Ärkamisaeg (3)

1850–1918. Ärkamisaeg
Rahvuslik ärkamine
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine , staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, industrialiseerimine, linnastumine , vasttärganud rahvusluse võidukäik. Keiser Aleksander II (1855–1881) vabameelne sisepoliitika ja vene talurahva vabastamine pärisorjusest (1861) andsid Balti provintsides toimunud reformidele uue hoo. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades.
Gravüür Eesti talurahvast 19 saj. alguses
1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis USA kodusõja tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis ( Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm.
Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit — ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud . Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris “ärganud talurahva” eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba “valmis” saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana .
Ajalehe ‘ Perno postimees’ esimene number.
1857. aastal võttis esimese eestikeelse ajalehe “Perno Postimees” asutaja , Johann Voldemar Jannsen (1819–1890) senise “ maarahva ” asemel omanimetusena kasutusele mõiste “eestlased”. Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus, määratlesid tärkava rahva õiguslikud ja kultuurilised nõudmised ja organiseerisid kollektiivsete palvekirjade saatmise Vene võimudele (1864, 1881). Liberaalsetest ideedest lähtuv rahvuslik liikumine oli suunatud ennekõike seisusliku ühiskonnakorralduse, saksa-vene ülemkihtide sotsiaalse ja rahvusliku surve ning oma rahvuskaaslaste saksastamise ja venestamise vastu. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kõrgkultuuri rajamist .
Rahvusliku ärkamise kõrgajal, 1860–1880, valitses liikumises poliitiliselt mõõdukas, etnilis -lingvistilisi eesmärke püüdlev suund, mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse väljaarendamisele. Eesti rahvusideoloogia alusepanija, pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907) kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet , mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson (1841–1882), pedagoog , kirjanik ja ajakirjanik, esimese eestikeelse poliitilises ajalehe Sakala (ilmus aastatel 1878–1882) asutaja. Jakobson sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Peamist liitlast saksavastases võitluses nägi ta Vene keskvalitsuses.
Eesti Rahva Muuseumi kogud
Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, “kihistumata muinasühiskonda” idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti “ muinaseesti maailmapilt”, millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst.
Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle kogu maa; kihelkondades asutati laulukoorid ja orkestrid . Viljandimaalt alguse saanud liikumisest raha kogumiseks eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (Aleksander I auks nimetati seda Eesti Aleksandrikooliks) asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas Peakomiteega (tegutses 1870–1884), mis tegeles rahvusliku agitatsiooni ja kultuuriürituste korraldamisega. Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts (tegutses aastail 1872–1893) arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts (s.o teatriühing) “ Vanemuine ” pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (esimene etendus 1870) ja korraldas 1869. aastal saksa eeskujul I üldlaulupeo, millest võttis osa 1000 lauljat-mängijat ja 12 000 pealtvaatajat (tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel).
Venestamisaeg
Vastukaaluks Vene impeeriumi etniliste vähemuste (moodustasid üle poole elanikkonnast) kasvavatele nõudmistele enesemääramisõiguse järele tugevnes 19. sajandi teisel poolel vene suurrahvuslus ja valitseva eliidi soov luua moodne unitaarne rahvusriik . Riigi lääneosa ääremaade järjekindel venestamine algas Poolas ja Leedus 19. sajandi esimesel poolel ja hoogustus 1860. aastail pärast järjekordset Poola ülestõusu. Eestis ja Lätis langes venestamise raskuspunkt 1880.–1890. aastaile, Soome autonoomiat hakati kitsendama 19. sajandi lõpuaastail.
Saksa mõju küsimuse Balti kubermangudes võttis vene ajakirjandus üles juba 1860. aastail. Slavofiilid nõudsid Balti provintside autonoomia kaotamist ja nende halduskorra ühtlustamist Venemaa põhiosa omaga . Saksamaa ühendamine (1871) ja kujunemine suurvõimuks keiser Wilhelm II valitsemisajal (1888–1918) suurendas järsult Eesti ja Läti alade sõjalis-strateegilist tähtsust Läänemere kontrollijana väga ulatusliku autonoomiaga Soome ja mässulise Poola-Leedu vahel: Vene impeeriumi jaoks tõusis päevakorda pealinna Peterburi julgeolek. Tsaaririigi valitsusringkonnis kardeti baltisakslaste võimalikku orienteerumist Saksamaale; Vene võime muutis eriti murelikuks võimalus, et sakslastel õnnestub eestlasi ja lätlasi ümber rahvastades muutuda Baltikumis enamusrahvuseks.
