Hasso Krull (1)

Tallinna 21. Kool
Uurimustöö
Hasso Krull
Koostaja : Mart Juur
Tallinn 2009
Sisukord
Sissejuhatus…………………………………………………………………………………………3
Looming………………………………………………………………………………………………4
Intervjuu Hasso Krulliga………………………………………………………………………..6
Luuletused………………………………………………………………………………………….9
Teosed……………………………………………………………………………………………….11
Kokkuvõte………………………………………………………………………………………….13
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………………….14
Sissejuhatus
Hasso Krull (sündis 31. jaanuaril 1964) on eesti luuletaja, esseist ja tõlkija. Krull on pärit Tallinnast ning õppinud Tallinna pedagoogilises Instituudis eesti filoloogiat. Tema õpingud on näide sellest, kuidas eesti akadeemilise kirjandusuurimise käekäiku on võimalik suunata ka enne kõrgkoolidiplomi saamist – õpingud jäid Krullil pooleli , hiljem lõpetab ta siiski Eesti Humanitaarinstituudi ning kaitseb ka magistrikraadi. Ta on Tallinnas elades vaheldanud vabakutselisekirjaniku elu lektoriametiga ning mõjutanud kirjanduse käekäiku luuletaja, tõlkija, esseisti ja kriitikuna, olles kõige järjekindlam poststrukturalistliku filosoofia tutvustaja Eestis. Oluline osa Krulli kriitilisi tkste on koondatud raamatusse „ Katkestuse kultuur” (1996) ja „ Millimallikas ” (2000). Ka on ta osalenud erinevaid tegevusalasid ühendavates ettevõtmistes, näiteks kunstikoosluse Rühm T tegevuses.
Looming
Hasso Krulli esimene luulekogu " Mustvalge " ilmus 1986 Max Harnooni varjunime all. Raamat sisaldas sajandialguse vaimus dekadentlikke pastišše, püüdes eristuda tolleaegse luule peavoolust. Järgmine kogu "Pihlakate meri" (1988) taandus veidi tagasihoidlikumale sümbolismile, kuid selles laadis ta ei jätkanud. 1993 ilmus "Luuletused 1987-1991" ( vahepeal ilmumata jäänud kogudest tehtud valik) ning 1995 samast perioodist pärit " Swinburne ", mis esindavad radikaalset keeleluulet ja tekitasid kriitikas vastandlikke arvamusi . "Kaalud" (1997) koosneb Toomas Kalve fotode kõrvale tehtud luulevormis märkmetest ja "Jazz" (1999) pühendusluuletustest džässmuusikutele. Seejärel on Krull taas muutnud suunda, pöördudes lihtsama väljenduslaadi poole. 2001 ilmunud " Kornukoopia " sisaldab sada luuletust erinevatel teemadel , 2003 järgnenud eepos "Meeter ja Demeeter" aga põimib erinevate rahvaste veeuputuse-müüte ja loomislugusid. Luulekogu "Talv" (2006) on tagasi tulnud isiklikuma laadi juurde, mida jätkab sümmeetrilise ehitusega sari "Neli korda neli" (2009).
Oma kirjanduslikke arusaamu ja maailmanägemist on ta selgitanud arvukates esseedes ja kriitilistes artiklites. Osa neist kirjutistest on kogutud raamatutesse "Katkestuse kultuur" (1996) ja "Millimallikas" (2000). Pikemas essees "Loomise mõnu ja kiri" (2006) tegeleb ta eesti mütoloogiaga, koondades oma tähelepanekud triksteri kuju ümber.
Hasso Krull on tõlkinud teoreetilisi töid prantsuse, inglise ja saksa keelest ( Jacques Derrida , Michel Foucault, Paul Virilio, Julia Kristeva, Gilles Deleuze ja Félix Guattari, Pierre Bourdieu , Slavoj Zizek, Ernesto Laclau, Walter Benjamin) ning luulet prantsuse (André Breton, René Char , Francis Ponge, Bernard Noël, Edmond Jabès, Mohammed Dib, Amina Said, Tahar Ben Jelloun), inglise ( Sylvia Plath, Frank O'Hara, Rita Dove, Michael Ondaatje, Nissim Ezekiel, Kamala Das, Sujata Bhatt, Allen Ginsberg, Charles Bernstein, John Berryman, Wallace Stevens, William Carlos Williams ), hollandi (Cees Nooteboom, Hans van de Waarsenburg, Arjen Duinker, Diana Ozon), soome (Caj Westerberg, Tomi Kontio, Jouni Tossavainen, Tapani Kinnunen, Saila Susiluoto), rootsi (Claes Andersson), saksa (Michael Augustin ) ja hispaania keelest (Pablo Neruda).
