Lauluharrastus ja laulupeod ärkamisajal (0)

Kaali Põhikool
Referaat:
Lauluharrastus ja laulupeod ärkamisajal
Autor: Linda Aasma
Juhendaja :
2006.a.
Muusika
Ärkamisajale eelneval perioodil oli eestlaste muusika valdavas osas veel rahvamuusika , kuigi kunstmuusika oli tuntud orelimuusika, kirikulaulu, kihelkonnakoolides toimunud lauluõpetuse, esimeste kooride ja orkestrite kaudu. Linnades puutusid eestlased kokku ka baltisaksa muusikaeluga, mida esindasid kontserdid, Tallinnas ka ooperid ja operetid ning baltisaksa kodanluse harrastusena Liedertafel´i traditsiooni järgiv meeskoorilaul. On teadmata millisel määral linnaeestlased isegi Tallinnas, kus muusikaelu oli elavam, sellest osa said, kuid tundmatuks ei saanud see jääda juba kooride ja koguduse vahenduse tõttu.
Ärkamisaja algupoolel oli eesti muusika üldpilt paljuski veel sarnane eelneva perioodiga.
Lauluharrastus
Koorilaulu ja orkestrimuusika alged ulatuvad Eestis vennastekoguduse aega. Juba 18. sajandi viimasel kümnendil oli neis asutatud mõningaid Eesti koore näiteks Kambjas aastal1794. 1820. aastail tekkisid koorid Rõngus, Viljandis ning Kanepis , aastal 1823 ka tallinnas. Kooride sünni oluliseks eelduseks oli koolides toimuv muusikaõpetus eriti on esile tõstetud Cimze seminari tegevust Valgas alates aastast 1857. Muusikaline haridus levis laiemale kihelkonnakoolide kaudu, kuna sealt tulid tavaliselt külakoolide õpetajad. Koolide kaudu tutvuti mitmehäälse laulmisega, õpiti ka nootide tundmist ning mõningate instrumentide kasutamist, milleks olid eeskätt kooliorelid ning harmooniumid, kuid ka viiulid. Instrumentaalmuusika jõudis Eesti maaühiskonda siis, kui hakkasid tekkima väikese põhikoosseisuga puhkpilliorkestrid.
1830. aastail hakati mitmel pool maal asutama ilmalikke laulukoore näiteks Laiusel, Simunas 1833, Väike- Maarias, Põltsamaal, Kanepis 1835, Saaremaal, Kaarmas jm. 1840. aastad tõid uusi koore Saaremaal Ansekülas, Põlvas 1845, Tormas 1844 , Pilistveres 1847 ja järgneval kümnendil ms. Palistus, Toris, Amblas jm. Juhatajateks olid kooliõpetajad, mitmel pool ka pastorid.
Laulukooride tekkimisele andis tuge maal tekkinud muusikaseltsid.Esimene asutati aastal 1866 Jüris. Suurema ulatuse sai muusikaseltside loomine 1880.-90. aastail. Neil aastakümnetel loodi muusikaseltse ka Lätis.
Laulukooride arvu kasv tõi varsti kaasa selle, et kohalikud koorid hakkasid korraldama ühiseid laulupäevi- kontserte. Esimesed neist peeti Saaremaal. Pastor Martin Kõrber, kes oli asutanud Anseküla laulukoori, korraldas 1862 - 63 ilmalikke kontserte Kuressaares ning 1863 laulupäeva Sõrves. Aastal 1865 toimus Jõhvis kontsert 199 lauljaga Lüganuselt ja Viru- Nigulast, kuna kolmas koor Vaivarast ei pääsenud osa võtma. Samal aja toimusid esimesed Eesti kotnsertid Tartus ja tallinnas. Aastal 1866 peeti laulupidu Simunas, 1867 Pärnu kihelkonnas Uulu mõisas, Tarvastus ning Sindi ning 1869 Pärnumaal Taalis. Samasuguseid kohalikke laulupäevi olid korraldanu lätlased aastal 1866 Ruhjas ning 1868 Valgas 100- 150 laulja osavõtul.
