Eesti Ärkamisaeg

oll, kaspar

Eesti Ärkamisaeg (1)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

3 KEHV

Keila Gümnaasium
EESTI ÄRKAMISAEG
Referaat
Keila 2009
Sisukord:

Sissejuhatus

Rahvuslik Ärkamine ja Venestamine

Tähtsamad tegelased

Johann Voldemar Jannsen

Carl Robert Jakobson

Jakob Hurt

Laulupidu

Rahvuslik liikumine ja rahvusromantism Eesti kirjuanduses

Kokkuvõte

Sissejuhatus

Eestis algas 19.sajandi keskpaigas Rahvuslik ärkamine. Ärkamisaeg on ajajärk Eesti ajaloos, mil eestikeelses kirjasõnas algas rahvuse teadvustamine ning eestlaste hulgas rahvusliku eneseteadvuse ärkamine ja rahvuslik liikumine. Sellele olid eelduseks mõisnike eeskostest vabanemine , talurahva eneseteadvuse ja haridustaseme tõus ning eesti soost haritlaskonna kujunemine.
Rahvusliku ärkamise tähtsamad tegelased on Johann Voldemar Jannsen, Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson., Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson.
Ärkamisajal sai alguse laulupeo traditsioon, sest just sellel perioodil toimus esimene üldlaulupidu.

Rahvuslik ärkamine

1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis ( Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm.
Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit — ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud. Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris “ärganud talurahva” eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba “valmis” saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana .
Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle kogu maa- kihelkondades asutati laulukoorid ja orkestrid . Viljandimaalt alguse saanud liikumisest raha kogumiseks eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (Aleksander I auks nimetati seda Eesti Aleksandrikooliks) asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas Peakomiteega (tegutses 1870–1884), mis tegeles rahvusliku agitatsiooni ja kultuuriürituste korraldamisega. Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts (tegutses aastail 1872–1893) arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts (s.o teatriühing) “ Vanemuine ” pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (esimene etendus 1870) ja korraldas 1869. aastal saksa eeskujul I üldlaulupeo, millest võttis osa 1000 lauljat-mängijat ja 12 000 pealtvaatajat (tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel).

Venestamine

Esimesed otsustavamad sammud baltisakslaste mõjuvõimu vähendamiseks astuti terroristide poolt tapetud Aleksander II valitsusaja lõpus. 1877 . aastal kehtestati Balti kubermangudes Vene linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas maksutsensusele tugineva valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. Eriti sõjakaks muutus aga Vene keskvõim Aleksander III (valitses 1881–1894) troonile tõustes: saksavaenuliku suhtumise kinnitusena jättis keiser kinnitamata kohaliku autonoomia aluseks olnud balti aadli eesõigused.
Edasiste sammude kavandamiseks viidi Vene senaatori Nikolai Manasseini juhtimisel 1882.–1883. aastal Balti kubermangudes läbi revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste jagamatut mõjuvõimu nii administratiiv-, majandus- kui kultuurisfääris. Samal aastal alustasid keskvõimud kavakindlat venestamispoliitikat, mis saavutas haripunkti sajandi viimasel kümnendil.
Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri — keelekasutust, hariduselu , religiooni ja kirikut, ajakirjandust ja seltsielu — puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene õppekeelele. Sealjuures vallandati puudulikule vene keele oskusele viidates enamik eestlastest kooliõpetajatest, kellel oli kandev osa rahvuslikus ärkamises. Kooliõpetuse muukeelseks muutmine andis tagasilöögi eestlaste haridustasemele: kui 1886 . aastal oskas Eestist võetud nekrutitest lugeda 98%, siis 1901. aastal vaid 80%.
Vene keel muudeti asjaajamiskeeleks ka riigi- ja omavalitsusasutustes ning kohtutes — pea kõik sakslastest ja eestlastest ametnikud asendati enamasti umbkeelsete venelastega. Mittevenelaste jaoks muudeti ametiasutustesse tööle pääsemine väga raskeks ning paljud haritud eestlased olid sunnitud siirduma tööd otsima Venemaale: 20. sajandi alguseks oli Venemaa linnades kujunenud mitmeid eesti kolooniaid, neist suurim asus pealinnas Peterburis. Keskvalitsuse tsensuurisurve ja järelevalve nii saksa kui eesti rahvuslike organisatsioonide üle tugevnes, osa seltse ja ajalehti suleti. Asutada lubas riigivõim peale uusi töömeetodeid ja maaharimistehnikat propageerivate põllumeeste seltside vaid karskus -, haridus - ja tuletõrjeseltse.
Vaatamata ligi kaks sajandit kestnud Vene ülemvõimule oli 19.sajandi lõpus domineeriv usutunnistus Eesti- ja Liivimaal endiselt luterlus, tänapäeva Eesti alal oli õigeusklikke vähem kui 15%, eestlaste hulgas vaid 12,7%. Keisrivõimule äärmiselt lojaalse õigeusu riigikiriku mõju laiendamises nägid venestamise ideoloogid üht põhilist vahendit äärealade kultuuriliseks tasalülitamiseks. Venestamisprogrammi fanaatilisemaid eestvedajaid, Eestimaa kuberner vürst Sergei Šahhovskoi pidas eriti tähtsaks just kohaliku põlisrahva õigeusustamist ning soodustas igati talupoegade siirdumist luterlusest õigeusku. Õigeusust luterlusse pöördumine oli keelatud. Sarnaselt varasematele keskvõimude poolt soositud usuvahetuskampaaniatele, jäid Eesti talupoegade motiivid õigeusku siirdumiseks valdavalt majanduslikeks: peamine oli lootus saada “tsaari usu” vastu võtmisel “hingemaad” ja pääseda sõltuvusest mõisa ees.
19. sajandi teisel poolel hoogustunud industrialiseerimise käigus rajati Eestis suuri tekstiili-, metalli- ja masinatööstuse, puidu-, paberi-, tselluloosi- ja toiduainetööstuse ettevõtteid. Ehitati välja raudteevõrk (Tallinn–Peterburi liin valmis 1870. aastal), mis sidus Eesti Vene impeeriumi siseturuga (Eestis asusid Venemaa pealinnale lähimad jäävabad sadamad) ja lõi head eeldused tööstuse ja kaubanduse arengule. Eesti tööstusse investeerisid Vene, Saksa, Prantsuse, Belgia, Šveitsi ja baltisaksa ärimehed, eesti rahvusliku kapitali osa oli tagasihoidlik .

