Arvutivõrkude Referaat (0)

Referaat
Koostanud: Raido Kurvits
Põhimõisted
Telekommunikatsioon - Telekommunikatsioon tähendab sidepidamist pikemate vahemaade taha, kui seda otsene kõrvakuulmine või silmanägemine võimaldab. Meile kõigile on tuttavad traditsioonilised traat -telefoniside ja traadita raadio- ning televisioonisaadete edastus . Tänaseks on neile lisandunud side nähtava või nähtamatu (infrapunase) valgusega optiliste sideliinide kaudu.
Kodeerimine - Kodeerimine on informatsiooni esitusvormi muutmine kindla reeglistiku alusel. Numbritest koostatud koode nimetatakse arvkoodideks ehk digitaalkoodideks.
Moduleerimine – Moduleerimine on protsess, millega saatjas genereeritud kõrgsageduslikku võimsust muudetakse ülekantava signaali rütmis. Moduleerimise vaheaegadel saatjast väljakiirguv konstantse väärtusega võimsus on kandevlaine ehk kandevsagedus, mida on vaja vaid selleks, et temas moduleerimisprotsessi kestel tekitatud muutused üle kanda vastuvõtjani, kus neist muutustest taastatakse kasutatud signaalide algkuju.
Kanalikommutatsioon - Sidetehnoloogia, kus kasutatakse otspunktide vahel ühenduse ajaks füüsilise eritrakti loomist. Kanalikommutatsiooni kasutatakse näit. tavalise traattelefoniside juures. Kui te helistate mingile numbrile, siis telefonifirma moodustab kogu kõne ajaks püsiva füüsilise ühenduse ja seda ühendust ei saa samal ajal keegi teine kasutada. Kanalikommutatsiooni vastandiks on pakettkommutatsioon näiteks X.25 võrgus, mis pakub mitte füüsilist, vaid virtuaalset kanalikommutatsiooni.
Pakettkommutatsioon - Pakettkommutatsiooniga andmeedastusprotokollide puhul jaotatakse sõnumid pakettideks, iga pakett edastatakse eraldi ja eri paketid võivad minna sihtpunktini erinevaid teid mööda. Kui kõik sõnumit moodustavad paketid on pärale jõudnud, koostatakse neist uuesti esialgne sõnum.
Enamik kaasaegseid laivõrguprotokolle, k.a. TCP/IP, X25 ja Frame Relay, kasutab seda tehnikat . Tavalises telefonisides kasutatakse teist meetodit, nn. kanalikommutatsiooni, mille puhul iga sõnumi (kõne) edastamiseks tekitatakse üks kindel sidekanal ja seda kasutatakse kogu sõnumi edastamise kestel. Kanalikommutatsioon sobib andmeedastuseks siis, kui andmeid on vaja edastada kiiresti ja reaalajas , näiteks heli või pildi otseülekande puhul. Pakettkommutatsioon on efektiivsem näiteks e-posti ja veebilehtede edastamiseks, kus pole vaja nii suurt kiirust. On olemas ka uuem ATM meetod, mis püüab ühendada mõlema meetodi eeliseid.
Jadaedastus – Jadaedastuses antakse bitte edasi järjestikuse pideva voona üks bitt korraga, kasutades ühtainsat ühendusliini. See sarnaneb autoliiklusega üle silla, millel on olemas ainult üks sõidurada. Nii toimub näiteks andmeedastus tavaliste telefoniliinide kaudu. Jadaliidese füüsilist teostust arvutis nimetatakse järjestikpordiks. Saatja peab vastuvõtjale teatama sõnumi alguse sõnumi lõppu ja iga biti keskkoha. Jadaedastuse korral tuleb saatjale teatada sõnumi algus bittide asukoht ning seetõttu eristatakse asünkroonset ja sünkroonset andmeedastust.
Rööpedastus – Rööpedastuses kõik andmerühma bitid ( 1 -8 bitti) kantakse üle korraga, iga bitt mööda eraldi juhet . Rööpedastus sarnaneb sama kiiruse juures toimuva autoliiklusega mitmerajalisel maanteel. Rööpliidese füüsilist teostust arvutis nimetatakse rööppordiks.
FÜÜSILISED KANDJAD
RS-232
EIA poolt heakskiidetud järjestikliidese standard. Tegelikult avaldas EIA 1987.a. selle standardi uue versiooni EIA-232-D ning 1992. a. koos TIA’ga (Telecommunications Industry Association ) järgmise versiooni EIA/TIA-232-E, kuid paljud inimesed kasutavad tänaseni vana nimetust RS-232C või lihtsalt RS-232. Peaaegu kõik modemid on selle standardiga ühilduvad ning personaalarvutitel on enamasti EIA-232 (RS-232) port modemi, kuvari, hiire ja/või järjestikprinterikülgeühendamiseks. EIA-232 standard toetab kaht tüüpi pistikuid – 25 jalaga (DB-25) ja 9 jalaga (DB-9). Kuna personaalarvutite puhul pole tegelikult vaja rohkem kui 9 jalaga pistikut, siis töötavad mõlemat tüüpi pistikud võrdselt hästi. Viimasel ajal on EIA defineerinud ka EIA-232 järeltulijad – RS-422 ja RS-423, mis on tahapoole ühilduvad RS-232-ga, nii et RS-232 seadmeid saab ühendada näiteks RS-422 pordiga .
100BASE-T
Etherneti variant maksimaalse andmeedastuskiirusega kuni 10 Mbit/s. Kasutab arvutite võrkuühendamiseks varjestamata keerdpaarkaablit
10BaseT on defineeritud standardiga IEEE 802.3
100BASE-TX
100BASE-TX on kõige levinum kiire Etherneti vorm, mis kasutab kahte juhtmete paari 5. kategooria või parema kaabli (tavalises 5. kategooria kaablis on 4 juhtme paari ning selle tõttu toetab kahte 100BASE-TX ühendust). Nagu 10BASE-T kaablis, on õiged paarid oranžid ja rohelised paarid (tavaliselt teine ja kolmas paar) TIA/EIA-568-B standardis (Telekommunikatsiooni Tööstuse Ühingu standard) T568A või T568B. Need paarid kasutavad kontakte 1, 2, 3 ja 6.
1000BASE-T
IEEE 802.3ab (1000Base-T) (1999) kirjeldab, kuidas gigabitt- Ethernet töötab üle 5. kategooria vaskkaabli, mis võimaldab GigE seadmeid hõlpsasti installeerida 100BaseT võrkudes ilma kaableid välja vahetamata.
1000BASE-TX
Standardiga TIA/EIA-854 defineeritud 1000BASE-TX kujutab endast 1000BASE-T versiooni, mis pidi tulema odavam, sest kasutatakse ainult kaht juhtmepaari ning vajalik elektroonika on lihtsam ja odavam. Teisalt aga nõuab kahepaariline süsteem kallima, 6. kategaooria kaabli kasutamist, nii et tegelikku kokkuhoidu ei tule. Kuna elektroonika muutub järjest odavamaks, siis ei jõudnudki 1000BASE-TX tegelikku kasutusse. Eksitav on see, et paljusid 1000BASE-T tooteid reklaamitakse 1000BASE-TX toodetena.
Valguskaabel
Valguskaabel on kiudoptiline kaabel, mille sooneks on valgust juhtivad klaas- või plastikkiud. Kiudoptilise kaabli infoedastusmaht on ligikaudu tuhat korda suurem kui keskmisel koaksialkaablil ja miljon korda suurem kui kahejuhtmelisel telefonikaablil. Kaabli kiu võib teha juuspeene ning kaabel tervikuna võib sisaldada kümneid või isegi sadu kiude.
Valguskaablite kasutamine ja hooldamine on vaskkaablitest oluliselt kallim. Valguskaabel koosneb tuhandest klaas- või plastikkiust, milles levivad informatsiooniga moduleeritud valguslained. Valguskaabli eelised võrreldes vaskkaabliga:

• suurem ribalaius;
  
• suurem häirekindlus;
  
• väiksem kaal ja diameeter ;
  
• sobivad hästi info edastamiseks digitaalsel kujul.
  

Seitsmekihiline avatud süsteemi mudel OSI-7
Kiht
Nimetus
Otstarve
7
Rakenduskiht
( application layer )
Madalamate kihtide ohjamise ja rakendusprogrammide võrgutöö kasutajaliides
6
Esituskiht,
(presentation layer)
Koodide muundamine , andmevorming, andmeesitus, andmetihendus
5
Seansikiht
(session layer)
Sünkroniseerimine ja andmeside juhtimine
4
Transpordikiht
(transport layer)
Andmevoo juhtimine: teatekomponentide tuvastamine , järjestuse jaühenduse juhtimine, segmenteerimine
3
Võrguohjekiht
( network layer)
Side teiste võrkudega: adresseerimine/võrguühendused, teatepakettide (kaadrite) jaotamine
2
Kanalikiht
(data link layer)
Andmevahetuse korraldamine seadme ja võrgu vahel biti ja baidi tasandil
1
Füüsikaline kiht
( physical layer)
Riistvara komponendid, mida andmevahetuse ajal läbivad arvsignaalid ehk bitivoog
Ethernet
Kohtvõrgu standard IEEE 802.3, mida esmakordselt kirjeldati 1976. a. ja mis on praeguseks saanud üldkehtivaks. Andmed jaotatakse pakettideks, mille ülekanne toimubCSMA/CD algoritmi kasutades ilma pakettide omavaheliste põrgeteta. Igal ajamomendil iga sõlm kas saadab andmeid või võtab neid vastu. Etherneti ribalaius on ligikaudu 10 Mbit/s, kuid andmeedastus kõvaketas – Ethernet – kõvaketas toimub TCP/IP protokollistikku kasutades kiirusega 30 kbit/s. Ethernetivõrgu kaablite tähistus on "XBaseY", näit. 10Base5tähendab, et andmekiirus on 10 Mbit/s ja 5 on kaablivõrgu kategooria (5 – tavaline koaksiaalkaabel , 2 - peen koaksiaalkaabel, T - keerdpaarjuhe)
Kuigi nimetus Ethernet viitab "eetrile" ehk raadioühendusele, on kõik Ethernet-võrgud tegelikult juhtmetega võrgud. Nimetus on ajalooline, sest Etherneti standardite aluseks võeti Robert Metcalfe’i poolt 1973.a. leiutatud ja Ethernetiks nimetatud võrgutehnoloogia, mis oligi projekteeritud traadita ühendusi silmas pidades.
ATM
Asünkroonülekanne.Võrgutehnoloogia, kus andmeid edastatakse väikeste, fikseeritud suurusega (53 baiti) rakkudena (pakettidena). See võimaldab ühes ja samas võrgus edastada nivideo-, audio - kui arvutiandmeid, ilma et ükski neist liini umbes ajaks. Andmeedastuskiirus ATM võrgus on 25 Mbit/s kuni 10 Gbit/s (OC-192c/STM-64), samas kui tavalises Ethernet’i kohtvõrgus on see maksimaalselt 100 Mbit/s.
Erinevalt TCP/IP võrgust, kus ühele sõnumile kuuluvad paketid võivad lähtepunktist sihtpunkti liikuda erinevaid teid mööda, luuakse ATM võrgu puhul iga sõnumi tarvis kahe võrgupunkti vahele fikseeritud kanal , mistõttu ATM võrgu kasutamist on lihtsam tasustada.
ATM-teenust on nelja liiki:

• CBR ( Constant Bit Rate ) - konstantse bitikiirusega, sarnane rendiliinile
  
• VBR (Variable Bit Rate) - muutuva bitikiirusega, sobib heli ja video puhul
  
• UBR (Unspecified Bit Rate) - suvalise bitikiirusega, sobib e-posti ja veebilehtede edastamiseks
  
• ABR ( Available Bit Rate) - garanteerib minimaalse bitikiiruse, kuid lubab aeg-ajalt ka suuremaid kiirusi, kui võrk on vaba
  

PPP
Kakspunktprotokoll, punkt-punkt protokoll . PPP kasutamine on populaarseim meetod IP andmepakettide edastamiseks üle kasutaja ja ISP vahelise kakspunktkanali . Näitekssissehelistamisliini või püsiühenduse kaudu saate PPP abil ühenduse oma ISP’ga ja võite kasutada TCP/IP protokolle
Kakspunktprotokolli töötas 1994.a. Välja IETF js see asendas varasema SLIP -protokolli. PPP kasutab kasutaja arvuti ja ISP vahelise sideseansi alustamiseks omaenda lingijuhtimisprotokolli (LCP - Link Control Protocol ). PPP toetab mitmesuguseid autentimisprotokolle (näit. PAP, CHAP jt), samuti andmetihendust ja krüpteerimist.
PPP on kasutatav igasuguse täisdupleksühenduse juures (POTS, ISDN , T1, E1 jne). Sissehelistamisühenduse puhul võib PPP ühenduse halva kvaliteedi korral selle katkestada ja uuesti helistada. Multilink PPP (lühendatult MLPPP, MPPP või MP) kasutamine võimaldab andmekiiruse suurendamiseks sillata (kokku ühendada) kaks modemit ja telefoniliini. ÜleISDN-ühenduse võib PPP kasutada üht 64 kbit/s B-kanalit ning MLPPP võimaldab B- kanaleid sillata.
PPP kapseldab IP-paketid spetsiaalsetesse võrgujuhtimisprotokolli (NCP - Network Control Protocol) kaadritesse, mis baseeruvad HDLC/SDLC kadreerimismeetodil. PPP toetab ka teisi kõrgprotokolle nagu näit. IPX ja AppleTalk. Näiteks IPCP (IP over PPP) kapseldab TCP/IP pakette Interneti jaoks ning IPXCP (IPX over PPP) kapseldab IPX-pakette NetWare võrkudejaoks. PPP toetab ka muid kaadritüüpe, näit. ATM ja Ethernet DSL’i jaoks ja kaablimodemiskeeme (vt. PPPoA ja PPPoE).
PPP tagab kakspunktahela, mis on võimeline multipleksima erinevaid protokolle üle ühe ja sama ahela. PPP’d võib kasutada ka võrguadapteri draiveri asemel, mis võimaldab eemalasuvatel kasutajatel võrku sisse logida nii, nagu asuks nad võrgus sees.
ISDN
Integreeritud teenustega digitaalvõrk. Rahvusvaheline sidestandard kõne, pildi ja andmete edastamiseks mööda digitaaltelefoni või tavalise analoogtelefoni liine.
ISDN muudab olemasoleva juhtmepaari kaheks kanaliks ja neli juhtmepaari 23 kanaliks, mida mööda saab edastada kõnet, andmeid ja videot. Erinevalt analoogmodemist, mis muundab arvutist tuleva digitaalsignaali audiosageduslikuks analoogsignaaliks, tegeleb ISDN ainult digitaalsignaalidega. Üle ISDN-liinide saab kasutada analoogtelefone ja faksiaparaate, kuid ISDN modem muundab nende signaalid digitaalseks.
ISDN kasutab kõne ja andmete edastamiseks kanalikommutatsiooniga kanaleid andmekiirusega 64 kbit/s ning neid kanaleid nimetatakse B-kanaliteks (bearer channel e. kandekanal). Juhtsignaalide jaoks kasutab ISDN eraldi D-kanalit (delta channel). D-kanali signaliseerib telefonivõrgu kõnekommutaatorile kõne alustamisest, paneb kõnesid ootele ja aktiveerib selliseid funktsioone nagu konverentskõned ja kõnede üleandmine ning võtab vastu informatsiooni sissetulevate kõnede kohta (näit. numbrinäidu infot). Kuna D-kanal on ühendatud otse telefonisüsteemi SS7 signalisatsioonivõrku, toimub numbri valimine palju kiiremini kui tavalise telefoni puhul.
Versioon B-ISDN kasutab andmeedastuseks lairiba -edastust ja toetab andmekiirust 1,5 Mbit/s. See eeldab aga valguskaabli kasutamist.
Arvuti ühendamiseks ISDN-võrguga kasutatakse võrguterminaatorit ja ISDN terminaladapterit. Võrguterminaator ühendatakse telefonifirmast tuleva kahesoonelise liiniga RJ-11 konnektoriabil ning sellel on neljasooneline väljund terminaladapteri jaoks. USA-s on võrguterminaator harilikult ehitatud terminaladapteri sisse, kuid Euroopas ja Jaapanis on need kaks eraldi seadet.
Terminaldapterit nimetatakse sageli ISDN-modemiks, sest see võib toetada ka analoogtelefoni või faksiaparaati, kuid tehniliselt võttes terminaladapter ei ole modem. Nimelt ei toimu siin analoogsignaalide muundamist digitaalseks ja vastupidi, vaid tegeletakse ainult täisdigitaalühendusega. Väline terminaladapter ühendatakse arvuti jadapordiga ning sisemine terminaladapter torgatakse laienduspilusse. Mõned terminaladapterid ühendatakse suurema andmekiiruse saavutamiseks ka paralleelpordiga. Terminaladapter võib sisaldada ka analoogmodemit ning siis toimub automaatne ümberlülitamine analoog - ja digitaalsüsteemi vahel sõltuvalt sissetuleva kõne liigist.
Internetiühenduse puhul on võimalik suurema kiiruse saavutamiseks kanaleid kokku ühendada, kuid siis peab ISP võimaldama Multilink PPP protokolli kasutamist.
ADSL
