Kaunis kuldking (1)

Tallinna Tehnikaülikool
Kaunis Kuldking
REFERAAT
TALLINN 2008
Kaunis kuldking, ladina keelne nimetus Cypripedium calceolus on Eesti ja Euroopa kõige suuremate õitega orhideeliik ja ühtlasi ka Eesti üks suureõielisemaid taimi üldse. Paljuski oma dekoratiivsuse tõttu on liik hävinud mitmetes maades ja nüüdseks kõikjal kaitse all. Kuldkingast on saanud üks looduskaitse sümboleid paljudes Euroopa maades.
Nimi “kuldking” pärineb rohkem kirjandusest. Rahva seas on see kaunis taim rohkem tuntud “käokingana”. Seda ehk seepärast, et kuldking kasvab varjukates metsades, kus kukuvad ka käod. Nimi “käoking” on aga juba antud ühele teisele taimele . Nii jäigi meie kõige suurema õiega orhideele nimeks kuldking. Ja ilmselt on kaunis kuldking temasugusele iludusele ka igati vääriline nimi. Ladina keeleski tähendab tema nimi “jumalanna Aphrodite kingakest”.
Kuldkinga nimi kajastab selle taime õie välimust, sest ainult lehtede järgi on kuldkinga veidi raskem ära tunda. Need on sarnased maikellukese ehk piibelehe omadega, kuid leherood on tugevamad ning lehed on servast ja roodude kohalt madaltihedalt karvased. Ka vars on lühikarvane.Õied on aga suured( ligi 10 cm),neil on suur läikiv sidrunkollane kingakujuline õõnes huul , mille pikkus ulatub kuni 4cm, siseküljel on punakad täpid ja sooned .
Ülejäänud õiekattelehed on lamedad, neid kutsutakse „kingapaeladeks“ Paelad on lillakaspruunid, mille pikkus on kuni 6cm. Õite alusel on ka kandelehed, mis sarnanevad varrelehtedega. Õisi on varrel üks või kaks, väga harva kolm. Õitsva varre kõrgus jääb reeglina 20 ja 60 cm vahele ja õitsemisikka jõuavad taimed 10-15 aastaga.Õitsemisikka jõudnud, õitseb Kaunis kuldking mitu aastakümneid järjest.Õitsemisperioodiks on mai lõpp kuni juuli algus.Kuna taim on putuktolmleja, on kuldkinga õis kaval lõks putukatele. Nad loodavad leida eredast õiest mesimagusat nektarit. Kuldkinga lõhn meenutab putukatele feromoone, mis meelitab kohale isaseid erakmesilasi.Olles meelitatud õie eredast värvist ja lõhnast lendab ta kinga servale ja kukub sisse. Välja sama teed kaudu enam ei pääse, sest kingakese sisepind on kaetud limaga ja on kaardus. Nii osutub mõnel putukal õiest väljapääsemine hoopis üle jõu käivaks. Nõrgad võivad isegi hukkuda, kuid tugevamad ronivad ülespoole mööda õies olevaid punaste täppide ridasid. Need ei vii aga igatsetud nektarini vaid lihtsalt väljapääsu juurde. Väljapääsuava ees on tolmukad , mille vastu puutudes saab putukas õietolmuseks. Enne väljapääsu juurde jõudmist nügib putukas tahes või tahtmata ka õie emakat, kuhu jäävad tolmuterad eelmistest külastatud õitest. Nii saavad kuldkinga õied tolmeldatud. See on taimele väga vajalik, sest tolmeldatud õie asemele kasvab väikest kurki meenutav vili, mis valminuna lõhkeb. Tuul