Kaitsealused Taimed (0)

Kaspar Mälgand
Viljandi Paalalinna Kool
Kaitsealused Taimed
Referaat
Kaspar Mälgand
7.c
Juhendaja : Katrin Kuldmaa
Viljandi 2015
Sisukord
Kärbesõis 7
Püramiid -koerakäpp 9
Valge tolmpea 10
Kasutatud kirjandus 11
Kollane käoking
Kollane käoking on nii haruldane taim, et tema rahvapäraseid nimesid ei olegi teada. Eestis kasvab ta teadaolevalt vaid ühes kohas - Viljandi lähedal. Küll on aga laialt tuntud tema siniseõieline sugulane sinine käoking, kelle rahvapärased nimed on kingalill , siller jt. Need taimed erinevad teineteisest peamiselt õite värvuse poolest. Nii sobib sinise käokinga kohta räägitu paljuski ka kollase käokinga kohta. Sinist käokinga kasvatatakse meil vahel iluaedades, kuid looduslikult ta meil ei esine.
Kingalill ja siller on käokingale igati sobivad nimetused. Tema õiekate koosneb kolmest värvilisest tupplehest, milledest tipmine on kiivrikujuline. Niisugust õit veidi pöörates näemegi armsat väikest kingakest. Sõna king on ka levinuim käokingade nimedes . Siller sobib aga nimeks seetõttu, et tema paks juurikas on väga sarnane selleri maa-alusele osale. Mõlemad võrdlused on aga toonud ka hulga hukatust!
Sinist käokinga peetakse Euroopa üheks mürgisemaks taimeks. Kollase käokinga kohta ei ole selliseid võrdlusandmeid olemas tema kitsa levila tõttu. Kuid ta sisaldab samu mürke ja mitte väiksemates kogustes , nii et igaüks võib ise arvata, kui ohtlik ta on. Inimesele on surmavaks annuseks 2...4 grammi juuremugulaid või 3... 6 tuhandikgrammi puhast käokinga mürki. Laste puhul on juhtunud õnnetusi sedaviisi: kingakujuline õis meenutab koos kroonlehtedest tekkinud nektarimahutitega vankrikest koos kahe hobusega . Neid mänguks noppides satub taime mahl kätele, imbub läbi naha ja tekitab raske lööbe. Õnnetus võib juhtuda näiteks sügelema hakanud kohta keelega lakkudes: nõgese kõrvetus tundub ju nii vähem valus . Sarnasuse tõttu selleri juurtega on aga söödud nii selle taime lehtede salatit kui ka juuri. Mürgistus ilmneb juba mõne minutiga pärast taime söömist. Arstidel õnnestub inimest käokinga mürgistusest harva päästa. Surma põhjuseks saab südame- või hingamislihaste liikumatuks muutumine.
Arvukalt on käokingaga olnud mürgitamisi. Just kollase käokingaga on germaani rahvad hävitanud hunte. Käokingaga olla endalt elu võtnud ka Aristoteles, kui teda süüdistati Aleksander Suure mürgitamises. Tekkinud olla esimene käoking nii. Mütoloogiline vägilane Herakles laskus surnuteriiki Hadesesse ja tõi maapeale selle valvuri , kolmepealise Kerberose . Seepeale pimestas viimast terav päikesevalgus ja lõuad tema kõigis kolmes peas hakkasid vahutama. Vahust tekkiski esimene taim. Ladinakeeles sai ta nimeks Aconitum, sest see juhtus Akonai linna lähedal.
Lehitu pisikäpp

