EESTI KEELE VÕÕRKEELENA ÕPPIMINE (1)

SISUKORD
SISSEJUHATUS...............................................................................................3
1. Eesti keelest üldiselt.......................................................................................4
1.1. Eesti elanike keeleoskus ..............................................................................4
2. Eesti keel välismaal........................................................................................5
2.1. Eesti keel Brasiilias.....................................................................................5
2.2. Eesti keel Saksamaal..................................................................................7
2.3. Eesti keel Venemaal...................................................................................8
3. Võõrkeele õppimine.....................................................................................10
3.1. Keeleõpe igale inimesele..........................................................................10
3.2. Sõnavara õppimine...................................................................................11
3.3. Kuulamine ,lugemine,rääkimine.................................................................13
4. Meetodi valik..............................................................................................17
4.1. Traditsioonilised meetodid......................................................................17
4.1.1. Grammatika-tõlke meetod,lugemismeetod..........................................17
4.1.2. Otsene meetod, audiolingvaalne meetod, kognitiivne meetod............18
KOKKUVÕTE..............................................................................................20
ALLIKALOEND..........................................................................................21
SISSEJUHATUS
Tänapäeval on väga populaarne keelte õppimine. Kui rohkem sa tead keeli, seda palju rohkem sa saad olla konkurentsivõimeline meie suures Maailmas. Keeleoskus sarnaneb kõikide teiste oskustega. Keele omandab vaid see, kellel on piisavalt võimalusi selle kasutamiseks. (Kleinschroth 2000: 224) Eesti keele õppimine on ka oluline, kui elad Eestis, sest ilma eesti keele valdamist ei saa töötada ega õppita.
Mina valisin teema „Eesti keele võõrkeelena õppimine.Eesti keel välismaal“, sest see puudutab minu erialad. Käesolev töö aitab mind paremini saada aru,kuidas saab kiiremini selgeks õppida eesti keelt ja ka vaadelda, kus kasutatakse eesti keelt välismaal.
Töö eesmärgiks on uurida, kuidas saab paremini õppita eesti keelt, kui ta on Teile võõrkeel ja milliseid meetode saab õppimiseks kasutada. Samuti töö eesmärgiks on uurida, kus kasutatakse eesti keelt välismaal ja millised on nende maade elanike keeleoskused.
Uurimistöö koosneb neljast osast. Esimeses osas vaadeldakse eesti keelt üldiselt. Selles osas vaadeldakse ka, kui hästi valdavat eesti keelt Eesti elanikud.
Teises osas räägitakse eestlastest, kes elavad välismaal. Samas osas vaadeldakse eestlasi, kes elavad Brasiilias, Saksamaal, Venemaal ja kas nad veel valdavad eesti keelt või unustasid seda ära.
Kolmandas peatükis vaadeldakse võõrkeele õppimist. Selles osas räägitakse, et keeleõpe sobib igale inimesele. Samas osas esitatakse sõnavara õppimist, kuulamist, lugemist ja rääkimist, mis kõik aitab kaasa keele õppimises.
Neljandas peatükis räägitakse meetodi valikust. Selles osas esitatakse traditsioonilisi meetode, nagu grammatika-tõlke meetod, lugemismeetod, otsene meetod, audiolingvaalne meetod ja kognitiivne meetod.
Uurimistöö lõpeb kokkuvõttega, mis annab vastuse töös püstitatud eesmärkidele.

EESTI KEELEST ÜLDISELT

Eesti elanike keeleoskus
Eesti keel on Eesti riigikeel . Eesti keel pole mitte ainult ilus, vaid ka tubli . Nimelt on see üks väiksema kasutajaskonnaga riigikeeli maailmas, suudab aga siiski toimida kõigil ühiskonnaelu aladel. Eesti keel on muuhulgas üld- ja kõrghariduse, teaduse, ajakirjanduse, riigiasutuste ja omavalitsuste, veebikeskkondade ja tarkvara keel. Seega on eesti keele kasutusala laiem kui eales varem, senisest enam on ka teise keelena õppijaid. Eesti keel võib rõõmustada riikliku keelestrateegia, keeleauhinna ja emakeelepäeva üle. Tähelepanu osutamine on põhjendatud, sest eesti keel, rahvas ja riik on tihedalt seotud. 19. sajandi lõpus teadvustas maakeelt kõnelev maarahvas end eesti rahvana, kes luges , kirjutas ja tegi teatrit eesti keeles. Eesti keel on siiani eestlase identiteedi keskmes. (Kilgi 2009)
Teoreetiliselt, kui te elate Eestis ja ei valda eesti keelt, see võib tunduda väga imelikuks, kuigi tänapäeval me võime seda silmitseda. Paljud Eesti elaniketest ei valda eesti keelt üldse. Paremini oskavad eesti keelt Eesti kodakondsusega muulased. Siiski on ka nende seas 6-10% umbkeelseid ehk inimesi, kes ei oska eesti keeles lugeda, ei suuda suhelda ega saada aru eestikeelsest suulisest kõnest.
Uurimused näitavad, et inimesed, kes on teinud keeleeksami, teavad eesti keelt paremini neist, kes pole teinud. Keeleeksami teinud eestivenelaste keeleoskus on parem kui ilma keeleeksamita kodakondsuse saanutel. Hästi suhtlevad 49% keeleeksami sooritanutest ja 35% eksamita kodanikuks saanutest. Keskmised oskused on vastavalt 19 ja 28%, veidi oskavad 27 ja 23% ning mitte üldse 5 ja 14%.
Vähem kui pooled (45%) Eestis elavatest muulastest peavad oma eesti keele oskust Eestis elamiseks piisavaks (19% “täiesti piisav” ja 26% “üldiselt piisav”). Pisut enam, 53% kõikidest eestivenelastest arvavad , et nende eesti keele oskusest ei piisa Eestis elamiseks (31% arvates on nende keeleoskus “üldiselt ebapiisav” ja 22% muulaste keeleoskus “täiesti ebapiisav”). Kõige kindlamalt tunnevad end pensionärid. 56% üle 60- aastastest peab oma eesti keele oskust piisavaks, et Eestis elada. Kõige kriitilisemad enesehinnangud on 30-39- aastaste vanuserühmas (68 %-l ebapiisav – ja 30 %-l piisav eesti keele oskus. Sama poolest paistab silma ka kõige noorem küsitluses hõlmatud vanuserühm, 15-19-aastased noored. Viimastest peab oma eesti keele oskust ebapiisavaks 62% ja piisavaks 38% vastajatest. (Ivi Proos 2002)
Vaatades uurimusi, mis on tehtud Eesti elanike seas, võib kahetsusega ütelda, et väga palju inimesi teavad eesti keelt halvasti ja kurb on ka see, et nad ei kavatsegi seda õppida, kuigi elavad Eestis.

