Bioloogia taimed (0)

Saaremaa robirohi Aastast 1958 on saaremaa robirohi looduskaitse all ja kuulub II kategooria looduskaitseal uste taimede hulka.Eesti Punases Raamatus on ta kolmandas ehk haruldaste liikide kategoorias. Taime ohustab peamiselt soode ja soostunud niitude kuivendamine. Saaremaa robirohi on ainuke taim, mis kasvab ainult Eestis.Taime leidis 1933. aasta hilissuvel botaanikahuvil ine arst Bernhard Saarsoo.Teine oluline põhjus on keskkonna kvaliteedi langus- keemiline saastamine ja muutunud kliima. Kolmas põhjus on maastike killastumine, see takistab liikide liikumist ühest elupaigast teise. Muud põhjused: jaht , taimede tolmeldajate puudumine, võõrliikide mõju. Eestis võib metsade ja rabade pindala vähenemine kaasa tuua must- toonekure ja kotkaste kui liikide kadumise. Eestis on bioloogiline mitmekesisus rikkalik.Liikide hävimine vähendab ökosüsteemide poolt inimeste heaolule ja keskkonnale kaudselt mõju avaldavaid positiivseid tegureid. Bioloogiline mitmekesisus loodusvarana on taastumatu !Siin kasvab ligikaudu 1450 liiki soontaimi, 550 liiki sammaltaimi ning 2500 liiki vetikaid.Meie 45 227 ruutkilomeetril on säilinud nii loodusmetsi, ulatuslikke soostikke kui ka liigirikkaid poollooduslikke rohumaid, nagu ranna-, luha- ja puisniite. Võrreldes teiste 57. paralleelist põhja poole jäävate aladega on Eesti taimestiku ja loomastiku mitmekesisus üks maailma suuremaid ja siin leidub mitmeid Euroopas haruldaseks jäänud liike.
Looduskaitse eesmärgiks on säilitada looduslikku mitmekesisust ja liigirikkust. Selleks tuleb hoida ja parandada kaitsealuste liikide kasvu- ning paljunemistingimusi. Looduskaitse alla võetakse looduslikud taimeliigid, mis on ohustatud või haruldased ja omavad inimeste jaoks mingit väärtust. Need taimed võivad pakkuda huvi teadlastele või looduskaitsjatele, olla kõigile silmarõõmuks. Kohalike liikide kaitseks on keelatud loodusesse sisse tuua võõrliike. Et säilitada kaitsealuseid taimeliike, on keelatud nende kogumine (ükskõik millisel eesmärgil), vigastamine, nende kasvukoha rikkumine . Iga liigi hävimine mõjutab ju ülejäänud liike ja nende elukeskkondi. Enamik kaitstavatest liikidest on hävimisohus, kuna nende elukeskkond on muutunud või rikutud. Mõned on sellised, kelle levikupiir on Eesti territooriumil. Nemad kasvavad tavaliselt teistsuguse kliimaga aladel ja seetõttu pole siinsed levimis - ning paljunemisvõimalused neile soodsad, nende kasv ja areng on seega häiritud. Paljud taimed on ohustatud seetõttu, et oma ilu või muude omaduste pärast korjatakse neid massiliselt.Eestis tunnistati haruldaste taimeliikide (kokku 11 liiki) kaitse vajalikkust juba 1920. aastal. 15 aastat hiljem kehtestati Eestis esimene looduskaitseseadus , mille alusel võeti kaitse alla 20 haruldast taimeliiki. 1979. aastal ilmus esimene "Eesti NSV punane raamat" 155 taimeliigiga. Vastavalt 2004. a. kehtima hakanud Looduskaitseseadusele kuulub nüüdseks kaitstavate taimede nimekirja 261 liiki. Samas pole võimalik kaitsta ainult haruldasi taimeliike - kaitsma peab ka nende kasvukohti ja sobivaid ökoloogilisi tingimusi.
Kaitsealused liigid jaotatakse kaitsekorra ranguse järgi kolme kategooriasse:
I kategooria (35 taimeliiki).
