Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel (0)

Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
Prantsuse feminismi suund, täpsemalt naiskirjutus ehk écriture féminine, sündis 1970-ndail aastail reaktsioonist S. Freudi ja J. Lacani psühhoanalüütilistele teooriatele. Kui need mehed keskenduvad Oidipuse kompleksile ja seostavad keelesfääri isaga, siis prantsuse naisteoreetikud loovad keelesüsteemile (sümboolsele korrale) vastanduva vastukeele, mis lähtub emale suunatud armastuse kogemusest. Sellega muudavad nad küsitavaks Freudi ja Lacani teoorias esineva fallosekesksuse, nn fallotsentrismi.
Mõnesid feminismi teoreetilisi põhimõtteid kriitiliselt hinnates võib jõuda arusaamisele, et neist lähtudes ei pruugi naised väljapääsuteed leida. Lea Rojola on järgmisi feminismi lähtekohti nimetanud lausa ummikusse viivatena. “Kui tahame ära kaotada erinevuse, ähvardab meid oht jõuda välja sellise võrdõiguslikkuse määratluseni, kus mõõdupuuks on edasi mees ja väärtustatud lähtekohaks meeskirjanike teosed. Kui aga tahame rõhutada erinevust, luues näiteks naiskirjandusest oma erilise valdkonna vältimaks meheliku maailma väärtusi, on oht luua eriline naiste geto, kust naiste hääl ei kostu kaugemale kui enne.” (Rojola, 148)
Prantsuse feministlikud teooriad püüavad väljuda sellest ummikust omal kombel . Nad rõhutavad küll erinevust, kuid samas püüavad muuta erinevuse mõistet ennast.
Feministliku diskursuse järgi varjub ratsionaalse ja autonoomse mina-käsitluse taga tegelikult mehe kui (üld)inimlikkuse esindaja paradigma . Küsimus erinevusest ei taandu bioloogiliseks erinevuseks, vaid samavõrra on oluline, kuidas seda erinevust taasluuakse kultuurilisel tasandil. Nii seostub seksuaalse erinevuse mõiste küsimusega erinevusest keeles, subjektiviteedis ja identiteedis.
Luce Irigaray ja sugudevahelise erinevuse filosoofia
L. Irigaray on belgia päritolu, Prantsusmaal ja Itaalias elanud filosoof , psühhoanalüütik ja keeleteadlane . 1984 avaldas „Sugudevahelise erinevuse eetika “.
Kui feminismi algaegadel soovisid naised, et neid tunnustataks meestega ühesugustena, siis L. I. tahab oma filosoofias just austada naiste ja meeste vahelist erinevust. Ta tahab näidata, et meie mõtlemistraditsioon ei võta arvesse kahte erinevat olemasolu viisi – mehelikku ja naiselikku. I. nimetab seda lääne ajaloole tunnuslikku korda Samasus -ökonoomikaks. Selle kohaselt on mees inimese mõõt ja kõiki teisi, sh naist, väärtustatakse ja hinnatakse vaid suhte kaudu mehega. I. usub, et erinevuste pidamine vastandlikkusteks on moonutanud meie eetika ning et Samasuse-korra tagajärjel on maailmas nüüd valitsevateks teaduslik-tehnilised väärtused.
Väitekirjas „Speekulum. Teine: naine“ (1974) paljastab L. I., et mehed, kes on rääkinud ja kirjutanud just nagu kogu inimkonna nimel, on tegelikult rääkinud vaid meeste nimel. I. astub iroonilisse dialoogi lääne filosoofias kõige tähtsamateks peetud filosoofidega: Platoni, Aristotelese, Plotinose, Kanti ja Hegeli tekstidega ja arutab viiside üle, kuidas need filosoofid kirjeldavad naist – või naiseliku täielikku puudumist nende fil-s. Platoni Igavesed Ideed panevad aluse naiseliku ja emaliku välistamisele fil-st, Aristotelese jaoks on naine ebatäielik (puudega) mees, Plotinosel on Hingest nõrgem mateeria naiseliku ja emaliku võrdkuju… jne.