asümmeetriline digitaalne abonendiliin, ADSL-ühendus Tehnoloogia andmeedastuseks üle tavaliste telefoniliinide, üks DSL’i liike. Sõna "asümmmeetriline" e. ebasümmeetriline viitab sellele, et ADSL’i andmekiirused allavoolu ja ülesvoolu on erinevad: vastavalt 1,5 kuni 9 Mbit/s ja 16 kuni 640 kbit/s. ADSL’i kasutamiseks on vaja spetsiaalset ADSL-modemit.
ADSL2
Asümmeetrilise digitaalse abonendiliini ehk lühemalt ADSL-ühenduse teise põlvkonna standard, mis pakub nii suuremat andmekiirust kui ka võimalust pakkuda andmesidet pikemate vahemaade taha. Võrreldes tavalise ADSL-ühendusega on lisandunud tugi uutele rakendustele ja teenustele. ADSL2 on projekteeritud nõnda, et see töötab olemasolevate ADSL-seadmetega.
Andmekiiruse tõstmine on vajalik ennekõike selleks, et pakkuda HDTV teenust üle tavaliste telefoniliinide, aga seda vajavad ka asutused ja ettevõtted, kes regulaarselt laadivad alla suurifaile, samuti Internetis videomängude mängijad. Tavaline Internetis surfaja erilist vahet ei märka.
ADSL2+
Asümmeetrilise digitaalse abonendiliini ehk ADSL-ühenduse uuem standard maksimaalse allalaadimiskiirusega kuni 25 Mbit/s, mis on kaks korda suurem kui ADSL2 puhul. See on saavutatud kasutatava sagedusriba laiendamisega 1,1 MHz pealt 2,2 MHz peale. Maksimaalne üleslaadimiskiirus on nii ADSL, ADSL2 kui ADSL2+ puhul 1 Mbit/s. Kõnealuste kiiruste puhul on tegemist teoreetiliste maksimumkiirustega.
VDSL
Väga kiire digitaalne abonentliin, väga kiire DSL. Digitaalse abonentliini asümmeetriline variant, mille andmeedastuskiirus allalaadimisel on 51,84 Mbit/s ja üleslaadimisel 2,3 Mbit/s.
PLC
Programmeeritava loogikaga kontroller, programmeeritav kontroller. Juhtseade, mis kasutab programmeeritavat mikroprotsessorit ja on tavaliselt programmeeritud IEC 61131 programmikeeltes. Programmeeritavaid kontrollereid liigitatakse sageli selle järgi, kui palju neil on sisend /väljundporte. Need on sageli RISC -põhised ning neid kasutatakse tööstuslike seadmete ja protsesside juhtimiseks reaalajas.
GSM
GSM, globaalne mobiilsidesüstem 1982.a. Lõi CEPT (Conference of European Posts and Telegraphs – Euroopa Posti- ja Telegraafiside Konverents ) Groupe Spécial Mobile (GSM) nimelise uurimisgrupi, mille ülesandeks sai välja töötada üle-euroopaline avalik mobiilside süsteem. 1989.a. läksid selle grupi ülesanded üle Euroopa Telekommunikatsiooni Standardite Instituudile (ETSI – European Telecommunication Standards Institute) ja GSM spetsifikatsiooni esimene versioon ilmus 1990.a. Järgmisel aastal alustati esimese GSM kommertsteenuse pakkumist ning 1993.a. töötas juba 36 GSM võrku 22 riigis. Kuigi GSM on Euroopa standard, ei piirdu tema kasutamine ainult Euroopaga. Üle 200 GSM-võrgu tegutseb 110 riigis üle maailma (k. a. DCS1800 ja PCS1900).
1994.a. algul oli maailmas 1,3 miljonit GSM abonenti ja 1997.a. juba 55 miljonit. Kuigi Põhja-Ameerikas GSM kasutuselevõtt viibis, eksisteerivad GSM võrgud praegu kõigil mandritel. Algselt CEPT’i uurimisrühma nimetusena kasutatud lühendit GSM tõlgendatakse nüüd kui " Global System for Mobile communications".
GSM loojad võtsid kohe algusest peale kasutusele digitaalse süsteemi, kuigi tollal kasutati nii USA-s kui ka Inglismaal analoog-mobiilsidesüsteeme, mida nimetati vastavalt AMPS jaTACS (Põhjamaades ja Eestis oli kasutusel analoogsüsteem NMT – Nordic Mobile Telephone ). Kui GSM süsteemi hakati välja töötama, polnud veel olemas ei vajalikke andmetihendus protokolle ega vajalikku riistvara. Praegu võimaldab GSM süsteem andmevahetust kiirusega kuni 9600 kbit/s nii tavaliste statsionaarsete telefonide (POTS – Plain Old Telephone Service ), ISDN, PSPDN (Packet Switched Public Data Networks – pakettkommutatsiooniga avalikud andmesidevõrgud) kui ka CSPDN (Circuit Switched Public Data Networks – kanalikommutatsiooniga avalikud andmesidevõrgud) abonentidega . Kuna GSM on digitaalne, siis pole vajadust modemite järele peale ühe mobiilsidevõrgus asuva modemi kõnede edastamiseks POTS-võrku.
GSM süsteemis pakutakse ka lühisõnumiteenust (SMS – Short Message Service) , mis pole võimalik analoog-mobiilsidesüsteemides. GMS süsteemis on abonendil võimalus valida veel mitmesuguseid lisateenuste pakette vastavalt oma vajadustele (kõnede ümbersuunamine, kõneteated, kõnekonverentsid jne.)
GPRS
Üldine raadio-pakettandmeside teenus Eestis hakkas EMT pakkuma GPRS teenust 2001.a. ja see võimaldab andmeedastust kiirusega 56 kuni 114 kbit/s ning pakub mobiiltelefonide ja personaalarvutite kasutajatele pidevat internetiühendust. Suur andmeedastuskiirus annab mobiilkommunikaatorite, pihuarvutite ja sülearvutite omanikele võimaluse korraldada videokonverentse ja kasutada interaktiivseid veebisaite ning muid taolisi lahendusi. GPRS põhineb GSM (Global System for Mobile Communications) süsteemil ja täiendab olemasolevaid mobiilside teenuseid nagu kõneteenus ja SMS (Short Message Service – lühisõnumiteenus). Teoreetiliselt peaks GPRS tulema kasutajale odavam kuikanalikommutatsiooniga süsteemi kasutamine. Kasutajale peaks olema lihtsam pakkuda ka mitmesuguseid uusi rakendusi, sest kaob vajadus vahetarkvara järele, mis seni pidi sobitama tavalise juhtmetega telefonivõrgu suuremat andmeedastuskiirust mobiilvõrgu väiksema kiirusega. GPRS võimaldab virtuaalse privaatvõrgu (VPN) kasutajatele sissehelistamisühenduse asemel püsiühendust.