EESTI KEEL VÄLISMAAL

Eesti keel Brasiilias
Tänapäeval paljud inimesed arvavad, et eesti keelt räägitakse ainult Eestis ja välismaal üldse seda ei kasutatakse. Kuigi see pole just nii. Eesti keelt räägib emakeelena 922 000 inimest Eestis ja 160 000 mujal, peamiselt Rootsis, Soomes, Saksamaal, USA-s, Kanadas ja Venemaal. Lisaks kõneleb eesti keelt veel umbes 168 000 inimest. Sellise kõnelejate arvuga on eesti keel maailma tuhandete keelte hulgas esimese kahesaja seas, uurali keeltest ungari ja soome keele järel kolmas. Kõige kõrgemal asub eesti keel aga kauniduse edetabelis. Mõni vanem inimene teab rääkida, et eesti keel saavutas kunagi iludusvõistlusel itaalia keele järel teise koha lausega „Sõida tasa üle silla“. (Kilgi 2009)
Väljaspool Eesti geograafilist ruumi elavate eestlaste arv on 1990.aastaist alates märgatavalt suurenenud. Paraku saab välismaal elavate eestlaste koguarvu välja selgitada vaid umbkaudselt, sest rahvastikustatistika koostamise põhimõtted ning välispäritolu elanikkonna määratlemise alused on riigiti erinevad. Elanikkonna rühmade defineerimisel ja identifitseerimisel lähtutakse sellistest kriteeriumidest, nagu kodakondus (citizenship), sünniriik ( birth -country), enesemääratlemine (self-identification) ja emakeel (mother-tongue). Eesti diasporaa -uurijate esitatud ametlike andmete alusel elab tänapäeval võõrsil vähemalt 130 000 eestlast, neist idas 40 000 ja läänes 90 000. Tõenäoliselt on välismaal elavate-töötavate-õppivate eestlaste (kogu)arv ametlikest arvandmetest suurem. (Praakli,Viikberg 2010: 11)
Lõuna-Ameerika suurim riik Brasiilia (8,5 mln km2), mis laiub peaaegu sama suurel territooriumil kui kogu Euroopa, oli 1870. aastatest kuni 1930.aastateni väljarändajate silmis populaarne sihtmaa. Vanast Maailmast jõudis sel perioodil Brasiiliasse umbes neli miljonit immigranti, tollase rände käigus pandi alus ka sealse eesti hajalale. Eestlasi emigreerus Brasiiliasse kõige rohkem aastatel 1924-1927. Ränne tipnes 1926.aastal, kui sinna jõudis 1669 eestlast. Brasiilia ametlikel andmetel jõudis aastatel 1923-1940 riiki 2714 eestlast. Enamik Brasiilia eestlasi paikneb Lõuna-Ameerika suurimas linnas Sao Paulos, mille läbimõõt on 210 km ja kus koos eeslinnadega elab ligi 20 miljonit elanikku. Kümmekond eestlast elab Rio de Janerios, vähem on neid Santoses, Curitibas jm.
Rio de Janerios lodi eesti selts 1934.aastal ja see tegutses kuni 1950.aastate keskpaigani. Seltsides peeti koosviibimisi ning tantsuõhtuid ning regulaarselt tähistati Eesti iseseisvuspäevi.
Brasiilias eesti keelt kõnelevad inimesed on kõik bilingvalid ehk kakskeelsed, vallatakse nii eesti kui ka portugali keelt. Kahtlemata üritasid Brasiiliasse jõudnud eestlased omandada portugali keele võimalikult kiiresti. Enamik 2009.aastal intervjueeritud eestlastest kuulub immigrantide teise põlvkonda – portugali keele õppimine on neil sujunud valutumalt kui nende vanematel. Nad kõnelevad seda aktsendivabalt – erinevalt oma vanematest , kelle portugali keel jäi sageli vigaseks. Vanema põlvkonna eesti keelt on aidanud säilitada lai suhtlusring, mis üldjuhul koosnes valdavalt eestlastest. Nüüd, kui vanem põlvkond on siit ilmast lahkumas, on eestlaste suhtlusringid jäänud väikeseks. Eesti keele kasutus Brasiilia eesti kogukonnas on olnud selgelt domeenispetsiifiline, kuid tänaseks on portugali keel tõrjunud eesti keele välja juba ka enamikest eesti kodudest . Ka kirjakeelena pole eesti keel aktiivselt kasutusel. (Jürgenson, Jürisson 2010: 285-288, 290, 292)

