Ärkamisaeg (6)

Ärkamisaeg ja äratajad
Ärkamisaja mõju eesti rahvusluse ja riigi tekkele
Rahvuslik ärkamine
1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm.
Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit — ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris “ärganud talurahva” eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba “valmis” saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana .
1857. aastal võttis esimese eestikeelse ajalehe “Perno Postimees ” asutaja , Johann Voldemar Jannsen (1819–1890) senise “ maarahva ” asemel omanimetusena kasutusele mõiste “eestlased”. Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus, määratlesid tärkava rahva õiguslikud ja kultuurilised nõudmised ja organiseerisid kollektiivsete palvekirjade saatmise Vene võimudele (1864, 1881). Liberaalsetest ideedest lähtuv rahvuslik liikumine oli suunatud ennekõike seisusliku ühiskonnakorralduse, saksa-vene ülemkihtide sotsiaalse ja rahvusliku surve ning oma rahvuskaaslaste saksastamise ja venestamise vastu. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kõrgkultuuri rajamist .
Rahvusliku ärkamise kõrgajaks loetakse aastaid 1860–1880. Sel ajal valitses poliitikas suund, mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse väljaarendamisele. Eesti rahvusideoloogia alusepanija, pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907) kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet , mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson (1841–1882), pedagoog, kirjanik ja ajakirjanik, esimese eestikeelse poliitilise ajalehe „Sakala” (ilmus aastatel 1878–1882) asutaja. Jakobson sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Peamist liitlast saksavastases võitluses nägi ta Vene keskvalitsuses.
Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle kogu maa- kihelkondades asutati laulukoorid ja orkestrid. Viljandimaalt alguse saanud liikumisest raha kogumiseks eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (Aleksander I auks nimetati seda Eesti Aleksandrikooliks) asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas Peakomiteega (tegutses 1870–1884), mis tegeles rahvusliku agitatsiooni ja kultuuriürituste korraldamisega. Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts (tegutses aastail 1872–1893) arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts (s.o teatriühing) “ Vanemuine ” pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (esimene etendus 1870) ja korraldas 1869. aastal saksa eeskujul I üldlaulupeo, millest võttis osa 1000 lauljat-mängijat ja 12 000 pealtvaatajat (tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel).
Venestamisaeg
Esimesed otsustavamad sammud baltisakslaste mõjuvõimu vähendamiseks astuti terroristide poolt tapetud Aleksander II valitsusaja lõpus. 1877 . aastal kehtestati Balti kubermangudes Vene linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas maksutsensusele tugineva valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. Eriti sõjakaks muutus aga Vene keskvõim Aleksander III (valitses 1881–1894) troonile tõustes: saksavaenuliku suhtumise kinnitusena jättis keiser kinnitamata kohaliku autonoomia aluseks olnud balti aadli eesõigused.
Edasiste sammude kavandamiseks viidi Vene senaatori Nikolai Manasseini juhtimisel 1882.–1883. aastal Balti kubermangudes läbi revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste jagamatut mõjuvõimu nii administratiiv-, majandus- kui kultuurisfääris. Samal aastal alustasid keskvõimud kavakindlat venestamispoliitikat, mis saavutas haripunkti sajandi viimasel kümnendil.
Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri — keelekasutust, hariduselu , religiooni ja kirikut, ajakirjandust ja seltsielu — puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene õppekeelele. Sealjuures vallandati puudulikule vene keele oskusele viidates enamik eestlastest kooliõpetajatest, kellel oli kandev osa rahvuslikus ärkamises. Kooliõpetuse muukeelseks muutmine andis tagasilöögi eestlaste haridustasemele: kui 1886 . aastal oskas Eestist võetud nekrutitest lugeda 98%, siis 1901. aastal vaid 80%.
Vene keel muudeti asjaajamiskeeleks ka riigi- ja omavalitsusasutustes ning kohtutes — pea kõik sakslastest ja eestlastest ametnikud asendati enamasti umbkeelsete venelastega. Mittevenelaste jaoks muudeti ametiasutustesse tööle pääsemine väga raskeks ning paljud haritud eestlased olid sunnitud siirduma tööd otsima Venemaale: 20. sajandi alguseks oli Venemaa linnades kujunenud mitmeid eesti kolooniaid, neist suurim asus pealinnas Peterburis. Keskvalitsuse tsensuurisurve ja järelevalve nii saksa kui eesti rahvuslike organisatsioonide üle tugevnes , osa seltse ja ajalehti suleti. Asutada lubas riigivõim peale uusi töömeetodeid ja maaharimistehnikat propageerivate põllumeeste seltside vaid karskus -, haridus - ja tuletõrjeseltse.
Vaatamata ligi kaks sajandit kestnud Vene ülemvõimule oli 19.sajandi lõpus domineeriv usutunnistus Eesti- ja Liivimaal endiselt luterlus, tänapäeva Eesti alal oli õigeusklikke vähem kui 15%, eestlaste hulgas vaid 12,7%. Keisrivõimule äärmiselt lojaalse õigeusu riigikiriku mõju laiendamises nägid venestamise ideoloogid üht põhilist vahendit äärealade kultuuriliseks tasalülitamiseks. Venestamisprogrammi fanaatilisemaid eestvedajaid, Eestimaa kuberner vürst Sergei Šahhovskoi pidas eriti tähtsaks just kohaliku põlisrahva õigeusustamist ning soodustas igati talupoegade siirdumist luterlusest õigeusku. Õigeusust luterlusse pöördumine oli keelatud. Sarnaselt varasematele keskvõimude poolt soositud usuvahetuskampaaniatele, jäid Eesti talupoegade motiivid õigeusku siirdumiseks valdavalt majanduslikeks: peamine oli lootus saada “tsaari usu” vastu võtmisel “hingemaad” ja pääseda sõltuvusest mõisa ees.
19. sajandi teisel poolel hoogustunud industrialiseerimise käigus rajati Eestis suuri tekstiili-, metalli- ja masinatööstuse, puidu-, paberi-, tselluloosi- ja toiduainetööstuse ettevõtteid. Ehitati välja raudteevõrk (Tallinn–Peterburi liin valmis 1870. aastal), mis sidus Eesti Vene impeeriumi siseturuga (Eestis asusid Venemaa pealinnale lähimad jäävabad sadamad) ja lõi head eeldused tööstuse ja kaubanduse arengule. Eesti tööstusse investeerisid Vene, Saksa, Prantsuse, Belgia, Šveitsi ja baltisaksa ärimehed, eesti rahvusliku kapitali osa oli tagasihoidlik .
Uus rahvuslik tõus
Venestamisaeg ei suutnud siiski lämmatada eestlaste omaalgatuslikku tegevust. Enamik seltse tegutses edasi. Uute seltsidena tõusevad 19. Saj lõpul esile karskusseltsid, mille tegevust suudeti rahvuslikult motiveerida : tervise hoidmine on rahvuslik kohustus. Moodustati ka mitmeid kutseühinguid ja tuletõrjeseltse. See aitas oluliselt kaasa rahva edasisele organiseerumisele.
Rahvusliku liikumise uue põlvkonna liidriks tõusis Villem Reiman . Ta edendas karskusliikumist ning pani aluse eesti ajaloo ning kultuuriloo teaduslikule uurimisele. Uutest organisatsioonidest väärib esiletõstmist Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS). Seltsi liikmed suhtlesid omavahel eesti keeles, mis tollastes oludes polnud sugugi tavaline. 1884. Aastal pühitseti Otepää kirikus EÜS-i lipuks sinimustvalge lipp .