„Speekulum“ on üks 20. saj feministliku filosoofia klassikalisi teoseid. Pärast selle ilmumist kaotas I. õiguse õpetada Pariisi Ecole Freudienne’is, kuhu ta oli kuulunud kooli asutamisest 1964. a alates. Hoolimata raskustest teadusinstitutsioonidega on L.I. jätkanud oma põhiliinis. Ta usub, et filosoofia ajaloos tooniandvad viisid jätta naiselik mehe kasuks kõrvale on seotud seal avalduvate kalduvustega alahinnata kehalist mõistusliku kasuks. Jaotuses kaheks sugupooleks on naiseliku osaks olnud esindada kõike voolavat, pimedat ja põhjatut, nagu lihalikkust, tundelisust ja passiivsust, kuna aga mehelik on saanud väljendada kõike tõsist, puhast ja põhjapanevat, nagu hingelist, mõistuslikku ja aktiivset.
Samasuse võimu all on naised hakanud end painutama meeste vajadustele ja soovidele vastavaks – näitlema naiselikkuse maskeraadil. Samasus-korras pole olemas naist iseenda jaoks ega naisi üksteise jaoks.
Hilisemas fil-s otsib ta vastust, kuidas naist määratleda nii, et ta ei oleks mehele vastandatud; tahab lahti saada mõtlemisest stiilis „kas A või mitte-A“. Ta pakub pilte naisest ja naiselikust mitmekesisena ja määratlematuna. Teoses „ Sugupool , mida ei ole üks“ (1977) ütleb üks naine teisele: „ Horisont ei lakka kunagi avardumast meile, kes me oleme alati avatud“. Ta otsib mehelikule taandumatuid, naiselikke olemis-, kogemis- ja tegemisviise. Siiski ei paiguta ta naisi teatud olemustesse, vaid rajab teed kõigele sellele, milleks naised võiksid saada – teeb ruumi võib-olla veel mõeldamatutele muutustele.
L.I. usub, et naised ja mehed kasutavad keelt erinevalt. Sugudevahelist erinevust tuleks võimendada ka keeles. Naistel tuleks end väljendada keele abil, mille loomises nad on ise osalenud ja mis vastab reaalsusele, mida nad kogevad. (Nt Kristiina Ehini luule??)
I. räägib naiste kõnest (pr. parler-femme). Ta usub, et naiskõne, nagu ka naiselik nauding , on ülevoolav. Naine kasutab keelt pigem kohtumispaigana, mitte selleks et kopeerida meelelist maailma ja asendada seda mõistetega.
L. I. järgi annab ka naistevahelise armastuse kaitsmine neile tuge nende teel teadvustajateks, tahtjateks ja tegutsejateks – subjektideks. Eriti palju on ta rõhutanud ema ja tütre suhte väärtustamise vajadust. Miks peaksid emade ja tütarde vahelised suhted olema vähem väärtuslikud kui isade ja poegade vahelised suhted? Miks peaksid emaliinid katkema isaliinide kasuks?
Et naised ei oleks olemas üksnes meeste ja laste jaoks, tuleks neil luua oma maailm kõigi mõõdetega – oma keele, seaduste ja jumalatega . Siis nad saaksid olla nii iseenda kui üksteise jaoks ning luua omaenda armastuseetikat.
L. I.-le ei piisa sellest, et naisi on hakatud viimasel ajal lubama meeste rajatud traditsiooni sisse. Selle asemel usub ta, et naised peavad teostama end naistena. Oma filosoofia III perioodil keskendub ta naise ja mehe vahelise suhte eetikale. Lähtuda tuleks sugudevahelisest kohtumisest, mitte rajada ühiskondlikku korda sõjalistele, majanduslikele või materiaalsetele printsiipidele.
L.I. usub, et naise ja mehe suhtesse tuleks omamise , anastamise ja tarbimise asemele tagasi tuua imestus , hämmastus ja hellus . Oma teoses „Ma armastan Sulle“ (1992) küsib ta, kuidas öelda teisiti „Ma armastan Sind“. Kuidas armastada Sulle? Lähenedes teineteisele mitte haardudes, vaid kobades, mitte valitsedes, vaid hellitades, kaitsevad armastajad omavahelist tõmmet ja elujõudu. Nii austavad nad teineteise teisesust.