Eesti keel Saksamaal
Eesti taasiseseisvumine ja piiride avanemine võimaldas 1990.aastate algul tulla Saksamaale lapsehoidjaks või õppima ülikooli. Suurema osa väljarändajaist moodustasid noored naised. Lapsehoidjana töötada võis üldjuhul ühe aasta. Paljud astusid seejärel ülikooli või abiellusid ja jäid Saksamaale elama. Eri andmetel elab Saksamaal praegu umbes 4000 eestlast, enamik suuremates linnades ja nende lähiümbruses ( Hamburg , Köln, München, Berliin ). Nendes linnades tegutsevad eesti ühingud ja seltsid võimaldavad omavahelist emakeelset suhtlemist, millel on keeleoskuse säilimisel oluline tähtsus. Saksamaa eestlaste igapäevane suhtluskeel ühiskondlikul asjaajamisel, tööl, koolis ning lasteaias on saksa keel. Ka kodudes keelekasutuses dominerib saksa keel, kuna enamik eestlasi on abielus sakslase või mõnest muust rahvusest (türgi, iraani , maroko , läti, vene) partneriga. Eestlasi omavahelisi abielusid on vähe. Eestis sündinud 18-25 aastased noored, kes on Saksamaal viibinud vähem kui 5 aastat, räägivad eesti keelt ilma märgatavate saksa keele mõjutusteta. Sama kehtib eesti perede kohta, kes on tulnud Eestist Saksamaale paariaastase töölepinguga.
Eestikeelse õpetuse uue perioodi alguseks Saksamaal võib pidada 2005.aasta mais loodud Hamburgi Eesti Kooli. 2009.aasta alguses Müncheni Eesti Koolis oli 25 last ja 3 õpetajat. Eesti keele akadeemiline õpe on võimalik Hamburgi, Göttingeni, Müncheni ja Greifswaldi ülikoolis. Mõned vähesed keeltekoolid pakuvad ka eesti keele kursusi, kus algajate kursused piirduvad tavaliselt ühe semestriga. Hamburgi Eesti Kooli eesmärgiks on eestikeelse suhtlus-, õpi- ja mängukeskkonna kaudu eesti keele oskuse arendamine, aga ka eesti kultuuri-traditsioonide tutvustamine ja väärtustamine, õpilaste seotuse süvendamine Eestiga ning demokraatliku maailmavaate kujundamine. Hamburgi Eesti Kooli lapsed saavad eesti keelest aru ja on võimelised eesti keeles suhtlema , nende tugevamaks keeleks on aga saksa keel. Omavahelises vestluses kasutavad lapsed nii eesti kui ka saksa keelt, kui aga eesti keele sõnavarast jääb puudu või on midagi tarvis seletada kiiresti, minnakse üle saksa keelele.
Keskealine ja noorem põlvkond, kes on sündinud ja koolis käinud Eestis, valdab eesti kirjakeelt üldiselt vabalt. Kirjalikku eesti keelt kasutatakse enamasti elektroonilises suhtlemises sugulaste ja sõpradega, aga ka tööalastes kontaktides Eesti äripartneritega.
Saksamaal sündinud ja eesti keelt kõnes suhtlustasandil valdavate laste kirjutamisoskus on nõrk. Hamburgi Eesti Kool püüab koolieas laste kirjaoskust arendada, kui üks-kaks keeletundi kahenädalase intervalliga ei suuda seda defitsiiti kompenseerida. Kooli eesmärgiks on eelkõige eestikeelse suhtluskeskonna pakkumine.
Eesti keeles hääldatakse sulghäälikud k, p, t sõna algul nõrgemalt kui saksa keeles. Seetõttu kirjutavad lapsed nende sõnade algustäheks vastavalt g, b, d: dore bäev(tore päev) või nt Dädi Mariu läidis bargist balli (Tädi Marju leidis pargist palli).
Inimesed, kes kasutavad eesti keelt kas või osaliselt koduse suhtluskeelena,löövad kaasa eesti keelt oluliselt paremini kui need inimesed, kellel eestikeelne suhtluskeskkond puudub. (Kälissaar 2010: 436-438, 440-441, 447-449)