Aastal 2001 asutas koos Kalju Kruusaga tõlkeluulele keskendunud internetiajakirja "Ninniku"
Intervjuu Hasso Krulliga
Olete seni avaldanud 12 raamatut. Kui ilmuks inimene, kes teie kirjutatust midagi lugenud pole, millest soovitaksite tal alustada? Mida peate oma «esindusteoseks»?
Ma arvan, et ta võiks kõigepealt lugeda «Meetrit ja Demeetrit». See pole küll mingisugune autoportree, minu isikut on seal vähe tunda. Pigem on ta kokku pandud nagu tänapäeva džäss – nagu koosseis, kus üks mängija on Põhja-Aafrikast, teine Indiast , kolmas Lõuna- Ameerikast . See on ka tulevikku projitseeritud eepos, tegevusaeg on lähem tulevik, näiteks aeg, mil Euroopa hakkab vee alla jääma.
Millised võiksid olla need eripärased elemendid, millest moodustub eesti mõtlemine või eesti kultuuri kogum? Kas meil on mingi päris oma kiri või muster?
Mingi konstellatsiooni omapära on kindlasti olemas. Aga selle määratlemine pole mulle vist eriti tähtis. Kas eesti rahvas läheks sellest paremaks, kui meil oleks palju veidraid kujusid ja suuri röövleid (nende pärast kakeldakse ju eriti), keda teistel pole?
Võõrsil tegeled selle küsimusega rohkem. Näed, et teiste mentaliteet erineb; oma kogukonna liikmega on kood siiski nii sarnane, et hakkad mõtlema, mis see täpselt on.
Mul on siin üks Hiina tass: mis teeb ta just hiinalikuks? Meandrid, oinasarved, rosett – kõiki neid motiive esineb ju mujal maailmas ka. See on peenike ja keeruline eritlustöö.
Essees «Loomise mõnu ja kiri» pakute välja, et pärimusega suhestumine võiks aidata inimesel tänapäeva ideoloogiate, meedia ja popkultuuri rägas orienteeruda ning sellest ehk omaenese healoomulist labürintigi luua. Kas inimese maailmapilt on sidusam, kui ta on tihedamalt seotud mingi kindla koha kultuurimaterjaliga?
Noh, kui kuulata praegu seda taustamuusikat [Dhafer Youssefi « Electric Sufi»]... Fusion jazz sulatab endasse väga erinevad elemendid. Joogi võib saada üheks ükskõik millega.
Inimeste samastumis- ja empaatiavõime on muidugi erinev, mõnel on see väike, teistel – näiteks Nietzschel – jälle nii suur, et nad peavad hakkama seda maha suruma , et see neid ei hävitaks.
Mingil hetkel tekib küsimus, miks peaks tingimata armastama kõige kaugemat, miks mitte armastada lähedast. «Loomise mõnu...» eesmärk oli lihtsalt intuitsiooni käivitamine, kaemuse avamine .
Samas on esivanemate kultuur meile väga kauge... Aga kui sellega palju tegelda, hakkab huvitama, kas ta pigem sarnaneb teiste kultuuridega või erineb neist.
Oma kultuuri eripära küsimus on justkui [Lacani psühhoanalüüsi] objekt väike a, mida on võimatu tabada: kui oled kultuuri sees, ei saa aru, mis see on; kui vaatad kaugemalt, tundub, et ta peab seal olema, tarvitseb vaid lähemale minna, et ta kätte saada...
Aga ma arvan, et see on pigem kultuurilise vormi küsimus. Kui kultuurilist substantsi püütakse liialt mõtestada, viib see natsionalistliku psühhoosini. Kaua sa ikka iseenese peegelpilti vahid!
Samas raamatus kirjeldate mõnu kui kosmosega ühes rütmis liikumist. Kus võib praegu Eestis näha mõnu ilminguid ?
Ajuti on mul tunne, justkui oleks midagi loomas , mingi kogukondlik vaim justkui lehviks. Aga mis see täpselt on... Mõnu oleneb muidugi kosmosest, ja isegi telemäng on omaette kosmos. Aga sellise kosmose võlu on just lühiajalisuses.