kannab laiali sadu imekergeid seemneid. Kuldkinga seeme on imetilluke, umbes 1,3 mm pikk ja kuni 0,26 mm lai. Munakujuline embrüo ise on läbimõõduga vaid 0,2 mm ja kaaluga üksnes miljondik grammi. Embrüot ümbritseb kõva, pruun seemnekest. Seal on ava, mille ääriserakud tagavad ava lahtihoidmise ja seega on võimaldatud idanemiseks vajaliku vee sissepääs. Kahjuks aga tolmeldajateks on vaid mõned sobiva suurusega mesilaseliigid ja õitest viljub tavaliselt ainult alla veerandi, sest idanemiseks, on vaja mikroseente osavõttu, seega on seened kuldkingade elus väga tähtsal kohal. Pisike toitekoeta seeme ei suuda idaneda ilma seenesümbiondi kaasabita. Sümbiondiks nimetatkase osalejat vastastikku kasulikus kooseluks . Seen nakatab seemne ja seeme saab seene kaudu vajalikke toitaineid, mis tal omal toitekoe puudumise tõttu vaja on. Seeme paisub ja mõne kuu jooksul omandab ta pisitillukese vurrkanni kuju. Esimese aasta sügisel ilmub jäme juur ja moodustunud risoomi kaks sõmevahet, millest kummalgi on soomusjas leheke. Teisel ja kolmandal aastal arenevad teine ja kolmas juur ning seenehüüfid jäävad nüüd vaid juurtesse. Ja et õitsema hakata, selleks kulub veel vähemalt viisteist aastat. Selline keeruline paljunemine ongi põhjuseks, miks meil iluaedades kuldkinga vähe kasvatatakse ja miks ta ka looduses kõikjal vaid väikeste rühmadena kasvab.
Kui seeme kukub kohta, kus silmale nähtamatut seent parasjagu ei ole, uut taime ei kasva. Ka teised orhideed kasvavad aeglaselt. Seened, milliseid nad kõik vajavad, on vaid harva abivalmilt ootamas. Ka igasugusel mullal ei suuda need hellad taimed kasvada. Õnneks paljuneb see taim ka vegetatiivselt .Nagu kõikidel käpalistel, nii on ka kaunil kuldkingal maa sees üks võsu osa – risoom , mis kasvab pikkamööda, teisest otsast samal ajal kõdunedes. Üks puhmik võib elada vähemalt 30 aastat vanaks. See on taimele väikeseks abivahendiks. Nimelt uued maapealsed varred võivad kasvada ka risoomi harudest. Kuldkinga risoomi on muide isegi rahvameditsiinis kasutatud, ehkki ta on ka veidi mürgine. Ameerikas on kasutatud ravimiks pulbrit või vedelikku, mille põhiliseks koostisosaks ongi risoom. Põhiliselt tarvitatakse seda kui diaforeetikut, närvisüsteemi stimuleerivat ja antispasmaatilist vahendit hüsteeria, meuralgia, tantstõve, hüpohondria ja mõningal määral isegi epilepsia ravil. Ka Eestis on kaunist kuldkinga kasutatud ravimtaimena. Saarlased on taime kasutanud palaviku vastu. Kuldking paljunebki enamjaolt vegetatiivselt, sest eespool nimetatud põhjuste tõttu ei ole seemnete abil paljunemine eriti tõhus. Mullas paiknev horisontaalne risoom, mis harunedes moodustab mõne- kuni mitmekümnevõsulisi puhmikuid. Sellise puhmiku (klooni) vanus võib olla üle saja aasta, ehkki iga maapealne vars püsib elus vaid ühe suve.