Eesti keel Venemaal
Venemaale on eestlasi pagenud hiljemalt 16.sajandist, aga neid on sinna viidud ka sõjavangi või saadetud süüteo eest karistust kandma.Kõige rohkem eestlasi on läinud Venemaale ise, otsima vaba maad ja vabamat elu.
Praegu, 21.sajandi algul, on selliseid külasid, kus suheldakse eesti keeles veel Siberis :Lillikülä,Estonka ja Jurjevka Omski oblastis, Nikolajevka Novosibirski oblastis, Jurjevka Kemerovo oblastis ning Ülem-Suetuk Krasnojarski krais. Suurem eestlaskond elab veel Omski oblasti Zolotaja Niva külas, Tomski oblasti Kasakülas. Vähemalt vanem põlvkond suhtleb omavahel eesti keeles Uljanovski oblastis, Kirovi oblastis, Kaukaasias ja Krimmis.
Joonis 1. Eestlaste asukohad Venemaal.
Vene Föderatsioonis õpetatakse eesti keelt Petseri Lingvistilises Gümnaasiumis (a-ni 2005 eesti õppekeelega Petseri II keskkool),Punase Lageda (Krasnodari krai), Kaseküla (Tomski oblast ) ja Ülem-Suetuki (Krasnojarski krai) põhikoolis; pühapäevakool või eesti seltsi keelekursused tegutsevad Peterburis, Moskvas, Tšerepovetsis ja Krasnojarskis (a-st 1991).
Eesti keel kui kirjakeel oli käibel kirikus, koolis, seltsis ja trükisõnas. Asundustes tegutsesid enamasti omad ameti- ja meistrimehed (v.a arst, jurist , potseinik jms) ja nendes valdkondades oli eesti keel aktiivselt kasutusel. Emakeeles suheldi teiste asunduste ja kodumaaga. Ametlikku asjaajamisse (dokumentatsiion, kirjavahetus ) eesti keel ei kuulunud.
Eesti keele vitaalsus Venemaal ei ole praegu küll nii ilmselge, nagu see oli veel 1930.aastail, ent pole põhjust rääkida ka keele peatsest hääbumisest. Keele edasiandmine järgmistele sugupõlvedele jätkub eesti suuremates ja organiseerunud kogukondades, kus ollakse huvitatud oma päritolust, etnolingvistilisest identiteedist ning (jätkuvatest) suhetes Eestiga. (Viikberg 2010: 525-526, 529, 540-542)
3. VÕÕRKEELE ÕPPIMINE
3.1. Keeleõpe igale inimesele
Võõrkeeli õpetati juba Antiik-Kreekas ja –Roomas nii tekstide lugemise kui ka suhtlemisoskuse arendamise eesmärgil. Euroopas õppisid mungad ladina keelt enne 16. sajandit eelkõige tekstide lugemise, kirjutamise ja omavahelise suhtlemise eesmärgil, prantsuse keelt õpiti, et kasutada seda reisidel, sõjaväes ja kaubanduses. Ladina keel taandus aegamööda kasutusest pikema perioodi jooksul renessansist 19. sajandini, kuid ladina grammatika õppimine jäi püsima, olles idealiseeritud kujul eeskujuks kõikide keelte õppimisel. 19. sajandi alguses tõusis taas olulisele kohale ladina keele grammatika süstemaatiline õppimine Euroopa ülikoolides, mis mõjutas ka võõrkeeleõppimist laiemalt. ( Kingisepp ,Sõrmus 2000: 7)
Tänapäeval paljud meist esitavad endale küsimust: kas on üldse olemas mingi täpne vanus, millal saab õppida võõrkeelt? Sest nagu me kõik teame, koos meiega vananeb ka meie mälu ja meile on väga keeruline õppida ja tajuda uut informatsiooni. Kuidas siis ja millal saab seda teha?
Imiteerimisvõimet ja mälumahtu arvestades on optimaalne vanus õppimiseks 15 aastat. Noorte puhul töötab see eelis vaid siis, kui nad oma aju õigesti kasutavad. Mõned teevad seda intuitiivselt õigesti ja neid peetakse ekslikult keeleliselt andekateks. Sageli õpitakse selles vanuses siiski valesti, sest õiget õppimist koolis ei õpetata. Noored suuduvad küll paremini mehaaniliselt õppida, neile jääb materjal meelde isegi siis, kui nad sellest aru ei saa. Täiskasvanutel on suuremad õpikogemused. Nad õpivad teisiti, kognitiivselt, st nad omandavad materjali seda struktureeerides ja jaotades ja nii jääb see paremini meelde.
Uurimised näitasid, et uuritud keeleoskajatel olid järgnevad ühised omadused, mis polnud seotud vanuse, talendi või andega, vaid hoopis enam strateegia ja tehnikaga :

Head keeleõppurid on aktiivsed ja haaravad initsiatiivi enda kätte. Nad kasutavad keeleõppeks kõiki võimalusi, mis nende teele satuvad.

Edukad keeleõppurid otsivad ja leiavad rääkimissituatsioone nii kodu- kui ka välismaal. Nad peavad võõrkeelt emakeelena kõnelejatega sidet. Nad õpivad keeli rääkides.

Nad ei karda rääkides vigu teha. See hirm iseloomustab sageli keeleõppureid. Selle tulemusel võib inimene end rääkides ebakindlalt tunda või rääkimisest hoopis loobuda . Keegi ei oota, et te räägiksite võõrkeelt perfektselt. Edukas õppur võtab vastu keelelise väljakutse ja pikendab selle riski arvelt oma kõnelemisaega.

Head keeleõpprid ei anna kohe alla, kui nad ühest lausest aru ei saa. Nad on valmis mõistatama. Nad kasutavad oma elukogemust ja juba õpitud teadmisi mõistmaks tundmatuid sõnu. Lugedes ja kuulates kasutavad nad vajalikke abivahendeid. (Kleinschorth 2000: 11-12, 21-22)
3.2. Sõnavara õppimine
Keel koosneb mitmesajast tuhandest sõnast. Mitu sõna me peame õppima? Olge mureta, isegi korralikud sõnaraamatud sisaldavad vaid murdosa sõnadest, nimelt umbes 50 000. Ka neid kõiki ei pea te teadma, sest võõrkeele valdamiseks vajate te vaid väikest osa üldsõnavarast. Õpikud ja kursused on nii koostatud, et te omandate kõige sagedamini kasutatavad ja olulisemad sõnad.
Meie õpieesmärk hõlmab seega pisut rohkem kui pool protsenti üldsõnavarast. See pool protsenti jagatakse omakorda kahte etappi . Esimeses astmes omandame me põhisõnavara, teises tugisõnavara. Kui päevas umbes 15 sõna meelde jätta, on põhisõnavara poole aastaga omandatud. Koolipsühholoogia raamatutes on kirjas, et inimene suudab korraga õppida 30 ja rohkemgi uut sõna. Kuid inimene unustab ka.
Täiskasvanud võivad sõnavara omandada intensiivkursustel kahe-kolme aastaga. Motiveeritud iseõppijad saavad hakkama ka ühe aastaga, eeldusel ,

• et nad õpivad sõnu metoodiliselt ,
  
• et nende ajul on sobiv „pakend“,
  
• et nad kordavad õige meetodi järgi.
  

