Rahvuslik ärkamine ja laulupeod (0)

Rahvuslik ärkamine ja  laulupeod
19. sajandi ülevaade
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine  moderniseerimine , staatilise agraarühiskonna
ümberkujunemine   moodsa    euroopaliku    ühiskonna   suunas,   industrialiseerimine,    linnastumine ,
vasttärganud rahvusluse võidukäik.  Keiser  Aleksander II (1855–1881) vabameelne  sisepoliitika  ja vene
talurahva vabastamine pärisorjusest (1861) andsid Balti provintsides toimunud reformidele uue hoo.
Uus   passikorraldus   (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas
nende   liikumisvabadust   ja   soodustas   väljarändamist  Venemaale.  Teoorjuse  (mõisnike   õigus   nõuda
talupoegadelt   maa   kasutamisõiguse   eest   kindlat   tööpanust)  kaotamisega  (1868)   läksid
mõisamajapidamised   üle   raharendile   ja   palgatöö   massilisele   kasutamisele.   1866.   aasta
val akogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia
otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades.
Rahvuslik ärkamine
Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama  asunud  saksa rahvusluse mõjul algas 19.
sajandi keskel ka eestlaste  rahvuslik ärkamine, mis  kulges  üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa
väikerahvastega (tšehhid,  soomlased , lätlased jt), kel el puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud
riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes  uus  eliit   — ennekõike sotsiaalset tõusu
taotlev tärkav  haritlaskond  ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga
üha enam ka eesti soost  vaimulikud . Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste
poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine
motiveeris „ärganud talurahva” eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba „valmis”
saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende  osana .
Koos rahvusliku identiteedi väljakujunemisega 19. saj Euroopas sündis ka erinevate rahvaste rahvuslik
muusika .   Ehkki   soov  erineda  saksa  kultuurist  oli tuntav,  jäi  paljudes  al es tärkava  eestimeelsusega
kodudes veel pikaks ajaks koduseks  keeleks  saksa keel ning prioriteediks saksakeelne  haridus .  
Nii avalduski eesti rahvuskultuur algusest peale eelkõige saksa kultuurist üle võetud vormides.
Rahvuslikust ärkamisest ning eestlaste kultuurilise eneseteadvuse kasvust annavad tunnistust Õpetatud
Eesti Selts (asutatud Tartus 1838), Johann  Voldemar  Jannseni toimetatud regulaarselt ilmuv eestikeelne
ajaleht  Perno   Postimees  (1857), Kreutzwaldi sulest ilmunud Kalevipoeg, tema muinasjutud ja Viru
lauliku laulud, Lydia Koidulaa isamaaluuletused, Jakob  Hurda  rahvaluulekogumise üritused ja  Vana
Kandle  väljaandmine,   Jakobsoni   Kolm   isamaa   kõnet,   Johann   Köleri   kunstnikutegevus     ja   muud
ettevõtmised
Johann Voldemar  Jannsen
1857 hakkas seal välja andma ajalehte “Perno Postimees ehk Näddalileht. 1845. aastal ilmus tema
kogumik 'Sioni-Laulo- Kannel '. See sisaldas lihtsaid rahvalikke laule, mille kohta Jannsen ise märkis, et
neid võib  laulda  igal ajal ja igas kohas. Läbinisti ilmalikest lauludest koosnes tema teine kogumik 'Eesti
Laulik' (saksa laulud, eesti sõnad). Siiski ei soovinud ta eestlasi saksastada, vaid püüdis saavutada, et ka
eestlastel tekiksid sama võimekad koorid ja et rahvuslik ühtekuuluvustunne tõuseks. Jannseni igatsetud
eesmärk oli korraldada eesti laulupidu . 
Jannsen asutas Tartus meeslauluseltsi  Vanemuine  1865. aasta jaanipäeval. 
Carl Robert  Jakobson  (xtra info)
Sündis Tartus. Pidas Kolm isamaa kõnet.