Eestlaste lauluharrastuse tippsaavutuseks 19. sajandi teisel poolel olid viis üldlaulupidu aastail 1869, 1880, 1881, 1894 ja 1896. Selleni jõudmisek oli muusikahariduse levikule ja pidusid korraldavatele seltsidele vajalik ka asjakohase kirjanduse (muusikaõpetused, laulikud , noodiraamatud jne.) avaldamine kooride ja orkestrite tarvis. J.V. Jannsen oli esimene selleski sektoris ning oli juba varakult hakanud rahvale lauluvara muretsema.Tema „Siioni lauliku“ kolm osa ilmusid aastail 1845, 1853, 1860. Ilmalike laulude viise sisaldas tema „Eesti laulik “, kus avaldati ka esimene rahvalaul : „Kallis Mari“. Baltisaksa pastoritest avaldas mitu koorilaulu kogumikku Anseküla pastor M. Kõrber, kellelt on nii ilmalikke kui ka vaimulikke laule.
Enne esimest üldlaulupidu ilmus Friedrich Kuhlbarsi „Laulik kodus ning koolis“. Muusikateooria õpikuks koolmeistritele oli Andreas Erlemanni „Muusika õpetus“, millel oli oma osa laulupeo ettevalmistusel. Pärast laulupidu sai eestikeelne muusikakirjandus uut hoogu.
Lauluvara, mis sel viisil koolide ja kooride käsutusse jõudis oli muidugi valdavalt saksa helilooming, saksa järelromantiline muusika, mis oli moes ja levinud ka teistesse maadesse. Hiljem lisandus soome ja mõnevõrra ka rootsi muusika. Oma heliloojaid eestlastel veel polnud, sest profesionaalsete muusikute rühm oli alles tekkimas. Rahvaviise oli mingil määral kogutud, kuid rahvalaulu veel eriti ei hinnatud, nagu Jannseni sõnavõttudest on välja loetud. Peale Jannseni oli kodumaal muusikaga tegelevaks inimeseks veel õieti ainult K.A. Hermann , temagi autodidakt, kes suhtus siiski mõistvamalt rahvamuusikasse.
Laulupeod
Laulupeo korraldamise mõte lähtus Jannseni ja „Vanemuise“ seltsi ringkonnast, mille esimees ta oli. Kuna venestuse perioodil oli rahvusliku ürituse korraldamine alati kahtluse all olnud, tuli laulupeo korraldamiseks leida sobiv tähtpäev, mida tähistada ja selleks sai Liivimaa 1819. aasta talurahva 50. aastapäev, s.t. talupoegade vabastamine. See liitus lähedalt ka baltisakslaste poliitikaga, seetõttu loodeti, et nende poolt vastutõõtamist ei tule. Jannseni plaanid laulupeo korraldamisest tehti teatavaks aastal 1867 „Vanemiuise seltsi“ tõttu, kes korraldamise enda peale võttis. Asukohaks valiti Tartu ning ajaks 1869. aasta juunikuu, mil rahval oli võimalik kokku tulla. Sellest hooloimata jätkus kahe aastane võitlus baltisakslaste intriigide ja vene bürokraatiaga.
Palve laulupeo korraldamiseks esitati aprillis 1867, kuid vastust ei saadud veel märtsiks 1868, ega aasta lõpukski. Korraldajad käisid nii Moskvas kui ka Riias asja seletamas- Riias ms. Jannseni sõber pastor A.H.Willigerode Tartust, kes ise oli rahvamuusika huviline juhatas Tartu- Maarja koguduse koori ja oli valitud peatoimkonna presitendiks. Laulupeo korraldamine muutus juba küsitavaks, sest ametlik luba saabus alles 20. vvebruaril 1869, vaevalt neli kuud enne peopäeva. Tegemist oli niihästi baltisaksa ringkondade vastuseisuga kui ka vene bürokraatia tahtliku viivitusega, et pidu nurja ajada.