Hélene Cixous ja écriture feminine
Kõige enam tänu Hélene Cixous’le tõusis écriture feminine - naiselik kirjutamine ehk naiskirjutus 1970ndate prantsuse poliitilises ja kultuurilises mõttevahetuses kesksele kohale. Aastatel 1975-1977 kirjutas Cixous hulga teoreetilisi tekste , milles uuris naise, feminiinsuse ja feminismi suhteid kirjutamisega: La Jeune Née, La Rire de la Méduse, Le Sexe on la tete ?, La Venue a l´ecriture.
Nii Cixou kui ka teiste prantsuse feministide eesmärk oli lõhkuda opositsioonide kaudu loodud sooliste erinevuste stereotüüpe. Nad vaatlesid keelt alana , mis loob neid stereotüüpe, kuid milles peitub ka võimalus vabastada sooline erinevus neist stereotüüpidest. Vabastamine pidi toimuma erilise vastukeele – écriture feminine - abil. (Rojola:150).
Cixous’ esitatud binaarsete opositsioonide ehk dihhotoomilise mõtlemise kriitika on feministlikus uurimuses pikka aega tähtsal kohal olnud. Artiklis “Kus on naine?”, mis ilmus 1975 teoses La Jeune Née, loetleb Cixous mõningaid binaarseid vastandusi:
aktiivsus - passiivsus
päike - kuu
kultuur - loodus
päev - öö
isa - ema
mõistus - tunded
vaimne - tundeline
logos - pathos
Cixous küsib, kas ei ole kõik binaarsed opositsioonid ehk vastandused ühenduses vastanditepaariga mees/naine, kusjuures kahe sugupoole keskne erinevus luuakse omakorda opositsioonist aktiivne/passiivne lähtudes? Järgmised binaarsed vastandused põhinevad Cixous’ järgi opositsioonipaaril mees/naine ning on tihedalt läbi põimunud patriarhaalse väärtussüsteemiga.
Ajalugu - Loodus
Kunst - Loodus
Vaim - Loodus
Tegu - Tunne
Aktiivsus - Passiivsus
Iga paari saab vaadelda hierarhiana, milles esimest, mehelikku poolt nähakse positiivse ja tugevana; teist, naiselikku aga negatiivse ja jõuetuna. Loodusega seostatakse alati naist, meest ei vaadelda loodusena, vaid selle (nagu ka naise) vallutajana, alistajana. Cixous´ arvates on lääne filosoofia ja kirjandus alati kinni olnud lõputus binaarsete opositsioonide sarjas, mis alati on taandatavad fundamentaalsele paarile: meessoost ja naissoost (Cixous 1975 : 115).
Cixous väidab, et tähenduse saamiseks peab üks pool vastanditepaarist hävitama teise. Opositsioonist saab lahinguväli, kus tähistamise ülemvõim luuakse üha uuesti. Võit samastatakse alati aktiivsusega, kaotus passiivsusega. Patriarhaadis on meessugu alati võitja. Cixous ründab naiselikkuse passiivsusega samastamist, kus naisele ei jäeta positiivse ruumi võimalust: “Naine on kas passiivne, või teda ei ole olemas.” (Moi )
Sellega dekonstrueeris Cixous binaarsed vastandused, millel stereotüübid põhinevad. Samas oli see dekonstruktsioon Derrida erinevuse ehk differance’i käsituse tugeva mõju all.
Feministlikus diskursuses on naiskirjutuseks hakatud nimetama tavaliselt sellist
uurimuse ja kirjutuse viisi, kus keskendutakse naise seksuaalsusele ja tema kirjutusviisile ning nende vahelisele analoogiale. Lähtutakse ideest , et naiste ihad , kui need esinevad kirjutistes, võivad luua vastukeele, mille abil kukutatakse olemasolev keel. Need ihad on suurelt osalt teadvustamata – siinkohal selgub prantsuse feminismi psühhoanalüütiline rõhuasetus. Naiskirjutuse manifestiks peetakse Cixous´ esseed La Rire de la Méduse (ingl. The Laugh of Medusa).
