Kokkuvõte 20. sajandist-filosoofia (1)

Kokkuvõte 20. sajandist
ELU
19.sajandist 20.sajandisse
20.sajandi filosoofia ei ole enam kindel, et tema olemasolu on õigustatud. Mitte ühelgi varasemal ajastul pole suured filosoofid nii häälekalt ja üksmeelselt otsinud pääseteed väljastpoolt filosoofiat. Paradoksaalsel kombel käib see silmatorkav eneseeitamine käsikäes enneolematult laiaulatusliku püüdega muuta filosoofia üheks teadustest. Mitte kunagi varem pole maailma ülikoolides ja akadeemiates olnud nii palju inimesi, kelle jaoks filosoofia on põhiala, ning mitte kunagi varem pole filosoofial olnud sedavõed palju eraldiseisvaid harusid, millest tervikliku ülevaate võivad saada veel ainult spetsialistid .
Esimese suure löögi filosoofia enesekindluse pihta, millele 20.sajandil tuli reageerida, andsid eelkõige kolm meest : Karl Marx , Friedrich Nietzsche ja Sigmund Freud. Marx oli näidanud, et kapitalistlikku majandussüsteemi juhivad omad seadused, mis ei allu mõistuse kontrollile ning loovad eeldused peatsele kriisile. Nietsche paljastas valgustusaja usu inimese enesemääramisse kui kõigest võimutahte sünnitise. Viimaseks seadis Freud kahtluse alla inimese võime valitsed mõistusega omaenda sisemise mina, oma emotsioonide ja tungide üle, kirjdeldades neid kõikehõlmava sugutungi vormidena. Kõik need väited muutsid mõistuse võimu läbinisti küsitavaks, sest tuli välja, et inimese enesekäsituse põhialadel ei ole juhtohjad mitte enese teadliku subjekti, vaid pimedate jõudude käes. Isegi laiema üldsuse seas hakkas veendumus, et mõistus suudab maailma kujundada.
Ajavaimu kujundas rahulolematus tsivilisatsiooni ja tehnikaga ning usaldamatus valgustuse ja ratsionalismi vastu. Need olid ka kaks põhimotiivi, millest toitus elufilosoofia. Otsesest vastuhakust mõistusele sündis dualistlik elufilosoofia, mis vastandas tardunud ratsionaalsusele elu dünaamilise printsiibi.
Elufilosoofia
Prantslane Henri Bergson, kes on ehk tuntuim elufilosoofia esindaja, eristas kahte reaalsuse põhiprintsiipi ja vastavalt kahte eri laadi liikumist: elu tema tõusva, tungiva liikumisega ja surnud mateeriat tema langeva liikumisega.
Ühendades niimoodi enas elitaarse kultuurikriitika ja irratsionaalsuse ülistamise, väljendas elufilosoofia sügavat skepsist moodsa massiühiskonna suhtes. Poliitikas omandas see mõtteviis tugevat antidemokraatliku vormi.
Fenomenoloogia
Erinevalt Edmund Husserli elufilosoofiast jäi fenomeloogia, kaugele irratsionaalsuse kultuslikust ülistamisest. Vastupidi, Husserli eesmärgiks oli filosoofia range teadusena algusest peale uuesti kindlale vundamendile üles ehitada. Niisiis leiab fenomeloogia oma kindla lähtepunkti, püsides metoodilise rangusega teadvuses vahetult ilmneva, s.o. fenomenide evidentsi piirides. Ent tuleb meeles pidada, et kui varem oli filosoofia uskunud enda olevat sunnitud tagasihoidlikult rahulduma tunnetusteooriaga, siis fenomeloogia tegi taas kättesaadavaks terve kogemusmaailma rikkalikkuse.
Kui juba Husserl oli tegelenud inimese tajuvälja ehitsega, siis Prantsusmaal võttis fenomeloogia lisaks suuna eksistensialismile. Eriti selge väljenduse andis sellele Maurice Merleau -Ponty oma varases suurteoses „Taju fenomenoloogia“.