Kuigi ümbritsevat keskkonda tajutakse eelkõige silma ja kõrva kaudu, ei tohiks õppimisel loota üksnes nendele kanalitele. Õpiefekt on eriti väike juhul, kui õpitakse vaid kõrva või silma kaudu. Juba nende kahe kanali – kõrva ja silma – ühendamisel kahekordistub õpiefekt. Veel mõjusam on õppimine tegevuse kaudu, näiteks koostades mingil teemal referaati või seda teistele selgitades. Kõige paremini õpime me aga käte kaudu, rakendades teadmisi võimalikult tõestes olukordades .
Selge on see, et optimaalse õpiefekti saavutamiseks tuleb õppida mitmekanaliliselt, rakendades keeleõppeks kõiki meeleelundeid.
Tabel 1. Vastavalt tabelile jätame me umbes 70% ja 90% õpitust meelde rääkimise ja tegevuse abil.
Õppimine
Jätame meelde
unustame
Kõrv:kuulmine
20%
80%
Silm:nägemine
30%
70%
Suu:rääkimine
70%
30%
Käed:tegevus
90%
10%
Ja ka unustame õppitud materjale me kõige vähem just kui me rääkime või teeme mingit tegevust. See tähendab, et kaks need oskused kõige paremini sobivad meile, selleks, et õppida võõrkeelt. Iga uut õppitud materjali peab kordama, selleks, et ei unustaks ära. Muidu võivad tekkida teil õppimisega probleemid, sest unustades vana materjal, te ei saa hakkama uuega.
Tabel 2. Kui palju kulub aega, et unustada õppitud.
Möödunud aeg
Unustatakse
20 minutit
30-45%
1 päev
50-65%
1 nädal
70-75%
1 kuu
80%
(Kleinschroth 2000: 46-48, 57, 64).
3.3. Kuulamine,Lugemine,Rääkimine
Õppides võõrkeelt, kõik me saame kokku kuulamisega,lugemisega ja rääkimisega keeles.Kõik need oskused on väga tähtsad keeleõppes,sest just nende kaudu saame me keelt selgeks õppida. Paljutele keeleõppijatele on kõige raskem keeleõppes, kuulata hoolikalt ja mõista, mida nad on kuulnud . Kuulamisoskus on midagi, mis tekitab meis hirmu, eriti siis, kui öeldakse, et peame kuulama teksti või vestlust võõrkeeles (mida sageli esitavad inimesed, kes räägivad oma keelt) ning jutustama ümber selle sisu või vastama konkreetsetele küsimustele sisu kohta. Otsekohe küsime endalt: kui kiiresti nad räägivad? Kas mul lastakse veel kord kuulata? Kas ma tean kõiki sõnu? Selle tulemusel läheme pingesse juba enne, kui hakkame kuulama (mõned meist saavad selle asjaga muidugi teistest paremini hakkama). (Nannetti 2004: 53) Arvan, et igaüks meist saab sellega hakkama, lihtsalt peab nattukene pingutama ja hirmudest üle saama. Peab mõtlema positiivselt, et te saate sellega hakkama ja usuma ka enesekindlusse.
Kuulamine on aga omaette kunts, mõned inimesed on head kuulajad ja suuduvad kergesti jälgida öeldu sisu, teistel on aga raske sajaprotsendiliselt keskenduda. Kui kuulute viimasesse kategooriasse, püüdke kujutleda kaht sõna: lõõgastunud keskendumus. Niisuguses meeleseisundis suudate hästi kuulata. (Nannetti 2004: 56)
Kuulmine ja mõistmine on sama vanad kui inimkond . Võrreldes sellega kuuluvad kirjutamine ja lugemine suhteliselt lühikest aega üldhariduse hulka. Emakeeles valmistavad need suhteliselt uued tehnikad meile rohkem raskusi kui mõistmine ja rääkimine. Võõrkeeles on see aga vastupidi. Paber on kannatlikum kui kiirelt poetatud sõna. Lugedes näeme, kus üks sõna lõpeb ja teine algab. Me võime järele mõelda, lehekülgi tagasi keerata ja uuesti üle vaadata. Kuulmis - ja nägemistaibu puhul peame me seevastu sumpama helide ja žestide segadikus, mida me ei saa vastavalt vajadusele seisata. Sõnad sulanduvad kõneosadeks, mida eraldavad väikesed pausid. Kes selles voolus hakkab üksikut sõna püüdma, laseb kõrvust mööda. Me peame oma kõrva treenima , et see tunneks ära sõnade piirid ja me suudaks lugemise ajal täita mõttelistes seostes tekkivaid lünki. (Kleinschroth 2000: 168)
Treenimiseks on olemas erinevaid võimalusi, nt kassetti kuulamine, võõrkeele filmi vaatamine ja raadio kuulamine. Kuulake tuttavat teksti mitu korda ilma katkestusteta. Ärge kasutage pausinuppu, kui te midagi ei mõistnud, sest teie vestluspartneril pole ju ka pausinuppu. Kursusel osalejatel on erinev keskendumisaeg, sõnavara ja mäluvõimed. Seega tekib neil eri aegadel vajadus peatuda , lint seisata ja mõnd lauset uuesti üle kuulata, sest neil kadus järg käest. Sellepärast on teksti ette lugev õpetaja klassis parem kui helikassett, sest tema hoiab õpilastega silmsidet, teeb pause ja saadab teksti miimika ja žestidega. Ka filmide vaatamise kaudu saab õppida rääkimisoskust. Ärge laenutage või ostke suvalist filmi. Te valisite võõrkeelse filmi, mille sisu on teile tuttav. Te olete seda varem emakeeles näinud või sellekohast raamatut lugenud. Valige keeletreeninguks välja parimad stseenid. Need peaksid olema lühikesed ja sisaldama dialoogi. (Kleinschroth 2000: 171, 188-189)
Võõrkeelt võib ka õppida lugedes. Lugemisse õpilased suhtuvad erinevalt. Mõned lausa armastavad lugeda kõiki, mis neile ainult kätte sattub ja leiavad lugemises ainult häid külge. Aga on ka olemas neid inimesi, keda lugemine häirib. Paljud neist on liiga laisad selleks, et võtta raamatud ja hakkata seda lugema. Neile palju rohkem meeldib vaadata televiisorit või istuda arvuti taga. Aga kui te tahate võõrkeelt selgeks õppida, peate siis ikka ka lugedes seda tegema.
Inimesed jagunevad teokiirusel lugejateks ja kiirlugejateks. Kogenematu lugeja suudab minutis 250 sõna kergest tekstist läbi lugeda, kogenud lugeja saavutab topelt - või kolmekordse tulemuse. Kui töö või õpingute ajal on vaja lugeda palju võõrkeelseid erialaartikleid, siis tuleb õppida kiiresti lugema. Kogenud lugeja ei ole teksti sõnahaaval, vaid haarab kolm-neli sõna korraga katkematus jadas. Kõigepealt võite seda emakeelse tekstiga harjutada. Asetage käsi raamatule ja libistage sõrmeotsi piki ridu, nagu kriipsutaksite neid alla. Silmad jälgivad käe liikumist nagu reaskaneerijat. Nii ei hakka silmad sõnalt sõnale hüplema ja pause tekitama. (Kleinschroth 2000: 195)
Selleks, et teie lugemisoskus oleks kõrgel tasemel, tekhe neid kolm asja:

• Lugege nii palju, kui võimalik. Lugege võõrkeeles sageli ja erinevaid tekste. Lugege ka emakeeles võimalikult erinevaid asju, sest see aitab teid võõrkeele puhul.
  
• Leidke endale väljakutseid. Pole mõtet lugeda tekste, mis on teie jaoks liiga kerged. Avardage silmapiiri ja seadke kõrged sihid. Püüdke lugeda tekste, mis on teile väljakutseks. Ainult niivõite areneda ja õppida.
  
• Lugege mõnuga. Pidage meeles, et kui loete võõrkeeles rõõmuga, õpite rohkem. Nii et suhtuge lugemisse positiivselt. Leidke endale meeldivad tekstid ja lugege neid oma lõbuks.
  

Saate lugemisest maksiumi siis, kui mõtlete sellele, mida loete. (Nannetti 2004: 92)
Keeleõpes on väga oluline veatult rääkida. Kes tahab võõrkeeles suhelda, peab aktiivne olema ja initsiatiivi enda kätte haarama . See polegi nii lihtne. Kõigepealt tuleb oma häbelikkusest lahti sada. Seltsiva loomuga lobisejale on see muidugi lihtsam kui enesessetõmbunud mõtlejale. Suurimad on psüühilist laadi probleemid. Kas te kuulute inimeste hulka, kes on ka emakeeles suheldes pigem tagasihoidlikud ja häbelikud ning taktitundest lähtuvalt ei soovi teisi tülitada? Teid aitab ehk järgnev harjutus: võõrkeeles ei ole te kunagi päris loomulik. Te olete ju omandanud mingite eeskujude häälduse ja intonatsiooni. Teie käsutuses olevad sõnad pole mitte teie, vaid õpiku omad. Suhtuge seega võõrkele kõnelemisse kui rolli, millesse te ajutiselt satute. Roll võimaldab teil situatsioonist psüühiliselt distantseeruda. (Kleinschroth 2000: 208)
Õppides rääkima võõrkeeles teid võib aidata kõnelemisstrateegiate kasutamine. Neid on kokku seitse ,kuid meie vaatleme kolm neist. Alustagem KIIRUSEST: Sorav vestlemine ei tähenda tingimata seda, et räägitakse võimalikult kiiresti. Paljud õpilased arvavad, et keele soravalt rääkimine tähendab seda, et suudetakse rääkida kiiresti. Nad arvavad, et mida kiiremini nad räägivad, seda suuremat muljet avaldavad kuulajale. Teised õpilased räägivad kiiresti seetõttu, et närveerivad. Ilmselt tunnevad nad võõrkeeles rääkides ebamugavust ning kiirustavad alateadlikult, et kogu asja rutem ära teha. Olenemata olukorrast tasub meeles pidada üht asja: kiirus tapab . Pidage meeles, et vabas ja mõõdukas rütmis rääkides suudate end hõlpsamini mõistetavaks teha.
Järgmise strateegiana vaatleme PARAFRASEERIMIST. See tähendab öeldu ümbersõnastamist selleks, et muuta seda kuulajale mõistetavamaks. Et suhtlemine õnnestuks, peame leidma teise võimaluse sama mõtte väljendamiseks. Võõrkeeles rääkides võib see olla keeruline, sest sageli puudub meil emakeelega võrreldav sõnavara ja soravus. Lahenduseks on harjutada parafraseerimise oskust. Võtke terve hulk võõrkeelseid lauseid ja püüdke väljendada neid teiste sõnadega. Alguses on see raske, kuid olge järjekindel.
Kolmandaks strateegiaks võttame TÄHELEPANELIKKUT. Nagu teate, sõltub edukas vestlemine võimest kuulata, mida teine inimene ütleb, ja sellele vastavalt reageerida. Peate meelde jätma, et vestluskaaslast tuleb tähelepanelikult kuulata ja talle vastata. Kui võtate aega, et peatuda ja kuulata, saate räääkida vabalt ja lomulikult.
Kõnelemisstrateegiate väljatöötamisest pole mingit kasu, kui te pole valmis neid harjutama.