Õige kosmiline rütm on see, mille kestmine ei väsita. Tänapäeva kogukondadele on niisugune kogemus pigem haruldane . Valdav tunne on kärsitus, kanalite vahetamine: «Parem lõpetada, enne kui igavaks läheb!» Tänapäeva kultuur on ka selle järgi organiseeritud, ja niisuguste katkestuste tõttu levib frustratsioon ja depressioon .
Kas anarhia aitaks luua tihedamaid kogukondi?
Anarhiast on saanud nostalgiline mõiste. Anarhistid võivad ka ise sellele liimile minna, rääkides anarhiast melanhoolselt, justkui utoopiast, mis oleks küll tore, aga mida pole võimalik saavutada. See on sama lapsik kui vaadata laeva pudelis ja mõelda, et on ju võimatu, et see seal pudelis on. Arvan, et anarhia on tegelikult inimesele loomuomane kooselamisviis.
Kas võiks uskuda , et anarhia oli esimene kooseluvorm – või on see liiga ilus ettekujutus inimesest?
Ega anarhia ei pidanud ju olema väga ilus. Aga jah, ma eelistan pigem seda müüti, et ennevanasti oli inimene täiuslikum, kunagi oli kuldajastu . Sel juhul oleks lootust, et see millalgi ka tagasi tuleb.
Hobbesilik arusaam inimesest, kes oli seda julmem, mida kaugemale me ajaloos vaatame, on ju üsna lohutu. Darvinistlik püramiid, mille tipus me oleme, lõikab ära intuitiivsed ja kaemuslikud võimalused. Evolutsionism on huvitav elu järjepidevuse rõhutajana, aga kui DNA avastamisega sai tõestatud kogu elava sugulus, kaotas arengumüüt oma võlu ja paatose.
Mulle meeldib üldse näha inimest hulkrakse organismina, kelle sees elab veel palju teisi organisme. Ta on suur elukooslus, umbes nagu järv. Mina-funktsiooni on siin vaja lihtsalt mõtlemisprotsesside liigendajana, suur organism ei tuleks ilma selleta toime.
Luuletused
Ja päikest valgendati
Ja päikest valgendati ja krohviti.
Kuna öö heegeldas oma urus
ning iga suletõmbega lähenes kangem vaikus
Puudelt tilkus tõrva, mesilased
veensid teid, kaaslasi, astuma sest üle…
sest peegeldusse, muresse mattunust.
Kuni saabus hommik oma põhimõtetega.
Veristas teid, anus ja alandas
nii, et õed poleks uskunud.
Jah, nüüd on kevad kõrvale jäänud.
Mõelge talle, kui loete , mis kirjutati
vettinult ning laisalt, raamatu järgi.
Mina saan luuletusest „Ja päikest valgendati” aru nii, et see räägib, kuidas Eesti taasiseseisvus ja paljud olid selle vastu. Esimeses salmis on kõik elu ja ümberringi toimuv rahulik. Kõik toimuv oli nii, nagu pidi olema. Järgnevas salmis on näha, et hakatakse meelitama tõrvaga. See tähendas, et eestlasi taheti Vene võimu alla. Siis juhtus see, mida kardeti. Juhtunu oli nii hirmus , et „õed poleks juhtunud”. Mina saan sellest aru järgmiselt: Juhtusid kriisid Baltikumis, millel olid hirmsad tagajärjed. Lõpuks on nii juhtunud, et Eesti sai iseseisvuse ja tänu sellele on ka kõik mälestusväärselt kirjutatud raamatutes.
–
No tere. Tere ka.
Tahsin teile midagi ütelda,
Tahtsin kunagi ütelda,
Et väidan: sel
Aastal tuleb kevad teisiti.
Tiu-tiu ja tulistatakse .
Aserid ütlesid, et nad lähevad koju
Hea sõnastus.
See luulets on lühike ülevaade sellest, mis toimus 1991 aastal. Siin on kõik öeldud kaudselt, mida öelda saab. Vaikne ajastu sai läbi ja ka see-tõttu algab see luuletus sõnadega „No tere”. Edasine käik liigub selle suunas, et tahetakse edasi öelda, mis nende arvates hakkab toimuma. Ennustati, et varsi tuleb sõda, sest luuletus ütleb, et kevad tuleb teisiti. Aserid ütlesid, et lähevad koju – sellel lausel on sümboolne tähendus, sest mina saan aru, et aserid on välismaalased ning see-pärast nad ütlesid nii. Kui luuletus oli kirjutatud, arvati, et Venr väed lahkuvad riigist. Nii see ka lõpuks juhtus. Hea sõnastus ongi selle kõige lõpetuseks.
Teosed
Luule