GPRS täiendab Bluetooth tehnoloogiat, mis kujutab endast standardit seadmetevaheliste traatühenduste asendamiseks raadioühendustega. Lisaks Interneti protokollile (IP) toetab GPRS ka peamiselt Euroopas kasutatavat pakettkommutatsiooniga andmevahetuse protokolli X.25. GPRS on samm edasi teel EDGE (Enhanced Data GSM Environment) ja UMTS ( Universal Mobile Telephone Service) poole.
EDGE
Täiustatud GSM andmeside. GSM mobiiltelefonisüsteemi kiirem versioon andmeedastuskiirusega kuni 384 kbit/s (EDGE on kolm korda kiirem kui GPRS), mis teeb mobiiltelefonide ja kaasaskantavate arvutite omanikele võimalikuks multimeedium - ja teiste lairiba rakenduste kasutamise.
EDGE standard on üles ehitatud olemasolevale GSM standardile ning kasutab sedasama ajajaotusega hulgipöörduse (TDMA) kaadristruktuuri ja olemasolevaid GSM võrke.
Ericsson väidab, et olemasolevaid GSM tugijaamu on võimalik tarkvara abil vajalikul viisil ümber häälestada. EDGE peaks turule tulema 2002.a. ja seda käsitletakse kui evolutsioonilist etappi teel UMTS (Universal Mobile Telecommunications Service) ehk kolmanda põlvkonna (3G) mobiilside standardi poole. Seepärast nimetatakse EDGE tehnoloogiat 2,5 põlvkonnatehnoloogiaks (siia kuuluvad ka GPRS ja CDMA 2000 )
2004.a. juunis alustas EMT esimesena Eestis EDGE teenuse väljaarendamist.
EDGE on tuntud ka nimetuse EGPRS (Enhanced GPRS) all.
3G
Kolmas põlvkond. Kolmanda põlvkonna (3G) laiaribaline mobiilside tehnoloogia andmeedastuskiirusega kuni 2 Mbit/s. 3G teine nimetus on UMTS. Peale kõne- ja andmeside võimaldab 3G tehnoloogia edastada ka audio- ja videoinformatsiooni mobiilseadmetele üle kogu maailma läbi statsionaarsete, mobiil - ja satelliitsidesüsteemide
Esimese põlvkonna mobiilside tehnoloogia oli analoogsignaaaliga NMT ja teise põlvkonna oma digitaalne GSM. GPRS’i nimetatakse tinglikult 2,5 põlvkonnaks (2.5 G)
Kolmanda põlvkonna mobiilside tehnoloogiaid on mitu ning erinevates maades kasutatakse erinevaid tehnoloogiaid
HSDPA
Kiire allalingiga pakettpöördus W-CDMA 3G mobiilside tehnoloogia edasiarendus, mis suurendab allalingi kiirust ning mida nimetatakse ka 3,5 põlvkonna mobiilside tehnoloogiaks. Allalingi kiiruse suurendamiseks rakendatakse siin erinevaid modulatsiooni- ja kodeerimismeetodeid ning kasutatakse korraga mitut antenni. Kuigi ka 3G ise ei ole paljudes maades veel kasutusel, võib HSDPA protokollist juba kujuneda 3G järeltulija. HSDPA andmeside allalingi kiirus võib teoreetiliselt ulatuda kuni 10 Mbit/s.
4G
Neljanda põlvkonna mobiilsidetehnoloogia. Tähtsaim erinevus 4G ja 3G vahel seisneb 4G suuremas andmekiiruses. Jaapani NTT DoCoMo andmetel võimaldab i-Mode teoreetiliselt andmekiirust kuni 9,6 kbit/s (praktikas kipub kiirus muidugi väiksem olema), 3G lubab ca 200 korda suuremat kiirust ja 4G kiirus peaks ulatuma kuni 20-40 Mbit/s, mis on 10-20 korda suurem ADSL’i kiirusest. 4G peaks realiseerima 3G tehnoloogiate täiustatud versioone (parendatud multimeedium, sujuv voogvideo, universaalne juurdepääs ja porditavus üle kõigi seadmete). Tulemas on ka ülemaailmne uitühendus. Nagu loodeti 3G’st, nii võib 4G tegelikkuses luua globaalse võrgu, mida saab kasutada ükskõik kus nii maa peal kui maa kohal
NTT DoCoMo eksperimentaalne 4G võrk kasutab allalingi jaoks VSF-OFCDM (Variable Spreading Factor Orthogonal Frequency and Code Division Multiplexing) tehnoloogiat ja üleslingi jaoks VSF-CDMA (Variable Spreading Factor Code Division Multiple Access) tehnoloogiat.
Võrgukihi protokollid
Ipv4
IP protokolli neljas versioon, millel praegu põhineb Internet . Ipv4 aadressid koosnevad neljast omavahel punktidega eraldatud kümnendarvust. Kuna aadressid on 32-bitised, siis nende maksimaalne arv on 4 294 967 296. Kuna paljud aadressid on reserveeritud (näit. Kohtvõrkudele jms.), siis saavad vabad aadressid varsti otsa. See on üks põhjusi IPv6 protokolliväljatöötamiseks.
IPv6
IP-protokolli versioon 6. Tugevaim pretendent asendamaks juba alates 1981.a. kasutusel olevat IP-protokolli IPv4. IPv6 peamiseks eesmärgiks on lahendada IP- aadresside defitsiidi probleem ning sellel on 8-rühmalised 128-bitised aadressid ja tugevam andmeturve. Kui praegu kasutusel oleva protokolli IPv4 maksimaalne IP aadresside arv on ca 4,3 miljardit, siis IPv6 puhul on see arv 3,4x1038, mis vastab 6,7x1017 ehk 100 triljonile aadressile maakera pinna iga mm2 kohta
IPv6 iseloomulikud omadused on:

• 16-baidised aadressid praeguste 4-baidiste aadresside asemel
  
• sisseehitatud krüpteerimine (32- bitine Security Association ID (SAID) pluss muutuva pikkusega initsialiseerimisvektor paketi päises)
  
• kasutaja autentimine (32-bitine SAID pluss muutuva pikkusega autentimisandmed paketi päises)
  
• automaatne konfigureerimine (praegu hoolitseb selle eest osaliselt dünaamiline hostikonfiguratsiooni protokoll ( DHCP )
  
• viitetundliku võrguliikluse tugi (24- bitise vooga ID väli päistes hääle, video jne tähistamiseks)
  

USA-s hakkas esimesena IPv6-l põhinevat üleriigilist kommertsteenust pakkuma NTT tütarfirma Verio jaanuaris 2004.
TRANSPORDIKIHI PROTOKOLLID
TCP
Edastusohje protokoll. Levinuim võrgu transpordikihi protokoll, mida kasutatakse Etherneti võrkudes ja Internetis.
TCP on ühendusega edastuse protokoll, mis on ehitatud internetiprotokolli (IP) peale ja seetõttu näeme lühendit TCP peaaegu alati kombinatsioonis TCP/IP ("TCP IP peal"). TCP lisab internetiprotokollile töökindla sideühenduse ja andmevoo reguleerimise ning võimaldab täisdupleksühendusi.
TCP standardid on STD 7 ja RFC 793.
Teine internetiprotokolli peal käitatav protokoll UDP ( User Datagram Protocol) , mis on ühenduseta edastuse protokoll.
UDP
Kasutajadatagrammi protokoll. Sideprotokoll , mis pakub suhteliselt piiratud teenust andmete vahetamisel intentetiprotokolli (IP) kasutavasse võrku ühendatud arvutite vahel. UDP kujutab endast alternatiivi edastusohje protokollile (TCP) ja kuna ta vajab tööks internetiprotokolli, siis kasutatakse vahel ka tähistust UDP/IP. UDP kasutab internetiprotokolli selleks, et saata andmeüksust ehk datagrammi ühest arvutist teise. Erinevalt TCP-st ei tegele aga UDP sõnumi jagamisega pakettideks (datagrammideks) ja nende õiges järjekorras kokkuühendamisega vastuvõtupoolel. Kui võrgust saabub datagrammideks jagatud sõnum, siis UDP datagramme ei reasta. See tähendab, et UDP-d kasutav rakendusprogramm peab ise suutma kontrollida, kas kogu sõnum on kohale jõudnud ja kas datagrammid on õiges järjestuses. Seetõttu kasutatakse UDP-d sellistes võrgurakendustes, kus on tegu väga lühikeste, ühte paketti mahtuvate sõnumitega ja kus tahetakse töötlemisaega kokku hoida. Kokkuhoid tuleb sellest, et UDP kasutamisel puudub vajadus edastada igas paketis pakettide "kokkumonteerimiseks" vajalikku informatsiooni. Näiteks TFTP (Trivial File Transfer Protocol) kasutab TCP asemel UDP´d. UDP pakub aga ka kaht teenust, mida IP ei paku. Nimelt pordinumbreid ja vajaduse korral ka kontrollsummasid. Pordinumber võimaldab eristada erinevaid kasutajanõudeid ja kontrollsumma abil saab kindlaks teha, kas sõnum jõudis kohale vigadeta. OSI kontekstis asub UDP nagu ka TCP neljandas ehk transpordikihis .
RAKENDUSKIHI PROTOKOLLID
BOOTP
Buudiprotokoll. Protokoll, mis võimaldab võrgukasutajaid automaatselt konfigureerida (omistada neile IP aaddresse) ja buutida või initsialiseerida opsüsteemi ilma kasutajavahelesegamiseta. Võrguülema poolt hallatav BOOTP server annab automaatselt kasutajatele IP aadresse kasutamiseks kindlaksmääratud aja jooksul. BOOTP on aluseks täiuslikumale võrguhalduse protokollile DHCP ( Dynamic Host Configuration Protocol).
DHCP
Dünaamilise hostikonfiguratsiooni protokoll. DHCP on protokoll, mis võimaldab võrguülematel ühest keskusest hallata ja automatiseerida dünaamiliste IP aadresside omistamist organisatsiooni võrku ühendatud hostidele. Internetiprotokollide TCP/IP kasutamise korral peab igal internetiühendust vajaval masinal olema oma unikaalne IP aadress. Kui organisatsioon soovib igale arvutikasutajale anda ligipääsu Internetile, siis on üheks võimaluseks igasse arvutisse käsitsi sisestada staatiline ehk alaline IP aadress ja kui antud arvuti paigutatakse samas võrgus kuhugi mujale, tuleks sisestada uus IP aadress. Igale organisatsioonile on eraldatud teatud kindel arv IP aadresse ja kui arvutite hulk selle organisatsiooni võrgus kasvab suuremaks kui olemasolevate IP aadresside arv, võimaldab DHCP omistada IP aadresse ainult neile arvuteile, mis parajasti sisse on lülitatud.
DHCP aluseks on nn. "rendiaja" põhimõte, s. t. kehtestatakse mingi kindel ajavahemik, mille kestel antud IP aadress on kehtiv antud arvuti jaoks. Eriti kasulik on DHCP näiteks koolide arvutivõrkudes, kus arvutikasutajad sageli vahetuvad ja automaatselt toimuv dünaamiline aadresside muutmine tõstab oluliselt võrgu efektiivsust .
DHCP võimaldab omistada ka staatilisi ehk püsivaid IP aadresse masinatele , mis neid vajavad. DHCP on täiuslikum protokoll kui temaga võistlev BOOTP (Bootstrap Protocol). Mõnesseopsüsteemi, näit. Windows NT ja Windows 2000, on DHCP sisse ehitatud.
DNS
Domeeninimede süsteem (teenus): Internetiteenus, mis tõlgib domeeninimed IP aadressideks. Kuna domeeninimed koosnevad tähtedest, siis on neid kergem meeles pidada kui numbritest koosnevaid IP aadresse.
Internet põhineb tegelikult IP aadressidel, seepärast iga kord, kui kasutaja annab veebilehitsejale ette domeeninime, peab DNS muutma selle vastavaks IP aadressiks. Näiteks domeeninimi www.digibest.ee tõlgitakse IP aadressiks 194.204.30.212
FTP
Failiedastusprotokoll . FTP protokoll on ette nähtud failide edastamiseks ühest arvutist teise üle Interneti või muu TCP/IP võrgu. See võimaldab teisel arvutil asuvaid faile oma arvutisse alla laadida ning oma faile eemalasuvasse arvutisse üles laadida. Läbi FTP saab ka sisse logida teise internetisaiti, kuid selleks on üldjuhul vaja kasutajanime ja parooli . On olemas ka anonüümsed FTP serverid , mis ei nõua kasutajanime ja parooli, kuid neilt saab faile ainult alla laadida.
Faile saab arvutite vahel vahetada ka teisi protokolle (näit. HTTP) kasutades, kuid see on palju aeglasem.
HTTP
