiklid ja kontserdiarvustused.
Elu Tartus ei suutnud aga Tobiast kuigi kaua köita, Tobiase eesmärgiks oli Lääne- Euroopa. 1908. a. algul lahkus ta Tartust lõplikult. Tema esimeseks peatuspunktiks oli Pariis, kus ta viibis paar kuud, mida kasutas maksimaalselt enesetäiendamiseks. Tobias käis sümfooniakontsertidel ja ooperietendustel, tutvus igakülgselt nii muusikaelu kui ka kaasaegse muusikaliteratuuriga. 1908. a. kevadel lahkus ta Pariisist, peatus Münchenis, Prahas ja Dresdenis ja elas siis pikemat aega Böömi linnas Teplices, kus valmis 1909. a. oratoorium "Joonas". Samal aastal asus ta Leipzigi, kus avanes võimalus oratooriumi Andrease kirikus kohalike jõududega ette kanda.
1910. aastast jäi R. Tobiase lõplikuks elukohaks Berliin. Elatusraha teenimiseks andis ta muusikatunde, esines kontsertidel pianistina, täitis kirikutes organisti kohuseid, juhatas laulukoore, avaldas ajalehtedes artikleid.
1912. a. kutsus Berliini Akadeemilise Muusikaülikooli rektor R. Tobiase ajutiseks õppejõuks haigestunud kompositsiooniprofessori E. Humperdincki asemele.
1914. a., kui Tobias oli vastu võetud Saksa kodakondsusesse, määrati ta juba täieõiguslikuks kompositsiooni eriala õppejõuks.
Berliinis asus R. Tobias realiseerima oma ideed kehastada Kalevipoja kuju muusikas. Kuigi ta mõlgutas mõtet luua ooper, kirjutas ta "Kalevipoja" teksti põhjal vaid üksikuid muusikalisi episoode, nagu melodraama "Kalevipoeg põrgu väravas" ja ballaadi "Sest ilmaneitsist ilusast" (soolohäälele ning orkestrile).
1915. a. mobiliseeriti R. Tobias sõjaväkke, kus ta teenis tõlgina ja orkestrijuhina. 1916. a. vabanes ta tervislikel põhjustel. Ta pöördus tagasi Berliini muusikaülikooli ja asus looma teist oratooriumi " Sealpool Jordanit". Ootamatu surm kopsupõletiku tagajärjel katkestas aga R. Tobiase elutee 1918. a. 29. oktoobril. Lõpetamata jäi oratoorium "Sealpool Jordanit" ja teisi töid.
R. Tobias on maetud Berliini Wilmersdorfi kalmistule.
LOOMING:
R. Tobiase loomingut võib jaotada nii ajaliselt kui ka muusika iseloomult kolme perioodi:
1) Peterburi
2) Tartu
3) välismaa ajajärk.
1) Esimene periood kestis umbes kümme aastat. Klassikaliste eeskujude järgi on kirjutatud avamäng "Julius Caesar" ja kantaat "Johannes Damaskusest". Tobiase nimetatud teostele on omane ülev muusikaline väljendus , kangelase õilistamine ja optimistlik lõpplahendus kui ka klassikaliselt selge vorm. Ta kirjutas koorilaulu "Neenia Kreutzwaldi mälestuseks" eepose looja 100. sünni-aastapäeva puhul.
2) Tartus tekkis tal kindel kavatsus luua "Kalevipoja"- aineline ooper. See idee ei jätnud teda maha surmatunnini, kuigi ta ei jõudnud visandeist kaugemale.
3) Asunud elama Saksamaale, oli R. Tobias juba hästi tuttav kaasaegsete muusikavooludega. Nende tundmaõppimise eesmärgil oli ta veetnud mõne kuu ka Pariisis. Ometi ei hüljanud Tobias kunagi klassikalisi aluseid, kuigi tema hilisemas helikeeles ilmneb impressionismi ("Kalevipoeg põrgu väravas", "Sest Ilmaneitsist ilusast").