Kõige saksaliku vastu astus otsustavalt välja Carl Robert Jakobson, kes soovis äratada puhast rahvuslikku
vaimu ning õpetada rahvast  hindama  oma vaimuvara st rahvaloomingut. I laulupeo saksaliku kava
pärast oli Jakobson kuri, ehkki teadis korraldajate raskusi kava koostamisel. Tema arvates sobisid eesti
laulude   eeskujuks   paremini   soome   viisid   kui   eesti   loomusele   lähedasemad,   samuti   vanad   eesti
rahvalaulud .
Andis välja laulikuid.
I laulupidu
1867. a kevadel läkitati võimudele  palve  luba korraldada 1869. a juunis pärisorjuse kaotamise 50.
aastapäeva   puhul   eesti   laulupidu.   Tsaari-Venemaa   bürokraatia   ja   tagurlike    baltisaksa    mõisnike
vastutöötamise tõttu jäi  asjaajamine  venima ning luba saadi al es 1869. a veebruaris. Sel ele vaatamata
hakati   juba   varakult   repertuaari    otsima .    Ilmaliku    kontserdi   kavva   taheti   leida   rahvuslikku   vaimu
õhutavaid laule. Kuna just sel perioodil tihenesid sidemed Soomega, kus juba 19. saj keskel oli hakatud
koguma   rahvaviise,   sattusid   Soomes   ilmunud   laulukogumikud   Koidula,   Jannseni   ja   Jakobsoni
vahendusel Eestisse.
Laulupeo repertuaarikogumik 'Eestirahwa 50-aastase  Jubelipiddo -Laulud.  Tarto  Wannemuine seltsist
wäljaantud.' ilmus trükis al es 1869. a mai algul. Peokavas oli 15 ilmalikku ja 12 vaimulikku laulu.
Suurem osa kavast pärines saksa heliloojatelt, kuid ettekandele tuli ka kaks soome laulu:  Frederick
Paciuse 'Mu isamaa, mu õnn ja rõõm' (Jannseni sõnadega) ja Karl Col ani 'Mu meeles seisab alati mu
hiilgav  isamaa' (Lydia Koidula tekst). Laulupidu toimus 1869. a Tartus 18-20 juunil.
Osalejaid oli kõikjalt Eestis peale Saaremaa, kokku 822 lauljat ja 56 pillimest.  Kuulajate  arv 15000.
Ühendkoori juhatasid Jannsen ja Aleksander Saebelmann, puhkpil iorkestreid David Otto  Wirkhaus .
Laulupeol  peetud kõnedest on ajalukku jäänud eeskätt Jakob Hurda esinemine, milles too rõhutas
hariduse tähtsust ja innustas eestlasi sel es valdkonnas mitte leppima vähesega, vaid pürgima edasi.
Jannsenile   heideti   laulupeo   tõttu   ette   saksameelsust,   valitsevate   ja   kirikuringkondade   soovide
arvestamist, sest kava oli tervenisti saksapärane. Mõju oli siiski tugev – see sisendas usku ja lootust ning
andis hoogu ka laulupidude edasiseks  arenemiseks .
II, III laulupidu
Pärast esimest üldlaulupidu võeti nõuks korraldad üle-eestilisi laulupidusid iga viie aasta tagant. Olude
sunnil lükkus aga järgmine, II laulupidu mitu korda edasi ja peeti lõpuks al es 10 aasta pärast,  1879  a
Tartus. Peo üldjuht oli Karl August  Hermann . Sel laulupeol  liitusid  ka mängukoorid 202-liikmeliseks
ühendorkestriks. Lahkhelid  peo korraldajate (Jannsen) ja  vastasleeri (Kreutzwald, Jakobson) olid  seekord
veelgi teravamad. Jakobson nõudis, et vähemalt poole kavast moodustaksid eesti laulud.