On keelatud nende liikide isendite ja kasvukohtade kahjustamine . Ilma eriloata on keelatud kaitsealuste liikide uurimine , elutingimuste muutmine, loodusest eemaldamine, paljundamine ja kasvatamine tehistingimustes , pildistamine, filmimine . I kategooria kaitsealuse liigi täpset kasvukohta ei tohi avalikustada, kui objekt võib selle tagajärjel ohtu sattuda.
II kategooria (144 taimeliiki).
Selle kategooria kaitsealuste taimede korjamine , kinkimine-müümine ning nende kasvukohtade hävitamine või kahjustamine on keelatud ulatuses, mis ohustab liigi säilimist antud kohas. Pole lubatud levitada infot nende liikide täpse kasvukoha kohta, sest selle teatavakssaamine võib põhjustada objekti kahjustamist. II kategooria kaitsealuse liigi kasvukoha säilitamiseks võidakse moodustada looduskaitseala .
III kategooria (82 taimeliiki).
On keelatud nende taimede kahjustamine, korjamine ning tehingud nendega. III kategooria kaitsealuse liigi kasvukohas võidakse moodustada looduskaitseala, kui muude kaitseabinõudega pole võimalik tagada vastava liigi säilimist Eestis.
Karukold (III kategooria)
(Lycopodium clavatum)
kuusekold, kuuseraig, metshumur, nõiarohi, reburaigas
Kollad paljunevad ja arenevad väga aeglaselt. Eoste idanemine võib aega võtta kuus-seitse aastat, ja seda juhul, kui need idanemiseks soodsasse kasvukohta satuvad. Kuid eose idanedeski ei ole veel ta taime nime päriselt väärt. Esmalt areneb eosest pisike, paari millimeetri suurune eelleht . See elab maa sees ja on seetõttu täiest värvusetu. Nii imelik kui see ka pole, toitub eelleht seal pimedaski samamoodi kui rohelised taimed. Teda abistavad seeneniidid . Eellehel arenevad isas - ja emassuguorganid . Ühtedes neist valmivad liikuvad seemnerakud , teistes liikumatud munarakud . Kui seemnerakud jõuavad munarakuni ja selle viljastavad, hakkab peagi arenema uus kollataim . Nii pikk ja keeruline ongi uue kolla sünd. Eellehe areng vältab oma kümme-viisteist aastat, nii et uue taime arenemiseks ja kasvamiseks kulub umbes kakskümmend aastat.
Sellise aeglase arengu tõttu on karukold võetud looduskaitse alla. Teda ei tohi metsas üles kiskuda! Karukold on meil küllaltki tavaline taim ja nii võib tekkida küsimus, miks teda kaitstakse. Põhjus kaitsemiseks on igati olemas. Varem kasutati teda massiliselt tubade kaunistamiseks ning pärgade ja vanikute tegemiseks. Selleks sobib ta tõepoolest hästi. Karukolla roomavad tõusvate okstega varred on kuni paari meetri pikkused ja hästi sitked. Neid pole kerge katki teha isegi siis, kui selleks soov on. Karukold tundub võrreldes teiste kollaliikidega ka tunduvalt pehmem, sest tema lehed on pehmemad ja suunatud varre tipu suunas. Hea eristamistunnus teistest koldadest on ka pikk valge karvake iga pisikese peenikese lehe tipus.
