Eesti I üldlaulupidu (0)

Tallinna 32. keskool
Referaat
Eesti I üldlaulupidu
Õpilane: .................
9. klass
Juhendaja: ................
Tallinn
2012
Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Üldlaulupidude ajalugu 4
2.Eesti I üldlaulupeo ettevalmistus 6
2.1 Luba 6
2.3 Annetused 7
3.Esimese üldlaulupeo kava 8
4. Esimese laulupeo tähtsus 9
5. Traditsioon 10
Kokkuvõte 11
Lisa 1 12
Lisa 2 13
I Eesti üldlaulupeo repertuaar: 13
Kasutatud kirjandus 14

Sissejuhatus

Laulupidu  on suure esinejate arvuga muusikapidustus, millel esinevad laulukoorid ja orkestrid . Eesti tänini kestev laulupidude traditsioon sai alguse 19. sajandi teise poole alguses. Laulupidudest on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja. Ligi poolteise sajandi vältel toimunud ühislaulmised on muusikakultuuri arengut oluliselt mõjutanud. (2)
Üldlaulu- ja tantsupeole Tallinnasse kogunevad iga viie aasta järel lauljad ja tantsijad üle terve Eesti. Pidu algab ühise rongkäiguga Vabaduse väljakult Lauluväljakule. Seejärel toimub lauluväljakul kontsert kuni 25 000 lauljaga, kes laulavad ligi 100 000 kuulajale. Rahvariietes kuni kaheksa tuhat tantsijat esitavad tantsulise vaatemängu spordistaadionil. Pidu toimub tavaliselt juulikuu esimesel nädalavahetusel, kuid osalejad harjutavad kohapeal ühist esinemist terve eelneva nädala.(3)
Aastast 2003 kuulub eestlaste laulupidu UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja ja lisaks iga viie aasta järel toimuvatele üld- ja noortelaulupidudele toimub suviti pea igas maakonnas mõni tore kohalik laulupidu.( 3)

Üldlaulupidude ajalugu

Eesti ülemaaliste laulupidude traditsioonile pani aluse esimene üldlaulupidu, mis toimus 18.-20. juunil 1869. aastal Tartus. 19.sajandil oli Eesti Vene impeeriumi provints, kus saksa mõisnikud valitsesid eestlastest talupoegade üle. Seoses kirjaoskuse levikuga tõusis ka eestlaste vabadusiha ning enesetõestamisvajadus. Laulupidu oligi neist tunnetest kantud rahvusliku ärkamise manifestatsiooniks. See oli nii muusikaline kui kultuuripoliitiline suursündmus, kus kavandati ka eestlaste edaspidise vabadusliikumise peajooned. Eestlaste ühtekuuluvustunne ja kujutlus paremast tulevikust on seega algusest peale seotud laulupidudega. Eestlased nimetavad end sageli “laulvaks rahvaks” – see väljend on üks meie rahvusliku identiteedi väljendusi, mis on eestlasi ühendanud võitluses rahvusliku iseseisvuse eest nii 20. sajandi algusaastail kui nõukogude okupatsiooni ajal.(1)
Ülemaalise laulupeo idee algatajaks ning ürituse läbiviijaks oli lauluselts “ Vanemuine ” eesotsas Johann Voldemar Jannseniga. 1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori ning 5 puhkpilliorkestrit, peol osales kokku 878 lauljat ja pillimängijat. Laulupeo kavas oli küll ainult kaks eesti algupäralist laulu – Aleksander Kunileidi “Mu isamaa on minu arm” ning “Sind surmani”, mõlemad Lydia Koidula tekstile , kuid seda suurem oli nende tähenduslikkus. Ülemaalise ühislaulmise eelduseks oli koorilaulu ja puhkpillimängu üha laialdasem harrastamine 18. sajandi esimesel poolel (Kanepis, Põlvas, Laiusel, Tormas, Põltsamaal jm). Peeti ka ühiseid laulupühi – kooride ühislaulmisi Ansekülas (1863), Jõhvis (1865), Simunas (1866), Uulus (1867) jm.(1)
Aastail 1879 -1910 peeti kuus üldlaulupidu, mis etendasid tähtsat osa rahva kultuurilise ja majandusliku enesemääratlemise teel. Komme korraldada laulupidusid iga viie aasta järel sai alguse Eesti esimesel iseseisvusajal. II maailmasõja ajal laulupidude traditsioon katkes, see taastati 1947. aastal. Alates 1950. aastast toimusid üldlaulupeod jälle iga viie aasta järel. Erandiks kujunes 1969. aasta, mil tähistati juubeli üldlaulupeoga 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost. XXII üldlaulupeoga, mis toimus Tallinnas 1994. aastal, viidi üldlaulupidude viie-aastane tsükkel lähtuvaks esimese üldlaulupeo aastast. (1)
Eestit valitsenud võõrvõimud on üritanud laulupidusid oma huvides kasutada. Tsaariajal sunniti eestlasi korraldama “tänulaulupidusid” ja Nõukogude ülemvõim sidus laulupeod punaste tähtpäevadega. Võõraid pealesunnitud propagandalaule laulsid eestlased ikka üksnes selleks, et säiliks võimalus oma laulude esitamiseks. Eredaks näiteks eestlastele armsatest lauludest on Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” Lydia Koidula tekstile, mis kujunes okupatsiooniaastatel eestlaste jaoks mitteametlikuks hümniks – iga laulupeo lõpus kandis ühendkoor laulu ette hardalt püsti seisva kuulajaskonna ees. Lauljatest, pillimängijatest, dirigentidest ning heliloojatest eesotsas Gustav Ernesaksaga kujunesid omamoodi “rahvaesindajad”, kes kehastasid Eesti parimaid püüdlusi.(1)
I, II, IV ning V üldlaulupidu toimusid Tartus, kõik ülejäänud peod Tallinnas.(1)
Nüüdsel Tallinna lauluväljakul peeti esimene ( pidude järjekorras juba üheksas) üldlaulupidu 1928. aastal selleks spetsiaalselt ehitatud laval. Praegune laululava valmis XV üldlaulupeoks aastal 1960. Suurimas sellel laval esinenud ühendkooris oli 24 500 lauljat juubeli üldlaulupeol 1969. aastal. Tavaliselt ulatub ühendkoori lauljate arv 18 000-ni, kogu osavõtjate arv aga 25 -30 000ni. (1)Vaata lisa 1.