Cixous on öelnud, et naiselikku kirjutamist on võimatu defineerida ja võimatuks see jääbki, sest seda ei saa teoretiseerida, lõpetada ega kodeerida - mis ei tähenda, et seda ei ole olemas (Cixous : ). Oma esseedes püüab Cixous naiseliku kirjutamisviisi siduda kehaga, seda "kehalikustada" ja julgustab ka teisi naisi sama tegema. “Meduusa naerus” kutsub ta naisi kirglikult üles enda eeskuju järgima - leidma positiivne naiselik identiteet kirjutamise abil. See tekst on feminiinse kirjutamise manifest rohkem kui ükski teine.
"Ma tahan rääkida naise kirjutamisest, õigemini sellest, missugune see võiks olla. Naine peab kirjutama iseennast , kirjutama naistest ja panema teisi naisi kirjutama, millest neid on eemale kistud sama vägivaldselt nagu oma kehastki - samal põhjusel , sama õigusega, samal saatuslikul eesmärgil. Naine peab asetama ennast teksti nagu ka maailma ja ajalukku - omaenda tegutsemisrütmiga." (Cixous : 78)
Cixous´ järgi tuleb naiskirjutus rajada täiesti teistsugusele tähendussüsteemile kui seda on fallosekeskne sümboolne kord tähendussüsteemina.
"Naiste kujutlus on ammendamatu nagu muusika , maalimine, kirjutamine - nende kujutluste voog on uskumatu. /--- / Naiste kõnes nagu nende kirjutisteski on element, mis kunagi ei lakka värelemast, mis - olles meid kord läbistanud, sügavalt ja märkamatult puudutanud - suudab meid liigutada; too element on laul: esimene heli sellest armastuse häälest, mis elab igas naises . Mispärast selline eesõigus häälele? Sest naine pole kunagi kaugel "emast". /--/ Naises on alati veidi toitvat emapiima. Naine kirjutab valge tindiga." (sama: 82)
Morris väidab, et kui Cixous seob keele häälega, heliga , pole tegemist pelgalt stilistilise taotlusega, vaid sellel on sügavam tähendus. Nii Freud kui Lacan rõhutavad oma seksuaalteooriates nägemisaistingut puudulikkuse fikseerijana. Freud ütleb oma artiklis "Anatoomiliste sooerinevuste psüühilisi vasteid " väikese tüdruku kohta: "--- ta on näinud seda [peenist], tal ei ole seda, ta tahab seda." (Freud: 183) Ühendades keele häälega naaseb Cixous preoidipaalse ema-lapse suhte juurde, aega, kus valitseb rohkem tundeaisting, hääl ja rütm kui nägemisaisting. See on fantastiliselt külluslik aeg, kus ei näi olevat kehade eristumist ega naudingute piiri, jagunemist minaks ja emaks . "Puuduta mind, hellita mind, sina nimetu olend, anna mulle mu enda mina!" (Cixous: 86)
Ecriture feminine on kui alateadvuse "laul", mis avab sissepääsu tõrjutud mällu, äratab mälestuse esimesest aistitavast teadmisest, teadmise kehast erootilise naudingu allikana. See tagab sissepääsu ka keelde rütmina, helikujutisena ja kohalolekuna. See keha materiaalsusse kodeeritud laul peab juhtima feminiinset kirjutust. (Morris:148)
" Feminiinne tekst ei või olla muud kui ümberlükkav. Ta on vulkaaniline ; kirjutatuna lõhub ta vanad võimustruktuurid, maskuliinsed vormid, teist teed ei ole. Naisele ei ole kohta, kui ta pole mees. Kui ta on nais -tema, tähendab see käsku hajutada kõik, lõhkuda institutsioonide raamid, õhkida seadus, murda naerdes tõde." (Cixous : 88)