Esimesed otsustavamad sammud baltisakslaste mõjuvõimu vähendamiseks astuti terroristide poolt tapetud Aleksander II valitsusaja lõpus. 1877 . aastal kehtestati Balti kubermangudes Vene linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas maksutsensusele tugineva valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. Eriti sõjakaks muutus aga Vene keskvõim Aleksander III (valitses 1881–1894) troonile tõustes: saksavaenuliku suhtumise kinnitusena jättis keiser kinnitamata kohaliku autonoomia aluseks olnud balti aadli eesõigused.
Edasiste sammude kavandamiseks viidi Vene senaatori Nikolai Manasseini juhtimisel 1882.–1883. aastal Balti kubermangudes läbi revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste jagamatut mõjuvõimu nii administratiiv-, majandus- kui kultuurisfääris. Samal aastal alustasid keskvõimud kavakindlat venestamispoliitikat, mis saavutas haripunkti sajandi viimasel kümnendil.
Vene soldatite paraadrivistus Tallinnas u. 1910 aastal
1888. aastal ühtlustati Balti kubermangude politseikorraldus ülevenemaalisega: senine saksa seisulik politseiorganisatsiooni asendati riiklikuga. 1889. aastal kehtestati Vene kohtusüsteem, kaotati seisuslikud kohtud ja maksvusele pääses kodanike õigusliku võrdsuse põhimõte; kohtuprotsessid muudeti avalikuks, loodi advokatuur . Uue talurahvaasutuste korraldusega seadis keskvõim järelevalveks talupoegade omavalitsuse üle ametisse talurahvaasjade komissarid. Haldusreformi tulemusena loodi senisest enam kui tuhandest vallast vähem kui nelisada elujõulist ja maksuvõimelist valda; kujunenud halduskorraldus jäi põhijoontes püsima kuni Vene keisririigi kokkuvarisemiseni 1917. aastal.
Baltimaade halduskorra tasalülitamine Venemaal kehtivaga lõhkus keskaegset seisuslikku elukorraldust ning soodustas ühiskonna moderniseerumist, ent põlisrahvaste õigused sellega oluliselt ei laienenud — baltisaksa mõisnike võimu alt sattusid eestlased Vene bürokraatliku kroonurezhiimi otsese surve alla. Kõrgematele ametikohtadele hakati määrama sakslaste asemele venelasi , kes ei osanud kohalikke keeli ega tundnud olusid. Siiski ei läinud tsaarivalitsus Balti provintside poliitilis-õigusliku korra reformimisel lõpuni. Maaomavalitsusreform jäi teostamata ja baltisaksa autonoomia üks nurgakive, aadli seisuslike korporatsioonide — rüütelkondade — ainuvõim kubermanguomavalitsuses püsima kuni 1917. aastani. Rüütelkondade juhtida ja valitseda jäi ka kohalik luteriusu kirik .
Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri — keelekasutust, hariduselu , religiooni ja kirikut, ajakirjandust ja seltsielu — puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene õppekeelele. Sealjuures vallandati puudulikule vene keele oskusele viidates enamik eestlastest kooliõpetajatest, kellel oli kandev osa rahvuslikus ärkamises. Kooliõpetuse muukeelseks muutmine andis tagasilöögi eestlaste haridustasemele: kui 1886 . aastal oskas Eestist võetud nekrutitest lugeda 98%, siis 1901. aastal vaid 80%.