• 1986 Mustvalge
  
• 1988 Pihlakate meri
  
• 1993 Luuletused 1987-1991
  
• 1995 Swinburne
  
• 1997 Kaalud
  
• 1999 Jazz
  
• 2001 Kornukoopia
  
• 2004 Meeter ja Demeeter
  
• 2006 Talv
  
• 2009 Neli korda neli
  

Esseed

• 1996 Katkestuse kultuur
  
• 2000 Millimallikas
  
• 2006 Loomise mõnu ja kiri
  

Tõlked

• 1993 Georges Bataille " Madame Edwarda" ja "Silma lugu"
  
• 1995 Jacques Derrida "Positsioonid"
  
• 1995 Paul Valéry "Härra Teste "
  
• 1997 Jean Cocteau " Oopium "
  
• 1998 Gilles Deleuze ja Félix Guattari "Kafka. Väikese kirjanduse poole"
  
• 1999 Pierre Bourdieu " Televisioonist "
  
• 2002 Sujata Bhatt " Rebane ja ingel"
  
• 2003 Slavoj Žižek "Ideoloogia ülev objekt"
  
• 2003 Allen Ginsberg "Ameerika" (koos teiste tõlkijatega)
  
• 2004 "Vembuvana. Jänes. Winnebago triksterilood"
  

Tunnustused

• 1996: Kultuurkapitali esseistikapreemia
  
• 2002: Kultuurkapitali luulepreemia
  
• 2005: Balti assamblee kirjanduspreemia
  
• 2006: Juhan Liivi luuleauhind
  
• 2006: Ivar Ivaski mälestusfondi stipendium
  
• 2007: Kultuurkapitali esseepreemia
  
• 2007: Tallinna Ülikooli kirjandusauhind
  

Fakte ja väiteid

• Hasso Krull esines esimeses kogus pseudonüümi Max Harnoon all.
  
• Krull on kasutanud erinevaid stiile, kuid teda on alati iseloomustanud eksperimenteeriv hoiak.
  
• Krulli eksperimenteerivamaid ja mõjukamaid kogusid on „Luuletused 1987-1991” (1993). Muuhulgas on sellele kogule iseloomilik tsitaatide ja parafraaside küllus.
  

Kokkuvõte
Hasso Krull on hea esseist, luulutaja ja tõlkija. Ta teab paljusid keeli, nagu näiteks prantsuse, saksa, inglise ja hollandi. Hasso on inspireerinud ka palju suurkujusid oma loomingutega. Tal on hästi läinud elus ja ta jätkab oma kirjanikutööd ka tänapäeval. Seda näitab ta 2009 aastal välja ilmunud luulekogu „Neli korda neli”.Hasso Krull oskab hästi ära peita oma luuletuste peamõtted, sest mul oli endal raskusi nendest aru saada. Hasso Krull on mulle palju avardanud Eesti minevikust ja oma ajast tänu oma luulele.
Kasutatud kirjandus:

• http://et.wikipedia.org/wiki/Hasso_Krull
  
• „ Uuem eesti kirjandus” lk 198-199
  
• „Keel ja kirjandus” 1994 lk 119-121
  
• „Eesti kirjanduslugu” lk 634-636
  
• „Eesti kirjanike leksikon ” lk 228-229
  
• „Luuletused 1987-1991”
  
• http://www.postimees.ee/290107/esileht/kultuur/241746.php