Kollane käoking (Aconitum lasiostomum) (0)

Kollane käoking
( Aconitum lasiostomum)
Kollane käoking on nii haruldane taim, et tema rahvapäraseid nimesid ei olegi teada. Eestis kasvab ta teadaolevalt vaid ühes kohas Viljandi lähedal. Küll on aga laialt tuntud tema siniseõieline sugulane sinine käoking, kelle rahvapärased nimed on kingalill , siller jt. Need taimed erinevad teineteisest peamiselt õite värvuse poolest. Nii sobib sinise käokinga kohta räägitu paljuski ka kollase käokinga kohta. Sinist käokinga kasvatatakse meil vahel iluaedades, kuid looduslikult ta meil ei esine.
Iseloomustus
Kingalill ja siller on käokingale igati sobivad nimetused. Tema õiekate koosneb kolmest värvilisest tupplehest, milledest tipmine on kiivrikujuline. Niisugust õit veidi pöörates näemegi armsat väikest kingakest. Sõna king on ka levinuim käokingade nimedes. Siller sobib aga nimeks seetõttu, et tema paks juurikas on väga sarnane selleri maa-alusele osale. Mõlemad võrdlused on aga toonud ka hulga hukatust! 1 -1,5m, harva kuni 1,8m kõrgune mitmeaastane rohttaim. Juurmised lehed meenutavad esmapilgul kullerkupu lehti, on pikarootsulised, sõrmjalt 3 - 5 osaks jagunenud ja alumisel pinnal karvased. Varrelehed on väiksemad ja tihti rootsuta. Õied on pikas tihedas kobaras peavarre ja külgharude tippudes, kahvatukollased ja meenutavad veidi liblikõieliste õisi. Ka viljad on kaunataolised, tegelikult on tegemist aga kukkurviljaga. Ühes puhmikus võib olla 1 kuni 6 õisikuvart. Vegetatsiooniperiood kestab mai algusest septembri lõpuni. Õitsemine algab juuni lõpul - juuli algul ning kestab keskmiselt kolm nädalat. Külgharude õisikud arenevad tavaliselt hiljem kui peavarre õisik. Putuktolmleja . Kukkurviljad valmivad augustis. Seemned idanevad kergesti ja noored taimed hakkavad õitsema teisel arenguaastal
Kasutamine
Sinist käokinga peetakse Euroopa üheks mürgisemaks taimeks . Kollase käokinga kohta ei ole selliseid võrdlusandmeid olemas tema kitsa levila tõttu. Kuid ta sisaldab samu mürke ja mitte väiksemates kogustes , nii et igaüks võib ise arvata, kui ohtlik ta on. Inimesele on surmavaks annuseks 2...4 grammi juuremugulaid või 3…6 tuhandikgrammi puhast käokinga mürki. Laste puhul on juhtunud õnnetusi sedaviisi: kingakujuline õis meenutab koos kroonlehtedest tekkinud nektarimahutitega vankrikest koos kahe hobusega . Neid mänguks noppides satub taime mahl kätele, imbub läbi naha ja tekitab raske lööbe. Õnnetus võib juhtuda näiteks sügelema hakanud kohta keelega lakkudes: nõgese kõrvetus tundub ju nii vähem valus . Sarnasuse tõttu selleri juurtega on aga söödud nii selle taime lehtede salatit kui ka juuri. Mürgistus ilmneb juba mõne minutiga pärast taime söömist. Arstidel õnnestub inimest käokinga mürgistusest harva päästa. Surma põhjuseks saab südame- või hingamislihaste liikumatuks muutumine.
Samuti taim sobib dekoratiivsete õite tõttu aedadesse. Kasutatakse ammust ajast laialt meditsiinis. Näiteks närvivalude ja reuma ravimiseks.
Tekkimislugu
Arvukalt on käokingaga olnud mürgitamisi. Just kollase käokingaga on germaani rahvad hävitanud hunte. Käokingaga olla endalt elu võtnud ka Aristoteles, kui teda süüdistati Aleksander Suure mürgitamises. Tekkinud olla esimene käoking nii. Mütoloogiline vägilane Herakles laskus surnuteriiki Hadesesse ja tõi maapeale selle valvuri , kolmepealise Kerberose . Seepeale pimestas viimast terav päikesevalgus ja lõuad tema kõigis kolmes peas hakkasid vahutama. Vahust tekkiski esimene taim. Ladinakeeles sai ta nimeks Aconitum, sest see juhtus Akonai linna lähedal.