Vene keel muudeti asjaajamiskeeleks ka riigi- ja omavalitsusasutustes ning kohtutes — pea kõik sakslastest ja eestlastest ametnikud asendati enamasti umbkeelsete venelastega. Mittevenelaste jaoks muudeti ametiasutustesse tööle pääsemine väga raskeks ning paljud haritud eestlased olid sunnitud siirduma tööd otsima Venemaale: 20. sajandi alguseks oli Venemaa linnades kujunenud mitmeid eesti kolooniaid , neist suurim asus pealinnas Peterburis. Keskvalitsuse tsensuurisurve ja järelevalve nii saksa kui eesti rahvuslike organisatsioonide üle tugevnes, osa seltse ja ajalehti suleti. Asutada lubas riigivõim peale uusi töömeetodeid ja maaharimistehnikat propageerivate põllumeeste seltside vaid karskus -, haridus - ja tuletõrjeseltse.
Baltimaade rahvaste venestamise eesmärk oli kõrvaldada saksa domineeriv mõju selles piirkonnas, hoida ära põlisrahvaste separatism ja nende eliidi saksastumine ning asendada kohapealne Lääne tsivilisatsioon ja saksaeeskujuline kultuur slaavi -õigeusu tsivilisatsiooni ja vene kultuuriga. Seda suunda ei muutnud ka uue keisri, Nikolai II troonile tõusmine 1894. aastal.
Vaatamata ligi kaks sajandit kestnud Vene ülemvõimule oli 19.sajandi lõpus domineeriv usutunnistus Eesti- ja Liivimaal endiselt luterlus , tänapäeva Eesti alal oli õigeusklikke vähem kui 15%, eestlaste hulgas vaid 12,7%. Keisrivõimule äärmiselt lojaalse õigeusu riigikiriku mõju laiendamises nägid venestamise ideoloogid üht põhilist vahendit äärealade kultuuriliseks tasalülitamiseks. Venestamisprogrammi fanaatilisemaid eestvedajaid, Eestimaa kuberner vürst Sergei Šahhovskoi pidas eriti tähtsaks just kohaliku põlisrahva õigeusustamist ning soodustas igati talupoegade siirdumist luterlusest õigeusku. Õigeusust luterlusse pöördumine oli keelatud. Sarnaselt varasematele keskvõimude poolt soositud usuvahetuskampaaniatele, jäid Eesti talupoegade motiivid õigeusku siirdumiseks valdavalt majanduslikeks: peamine oli lootus saada “tsaari usu” vastu võtmisel “hingemaad” ja pääseda sõltuvusest mõisa ees.
Eestlaste venestamiskatsed andsid vähe tulemusi: põlisele omakultuurile tuginev eesti etniline identiteet oli ärkamisliikumise käigus sedavõrd tugevnenud, et massiline ümberrahvastamine polnud enam võimalik. Samuti ei suutnud lühiajaline venestamiskampaania lõhkuda regiooni sajanditepikkust saksa kultuuritraditsiooni ning Venemaa Balti provintside saksapärane ilme jäi püsima edaspidigi. Brutaalse venestamispoliitikaga kaotas tsaarivalitsus aga eesti rahvusliku liikumise poolehoiu. Eesti ühiskonnas hakkasid levima nii läänest kui idast pärinevad monarhiavastased liberaalsed ja sotsialistlikud ideed. Algas töölisliikumine ja toimus esimene streik Narva Kreenholmi tehastes (1870). Venekeelseks muudetud Tartu ülikooli kogu keisririigist õppima saabunud poliitiliselt radikaalsete tudengite eestvõttel tekkisid 1880. aastail esimesed marksistlikud organisatsioonid.
19. sajandi teisel poolel hoogustunud industrialiseerimise käigus rajati Eestis suuri tekstiili-, metalli- ja masinatööstuse, puidu-, paberi-, tselluloosi- ja toiduainetööstuse ettevõtteid. Ehitati välja raudteevõrk (Tallinn–Peterburi liin valmis 1870. aastal), mis sidus Eesti Vene impeeriumi siseturuga (Eestis asusid Venemaa pealinnale lähimad jäävabad sadamad) ja lõi head eeldused tööstuse ja kaubanduse arengule. Eesti tööstusse investeerisid Vene, Saksa, Prantsuse, Belgia, Šveitsi ja baltisaksa ärimehed, eesti rahvusliku kapitali osa oli tagasihoidlik .