Lehitu pisikäpp on meie looduslikest orhideedest üks haruldasemaid. Nii on ta võetud kõige rangema kaitse alla. Kohata võib teda eelkõige Ida-Eestis Alutaguse varjukates tihedates ja niisketes kuusikutes, kus kasvab ka haaba ja leppa. Kuid teadaolevates kasvukohtadeski ei leia botaanikud teda igakord üles. Nii võib mõni lehitu pisikäpa kasvukoht teadmatuse tõttu hävida. Lehitu pisikäpp võib ennast aastaid maapeal mitte näidata, siis aga ilmub välja endisest kasvukohast mitu meetrit eemal. Selline salapärasus ja ka sünge märjavõitu kasvukoht teevad pisikäpast müstilise taime. Kõige paremini on see kajastunud tema inglisekeelses nimes “ Ghost orchid”. Tõlkes tähendab see kummitusorhideed.
Miks elab see taim nii omapärast elu? Asi saab alguse sellest, et lehitul pisikäpal pole ei lehti ega klorofülli. Seega erineb ta enamikest maailma taimedest juba rohelise värvi puudumise tõttu. Kuid klorofüllita taim ei saa ka päikesevalguse energiat püüda. Seega ei ole lehitu pisikäpp võimeline suhkruid tootma . Nii sarnaneb ta rohkem liikumatule maa küljes kinni olevale loomale kui taimele .
Seega vajab lehitu pisikäpp elamiseks abilisi. Lahkelt on platsis seened. Ilma seenteta ei idane ka pisikäpa seemned. Tavaliselt ta siiski seemnetega ei paljune, sest pisikäpa seemned jäävad enamasti tolmeldajate vähesuse tõttu valmimata. Seened on aga kokku kasvanud taime maa-aluse varrega, risoomiga . Lehitu pisikäpa risoom on väga huvitava kujuga. See on rohkesti harunev, kuid kõik harud on väga lühikesed . Niisugusena meenutab ta väga koralle . Huvitav on, et juuri lehitul pisikäpal polegi. Taime õitsev vars kasvab ainult risoomi kogunenud varuainete arvel. Nii on risoom peale õitsemist läbi kurnatud ja suur osa sellest sureb . Taime kosumiseks kulub aga sageli aastaid ja seepärast me tavaliselt õitsemisjärgsel aastal lehitut pisikäppa enam ei leia.
Kuid nagu öeldud , paljuneb lehitu pisikäpp seemnetega harva, võib aga peale näilist puhkepausi ilmuda maapinnale hoopis endisest erinevas kohas. Selles on süüdi taime risoomi abimehed. Nimelt kasvavad temast välja mõned võsundid, mis võivad maa sees emataimest küllaltki kaugele roomata. Võsundid ongi lehitu pisikäpa peamisteks paljunemisvahenditeks.
Natuke peab rääkima ka pisikäpa õisikuvartest. Nagu öeldud, pole neis rohelist värvi, need on kahvatukollased. Õied ise on samuti kahvatukollased, kuid samas küllaltki suured. Huvitav on see, kuidas õite huuled ja kannused end otse üles taeva poole hoiavad. Nii paistab pisikäpa õie kannus üles kergitatud kikkhabemena. See omapära kajastub muide selle taime ametlikus ladinakeelses nimes. Õitest rääkides olgu veel öeldud, et neil on huvitav lõhn. Mõned väidavad, et see on meeldiv banaanilõhn, teised jälle, et nii haisevad uued kummijalanõud.

Kärbesõis

Eestis pole ilmselt naljakama õiega lille kui kärbesõis. Kärbesõie õied on just nimelt kärbse välimusega. Taime õiel on punakaspruunid heledama tipuga seljale kokkupandud “tiivad”, samuti tumepruunid “jalad” ja peenikesed “ tundlad ”. Ei puudu isegi suur “pea” koos “ silmadega ”. “Pea” on tegelikult emakas , “silmad” on tolmukad ja ülejäänud “ kehaosad ” on tegelikult õiekattelehed. Milleks küll on taimel selliseid imelikke õisi vaja? Miks peab neil olema putuka välimus? Selle üle on teadlased oma pead murdnud juba ammustest aegadest saadik.
Alles XX sajandi algul tuli üks Prantsusmaa teadlane huvitavale mõttele, mis ka hiljem kinnitust leidis. Ta pakkus nimelt välja, et selline õis võib tekitada mõnedes putukates sugulist erutust ja need nii kohale meelitada. Edasi oleks aga tolmeldamine juba peaaegu kindlustatud. Kui algul tundus selline mõte väga harjumatu, siis ajapikku saadi sellele üha kinnitust juurde. Lõpuks avastati, et kärbesõie õitel on samasugune lõhn, mis mõnede putukate suguküpsetel emasloomadel. Sellega oli oletus peaaegu tõestatud. Tuli veel vaid saada kinnitust elult eneselt. Mis siis ikka, asutigi taimi uurima . Tuli välja, et kärbesõie külalisteks on liivakäikusid kaevavad kaevurherilased. Nad lendavad lõhna peale kohale ja asuvad midagi märkamata tegema paaritumisliigutusi. Niivõrd sarnane tundub kärbesõie õis kõrrel istuva emasloomaga! Enne kui isasputukas mõistab, et teda on petetud, on ta juba uue õietolmuga koos ja teistelt õitelt kaasa toodud õietolmu poetanud emakale ehk “putuka pähe”. On välja selgitatud , et kärbesõis eritab meelitavaid aineid rohkem kui putuka emasloomad ise. Edukat tolmlemist kinnitab kärbesõie hea viljumine . Tal valmib igal aastal tohutult palju imepisikesi seemneid.
Kui hõre omapärane õisik välja arvata, siis on kärbesõis küllaltki sarnane meie teiste käpalistega. Mullas on tal väike juuremugul, mis on maiuspalaks metssigadele. Nii võime mõnikord kohata pilti, kus kärbesõied on kümnete kaupa üles tuhnitud ja mugulad ära söödud. Teiseks selle looduskaitsealuse taime vaenlaseks on sageli inimene, kes taime varsi pahaaimamatult nopib.
Kärbesõit ei leia aga mitte kõikjalt Eestist. Kuna ta on lubjalembene liik, siis tasub teda otsida lubjarikastelt kohtadelt, näiteks loopealsetelt ja niitudelt. Nii kasvabki ta peamiselt Loode-Eestis ja läänesaartel. Paljudes Eesti piirkondades puudub kärbesõis täiesti.