Esimene üldlaulupidu
Kui laulupidu siiski suudeti läbi viia tulenes see asjaolust, et ettevalmistused olid loa ootamise ajal jätkunud. Raskused polnud mitte ainult välised vaid ka sisemised.Eestis selle ajani asutatud koorid olid ülekaalukalt segakoorid, baltisaksa eeskujul aga tidi valitsema meeskoorilaul. Jannsengi oli „Vanemuises“ asutanud meeskoori ning propageeris meeskoore ka „Eesti Postimehes“. President Willigrode kaitses segakoore. Luteri püastorid olid segakooride vastu ning esitasid mitmeid, ka moraalseid argumente sega- ja meeskooride mitmepäevase kokkutuleku vastu. Laulupeol olidki ainult meeskoorid. Mõnigi laul tuli seetõttu meeskooride jaoks ümber seada. Segakoore ei olnud ka teisel laulupeol (1880), küll aga kolmandal (1881). Seal võtsid nad osa üksnes võistulaulmises.
Teine oluline problöeem korraldajatele oli laulupeo majanduslik pool, sest mingit tegevuskapitali ei olnud. Koidula algatusel laulupeo toetuseks korraldatud loterii jäi vähese osavõtu tõttu ära. Rahval lasus veel mõõdunud näljaaastate koorem . Toimkond pidi teostama ehitusi, hankima rinnamärgid, trükkima noodid ning majutama lauljad. Reisi- ja toidukulud jäid osavõtjate kanda, kortereid saadi tartlaste kodudest jm. Pileti hinnad määrati võimalikult madalad: 20- 50 kopikat , kolmandal päeval ainult 10 kopikat. Laulupeo noodikogu trükiluba saadi alles kuus nädalat enne pidu ja trükikulu jäädi algul võlgu.
Laulupeo korraldamist segas ka eestlaste sisemiste vastuolude esilekerkimine. Jakobsoni vastuolu Jannseni ja „Eesti Postimehega oli alanud. Jakobson ja teda toetavad nn. Peterburi patrioodid jäid laulupeost kõrvale kui Jakobson, kes algul oli laulupeo poolt olnud oma seisukohta järsult muutis. Ta ei võtnud siiski avalikult sõna laulupeo vastu, kuid ei tulnud sinna ise kohale. Opositsiooni põhjusena toodi pärast ette, et baltisakslastel on liiga palju ütlemist, ning et laulupeo kavas on liiga palju saksa laule.
Laulupeo esimesel päeval toimus vaimulik ja teisel päeval ilmalik kontsert. Viimase kavas oli viisteist laulu. Osa võttis 46 koori ja 800 lauljat, üldjuhid olid Jannsen ja A.Kunileid Saebelmann. Pasunakoore võttis laulupeost osa neli, kuid eraldi kontserte nad ei andnud. Nende juhiks oli D.O. Wirkhaus . Teise päeva kavva kuulusid ka Jakob Hurda kõne ning pidulik õhtusõõk „Vanemuise aias. Kolmandal päeval toimus kooride ja orkestrite võistulaulmine ja- mäng. Mõlema päeva kavva kuulus kooride lippudega rongkäik orkestrite saatel. Pidu segas teisel päeval pidev vihmasadu .Ametlikuks osavõtjate arvuks oli 789 meeskoori lauljat. Laulupidu läks korraldajate rõõmuks korda ka majanduslikult ja ülejääk olikoguni 900 rublat. Seda summat kasutati teise laulupeo korraldamiseks.
Eesti üldlaulupidu leidis tähelepanu nii kohalikus baltisaksa kui ka vene ajakirjanduses. Viimaste suhtumine oli siiski ignoreeriv ja laulupeo vastane. Baltisaksa ja vene lehtede vahel tekkis sel alusel poleemika, mida Jansen oma „Eesti Postimehes ei käsitlenud. Peost osavõtnud kirjeldasid laulupidu ka soome ajakirjanduses.