1897 . aastal elas Eestis 958 000 inimest, neist eestlasi pisut üle 90%, venelasi 4% ja sakslasi 3,5%. Koos tööstuse arenguga kiirelt kasvanud linnades elas iga viies Eesti elanik , neist omakorda kaks kolmandikku olid eestlased — üldine tendents oli linnade eestistumine. Linnadesse asus elama eesti rahvuslik haritlaskond, neis kujunesid moodsa ühiskonna alged ning avaldus kõige ilmekamalt uus kultuuriline ja poliitiline mitmekesisus . Sellele vaatamata jäi 19. sajandi lõpu Eesti agraarmaaks: põllumajanduses töötas ligi 65%, tööstuses ja ehituses üle 14%, kaubanduses ning transpordis, sides ja teeninduses 14% rahvastikust. Ühiskonna intellektuaalses, poliitilises ja majanduslikus eliidis domineerisid endiselt sakslased ja venelased ; alamrahvas, talupojad ja töölised, olid valdavalt eestlased.
Erakondade teke ja 1905. aasta revolutsioon
20. sajandi alguses jätkus Eesti ühiskonna moderniseerimine — industrialiseerimine ja linnastumine, tootmise ja tarbimise kasv, tehnoloogiliste innovatsioonide kasutuselevõtt, infrastruktuuri ja kommunikatsioonide kiire areng, poliitilise aktiivsuse tõus ja pluralismi süvenemine. Järsult elavdas kogu ühiskonnaelu eesti poliitikute uue põlvkonna esilekerkimine. 1904 . aastal saavutasid eestlased esimese suure poliitilise läbimurde: eesti-vene blokk sai Tallinna linnavalimistel võidu senini kindlalt võimul püsinud saksa kodanluse üle. Eestis hakkas kinnistuma moodsale lääne ühiskonnale iseloomulik sotsiaalne struktuur; kiires tempos laienes nii eesti akadeemiline haritlaskond kui ka suurtööstustööliste kiht. Samal ajal kerkis jõudsalt kogu rahva haridus- ja kultuuritase, kasvas jõukus ning paranes üldine elujärg. Üldise kirjaoskuse juures oli eestlaste ühiskondliku aktiivsuse kasvus keskne koht ajakirjandusel ; suurt rolli mängis ka aktiivne seltsitegevus: 1905. aastal tegutses Eestis üle 500 seltsi ja ühistu.
Tallinna vaade
Eesti ühiskondlik meelsus tervikuna püsis Vene keskvalitsusega opositsioonis, poliitilistest vooludest andsid tooni rahvuslus ja sotsialism . Rahvusliku liikumise sees eristus 20. sajandi algul üha selgemini mõõdukas ja radikaalne tiib . Ajalehetoimetaja Jaan Tõnissoni (1868–surmaaeg teadmata) ja pastor Villem Reimani (1861–1917) juhtimisel Tartu ajalehe “Postimees“ (alustas päevalehena ilmumist 1891 ) ümber koondunud mõõdukad pooldasid Vene isevalitsusliku riigikorra ümberkujundamist parlamentaarseks — konstitutsiooniliseks monarhiaks — ning kodanikuõiguste ja -vabaduste sisseseadmist Venemaal Lääne-Euroopa eeskujul. Mõõdukate ideoloogid tegid panuse liberaalsetele reformidele ja poliitilise võitluse legaalsetele, mittevägivaldsetele vahenditele, kartes, et otsene vastuhakk Vene riigivõimule võib kutsuda esile massirepressioonid ja hävitada eesti rahva.
Mõõdukatele vastukaaluks koondus Tallinnas ajalehe “ Teataja ” (ilmus 1901–1905) ümber toimetaja Konstantin Pätsi ( 1874 –1956) ja vandeadvokaat Jaan Teemanti (1872–1942) juhtimisel rahvuslaste radikaalne, sotsialistidega seotud tiib. Radikaalid pooldasid demokraatliku vabariigi kehtestamist vajadusel revolutsiooniliste aktsioonide abil, samuti mõisnike maaomandi ulatuslikku vähendamist.