Eesti I üldlaulupeo ettevalmistus

Uue kogukonnaseadusega 1866. aastast läks valla omavalitsus enam-vähem rahva enda kätte ja uutest valla-ametimeestest-talupoegadest, eriti vallavanematest, kujunesid nagu seaduslikud rahvajuhid oma valla piirides. Paljud uued kogukonnad olevatki hakanud soovima talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aasta juubeli pidulikku tähistamist, ja mitte ainult kohalikus, vaid ülemaalises ulatuses. Jannsenile oli selge, et ülemaaline rahvapidu “priiusepäeva” tähistamiseks võib olla ainult laulupidu, sest rahval polnud muid organisatsioone kui laulukoorid. (4)

2.1 Luba

Laulupeo korraldamisega hakati tegelema küllaltki aegsasti, 1867. aasta alguses, et suure ülesandega õigeaegselt toime tulla. Kuid peatse loasaamise asemel arenes ligi kaheaastane äge võitlus baltisakslaste intriigide ja tsaaririigi bürokraatia vastu. Laulupeo korraldamise ettepanek äratas Liivimaa kuberneril A. G. Fr. V. Oettingenil vaid kõige ägedamat vastupanu, kuna “ talupoegade vabanemise juubelipidu peab olema solvav saksa aadlile.” (4)
Pikka aega rändas loa taotlus Liivimaa kindralkuberneri ja siseministeeriumi vahet. Alles 9. veebruaril 1869, kui laulupeoni oli jäänud neli kuud, saabus luba. See anti tingimusel, et pidustused tuleb pidada “mõningate võimalike korratuste vältimiseks” ülikooli õppetöö vaheajal. Kui ametlik luba oli saadud, valis “Vanemuise” seltsi eestseisus laulupeo komitee. See koosnes neljast erikomiteest – laulude ja kõnede komitee, majandus- ja ehitamiskomitee, kassakomitee ja
korteriameti komitee. Laulupeo komitee presidendiks valiti Jannseni ettepanekul praost A. H. Willigerode, samuti kuulusid komitee ülejäänud liikmed kas sakslastest reaktsionääride või saksa ringkondadega tihedais sedemeis olevate eestlaste hulka. Lydia Koidula nimetas oma kirjas Kreutzwaldile peo presidenti kõige suuremaks peo vastaseks. (4)
Balti saksa kiriklikud juhid olid järjekindlalt vastu töötanud laulupeo loa saamisele ja riigiasutuste positiivne vastus oli neile suureks löögiks. Nad olevat kaalunud kõrvalejäämist peo korraldamisest, lootes sellega anda surmahoobi eestlaste kavatsusele, sest pidukomitee oli saksa pastoritele ülesandeks teinud kõnede pidamise pidulikul jumalateenistusel. Viimasel tunnil kirjutas A. H. Willigerode Jannsenile: mis siis saab, kui praostid tagasi astuvad? “Siis laulame i l m a teieta,” vastas Jannsen lihtsalt, kuna ta oli veendunud, et igal juhul tuleb alustatud üritus lõpule viia. (4)
2.2 Teade
Teade üldlaulupeo väljakuulutamisest levis kulutulena; laiades lauljate hulkades muutus see üritus kohe populaarseks. Veel rohkem: laulupeo korraldamise mõte muutus peaaegu kõikide rahvuslikust liikumisest kaasahaaratud eestlaste ühismõtteks. Nii võis laulupidu selles mõttes etendada samasugust või suurematki osa kui rahvusliku liikumise ülatuslik üritus – emakeelse keskkooli, Eesti
Aleksandrikooli asutamise kavatsus. Tuleb ka arvestada, et Eesti Aleksandrikooli heaks rahakorjamise luba saadi alles pärast laulupidu, 16. augustil 1869. aastal. (4)