Kasu võib karukollast saada ilma teda oluliselt kahjustamata. Selleks imeallikaks on karukolla eosed, mida on juba ammust ajast kasutatud meditsiinis. Pärast kuivatamist saadakse eostest ülipeeneteraline valkjaskollane pulber . See oli vanasti apteekides levinud imikupulbrina, kuid oli hea ka õrnema nahaga täiskasvanutele. Hea on ta seepärast, et ei ärrita ka kõige tundlikumat nahka. See sobib nii hõõrdunud ja haudunud kohtade kui ka haavade ravitsemiseks. Karukolla kuivanud eostel on haruldane võime mitte kokku kleepuda. Nii on neid kasutatud ravimpillide ja tehnikas metallivalamise vormide katmiseks. Kuna eoste vahele jääb palju õhku, siis on need väga kergesti süttivad ja plahvatusohtlikud. Seda omadust kasutati varem teatrites välgu ja muude valgusefektide saavutamiseks. Kuid eoseid kogudes ei tohi unustada, et lahtist tuld ei tohi ruumis olla, sest lendunud eosed on plahvatusohtlikud
Jugapuu (II KATEGOORIA)
(Taxus baccata )
juhapuu, jahupuu, kodarapuu, taksus
Jugapuu on Eesti üks kaunimaid puid. Tihti võib jääda seisma, et imetleda tema tumerohelist läikivat okkakuube. See puu kaunistab tihti iluaedasid ja hauakalmusid. Eesti looduses leidub jugapuud harva ja seepärast on ta võetud looduskaitse alla. Kohad, kus seda hävimisohus liiki veel leida võib, on eelkõige Saaremaal ja Hiiumaal. Ta kasvab peamiselt tihedate kuuse-segametsade varjus.
Haljasaladel võib jugapuud kohata sageli lausa päikese käes: seegi pole talle vastumeelt, kui vaid keskkond elu jooksul väga palju ei muutu. Mis tema levikut aga piirab ja pargipuidki tihti madalamaks võtab, on talvekülm.
Sügiseti kaunistavad jugapuud punased käbid. Botaanikud nimetavad neid marikäbideks. Sellised eredavärvilised kaunid mahlakad käbid kutsuvad end sööma. Kuid nagu looduses sageli, on need kõige ilusamad asjad kõige ohtlikumad . Nii on lugu ka jugapuuga. Kui mõni metsloom sööb jugapuu marju, siis ta enamasti hukkub. Nii on ka inimestega. Inimesel algavad mürgistusnähud oksendamise ja väljakannatamatu kõhuvaluga, järgnevad kõulahtisus, peapööritus ja silmapupillide laienemine. Lõpuks kaotab inimene teadvuse. Mürgistus ilmneb paar tundi peale marikäbide söömist ning ilma vahelesegamiseta saabub surm. Esmaabiks tuleb kannatanule kiiresti anda veega purustatud sütt.
Marikäbid ei ole tegelikult tervenisti mürgised. Punane lihakas kest mürgise seemne ümber on magusa maitsega ja söödav. Kuna aga on alati oht, et suhu satub ka mõni seeme , siis ei tohi jugapuu marikäbisid süüa. Teadma peab veel seda, et ka puu võrsed, okkad ja koor on väga mürgised, puit vähem.
Jugapuu on meie metsade üks väärtuslikumaid puid. Tema puit on pruunikaspunane nagu lõunamaa väärispuudel, läikiv, tihe ja hästi töödeldav ning mädanemisele väga vastupidav. Seetõttu on ta eelkõige puidukunstnike meelismaterjal. Temast on valmistatud rattakodaraid, rehapulki ja vesirataste hambaid. Jugapuud saab väga hästi pügada ja enda tahtmise järgi kohandada , samuti pole ta tundlik linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes. Need omadused teevad temast väga hea pargipuu.
Lõpuks ei saa mainimata jätta veel seda, et jugapuu ei ole mitte ainult Eesti kõige pikema eaga puu, vaid maailma üks vanimaks kasvavaid puid üldse. Jugapuu võib elada kuni 4000 aastaseks. Seejuures võib tema tüve läbimõõt olla üle pooleteise meetri ja kõrguski üle kolmekümne meetri. Huvitav on seegi, et jugapuu on meil ainuke ilma vaiguta okaspuu .
Kollane käoking (I kategooria)
( Aconitum lycoctonum)
Kollane käoking on nii haruldane taim, et tema rahvapäraseid nimesid ei olegi teada. Eestis kasvab ta teadaolevalt vaid ühes kohas - Viljandi lähedal. Küll on aga laialt tuntud tema siniseõieline sugulane sinine käoking, kelle rahvapärased nimed on kingalill , siller jt. Need taimed erinevad teineteisest peamiselt õite värvuse poolest. Nii sobib sinise käokinga kohta räägitu paljuski ka kollase käokinga kohta. Sinist käokinga kasvatatakse meil vahel iluaedades, kuid looduslikult ta meil ei esine.