Eesti sotsialistid jagunesid sotsiaaldemokraatideks-tsentralistideks, kes kuulusid 1898. aastal asutatud illegaalse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei kohalikesse rangelt konspireeritud organisatsioonidesse (juhid Mihhail Kalinin (1875–1946) ja Friedrich Leberecht (1883–1938)), ja sotsiaaldemokraatideks-föderalistideks, keda juhtis 1903. aastal Tartus asutatud ajalehe “Uudised” (keelati 1906) peatoimetaja Peeter Speek (1873–1968). Sotsialistliku ja revolutsioonilise liikumise kandvaks jõuks olid suurettevõtete töölised Tallinnas ja Narvas, Tartu ülikooli tudengid ja keskkooliõpilased. Poliitilist agitatsiooni tehti illegaalselt trükitud ja levitatud lendlehtede ning üleskutsete abil.
Sotsialistide lähemaks eesmärgiks oli isevalitsuse kukutamine relvastatud võitluse (rahvaülestõusu) teel, kaugemaks eesmärgiks aga sotsialism, võimu üleminek proletariaadile, plaanimajanduse kehtestamine, ekspluateerimise ja eraomandi kaotamine. Tsentralistid tuginesid Marxi ja Lenini õpetusele ning toetasid rahvusasjades internatsionalismi põhimõtteid. Föderalistide toetajaskond koosnes erinevalt tsentralistide baasiks olnud Põhja-Eesti linnade paljurahvuselisest tööliskonnast Lõuna-Eesti valdavalt eestikeelsetest maa- ja linnatöölistest ning haritlastest. Liikumine propageeris sotsialismi ja rahvusluse sünteesi ning rõhutas autonoomia ja föderalismi põhimõtete rakendamise vajadust nii Venemaa riigikorralduse reformimisel kui sotsiaaldemokraatliku partei ülesehitamisel. Eesti demokraatliku sotsialismi traditsioonile aluse pannud föderalistide ideelist tolerantsust ning partei juhtimisel demokraatlike meetodite kasutamist toetanud vaateid kujundasid marksismi kõrval austromarksism ja bernsteinlus.
Karistussalk 1905. aasta revolutsioonisündmuste ajal Eestis
1905. aasta jaanuaris alanud esimene Vene revolutsioon kujunes pöördepunktiks Eesti ajaloos. Suurt osa impeeriumist haaranud revolutsiooni vallandas järjest laienev lõhe moderniseeruva ühiskonna vajaduste ja Venemaa lootusetult aegunud ühiskonnakorralduse vahel. Sageli stiihilistes vastuhakkudes kulmineerusid vastuolud isevalitsuse ja rahva, ettevõtjate ja tööliste, mõisnike ja talupoegade, impeeriumi koloniaalrezhiimi ja diskrimineeritud vähemusrahvuste vahel. Eestis oli revolutsioon suunatud nii isevalitsuse kui ka kohalike baltisaksa ülemkihtide vastu — demokraatlikke ümberkorraldusnõudmisi kutsusid ühtviisi esile poliitilise vabaduse puudumine, feodaalkorra jäänused ja balti aadli seisulikud privileegid , maapuudus ja rahvuslik rõhumine. Sajandi alguseks end poliitiliselt teadvustanud eestlased astusid 1905. aastal esimest korda välja aktiivse suurjõuna. Vabadusliikumine , milles olid raskesti eraldatavalt põimunud teineteisega läbi sotsiaalne ja rahvuslik alge, haaras suuri inimhulki ja võttis enneolematu ulatuse . Esmakordselt toimusid Eestis poliitilised üldstreigid, suurmeeleavaldused ja rahvakoosolekud , samuti valitsusevastane relvavõitlus.
9. jaanuaril Peterburis Verise Pühapäevaga alanud revolutsioon vallandas esimesed meeleavaldused ja streigid Eestis juba kolm päeva hiljem. Valdavalt rahumeelse protestiliikumisega ühinesid peale tööliste tudengid, haritlased ja õpilased, aga ka mõisatöölised ja taluperemehed maal. Erineva ulatuse ja kestvusega aktsioonid jätkusid läbi kogu kevade ja suve, suurim poliitiline väljaastumine leidis kogu Eestis aset 1. mail.