hüperteksti edastusprotokoll . TCP/IP klient -server protokoll HTML-dokumentide vahetamiseks veebis ehk lihtsamalt öeldes andmevahetusprotokoll, mida kasutatakse Internetisdokumentide vahetamiseks.
S-HTTP
Turvaline HTTP. Krüpteerimis- ja autentimisvahendeid sisaldav laiendatud HTTP-protokoll.
IMAP
Internetisõnumitele juurdepääsu protokoll. Rakenduskihi internetiprotokoll, mis võimaldab kasutajale juurdepääsu meiliserveris hoitavatele e-posti sõnumitele ja käsitleda neid nii, nagu asuksid nad kasutaja oma arvutis. See tähendab, et kasutaja saab serveris luua uusi kaustu (postkaste) saabunud sõnumite laialipaigutamiseks, neid kaustu ümber nimetada ja kustutada , sõnumeid märgistada (loetud, vastatud jne) ja kustutada, teostada otsinguid, laadida sõnumeid alla osade kaupa (näit. laadida alla ainult sõnumi tekstiosa või pildid või manused ) jne. Erinevalt POP3 protokollist jäävad IMAP protokolli kasutamisel sõnumite originaalid serverisse alles ja kasutaja arvutisse laetakse alla koopiad. See võimaldab mitmel kasutajal samaaegselt kasutada üht ja sama meilikontot ning näit. reisil olles käia postkasti vaatamas suvalisest internet ühendusega arvutist. Praegu on kasutusel neljas versioon IMAP4.
Enamik meilikliente toetab nii POP3 kui IMAP protokolle.
Sõnumite saatmist IMAP ei võimalda, selleks on ette nähtud SMTP protokoll.
LDAP
Lihtsustatud kataloogisirvimise protokoll. Komplekt protokolle, mis võimaldavad ligipääsu infokataloogidele. LDAP aluseks on X.500 standard, kuid LDAP on oluliselt lihtsam. Lisaks toetab ta ka TCP/IPprotokolle, mida X.500 ei toeta. Võimaldab peaaegu igal rakendusel ja igal arvutil ligipääsu kataloogides asuvale informatsioonile (näit. avalikud võtmed, e-posti aadressid jms).
NNTP
Valdavalt kasutusel olev protokoll. Usenet’i uudisegruppidesse saadetud sõnumite haldamiseks nii serveritel kui klientidel. NNTP tuli kasutusele mõnda aega tagasi varasema Usenet’i protokolli UUCP ( UNIX -to-UNIX Copy Protocol) asemel. ISP-de juures asuvad NNTP serverid haldavad kogutud Usenet’i uudisegruppide globaalset võrku. NNTP klient on sisse ehitatud sellistesse veebilehitsejatesse nagu Netscape, Internet Explorer, Opera jt. , kasutada võib ka uudiselugejaks nimetatavat iseseisvat klientprogrammi.
VLAN
Virtuaalkohtvõrk. Loogiliselt sõltumatu kohtvõrk. Ühe füüsilise silla taga võib olla korraga mitu virtuaalkohtvõrku. Virtuaalkohtvõrkudes on tänapäeval enamasti kasutusel IEEE 802.1Q protokoll.
Virtuaalkohtvõrkude loomise eesmärgiks on vähendada levipiirkonda MAC-aadresside tasemel ning piirata ligipääsu võrguressurssidele sõltumatult võrgu füüsilisest topoloogiast.
TURVALISUS
Arvutiviirus on pahatahtliku häkkeri kirjutatud programmijupike, mis on lülitatud mingi normaalse programmi koosseisu ning põhjustab ootamatuid ja sageli kasutajale äärmiselt ebameeldivaid tagajärgi. Praeguseks on teada sadu tuhandeid erinevaid arvutiviirusi (iga päev tekib juurde). Enamik neist levib ainult koos teistefailidega ja teie arvuti saab nakkuse, kui laadite sinna Internetist või kellegi käest flopikettal saadud nakatatud faili. Viimastel aastatel on kõige populaarsemaks viiruste levitamise viisiks muutunud nende lisamine täidetavate failide kujul e-posti sõnumitele. Üks viirusetüüpidest on  Trooja hobune, mis tähendab elektronkirjale lisatud andmejuppi. Ta näib ohutuna, kuid milles sisaldub kood. Selle elluäratamine annab (tõsi küll piiratud) kontrolli arvuti üle. Kui saate tundmatult saatjalt sõnumi, millele on lisatud mingi fail, siis enne faili avamist veenduge, et tegu pole täidetava failiga. Windowsi arvutitel kuuluvad nende hulka:
ADE Microsoft Access Project Extension
ADP Microsoft Access Project
BAS Visual Basic Class Module
BAT Batch File
CHM Compiled HTML Help File
CMD Windows NT Command Script
COM MS-DOS Application
CPL Control Panel Extension
CRT Security Certificate
DLL Dynamic Link Library
DO* Word Documents and Templates
EXE Application
HLP Windows Help File
HTA HTML Applications
INF Setup Information File
INS Internet Communication Settings
ISP Internet Communication Settings
JS JScript File
JSE JScript Encoded Script File
LNK Shortcut
MDB Microsoft Access Application
MDE Microsoft Access MDE Database
MSC Microsoft Common Console Document
MSI Windows Installer Package
MSP Windows Installer Patch
MST Visual Test Source File
OCX ActiveX Objects
PCD Photo CD Image
PIF Shortcut to MS-DOS Program
POT PowerPoint Templates
PPT PowerPoint Files
REG Registration Entries
SCR Screen Saver
SCT Windows Script Component
SHB Document Shortcut File
SHS Shell Scrap Object
SYS System Config/ Driver
URL Internet Shortcut ( Uniform Resource Locator)
VB VBScript File
VBE VBScript Encoded Script File
VBS VBScript Script File
WSC Windows Script Component
WSF Windows Script File
WSH Windows Scripting Host Settings File
XL* Excel Files and Templates
Teatud tüüpi viirusi, mis hakkavad ennast ise Microsoft Outlook’i e-posti programmi kaudu arvutivõrkudes levitama, nimetatakse ussideks (ingl.worm) . Sageli pole viiruselevitajal endal aimugi, et tema arvuti saadab teistele arvutitele nakatatud faile. Kui olete viirust sisaldava faili salvestanud oma arvuti kõvakettale, siis on ta tavaliselt mõnda aega latentne , s.t. ei anna endast millegagi märku. Alles teatud kuupäeval või mingi tegevuse käivitamisel asub viirus tegutsema. Osa viirustest on suhteliselt kahjutud ja mõeldud naljategemiseks, näiteks ilmub ühel hommikul teie arvuti ekraanile mingi naljakas tekst või pilt ja muud ei juhtu midagi. Õelamad viirused võivad kustutada kõvakettal asuvaid faile või rikkuda failistruktuuri nii, et kõvaketas tuleb ümber vormindada ning hävib kogu kõvakettal olnud informatsioon. Viirused võib jaotada kolme klassi:

• Failiviirused. Need viirused haakuvad programmifailide, enamasti .COM ja .EXE laiendiga failide külge. Mõned võivad nakatada kõiki täidetavaid programme , kaasa arvatud .SYS, .OVL, .PRG ja .MNU failid. Koos programmi installeerimisega installeeritakse ka viirus
  
• Süsteemi- või buudikirjeviirused. Need viirused nakatavad kõvaketta teatud piirkondades asuvaid täidetavaid programme. Nad haakuvad flopiketta DOS-buudisektori või kõvaketta Master Boot Record ’i külge. Selline viirus võib toimida järgmiselt. Kui saate kellegi käest nakatatud flopiketta ja panete selle oma sisselülitatud arvutisse, toimib kõik normaalselt. Kui aga lülitate arvuti välja ja jätate flopiketta ajamisse sisse, siis järgmisel käivitamisel pöördub op.süsteem kõigepealt A- ajami poole, leiab sealt buudiviirusega nakatatud ketta , laeb viiruse arvutisse ja kõvaketta kasutamine muutub võimatuks
  
• Makroviirused. Need kuuluvad enimlevinud viiruste hulka, kuid ei tee harilikult eriti suurt kahju. Makroviirused nakatavad Microsoft Word’i ja kõiki selle programmi abil loodud dokumente. Levivad nii e-posti teel kui dokumentide transportimisel flopiketastel
  

Viirusetõrjed:
AVG
Avast
Norton
NOD32
Karspersky