Kingalill ja siller on käokingale igati sobivad nimetused. Tema õiekate koosneb kolmest värvilisest tupplehest, milledest tipmine on kiivrikujuline. Niisugust õit veidi pöörates näemegi armsat väikest kingakest. Sõna king on ka levinuim käokingade nimedes . Siller sobib aga nimeks seetõttu, et tema paks juurikas on väga sarnane selleri maa-alusele osale. Mõlemad võrdlused on aga toonud ka hulga hukatust!
Sinist käokinga peetakse Euroopa üheks mürgisemaks taimeks. Kollase käokinga kohta ei ole selliseid võrdlusandmeid olemas tema kitsa levila tõttu. Kuid ta sisaldab samu mürke ja mitte väiksemates kogustes , nii et igaüks võib ise arvata, kui ohtlik ta on. Inimesele on surmavaks annuseks 2...4 grammi juuremugulaid või 3... 6 tuhandikgrammi puhast käokinga mürki. Laste puhul on juhtunud õnnetusi sedaviisi: kingakujuline õis meenutab koos kroonlehtedest tekkinud nektarimahutitega vankrikest koos kahe hobusega . Neid mänguks noppides satub taime mahl kätele, imbub läbi naha ja tekitab raske lööbe. Õnnetus võib juhtuda näiteks sügelema hakanud kohta keelega lakkudes: nõgese kõrvetus tundub ju nii vähem valus . Sarnasuse tõttu selleri juurtega on aga söödud nii selle taime lehtede salatit kui ka juuri. Mürgistus ilmneb juba mõne minutiga pärast taime söömist. Arstidel õnnestub inimest käokinga mürgistusest harva päästa. Surma põhjuseks saab südame- või hingamislihaste liikumatuks muutumine.
Arvukalt on käokingaga olnud mürgitamisi. Just kollase käokingaga on germaani rahvad hävitanud hunte. Käokingaga olla endalt elu võtnud ka Aristoteles, kui teda süüdistati Aleksander Suure mürgitamises. Tekkinud olla esimene käoking nii. Mütoloogiline vägilane Herakles laskus surnuteriiki Hadesesse ja tõi maapeale selle valvuri , kolmepealise Kerberose . Seepeale pimestas viimast terav päikesevalgus ja lõuad tema kõigis kolmes peas hakkasid vahutama. Vahust tekkiski esimene taim. Ladinakeeles sai ta nimeks Aconitum, sest see juhtus Akonai linna lähedal.
Kaunis kuldking (II kategooria)
(Cypripedium calceolus)
kukulinnupätad, käoking, käopätt, neitsiking
Kaunis kuldking on ilmselt ainuke meie käpaline, kelle enamik inimesi tunneb eksimatult ära. Võib ka julgelt ütelda, et ta on meie kõige ilusam käpaline. On ju kauni kuldkinga õied kuni kuue sentimeetri suurused ja ainulaadse kujuga. Tema õiel on suur mitme sentimeetri pikkune sidrunkollane kingakujuline huul . Kuid kingal on olemas ka pikad tumedad punakaspruunid “paelad”. Kuldkinga juures torkavad silma veel suured kollakasrohelised lehed, millel on sügavasti sissevajutatud kaarjad rood .
Erinevates murretes on kinga nimeks kas pätt, kott või pastel. Enamik kuldkinga nimesid kajastavadki just õie välimust ning neis sisaldub sõna “king” erinevates varjundites. Nimi “kuldking” pärineb rohkem kirjandusest. Rahva seas on see kaunis taim rohkem tuntud “käokingana”. Seda ehk seepärast, et kuldking kasvab varjukates metsades, kus kukuvad ka käod. Nimi “käoking” on aga juba antud ühele teisele taimele . Nii jäigi meie kõige suurema õiega orhideele nimeks kuldking. Ja ilmselt on kaunis kuldking temasugusele iludusele ka igati vääriline nimi. Ladina keeleski tähendab tema nimi “jumalanna Aphrodite kingakest”.