Püramiid-koerakäpp

Püramiid-koerakäpp on meil nii haruldane käpaline, et tema rahvapäraseid nimesid ei ole teada. Teiseks on ta enne õitsemist äravahetamiseni sarnane käoraamatutega. Püramiid-koerakäppa leidub suhteliselt kitsal alal Saaremaa lääneosas ja Abruka saarel. Eesti mandriosas on teda avastatud Loode-Eestis Noarootsis. Eesti on üldse püramiid- koerakäpa üks põhja- ja kirdepoolsemaid kasvukohti. Teda ei kasva näiteks kuskil Skandinaavia mandriosas. Kuid samuti ei ole teda leitud ka Lätist ega Leedust . Seega peame selle harulduse leiukohti hoolikalt kaitsma.
Kus ta siis kasvab? Püramiid-koerakäpp on eelkõige lubjalembene liik. Teised nõuded kasvukohale ei ole nii tähtsad, piisav soojusehulk ja päikesevalgus muidugi ka. Nii leiame koerakäppa lubjarikastelt niitudel ja hõredatest metsadest. Oma ilusate erksate õisikute tõttu paistab ta aga teiste taimede hulgast hästi silma.
Nagu öeldud, on mitteõitsev koerakäpp väga sarnane käoraamatule. Tal on pikk peenike vars, millel on pikad kitsad teravatipulised lehed. Varre alusel aga on mõned pruunikad labata lehetuped . Varre ülemises osas on vart väikese tupena ümbritsevad lehed.
Õitsemise ajal torkavad kõik käpalised palju rohkem silma ja nii ongi tähtsam just siis neid eristada. Õitseval käoraamatul ja koerakäpal polegi kuigi raske vahet teha. Kui käoraamatu õisik on pikk, rullitaoline, siis koerakäpa oma lühike, koonusetaoline. Tema kohta öeldakse ka “püramiidikujuline”, kuid püramiid on ju kandiline , tema aga ikkagi ümar. Püramiid-koerakäpa õisik oleks nagu lühikeseks kokku surutud, nii paistab ta ka mõnevõrra tihedam kui käoraamatu õisik. Koerakäpa õites on nektar , mis on mõeldud teda tolmeldavatele liblikatele.

Valge tolmpea

Valge tolmpea on meie käpalistest üks suuremate õitega – need võivad olla kuni kahe sentimeetri pikkused. Õied muudab eriliseks lumivalge värvus: on ju enamik meie kodumaiseid orhideesid ikkagi punakad, roosakad või lillakad. Kaunite õite valgel taustal torkab aga eriti hästi silma tolmpea õite huule kollane värvus. See meelitab ligi tolmeldajaid putukaid. Ka tolmpea õie kuju on veidi erinev enamikest meie käpalistest. Need on kellukataolised.
Juba kaugelt torkab silma tolmpea õisiku õrnus. Tema tavaliselt kuni paarikümneõieline õisik on üpris hõre. Seevastu valge tolmpea lehtede kohta ei saa küll õrn öelda. Neid võik iseloomustada pigem kui mõõkjaid. Selle taime soomekeelses nimes muide just see tunnus välja toodud ongi. Valge tolmpea lehed on pikad ja tugevad, vihmaveerennitaoliselt nõgusad. Neil on ka tugev terav tipp. Eriti iseloomulik on sellele lillele aga lehtede kinnitumine kahe reana teine teiselpool vart.
Valge tolmpea õisi tolmeldavad mitmesugused niidul lendavad putukad. Viimaseid kostitatakse ka magusa nektariga. Kuid tolmpea puhul on märgatud ka sellist huvitavat asja, et vahel võivad idaneda isegi viljastumata seemned. Seega polegi väga hull lugu, kui putukad õietolmu iga õie emakasuudmele kanda ei jõua. Samas on tolmpeal seemnelise paljunemise kõrval veel varuväljapääs olemas. Ta võib paljuneda ka vegetatiivselt.
Vegetatiivse paljunemise jaoks on valgel tolmpeal mulla sees lühike, rõhtsalt asetunud risoom. Risoomil võib olla harusid ja veel rohkem nööritaolisi pruunikaid juuri. Juurtel on mükoriisa, mis aitab taimel mullast vett ja toitaineid kätte saada. Risoomiharudel aga tekivad väikesed pungakesed, milledest võivadki uued taimed areneda. Nii näeme mõnikord looduses mitut valget tolmpead kõrvuti. Kui mitu vart aga üksteisel väga lähedal on, siis võib tegu olla ka ühe taime mitme varrega.
Valge tolmpea leidmine on siiski väga harv juhus. See on mõeldav vaid meie läänesaartel ja Virtsu ümbruse rannikul. Mingil juhul ei tohi aga kasvavat orhideed kuidagi kahjustada.

Kasutatud kirjandus

http://bio.edu.ee/taimed/general/lkois.htm#Sonajalgtaimed
11