2.3 Annetused

Kuna puudus raha kõige hädavajalisemategi väljaminekute jaoks, oli pidukomitee sunnitud avalikkuse poole pöörduma üleskutsega vabatahtlike annetuste saamiseks. Ent kehv aasta ja näljahäda olid rahva kukru kõhnaks teinud, nii et toetusi kogunes väga napilt. (4)
Laulupeo ettevalmistamisest võttis aktiivselt osa ka Lydia Koidula. Tema hooleks oli laulupeo nootide trükkitoimetamine ja kooridele laialisaatmine. Loterii korraldamise kaudu aitas Koidula laulupeo kulude katteks summasid koguda. Tema hoolitses ka auhindade soetamise eest võistulaulmises võitnud kooridele. Laulupeo ettevalmistusega seotud küsimused kajastuvad laialdaselt Koidula kirjavahetuses Jakobsoniga . (4)

Esimese üldlaulupeo kava

Segakooride kokkukutsumist mitu päeva kestvaks ülemaaliseks peoks peeti tolle aja kirikliku moraali seisukohast täitsa võimatuks, isegi “ülimalt ohtlikuks”. Seetõttu hakatigi segakooride asemele või kõrvale aegsasti meeskoore looma. Selleks tegi Jannsen propagandat ja andis eeskuju “Vanemuise” seltsiga. Ta hakkas “Eesti Postimehes” järjekindlalt avaldama meeskoorilaule ja kutsus sellega ühe meeskoori teise järel ellu. Uute meeskooride loomine paari aasta jooksul oli kahtlemata suursaavutus ja näitas rahva musikaalsust, teiselt poolt ka organiseerijate mõju ja osavust. Soomlane J. R. Aspelin pidi avameelselt tunnistama: ”Meil Soomes poleks säärast asja sugugi mitte nõnda kerge korda saata.”. (4)
1867. aasta 6. jaanuaril, nn kolmekuninga päeval, andsid “Vanemuise” koorid Maarja kirikus kontserdi eesti kogudusele uue Peetri kiriku ehitamiseks. Kontsert sai tunnustavaid arvamusi, mille järel “Vanemuine” otsekui vabanes sidemeist selle kirikuga ja “kiriku koorilaulu pea hoolekandmisest” koorilaulu kasuks, “mis iga inimene hää meelega võib kuulda ja laulda.” Algas kooridele ilmalike laulude otsimine. Koidula luulekogumikud “Vainulilled” (1865) ja “Emajõe ööbik” (1866) elustavad rahvas mõtted ennemuistsest rõõmupõlvest ja kadunud õnnest, meenutab, et “tasa käib muistne jutt veel üle maa; kuis enne prii su rahvas olnud”. Vaata lisa 2. (4)

4. Esimese laulupeo tähtsus

Esimene Eesti üldlaulupidu tõstis eestlaste rahvustunnet . Samuti andis suure hoo kooriliikumisse. Võib öelda, et I üldlaulupidu edendas kõiki kultuurivaldkondi ning see tõstis maal huvi seltside vastu. Ning kõige tähtsam on see, et I Eesti üldlaulupidu pani aluse üldlaulupidudele Eestimaal.