Esimest laulupidu peeti õnnestunuks nii korraldusliku- kui ka muusikalise koha pealt. Ta suurim tähendus seisnes selles, et rahvuslik liikumine sai uut hoogu ja mitte ainult muusikalises osas. Asutati ka palju uusi laulukoore. Pasunakoorid ja orkestrid olid paljudele laulupeost osavõtjatele veel uudiseks. Seetõttu hakkas levima puhkpilliorkestrite asutamine. Koorid ja seltsid said peost eeskuju kohalikkude laulupäevade korraldamiseks, mida peeti juba samal aastal Tarvastus, Kursis, Kärus,Türil jaIisakus. Kuna Saaremaalt üldlaulupeol koore ei olnud, peeti Kuressaares samal suvel Kaarma ja Kärla kooride osavõtul oma laulupidu. 1870. aastate algupoole kohalike laulupidude ja kokkutulekute pidamine jätkus, näiteks 1870 aasta suvel Põlvas, Tarvastus, Helmes, Amblas jm.
Esimest üldlaulupidu on õigusega peetud rahvuslikuks suursaavutuseks, eeskätt korralduse mõttes. Olid ju majanduslikud eeldused olnud nõrgad ning loasaamise viivitus takistanud ka kooride ettevalmistusi. Laulupeo õnnestumine oli suuresti osavõtjate entusiasmi, kohalike koorijuhtide energia ja rahvusliku vaimu teene .
Osavõtt esimesest üldlaulupeost andis pildi rahvusliku liikumise ning muusikaharrastuse levikust ja tõstis esile keskused. Et peopaigaks oli tartu, leidus rohkem Tartumaa, Viljandimaa ning Võrumaa koore. Põhjaeestlaste osavõtt oli väiksem ja Lääne-Eesti oli täiesti maha jäänud. Kuna esimene üldlaulupidu oli nii hästi õnnestunud ja rahvuslik liikumine tõusuteel, tekkis juba aastal 1871 uue laulupeo korraldamise mõte. Aastal 1873 oli üldlaulupidu peetud Lätis ja järgmist Eesti laulupidu kavandati aastks 1875 või 1876. Kohaks pidi jälle olema Tartu, kuna „Estonia“ selts Tallinnas ei pidanud võimalikuks korraldajaks hakata. Luba ei saadud aga enne kui 1876 aasta maiks ja pidu lükati 1877 aastale. Aastail 1877-78 tuli aga vahele Vene- Türgi sõda ja mais 1878 lükati pidu jälle edasi.
Teine üldlaulupidu
Teine üldlaulupidu nihkus aastasse 1879 ja pikaksveninud ettevalmistusajal toimusid laulupeo korraldajate keskel sisemine võitlus ja intriigid. Peakomitee president Willigerode lahkus Aleksandrikooli ümber baltisakslaste sündunud tülide tõttu ja tema asemele valitud H.v.Samson astus tagasi. J.V.Jannsen, kes oli olnud „Vanemuise esimees, valiti märtsis 1877 ka peakomitee presidendiks. Hiljem sai selleks siiski Tartu linnapea G.P.Oettingen ning pastor Willigerodest tema abi. Eestlaste seas oli neil aastateil käimas äge ideoloogiline võitlus Jakobsoni „Sakala“ ning Jannseni-Hurda pooldajate vahel. Peo korraldajaks said kiriklike ringkondade vanemad.
Juba esimese laulupeo ajal oli kritiseeritud selle kavasse võetud laule. Teise laulupeo noodid ilmusid trükis juba aprillis 1877, seega varakult enne pidu. Need oli valinud ja toimetanud K.A. Hermann. Trükiti 52 laulu, kuid kõiki ei esitatud. Esimese laulupeo repertuaari olid valitsenud saksa laulud, eesti ja soome osa piirdus kahe lauluga kummaltki. Nimelt oli lauljate käsutuses tookord väga vähe sobivaid noote . Uue peo ettevalmistusajal oli eesti lauluvara 1870. aastail tunduvalt kasvanud. Teise laulupeo repertuaari ümber tekkis samuti palju lahkarvamusi, kuna ka nüüd oli kavas saksapärane lidertafelikul stiilis koorilaul.