Sellel “kingal” on aga ka oma tähtis ülesanne. Nimelt osaleb ta tolmeldamisel. Erksavärvilise õie või nõrga lõhna peale lendavad kuldkinga juurde paljud putukad. Nad loodavad leida mesimagusat nektarit. Nii laskuvad nad kaunile “kingakesele” või suurele õietolmuta tolmukale. “Kinga” sisemusest tuleb aga meelitav lõhn. Järsku ongi putukas lupsti “kinga” sisemuses. Kuid oh pettust, kuldkinga õies polegi nektarit! Õie sisemine külg on selle asemel hoopis limaga kaetud. Nii osutub mõnel putukal õiest väljapääsemine hoopis üle jõu käivaks. Nõrgad võivad isegi hukkuda, kuid tugevamad ronivad ülespoole mööda õies olevaid punaste täppide ridasid. Need ei vii aga igatsetud nektari vaid lihtsalt väljapääsu juurde. Väljapääsuava ees on tolmukad , mille vastu puutudes saab putukas õietolmuseks. Enne väljapääsu juurde jõudmist nügib putukas tahes või tahtmata ka õie emakat, kuhu jäävad tolmuterad eelmistest külastatud õitest. Nii saavad kuldkinga õied tolmeldatud. Putukas ei ole aga veel eluga pääsenud. Õiest välja jõudes võib teda oodata näljane krabiämblik.
Kuldking on oma ülesandega hästi hakkama saanud: tema kupardes valmib meeletul hulgal imepisikesi seemneid. Kuid kas te ka teate, kui raske on nende seemnete elu? Et idaneda, peavad need leidma endale seenest abilise. Ja et õitsema hakata, selleks kulub veel vähemalt viisteist aastat. Selline keeruline paljunemine ongi põhjuseks, miks meil iluaedades kuldkinga vähe kasvatatakse ja miks ta ka looduses kõikjal vaid väikeste rühmadena kasvab.
Nagu kõikidel käpalistel, nii on ka kaunil kuldkingal maa sees üks võsu osa – risoom . See on taimele väikeseks abivahendiks. Nimelt uued maapealsed varred võivad kasvada ka risoomi harudest. Kuldkinga risoomi on muide isegi rahvameditsiinis kasutatud, ehkki ta on ka veidi mürgine.
Siiski peab teadma, et kuldking on looduskaitse all, mistõttu ei tohi teda noppida, rääkimata risoomide kogumisest.
Väike vesiroos (III kategooria)
(Nymphaea candida )
jõeain, jõekobraleht, järvekanad, järvekupp, lõmmeleht
Väike vesiroos on meil tavaline kaunis veetaim , sagedasem kui valge vesiroos. Tavaliselt neil kahel liigil vahet ei tehta ja neid mõlemat kutsutakse lihtsalt vesiroosideks. Vesiroosid kasvavad peamiselt seisva veega veekogudes, aga vahel ka aeglase vooluga jõesoppides. Neid iseloomustavad lapikud suured veepinnal ujuvad lehed ja kaunid valged õied.
Väiksel ja valgel vesiroosil pole vahet teha kuigi kerge isegi botaanikutel. Õied ja lehed on väiksel vesiroosil ainult veidi valge vesiroosi omadest väiksemad. Tema vili, kupar, on mõnevõrra lapikum ja kitsama emakasuudmeplaadiga. Õitsemise ajal on neid liike veidi lihtsam määrata. Väikse vesiroosi emakasuue on tumekollakas, valge vesiroosil hele. Heaks tunnuseks on tolmukaniidid. Valge vesiroosi tolmukad on pika peene niidi otsas, nii nagu enamike taimede omad. Kuid väikse vesiroosi tolmukaniidid on huvitavalt paksenenud. Nad on kuni kolm korda tolmukatest jämedamad.