5. Traditsioon

Üldlaulupidude traditsiooni toel sündis Eestis 1988. aastal laulev revolutsioon, kui mitusada tuhat inimest kogunes lauluväljakule esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule. (1)
Eesti rahva ühisteadvuses on kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks, ja teine, hilisema ajaga seotu , kinnitab, et eesti rahvas laulis ennast vabaks. (1)
Sedamööda, kuidas laulupeotraditsioon on arenenud, on suurenenud kooriliikide hulk ning kasvanud lauljate ja pillimängijate arv. Lauljaid on tegelikult tunduvalt rohkem, kui lava mahutab. Peole pääsevad vaid paremad koorid. Reeglina korraldatakse iga peoaasta esimesel poolel kaks regionaalsete eelproovide vooru , kus lihvitakse esitust ning sõelutakse välja peole pääsejad. Laulupidu on suur kompromiss . Kutseline koor või orkester ei pea häbenema oma osalemist peol. Samas peab igal külakooril olema põhimõtteline võimalus peost osa saada. See saavutatakse repertuaari valikuga ning igale kooriliigile võimalusega ennast näidata. (1)

Kokkuvõte

Laulupidu kui rahvapidu loob kommunikatiivse situatsiooni, mis kõiki osavõtjaid aktiivselt kaasab, võimaldades osalemise ja esitamise kombinatsiooni ühiskondlikus kontekstis. Rahvapeol osalemise üheks motivatsiooniks on sotsiaalne interaktsioon, mille kaudu selgitatakse ja korraldatakse mitmesuguseid suhteid. Rahvapidu sisustavad tegevused peegeldavad antud kogukonna huvisid, luues seega võimaluse konkreetse etnilisuse väljendamiseks, millega kaasneb eneseteadvuse tugevdamine, poliitiline aktsioon ja ühiskonna elujõu kinnitamine. Rahvapidu toetab kogukonna taasloomist ja korraldab kogukonna elu, see tugevdab rühma identiteeti ja tema võimet enda huvides tegutseda, aidates kaasa sotsiaalsete probleemide artikuleerimisele. Rahvapeo sõnumid puudutavad rühma ühist kogemust ja selle kogemuse mitmetasandilist interpretatsiooni. Rahvapidu koondab kogukonna kokku, pakkudes pilti nii ühiskonnast kui indiviidi rollist selles. Laulupeo toimumise ajal kogetakse taassulandumist ühiskonda laiemalt, samastumist oma rahva, tema ajaloo ja kultuuripärandiga. See kultuuriline etendus on ühtlasi kollektiivne ühiskonnas, lugu meist endist. Kuna koorilaul on Eestis kujunenud massiharrastuseks, siis on loomulik, et eestlase jaoks seostuvad sõnad "rahvas" ja "laulmine" mõistega "laulupidu".(5)

Lisa 1

http://www.folklore.ee/tagused/nr1/pics/kaart1.gif

Lisa 2

I Eesti üldlaulupeo repertuaar:

Kirikukoraalid:
"Siionis kõik vahid hüüdvad"
" Kiida nüüd, Issandat"
"Meil tuleb abi Jumalast"
Vene riigihümn:
"Jumal, keisrit kaitse Sa"
Vaimulikud laulud:
"Sind, Issand, meie kiidame" (G. Geissler)
"Taevas ning maa kaovad" (F. Brenner )
"Hõiska kõik see maailm" (F. J. Künkel)
"Tänu sul, Jeesus " (G. Neumann)
"See on kaunis lõbus hää" (C. Palmer )
"Issandat kiitke kõik paganad" (F. Brenner)
"Kõik taevad laulvad" (L. van Beethoven )
"Tere, tere, Jeesus Kristus" (W. A. Mozart )
"Nüüd rõõmu päev on käes" (C. Kreutzer )
Ilmalikud laulud:
"Eesti vennad, laulgem rõõmsast" (J. Stuntz)
"Oh mets" (Häser)
"Mis hiilgab veel õhtul" (C. Kreutzer)
"Tere nüüd, sa kallis päev" (F. Mendelssohn )
"Suur rõõmu päev on tulnud" (A. Zvyssig)
"Kui ju jõed rõõmsast jooksvad" (Häser)
"Kui meie vaim siin linnu tiivul " (J. Kallivoda)
"Õhtu kellad " (F. Abt)
"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" (F. Pacius)
"Mu meeles seisab alati" (K. Collan)
"Mu isamaa on minu arm" (A. Kunileid)
"Sind surmani" (A. Kunileid) (6)

Kasutatud kirjandus

http://maa-ja-ilm.laulupidu.ee/ajalugu/laulupeod/

http://et.wikipedia.org/wiki/Laulupidu

http://www.puhkaeestis.ee/et/vaatamisvaarsused-ja-aktiivne-puhkus/kultuuripuhkus-eestis/laulupidu-ja-laulupeo-traditsioonid-eestis

http://www.jvg.ee/tunnid/Data/6/Laulupidu.pdf

http://www.folklore.ee/tagused/nr1/internet.ht m

http://et.wikipedia.org/wiki/I_%C3%BCldlaulupidu