Toodud katkendites torkab silma ülistav ja enesekindel toon. Autori eesmärk on maalida feminiinsest identiteedist helge ja rõõmus pilt, vaatamata teema tõsidusele anda positiivseid emotsioone. Rõhutades naise kehalisust positiivsena, vastandab ta selle aastasadu käibinud stereotüübile naise kehast kui patu paigast, roojasest, hukutavast jne, mille abil naisi on õpetatud ennast vihkama . (vrd. Shopenhauer: "Naine on see köis, millega patuseid mehi põrgusse veetakse") Cixous räägib enamasti meie-vormis, mis tekitab positiivse kollektiivse tunde. Tema keeles ja süntaksis võib täheldada püüet väljendada kollektiivset feminiinset identiteeti avara, helge ja heana. Cixous mängib häälduse ja tähenduse suhtega ja vihjab hääle kohalolekule. Ta otsib sõnamänge, leiab assotseeruvaid kajasid sõnade vahel ja loob oma termineid. Tema keel on tugevalt metafoorne ja tähendused mitmesed, heterogeensed. Kõik need omadused teevad tema tõlkimise raskeks. Cixous´ kirjutised tunduvad väga subjektiivsed, kuid samas ei leia sealt ühtset "mina", kes toimiks isiku või jutustajana. Pam Morris võtab naiskirjutuse kokku järgmiselt: “Ühe tähenduse või identiteedi eitamine , keele lähendamine aistingute kehalisele materiaalsusele ning tungidel põhineva rütmi süntaksisse püüdmine oleksid Cixous´ järgi osa naiskirjutusest” (Morris: 150).
Cixous väljendust, et naiskirjutus on "vulkaaniline", võib tõlgendada kui patriarhaadi status quo trotsimist, vastuhakku. Esitab ju écriture feminine väljakutse lakaanlaste sümoolse korra võimule. Lacani järgi on keelesüsteem kogu kultuuri koondav süsteem, mis on sünnitanud alistava Isa Seaduse - fallotsentrismi. Ema kaotus ja biseksuaalse kogemuse keelamine pagendavad inimesed sellesse süsteemi. Isaliku autoriteediga samastumine on poistele kompensatsiooniks, tüdrukutel seda võimalust ei ole. Nende subjektipositsioon on Freudi ja Lacani teoorias alati patriaarhaalse süsteemi suhtes marginaalne.
Cixous’ pakutavat naiskirjutust võib võtta ka omalaadse kompensatsioonina naistele. Tema stiili ilmestavad sõnamängud ja metafoorid küsimärgistavad („murravad naerdes“ – C. väljend) igasugused kindla tähenduse ja "samasuse loogika " nõuded (vt Irigaray) ja väidavad selle asemel, et "miski ei ole vaid üks asi". Tema lauseehitus püüab jäljendada tõrjutud ihade tukslemist, rütm ja helipilt väljendavad enam konkreetset aistilist vahenditust kui teise ja erineva ratsionaalset valitsemist. Identiteet vabaneb terviklikust "minast", mille kohale astuvad erinevad mängud "minaga": mina ja sina, mitte mina või sina. Selline heterogeensus pilkab valitsevat keelt, mis hoiab alati kinni oma ühest ja vastuvaidlematust tõest, identiteedi ja teaduse versioonist. Nõnda püüab naiskirjutus nõrgestada taustaks olevat loogikat, kogu seda tõelusekujutist, millel kaasaegne kultuurisüsteem põhineb. Seepärast võrdleb Cixous naisi muttidega, kes kaevavad tunnelit läbi neile määratud pimeduse :
“Elame ajal, mil miljonid mutid närivad läbi igivana kultuuri juuri. Kui üritus õnnestub, hakatakse kõiki lugusid jutustama uutmoodi, tulevikku ei saa ette näha” (Cixous & Clement : 65).