Meile võib tunduda, et ainult rääkimisoskus on see, mis tõepoolest loeb, ning et inimesed hindavad meie keeleoskust ainult selle järgi, kui hästi suudame võõrkeeles vestelda . Kuid asjad pole sugugi nii lihtsad. Et olla hea keeleoskaja, ei ole teil vaja mitte ainult head vestlemisoskust, vaid ka head kuulamis -, lugemis- ja kirjutamisoskust. Ometigi on selge, et võõrkeeles soravalt rääkimine jääb alati oluliseks oskuseks, mis meil peab olema. (Nannetti 2004: 63, 65-67, 73-74)
4. MEETODI VALIK
4.1. Traditsioonilised meetodid
Võõrkeeleõppe meetodi valikul tuleb silmas pidada mitut tegurit: õppijate vanust , vajadusi ja haridustausta, ajaraame, mille piires soovitakse tulemusi saavutada, kultuuripiirkonda, milles keelt õpetatakse jm. Igal meetodil on oma lähtekohad ja spetsiifika, nende plussid ja miinused sõltuvalt sellest, mida soovitakse saavutada. Tavaelus kasutatakse puhtaid meetodeid harva, tihti kattuvad eri meetodite õpetamis- ja õppimisvõtted ning selget vahet on mõnikord raske teha.
Traditsiooniliste meetodite puhul lähtutakse õppekava koostamisel õpitava keele grammatikast. Grammatika õppimine on eesmärk omaette, uuritakse õpitava keele struktuuri (näiteks grammatika-tõlge meetodi puhul). Samas võib grammatika ka kaudselt määrata õppe sisu, näiteks audiolingvaalse ja otsese meetodi puhul, kus õpitavad tekstid on üles ehitatud nii, et seal kasutatakse mingit kindlat grammatilist vormi (näiteks on kogu tekst tingivas kõneviisis). Traditsiooniliste meetodite abil ei saavutata head suhtlusoskust, küll aga on võimalik omandada keel passiivselt.

Grammatika-tõlke meetod, lugemismeetod
Grammatika-tõlke meetodit (ing The Grammar Translation Method ) on ladina keele õpetamisel kasutatud aastasadu . 19.sajandil kujunes meetodist võõrkeelte õpetamise standart. Et ladina keele õppimist peeti kõikide keelte õppimise etaloniks, siis levis grammatika-tõlke meetod kiiresti ka muude keelte õpetamisse. Grammatika-tõlke meetodi puhul peetakse oluliseks seda, et õppija saaks korraliku ülevaate õpitava keele grammatikast. Omandatud grammatikateadmisi kasutatakse ilukirjanduslike tekstide lugemiseks ja tõlkimiseks. Õppija ülesanne on omandada nõutud grammatika, õppida pähe vajalikud reeglid ja osata neid tõlkimisel kasutada. Meetod on olnud kasutusel nii laste kui ka täiskasvanute õpetamisel. Osaoskustest arendatakse sellise meetodi puhul peamiselt lugemist ja kirjutamist.
Lugemismeetodi (ingl The Reading Method) arendas välja inglane Michael West . Lugemismeetod oli paljudes maades 1920.aastatel väga populaarne. Meetodit kasutati laialdaselt kuni Teise maailmasõja alguseni . Õppematerjaliks koostati piiratud sõnavaraga lugemikke, kus kasutatav sõnavara tihti kordus. Meetodi aluseks ei ole olnud ükski lingvistiline ega psühholoogiline teooria. Keelekursuse alguses tutvustati õppijaid õpitava keele grammatikaga, sellele järgnes töö spetsiaalsete lugemikega, mis olid koostatud nii, et iga järgmine lugemik oli eelmisest veidi keerukama tekstiga, korrates samas juba õpitud sõnavara. Kuigi põhitähelepanu oli lugemisoskuse arendamisel, ei jäetud kõrvale ka rääkimise ja hääldamise harjutamist. Meetod sobib paremini täiskasvanute õpetamiseks, aga seda saab kasutada ka laste õpetamisel.