Pärast Nikolai II kodanikuõigusi lubava manifesti avaldamist 17. oktoobril 1905, asutati Eestis esimesed legaalsed erakonnad : rahvuslik-liberaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond, sotsiaaldemokraatide-föderalistide Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus ning baltisaksa konservatiivne Balti Konstitutsioonipartei. Samal ajal loodi esimesed ametiühingud ja valiti Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu. Sisuliselt olid peaaegu kõik eesti erakonnastunud või erakonnastumata poliitilised voolud ja liikumised valitsusega opositsioonis. Taotleti demokraatiat ja kodanikuõigusi, enamasti ka rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja omavalitsust — kogu poliitilise spektri ulatuses apelleeriti rahva nõudmistele.
1905. aasta mõisate rüüstamise protsessid karikaturist pilgu läbi
Revolutsiooniline liikumine Eestis saavutas aasta jooksul üha kasvanud pingete õhkkonnas oma kõrgpunkti 1905. aasta sügisel. Oktoobris toimunud ülevenemaalisest poliitilisest üldstreigist võttis Eestis osa üle 20 000 tööstustöölise ja raudteelase, s.o. kolm neljandikku nende üldarvust. 16. oktoobril 1905 tulistas sõjavägi Tallinna kesklinnas sotsiaaldemokraatide organiseeritud tööliste poliitilisel manifestatsioonil osalejaid; 94 inimest tapeti , üle saja sai haavata . 27.–29. novembril toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress , mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi . Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida mõnel pool nimetati “vabariikideks”. Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja nekrutite andmisest.
Novembris–detsembris kuulutas valitsus Balti kubermangudes välja sõjaseisukorra. Detsembris purustasid, põletasid või rüüstasid linnatööliste ja nendega liitunud talupoegade salgad ühe nädala jooksul (12.–20. detsembril) peamiselt Põhja-Eestis 160 baltisakslastele kuuluvat rüütlimõisat (s.o. iga viienda mõisa) ja 40 viinavabrikut. Mässajaid ajendas tegutsema massipsühhoos ja irratsionaalne viha mõisniku kui igipõlise rõhuja vastu, kellele taheti maksta kätte kogu “700-aastase orjapõlve” eest. Mõisnike materiaalsed kahjud ulatusid 3,2 miljoni rublani, märatsemises hävis suure ajaloolise ja kultuurilise väärtusega hooneid ja esemeid. Ehkki põletajate seas oli sotsiaaldemokraate, ei kiitnud ükski eesti erakond neid aktsioone avalikult heaks.
Revolutsiooni mahasurumiseks Baltimaades kasutas tsaarivalitsus sõjaväge, mille üldarv regioonis ulatus 19 000 meheni. Spetsiaalsed karistussalgad, mida abistasid ja suunasid baltisaksa mõisnikud, lasid ilma kohtu ja juurdluseta 1906. aastal maha üle 300 inimese, lisaks mõistsid sõjakohtud surma ligi 200 inimest. Ihunuhtlust sai ligi 600 süüdistatavat, sadu pandi vangi ja saadeti Siberisse. Kogu Vene impeeriumis karistussalkade poolt tapetuist langeb Eesti ja Läti arvele üle poole. Repressioonide kartuses põgenes suur osa eesti poliitilistest juhtidest välismaale. Teiste reaktsiooniliste karistusmeetmete kõrval lõpetasid keskvõimud pahempoolsete erakondade ja organisatsioonide tegevuse, sulgesid ametiühingud ja uuendusmeelsed ajalehed. Baltimaades puhkenud revolutsioon ning selle metsik mahasurumine pälvisid tähelepanu kogu Euroopas, kus hakati teadvustama eestlaste ja lätlaste olukorda ja probleeme.
Eestlaste kõrval vähendas revolutsioon ka baltisakslaste usaldust Vene võimude suhtes. Valitsuse nõrkus ja suutmatus mõisnikke rahva viha eest kaitsta ajendas balti aadli esindajaid otsima toetust Berliinist ja sondeerima pinda Baltimaade võimalikuks ühendamiseks Saksamaaga.