Vesiroos on ujulehtedega taim, selliseid pole Eestis just palju. Kuid ta kinnitub siiski veekogu põhja. Veekogu põhjas on tal mitme sentimeetri jämedune risoom, millest lähtuvad suured juurtekimbud. Selle risoomi tükkidega võib vesiroos ka paljuneda. Samuti saab risoomi tükiga tuua vesiroosi kasvama ilutiiki või -basseini. Selleks tuleb risoomitükk järvepõhjast kätte saada, talle raskus külge siduda ja teise veekogu põhja lasta. Siiski alati selline paljundamine ei õnnestu. Nii võib isegi kümnest risoomist ainult üks taim kasvama hakata. Kuid kui vesiroos on juba uue kasvukoha omaks võtnus, siis püsib ta selles küllaltki kindlalt.
Teadma peab ka seda, et vesiroos on värskelt mürgine taim. Kui lapsed söövad pahaaimamatult kevadel järvekaldale uhutud risoomitükke, siis võivad nad raskemal juhul isegi surra. Väiksed lapsed kipuvad mõnikord neid risoomitükikesi närima seepärast, et need on magusa maitsega. Kuivatatult vesiroosi mürgisus aga kaob ja siis võivad inimesed neid julgelt toiduks tarbida. Mitmel pool maailmas tehaksegi neist jahu leiva valmistamiseks või süüakse neid keedetult ja praetult.
väljasurnud liike nagu näiteks dinosaurused ja ammoniidid ning tänapäevaseid liike nagu näiteks õistaimed ja kalad .Taimestikus valdasid Kriidi keskpaigani palmlehikud, hõlmikpuud, okaspuud ja sõnajalad, ajastu teisel poolel tõrjusid kiiresti arenevad katteseemnetaimed need tagaplaanile.Eestis Kriidi ladestu setteid ei ole.Kriidi ajastu elustik oli huvitav segu tänapäevasest ja arhailisest. Maal muutus taimestik Mesosoikumi tüübist, kus domineerivad paljasseemne taimed, tänapäevasemaks, kus võimutsevad erinevat sorti õistaimed.Merehein (sea grass ): See ei ole tõeline hein, mis arenes Kainosoikumi aegkonnas, vaid on murusarnane taim, mis katab merepõhja, ning tekkis Kriidi ajastul. Praegu elab palju mere elustikust selle sees või pinnal. Oletatavasti oli see nii ka Kriidi ajastul.Õistaimed vallutavad maismaa.
Suurim muutus maismaa ökosüsteemis Kriidi ajastu jooksul oli paljasseemnetaimede kõrvaletõrjumine õistaimede ehk katteseemnetaimede poolt. Vara-Kriidi kõige silmapaistvam muutus oli see, et okaspuud muutusid kõige suuremateks ja palmlehikuliste aeg sai läbi. See muutus oli aga samuti lühiajaline, sest ligikaudu 100 milj. aastat tagasi Kriidi ajastu keskel ilmusid õistaimed, kes ajastu lõpuks ületasid juba okaspuid . Tänapäeval on umbes 200 000 liiki õistaimi ja umbes 550 liiki okaspuid.
Selle sajandi algul loeti paljud Ülem-Kriidi fossiilsetena säilinud lehed ekslikult tänapäevaste liikide hulka. Kuid sarnasus Kriidi ajastu ja tänapäevaste taimede vahel on ainult pinnapealne. Paljud Kriidi ajastu taimedest kuuluvad väljasurnud liikide hulka. Mitmed tänapäevased perekonnad ja sugukonnad ei ulatu geoloogilises ajas nii kaugele kui oletati. 500-st elavast õistaimede sugukonnast ainult 50 arvatakse ulatuvad Kriidi ajastusse. Mitmed sellest ajastust pärit liigid on praegu hästi tuntud, nagu näiteks mägivahtrad, astelpõõsad, palmid, tammed, kreeka pähklid ning sugukonnad, kuhu kuuluvad kased ja lepad. Hilis -Kriidi ajastu metsad sarnanesid arvatavasti tänapäevastega. Seevastu lagedad alad võisid välja näha küllaltki kummalised, kuna puudus täielikult rohi – taimestiku tüüp, mis praegu iseloomustab aasasid, preeriat ja savanne.