Otsene meetod, audiolingvaalne meetod, kognitiivne meetod
Prantslane Lambert Sauveur oli üks nendest , kes esimesena 19.sajandi keskel hakkas keeleõpetuses rõhutama just suulise kõne õpetamist. Seda meetodit hakati kutsuma otseseks meetodiks (ing The Direct Method). Sauveur jt uskusid, et võõrkeelt on võimalik õpetada ilma sõnade tähendusi õpilaste emakeelde tõlkimata. Õppijad ümbritsetakse õpitava keelega, sõnade tähendust antakse edasi demonstratsiooni ja tegevuste kaudu. Tõlkimist ja grammatika seletamist välditakse ja õppijaid suunatakse selle asemel ise reegleid tuletama ( induktiivne grammatikaõpe). Õpetaja, kes peab oskama keelt emakeelena kõneleja tasemel, julgustab ja õhutab küsimusi esitades spontaanset keelekasutust. Osaoskustest ei ole selle meetodi puhul ükski eriliselt rõhutatud. Meetodit saab kasutada nii laste kui ka täiskasvanute õpetamiseks.
Audiolingvaalne meetod (ing The Audio -Lingual Method) töötati välja Ameerika Ühendriikides Teise maailmasõja päevil. Meetod saavutas kogu maailmas suure populaarsuse ja oli kuni 1980.aastateni kasutusel pajudes maades. Audiolingvaalse meetodi kujunemist on oluliselt mõjutanud biheivioristlik psühholoogia ja strukturaallingvistika. Biheivioristid kirjeldasid inimese käitumist (sh ka keelilist) lihtsustatult. Nad arvasid, et inimene reageerib ärritusele ja kui ärritustele anda positiivset tagasisidet, kujuneb sellest pikapeale harjumus. Keeleõppimist vaadeldigi kui harjumuste mehaanilist tekitamist, st dialoogide ja lausemudelite päheõppimist. Olulisele kohale tõusis keelte võrdlev analüüs, sest teadvustati, et keeltevahelised erinevused põhjustavad võõrkeeleõppimisel suuri probleeme. Audiolingvaalse meetodi kasutamiseks sisustati keelestuudioid, kus õpilased kuulasid helilindilt dialooge. Osaoskusi arendati kindlas järjekorras: kuulamine, kõnelemine, lugemine, kirjutamine. Meetodit on kasutatud nii laste kui ka täiskasvanute õpetamisel.
Kognitiivse õpetamise eesmärk on arendada õppijais samasuguseid oskusi nagu emakeelena rääkijateski. Õpiprotsessis liigutakse tuntult tundmatule ja tuginetakse õpilaste teadmistele emakeele kohta. Et kõik õppijad ei õpi ühtviisi, siis peab õpetaja arvestama erinevate õpistiilidega ja püüdma kasutada mitmeid tajumisviise: kuulmist, nägemist, kompimist ja liikumist. Võrdselt püütakse arendada kõiki osaoskusi. Kognitiivsel meetodil ( ingl The Cognitive Approach) ei ole nii selgeid metoodilisi põhimõtteid kui teistel metoditel. (Kingisepp, Sõrmus 2000: 10-15, 17, 19, 42)
Hoolimata teie tasemest või võimetest on olemas meetodit, mis aitavad keeleoskust parandada. On vaja vaid pisut mõttetööd ning rohkesti sihikindlust ja tahet astuda väike samm edasi. (Nannetti 2004: 9) Meetodid on olemas selleks, et aitada teile valida õiget suund õppimiseks, teha teie keele õppimist lihtsamaks.
KOKKUVÕTE
Töö eesmärgiks oli uurida, kuidas saab paremini õppida eesti keelt, kui ta on Teile võõrkeel ja milliseid meetode saab õppimiseks kasutada. Samuti töö eesmärgiks oli uurida, kus kasutatakse eesti keelt välismaal ja millised on nende maade elanike keeleoskused.
Uurimistöös jõutakse järeldusele, et palju inimesi on immigreerinud Brasiiliasse, Saksamaale ja Venemaale. Brasiilias kõik eestlased on kakskeelsed st, et nad valdavad eesti keelt sama hästi kui portugali keelt. Kuigi tänapäeval paljudes kodudes eesti keeles peaagu ei räägita. Saksamaa linnades tegutsevad eesti ühingud ja seltsid, kellele on tähtis eesti keele säilimine. Hamburgis on loodud ka Eesti Kool. Venemaal on jäänud sellised külasid, kus veel suheldakse eesti keeles.
Samuti uurimistöös jõutakse järeldusele, kuidas paremini kasutada keeleõpes oma oskusi ja ka milliseid meetode võib kasutada keeleõpes nii, et võis näha ka tulemusi. Võõrkeele õppimine sobib igale inimesele, kuigi nooredele on seda teha palju kegrem, kui täiskasvanutele. Täiskasvanutel on suuremad õpikogemused. Nad õpivad teisiti, kognitiivselt. Uurimused ka näitasid, et need, kes on palju edukam keele õppes, kasutavad strateegiat ja tehnikad.
ALLIKALOEND
Kingisepp, Leelo, Elle Sõrmus 2000. Ülevaade võõrkeeleõppe meetoditest . Tallinn: TEA Kirjastus.
Kleinschroth, Robert 2000. Keelte õppimine. Kirjastus ERSEN.
Nannetti, Remo L. 2004. Võõrkeelte õppimise käsiraamat. Kirjastus ERSEN.
Praakli, Kristiina, Jüri Viikberg 2010. Eestlased ja eesti keel välismaal. Tallinn: Väljaandja Eesti Keele Sihtasutus .
Kilgi, Annika 2009. Eesti keel maailma taustal.- http://www.estonica.org/et/%C3%9Chiskond/Eesti_keel/Eesti_keel_maailma_taustal/ 02.12.2011
Proos, Ivi 2002. Eesti venelaste keeleoskuse trendid.- Eesti Päevaleht 05.07. http://www.epl.ee/news/arvamus/article.php?id=50925674