Sel eni jõuti aga järgmisel, 1880 aastal Tal innas peetud III laulupeol. Esitati ilmalikke ja vaimulikke
laule. Eesti laule kõlas  seitse , neist kolm eesti rahvalaulud. Teisel päeval peeti üksikkooride  kontsert . III
laulupeo üldjuht oli Johannes Kappel,  orkestreid  juhatas David Otto Wirkhaus. Laulupeol osales 48
kol ektiivi 782 laulja ja mängijaga.
IV laulupidu  15-17 juuni  1891  Tartus. Peo korraldajaks Eesti Kirjameeste selts, kes saatis kirja, et
küsida luba Aleksander III kümnenda valitsusaasta tähistamiseks laulupidu korraldada. Peopresidendiks
valiti Johann Köler. Lisaks meeskooridele võtsid osa ka  segakoorid  ja keelpilliorkestrid. Koore juhatas
Karl August Hermann. Võttis osa 170 koori ja orkestrit kokku  2700 esinejaga.
V   laulupidu  18-20  juuni   1894 Tartus.   Seekord   korraldas   pidu   Eesti  Käsitööliste   Abiandmiseselts
koostöös vanemuise seltsiga. Esimeheks Tartu linnapea  Woldemar  von  Bock . Peokavas umbes 50 laulu.
Esitati   ka   laule,   mis   polnud   kavas.   Laulupeost   võttis   osa   131   sega-,   94   meeskoori   ja   38
puhkpilliorkestrit, kokku 3951 lauljat ja mängijat, lisaks 85 külalislauljat Riiast, Narvast ja Valgast.
VI laulupidu 8-10 juuni 1896 Tal innas. Peo korraldajad Estonia ja  Lootuse  selts sidusid loa saamiseks
peo keiser Nikolai II kroonimispäeva tähistamisega. Lisatis seda tähistavad laulud - puhkpil iorkestrid
mängisid G. Meyerbeeri “Kroonimise marssi” ja segakoorid esitasid Mihhail Glinka  ooperist  “Elu tsaari
eest”   laulu   “Kiitus”.   Laulupeost   võttis   osa   2960   segakoorilauljat,   1881   meeskoorilauljat   ja   840
pillimängijat – kokku üle 5600 osaleja 410 kol ektiivis. Eesti Postimehe hinnangul oli kuulajaid mõlema
kontserdil umbes 30 000.
VII   laulupidu  12-14   juuni    1910   Tal innas.   Esmakordselt   peeti   pidu   ilma   pühenduseta   mõnele
keiserlikule   tähtpäevale.  Võrreldes   eelmise   laulupeoga   oli   edasi   läinud   nii   eestlaste    kultuurielu    kui
arenenud ühiskondlik positsioon – laulupeolinnas Tal innas oli laulupeo toimumise eel linnapeaks
eestlane ja ka volikogus oli enamus eestlastel. Kultuurielu edendamist iseloomustab hästi näiteks teatrite
kutseliseks muutumine – nii Estonia kui Vanemuine muutusid 1906. aastal harrastajate seltsiteatritest
professionaalseteks teatriteks. Eestvedajaks Estonia selts. Laulupeost võttis osa 527 kol ektiivi 10 100
laulja ja mängijaga, mis on üle 4000 osaleja rohkem kui eelneval laulupeol. 
VIII laulupidu  30 jun – 2 juuli 1923 Tal innas. Organiseerija Eesti Lauljate Liit. Puhkpilliorkestrite
kavas oli saksa kergem muusika, sest algupärane  helilooming  sel es valdkonnas puudus. Koorirepertuaar
koostati ainult eesti heliloojate teostest, va üks soome teos. Laulupeost võttis osa 386 kol ektiivi 10 562
laulja ja mängijaga. 
9 laulupidu 30 juuni – 2 juuli 1928 Tal innas. 436 kol ektiivi 15049 laulja ja mängijaga.