Naiskirjutuse kriitika
Erilist naiste keelt või kirjutusviisi on kritiseeritud kui utoopilist ja antihistoristlikku. Kui sümboolset korda nähakse koondava tähendussüsteemina, mis määratleb täielikult meie maailmavaate (viisi, kuidas näeme tegelikkust ), siis peaks sellele vastanduv "keel" paiknema väljaspool ühiskondlik-kultuurilist süsteemi. Säärane ideoloogiliselt puhas ruum väljaspool Isa Seadust asetseks paraku ka väljaspool ajaloolist tegelikkust. On raske näha, kuidas selline keel võiks olla ühendatud sümboolsega nii, et väljakutse viimasele oleks tõhus. Iseasi , et Lacani enda nägemus sümboolsest korrast üldkehtiva alistava seadusena paigutab vältimatult niisuguse vastandliku keelelise ruumi tolle süsteemi asotsiaalsele "teisele". Ses suhtes võib öelda, et Cixous on langenud Lacani patriarhaalse loogika lõksu -- "hävitades" ennast omaenda lansseeritud binaarse hierarhiseerimisega. Ta vaid tõstab asotsiaalse, tungidel põhineva "teise" keele alistava sotsiaalse seaduse vastu.
Écriture feminine´i on kritiseeritud ka selle eest, et ärgitades naisi pöörduma oma keha ja tungide poole, kirjutama iseendaga nagu Cixous ütleb, kaldub ta biologismi või nn essentsialismi. Kahtlemata kinnitavad kujundid nagu "tagasi ema juurde" ja "valge tindiga kirjutamine" seda väidet. [Ei kinnita tegelikult, need on kaunistavad metafoorid – E.L.] Võib ka väita, et emotsionaalne spontaansus ja süntaksi hülgamine tema kirjutistes möönavad naiselikena niisugusi omadusi nagu tundelisus, irratsionaalsus, süsteemitus - millega mehed on liigagi tihti iseloomustanud naiste identiteeti ja kirjutamist. [Mehed tunnistavad tänapäeval juba ka endi irratsionaalset käitumist. – E.L.]
Cixous on mõlemast ohust teadlik. Üheks põhjuseks, miks ta ütleb, et feminiinset kirjutamist ei saa defineerida, on takistada selle asetamist sümboolse korra binaarseks opositsiooniks. Oma sümboolse korra kriitikas osutab ta, kuidas naise tõlgendamine loodusena vastanditepaaris kultuur/loodus on võimaldanud naise ajaloost välja jätta. Seepärast pole tõenäoline, et ta pooldaks sellist naiskirjutust, mis viiks samale väljatõrjumisele. Üritades otsida uut tähendussüsteemi, saab ta muidugi toetuda vaid vanadele sõnadele, mis kannavad kultuurilise tähenduse traditsioonilist lasti:
"Mehed ja naised on vangistatud aastatuhandete kultuuriliste määratluste võrku, mis on nii mitmekesine , et seda on võimatu analüüsida. Me ei saa rääkida ei naisest ega mehest ilma, et etendaksime osi ideoloogilises teatris, kus representatsioonide, kujutluste, mõtete, müütide ja samastumiste paljunemine jätkuvalt muudab, vormib ja vahetab iga inimese kujutlussüsteemi ja teeb eeskätt kõige defineerimise olematuks ja maksvusetuks." (Cixous : 83)
Toril Moi leiab Cixous´ tekste uurides, et nende antianalüütilisus on ette kavatsetud. Nii nagu Cixous ei usu teooriasse ja analüüsi, laidab ta maha ka analüütilise feministliku diskursuse ega pea ka ennast feministiks. Ta keeldub feministi sildist, kuna feminism on tema meelest kodanlik võrdsuse nõudmine, mille kaudu naised taotlevad võimu kaasaja patriarhaalses süsteemis. Cixous´ meelest tahavad feministid võimu, kohta süsteemis, sotsiaalset aktsepteerimist. Ta ei hülga aga naisliikumist ja toetab poliitilist antipatriarhaalset võitlust. Negatiivne suhtumine sõnasse "feminism" oli ohtlik kogu naisliikumisele. Prantsusmaal marssisid "politique et psychanalyse" rühma liikmed naistepäeval koguni tänaval kandes loosungit "Maha feminism!" Kuigi prantsuse teooriates esineb sisemisi vastuolusid ja ebajärjekindlust, olid need tihedalt seotud naisliikumisega. Patriarhaalse mõtteviisi tugev kritiseerimine aga teeb Helene Cixoust feministi kõige otsesemas tähenduses.
9