Õistaimede evolutsioneerumise varane faas on dokumenteeritud fossiilsete leidude põhjal Marylandis Atlandi ookeani tasandikul. Sealsetes setetes on kajastatud umbes 10 miljonit aastat Kriidi ajastust. Sealt pärit fossiilsete lehtede kui ka õietolmu mitmekesisust saab otseselt jälgida. Varasemad lehed on lihtsamad siledate piirjoontega ja nende rootsud on korrapäratu mustriga. Hilisemad on mitmekesistunud paljude marginaalsete hõlmade ja soontega, mis jälgivad korrapärast geomeetrilist mustrit . Tõenäoliselt andis lehtede selline ehitus suuremat vastupidavust rebenemisele. Vanim õietolm on lihtsa vormiga , millel on ainult üks idanemis vagu . Hilisem õietolm on juba kolme idanemisvaoga, mis tõstab nende viljastumise tõenäosust (joonis 4).
Ülem-Kriidi ajastu fossiilsed õistaimed olid paleoontoloogidele suureks mõistatuseks. Charles Darwini jaoks oli selline liikide paljusus “õudne müsteerium”. Arvati, et õistaimed on evolutsioneerunud pika aja jooksul, kuid Vara-Mesosoikumist ei õnnestunud primitiivseid õistaimi leida. Lehtede ja õietolmu järjestus näitab, et õistaimed evolutsioneerusid peaasjalikult Kriidi ajastul. Kriidi ajastu lõpuks domineerisid katteseemnetaimed paljasseemnetaimede üle. Katteseemnetaimede kiire paljunemise põhjus on küllaldki silmapaistev . Õistaimede edasimineku põhjuseks on ühelt poolt nende seemnete hea varustatus toitainetega. Kaheliviljastamise protsessi käigus esimesel korral valmib munasarjas seeme, mis teisel etapil varustati toitainetega. Kuna paljasseemnetaimedel puudus selline süsteem, siis neil võttis seemnete valmimine kauem aega. Seetõttu enamusel paljasseemnetaimedel on paljunemistsükkel umbes 18 kuud, samal ajal mõnel õistaime liigil toimub see mõne nädalaga. Teiselt poolt on katteseemnetaimede edu mõjutanud nende võime putukaid ligi meelitada. Putukad toituvad taimede poolt toodetud nektarist ja kannavad õietolmu ühelt taimelt teisele, neid sel viisil viljastades. Selline süsteem on tihti spetsialiseerunud teatud liiki putukate ja taimede vahel. Tänu sellele tekib järjest juurde uusi taimesorte, mis erinevad värvilt või suuruselt. Taoline sümbioos on silmnähtavalt kiirendanud erinevate liikide hulka nii õistaimede kui ka putukate seas.
Tänapäeval on sõnajalgtaimede tähtsus suhteliselt väike. Väljasurnud sõnajalgade jäänustest on moodustunud pruun- ja kivisüsi. Mõned liigid on tuntud ravimtaimedena (näiteks maarjasõnajalg ja põldosi).
http://www.annaabi.com/materjal-14401-bioloogilise-mitmekesisuse-v%C3%A4henemine
http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:0O96UKrQ8ecJ:www.bioneer.ee/eluviis/kliima/aid-485/Bioloogiline-mitmekesisus-on-taastumatu-loodusvara+taimede+mitmekesisus+vähenemine&cd=2&hl=r
http://bio.edu.ee/taimed/general/indexlk.html
http://bio.edu.ee/taimed/general/indexlk.html
http://bio.edu.ee/taimed/general/indexlk.html
http://bio.edu.ee/taimed/general/indexlk.html
http://bio.edu.ee/taimed/general/indexlk.html
http://bio.edu.ee/taimed/general/indexlk.html
http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:7PbTu51ql_MJ:www.ut.ee/BGGM/referaat/kriit.html+v%C3%A4ljasurnud+taime&cd=8&hl=ru&ct=clnk&gl=ru&source=www.google.ru
http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:mSut5kCmIRAJ:bio.edu.ee/taimed/general/iseljalg.htm+v%C3%A4ljasurnud+taime&cd=5&hl=ru&ct=clnk&gl=ru&source=www.google.ru