Eksistensialism
20.sajandi mõjukamaid filosoofiasuundi, eksistentsialism , mida paljud peavad lausa selle sajandi olulisimaks filosoofiaks.Üks 20.sajandi olulisimaid filosoofe oli kahtlemata Heidegger . Heideggeri peateose „Olemine ja aeg“ sisuks on inimese olemasolu ja selle ajalikkuse analüüs, mis tegi ta 1927. aastal üleöö kuulsaks . Uurib ta seal inimeksistentsi fundamentaalseid struktuure ehk eksistentsiaale. Eksistentsiaalid kirjeldavad esmajärjekorras inimese suhet aja ja ruumiga, mis erineb fundamentaalselt asjade olemisviisist. Seda eksistentsiaali , tõsiasja, et inimene on olev, kellele ta enda olemine on huviasjaks, nimetab Heidegger hooleks. Hooles ilmneb inimeksistentsi ajalikkus, teadmine omaenda surelikkusest; inimese olemasolu on surma-poole-olemine. Sest „ Olemine ja aeg“ pidi ju andma vastuse küsimusele, mille juurde Heidegger kaua tahtis jõuda: „ Mis on olemine?“. Olemine pole miski, mis end maailmas olevana eest leiab, vaid see, mille toimel olev üleüldse on.See on kõige oleva aktiivne läte.
Sartre oli enamat kui filosoof , ta oli eksistentsialismi kui maailmavaate looja.Tahtis luua ajakohast subjektifilosoofiat.Selles on võtmeroll inimese vabadusel. „ Inimene on vabaks mõistetud“.
Filosoofiline antropoloogia
Filosoofiline antropoloogia püüab dialoogis ja vaidluses teadusega, eriti biloogiateadusega, vastata sellele küsimusele otse, mitte enam kaudselt , tunnetusteooria, eetika või teoloogia vahendusel. Niisugusele lähenemisele andis esmase tõuke Max Scheler. Ta väitis, et erinevalt loomadest on inimesele omane iseäralik „ avatus maailmale“. Filosoofilise antropoloogia peatoeseks peatakse „ Inimene.Tema loomus ja koht maailmas“.
KEEL
Hermaneutika
Keel kui tunnetuse meedium nihkus filosoofilises teadvuses esiplaanile alles 20.sajandil. Mõistagi oli keelefilosoofia tavaliselt pelga vahendina temast endast sõltumatu moodustatud ideede väljendamiseks. Hermaneutika asus rajama teoreetilist vundamenti humanitaarteadusele. Hermaneutika on mõistmisõpetus. Filosoofilise vormi andis sellele romantismiaegne mõtleja Friedrich Schleiermacher.
Loogiline positivism
Loogilise positivismi sihiks oli konstrueerida loomuliku keele ähmasust ja vastuolulisest vaba täpne teaduskeel . Rajajaks mingil määral Ludwig Wittgenstein. Selle manifestiks sai varase Wittgensteini geniaalne teos „Loogilins-filosoofiline traktaat “
Analüütiline filosoofia
Analüütiline filosoofia püüdles loodusteadlike väidete täpsuse ja ranguse ideaali poole.
Teadusfilosoofia
Teadus nimelt püüab formuleerida seadusi, teiste sõnadega, üldisi väiteid, mis peavad piaka kõigil juhtumitel, kus antud seadus rakendab. Karl Popperi peatoes „ Uurimise loogika“.
ÜHISKOND
Lääne markism
Eeskätt Saksamaal tekkis pärast I maailmasõda kujunevast sotsioloogateadusest mõjutatult moodsat ühiskonda käsitlev mõttesuund, mida võib kirjeldada kui lääne markismi. Tegemist on katsega tõlgendada ühiskondliku moderniseerumis protsessi kaudu modernse subjekti olukorda tulevikuna, sealhulgas tema isiklikku ja kultuurilist mõõdet, ning anda sellele tõlgendusele väljendus poliitilises tegevuses. Lääne markism sündis 1922. aastal, kui György Lukacs kirjutas teose „ Ajalugu ja klassiteadvus“. Kaks mõtlejat, kes on lääne markismi samavõrd otsustavalt mõjutanud, on Ernst Bloch ja Walter Benjamin.
Poliitika filosoofia
Selline normatiivne nõustumine demokraatlikult üles ehitatud kapitalismi baasinstutsioonidega peegeldub ka poliitikafilosoofia taasavastamises sajandi teisel poolel.
Strukturalism ja poststrukturalism
Strukturalism, mille vaimseks koduks 1950. ja 1960. aastate Pariis, on põhimõtteline vastand subjekti esile tõstvale „ humanistlikule“ mõtteviisile, nagu seda esindab näiteks Sartre.Strukturalismi taotluseks on inimese mõtlemise ja tegutsemise varjatud struktuuride täpse kirjeldamise teel näidata,et subjekti autonoomsus modernses ühiskonnas on illusioon, mille loovad anonüümsed protsessid. Strukturalismi eirnevus poststrukturalismist seisneb selles, et kui strukturalism üritas tõmmata katet varjatud süvasstruktuurilt, siis poststrukturalisi eesmärgiks on näidata, et niisugust süvastruktuuri ei ole olemas. Filosoofilise poststrukturalismi rajas Jacques Derrida.