Opositsioonis olnud Jakobsoni rühm kritiseeris saksalikku kava ning soovitas rohkem eesti ja soome koorilaule. Uue lauluvara kättesaadavaks tegemisega oli Jakobson ise alustanud juba esimese laulupeo eel. Aastal1869 ilmus tema „ Vanemuine kandle healed“ esimene osa. Sellele järgnes 1871 teine, kus oli 15 eesti soome ja ungari laulu. Jakobson avaldas ka koolilauliku „Rõõmus laulja“eesti, soome, rootsi ja sitsiilia viisidega. Algupärast eesti lauluvara leidus vähe. Laulukooride raudvaraks muutusid Hermanni teosed. Ta kogus ka rahvaviise ning seadis need koorilauludeks.
Pärast kahte esimest jõuti enne sajandi lõppu korraldada veel neli laulupidu, neist Tartus neljas ja viies ning Tallinnas esimest jõuti enne sajandi lõppu korraldada veel neli laulupidu, neist Tartus neljas ja viies ning Tallinnas kolmas ja kuues.
Kolmas üldlaulupidu
Kolmas üldlaulupidu Tallinnas peeti vaid aasta pärast teist ja osavõtt oli väiksem kui enne. Kokku oli tuldud Põhja- Eestist ja Tartumaalt, kuid Viljandi- ja pärnumaa puudusid, osalt ehk Jakobsoni toetajate boikoti tõttu. Läänemaalt oli tulnud vaid üks koor, kuid Saaremaalt vaid üksikuid osavõtjaid. Ka nüüd moodustasid Liivimaa koorid osavõtjatest neljandiku. Kohale oli tulnud 38 koori 681 osavõtjaga ja 8 pasunakoori 98 mängiaga. Kontsertite kavas oli19 laulu, neist eesti laule seitse . Laulukooride üldjuhiks oli Johannes kappel ning pasunakooride juhiks D.O.Wirkhaus. Peakõne pidas ka nüüd Jakob Hurt .
Neljas üldlaulupidu
Neljas laulupidu aastal 1891 Tartus sattus ajaliselt juba venestuse haripunkti. See oligi pühendatud venestajast keisri Aleksander III valitsemisaja kümneaastasele juubelile. Laulupeol järgiti varasemat kava: Vaimulik kontsert, ilmalik kontsert ja võistulaulmine kolmandal päeval. Nüüd võtsid peost osa ka täieõiguslikult ka segakoorid, mis tegelikult moodustasid Eesti kooride enamiku. Laulupeol esitatud 28-st laulust 13 olid vaimulikku ja 9 ilmalikku eesti heliloojate tõõd. Esitati ka kaks soome laulu. Peost osavõtjaid oli 2400 .
Viies üldlaulupidu
Ka viies laulupidu aastal 1894 peeti jätkuva venestusaja oludes. Pidu jagunes jälle traditsiooniliselt vaimulikuks ja ilmalikuks kontserdiks ning kooride võistulaulmiseks kolmandal päeval, peale selle peeti ka eesti solistide kontsert. Osa võtsid 131 sega- ja 94 meeskoori ning 38 mängukoori, kokku tuli 5681 tegelast.
Kuues üldlaulupidu
Sajandi viimane ja kuues üldlaulupidu peeti 1896. aastal Tallinnas. Peo ametlikuks põhjuseks oli samal aastal toimuv Nikolai II keisriks kroonimine. Osavõtt oli suurem kui kunagi varem, kokku arvestati 4841 lauljat ja 840 pillimängijat. Kokku oli osavõtjaid 5680. Kavas olevast 29-st laulust olid 16 eesti ja 13 saksa laulu. Peakõne pidajaks oli taas Jakob Hurt. Peo lõpul lauldi „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, mis oli juba rahvushümniks muutunud ja seejärel keisrihümni.
Kuus laulupidu 19. sajandi viimastel aastakümnetel olid eesti rahvusliku muusikakultuuri arengu manifestatsiooniks. Aastal 1869 alustatud rahvuslik ettevõtmine oli jõudnud muutuda traditsiooniks, mida kõigi raskuste peale vaatamata suudeti jätkata. Sellel oli venestusaastatel suur rahvuslik tähendus.
Kasutatud kirjandus:
Ilmar Talve: „Eesti kultuurilugu“
Kirjastus „Ilmamaa“ 2004.a.