10. laulupidu  23-25 a Tal innas. Korraldati uute laulude võistlus, laulupeole pääsesid nt Mart Saare
laulud. Esimest korda esinesid eraldi kooriliigina naiskoorid. Esitati ainult eesti heliloojate loomingut.
11. laulupidu – 23-25 jun 1938. 15 000 esinejat. Eesti Lauljate liidu poolt korraldatud.
12. laulupidu – 27-29 juuni 1947 tal innas. Pärast II maailmasõda. ENSV .
13. laulupidu – 21-23 juuli 1950. Kõige süngem. Aasta enne laulupidu oli märtsiküüditamine. Üldjuht
Gustav Ernesaks .
14.   laulupidu   –  20-22  juuli  1955.  Mitte   ükski  laul   ei  olnud   enam  pealkirjastatud  auavaldusena
Stalinile, kül  aga olid kavasse lülitatud kiidulaulud Leninile ja parteile.
15. laulupidu – 19-21 juuli 1960 Tal innas. I  uuel  Alar  kotli projekti järgi ehitatud laululaval. 
Laulukaare kõrvale püstitati tuletorn.
16 laulupidu – 16-18 juuli 1965. Peakomisjoni esimees  Arnold   Green . 690 kol ektiivi 25 806 laulja ja 
mängijaga.
17. laulupidu – 28-29 juuni 1969. 100 aastat  esimesest laulupeost. Esimese üldlaulupeo eeskuju 
järgides musitseerisid seal vaid mees- ja poistekoorid ning puhkpilliorkestrid. Au sees hoiti I üldlaulupeo
traditsioone – toimusid võistulaulmised ja hommikused äratusmängud.  Lauldi Kunileiu ja Koidula 
'sind surmani'. Laulupeol osales 771 kol ektiivi 30 230 laulja ja mängijaga.
18. laulupidu – 1975 18-20 juuli. Laulupidude traditsioonilise kava osana kinnistus 1969. aastal alguse
saanud traditsioon laulda laulupeo alguses Mihkel Lüdigi “Koitu”.
19.  laulupidu –  1980 5-6 juulil.  Moskva  olümpiamängude purjeregati toimumine tõi Tal innasse
suured rahvamassid.
20. laulupidu – 1985 19-21 Juuli tal innas. 1985. aastal peetud üldlaulu- ja  tantsupidu  jäi  viimaseks
nõukogude ideoloogia poolt politiseeritud üldpeoks. Peost soovis osa võtta üle 44 000 osavõtja, kel est
pääses Tal innasse  peole  34 800  esineja . Kuigi laulupeo kavas oli palju ideoloogilise sundrepertuaari
teoseid, kõlasid ka mitmed eesti koorimuusika tuntud ja  armastatud  teosed 
21. laulupidu - 29 juuni – 1 juuli 1990 Tal innas. Laulu- ja tantsupeo repertuaari valikut ei piiranud
enam nõukogude ideoloogia, peo sümboolika oli rõhutatult sini-must-valge. Esimest korda saabus
Tal innasse nii arvukalt väliseesti koore ja dirigente.
22. laulupidu – 1-3 juuli Tal innas.  Peo patrooniks oli  president  Lennart Meri. Laulupeol esines 817
koori ja orkestrit 25 802 laulja ja mängijaga. Nagu ka eelmisel üldlaulupeol osales laulupeol palju
väliseestlasi ja külalisi teistest maadest – kokku 32 kol ektiivi 11 riigist.
23. laulupidu -  2-4 juuli Tal innas. Uue aastatuhande viimase peol tähistati ühtlasi laulupidude 130.
juubelit. Laulupeol osales 24 875 lauljat ja mängijat
24. laulupidu – 2-5 juuli tal innas. Laulupeol osales 850 koori ja orkestrit 22 759 esinejaga.
25. laulupidu  – 2-5 juuli. Esimesest laulupeost möödus 140 aastat.   Osales 864 koori ja orkestrit
26430 esinejaga + väliskol ektiivid.