Kuldking on Eestis põhiliselt puisniitude ja metsade (loo-, laane - ja salumetsade) asukas, kasvades poolvarjulistes paraja niiskusega paikades, kus põõsad ja suured rohttaimed liialt ei varjuta. Nagu liigne vari, ei sobi talle ka päris lage niit. Traditsiooniline mõõdukas inimmõju, nagu see on omane meie pärandkooslustele — näiteks puisniitudele ja lookadastikele — on kuldkinga kasvuks soodne. Loodussõbralik valikraie ja võsa-puhastus ning mõõdukas karjatamine jätavad talle just parasjagu valgust ning ei piira ta risoomi toiduga varustavaid võsusid igal aastal. Lageraie ja ülekarjatamine aga hävitavad kuldkinga. Samuti on kahjulik kuldkingale hooldus -ja valikraie, kui seda tehakse talvel külmunud maaga. Oksi ei või sellises paigas põletada, sest kui lõkkease satub kuldkinga puhmiku kohale, saab risoom, mis asub maapinna lähedal, suure tõenäosusega hukka. Mõõdukas raie võib muidugi kuldkingale valgustingimuste parandamise tõttu isegi kasulik olla, kuid ka siin esinem probleeme.Nimelt probleemiks on raiejärgne põõsarinde pealetung , mis võib kuldkinga ``lämmatada``. Seepärast tuleks hilissügisel või talvel regulaarselt teha võsalõikust (aprillis võivad juba maapinnani sirutunud pungad viga saada). Põõsaste liitus ei tohiks ületada 0,3. Kui kuldking kasvab puisniidul, on vaja seda suve teasel poolel niita. Tegelikult võib kuldking kehvades tingimustes rida aastaid vastu panna ka ilma õisi näitamata ja hea hoolduse korral taasõilmitseda.
Ehkki kuldkinga leidub hajusalt üle Eesti, on isendirohkemad populatsioonid Lääne-Eestis ja Läänesaartel ning Järva- ja Jõgevamaal, kus üheskoos võib kasvada tuhandeid kuldkingi. Need on selle liigi ühed suurimad populatsioonid kogu levila ulatuses.
Looduskaitse
Kaunis kuldking oli esimene parasvöötme orhidee , mis võeti kaitse alla. Kaunis kuldking kuulub III kategooria kaitsealustesse liikidesse. III kategooriasse kuuluvad üldiselt laia levikuga liigid, mida kaitstakse selleks, et vältida nende hääbumist.“Hävimisohtu sattunud liikide kasvukohti ja elupaiku hoitakse kaitse all. Samal ajal püütakse uurida, kuidas nende liikide paljunemist soodustada.
Peamiselt ohustab seda liiki ennekõike inimene – õite noppimine, taimede väljakaevamine, metsade raiumine , võsastumine ja lageraie tulemusena kuldkinga populatsioon hävib. Ulatuslik raie meie metsades ja puisniitude kinnikasvamine on liigi heaolu Eestis viimastel aastakümnetel oluliselt kahandanud. Õite noppimine nõrgestab taime, kuna koos õitega murtakse ka lehti ning tain ei saa normaalselt toitaineid tagavaraks koguda.
Kui isendil on veel vegetatiivseid võsusid, siis pärast õite ärakorjamist võib taim küll ellu jääda, kuid järgmise aasta võsud on kiduramad. Paljud inimesed tahavad seda kaunitari oma enda aeda kasvama. Nii minnaksegi labidaga metsa ja kaevatakse taimi üles. Kuid enamasti ümberistutus ei õnnestu, taim ei jää aias püsima ja jällegi looduses neid lilli vähem. Taimede väljakaevamine ja noppimine on rangelt keelatud ning on kehtestatud ka trahv selle määruse rikkumise eest. Lisaks seaduslikule kaitsele peetakse oluliseks kaitsemeetmeks ka kontrolli populatsioonide seisukorra üle. Viimastel aastatel suurenenud metssigade arvukus on muutunud ohuks käpalistele, eriti juurmugulatega liikidele, kuid ka kuldkinga risoome tuhnivad sead üles. Metssigade arvukust tuleks senisest veelgi otsustavamalt reguleerida
Kaitsealuse liigi täpset kasvukohta või elupaika käsitleva teabe avalikustamine on keelatud, sest selle tagajärjel võivad need liigid ohtu sattuda. Selleks, et säilitada haruldaste liikide elupaigad looduses, on keelatud sisse tuua võõrliike, mis võiksid kahjustada looduslikku tasakaalu ja välja tõrjuda kohalikud liigid.”
Kasutatud kirjandus
T. Kull. “Kuldking”. Tallinn, “Valgus” 1987.
Eesti Entsüklopeedia EE 5. Tallinn, “Valgus” 1990.
Haide - Ene Rebassoo “Eesti taimeriigis” Kirjastus “Eesti raamat” Tallinn 1974,
Internet
http://bio.edu.ee/
www.wikipedia.org