3.TÄHTSAMAD TEGELASED

3.1. Johann Voldemar Jannsen
Johann Voldemar Jannsen (16. mai 1819 – 13. juuli 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte.
1857. aastal asutas Jannsen esimese korrapäraselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (algupäraselt Perno Postimees ehk Näddalileht), mis ilmus Pärnus aastatel 1857–1886. Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 – 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise " maarahva " asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas Perno Postimehes uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule.
Kolinud 1864.aastal Pärnust Tartusse , saavutas Jannsen ka seal kiiresti rahvamehe tunnustuse . Suureks abiks isale oli tütar Lydia Koidula(1843-1886). Jannsenite perekonna algatusel loodi 1865.aastal laulu-ja mänguselts Vanemuine, mis sai eeskujuks samalaadsete seltside loomisele teistes Eesti linnades.
Jannseni õlul oli ka esimese eesti üldlaulupeo korraldamine 1869.aastal Tartus.

.DOC Laadi alla originaalfail 7 lk · .doc · 34 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-07-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

34 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kaspar oll Õppematerjali autor

Ajaloo referaat

eesti ärkamisaeg ajalugu

Sarnased õppematerjalid

doc

Ärkamisaeg

Ärkamisaeg ja äratajad Ärkamisaja mõju eesti rahvusluse ja riigi tekkele Rahvuslik ärkamine 1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile

Ajalugu

doc

Ärkamisaeg

18501918. Ärkamisaeg Rahvuslik ärkamine Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, industrialiseerimine, linnastumine, vasttärganud rahvusluse võidukäik. Keiser Aleksander II (18551881) vabameelne sisepoliitika ja vene talurahva vabastamine pärisorjusest (1861) andsid Balti provintsides toimunud reformidele uue hoo. Uus passikorraldus (1863), mis andis

Ajalugu

doc

Ärkamisaeg eestis

Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades. 1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis USA kodusõja tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade

Ajalugu

doc

ÄRKAMISAEG

soodustas väljarändamist Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades. 1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis USA kodusõja tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus)

Ajalugu

doc

Ärkamisaeg

4. Carl Robert Jakobson 6 5. Erakondade teke ja 1905. aasta revolutsioon 6 6. Karistussalk 1905. aasta revolutsioonisündmuste ajal Eestis 7 2 SISSEJUHATUS Eestis algas 19.sajandi keskpaigas rahvuslik ärkamine. Selle eeldused olid mõisnike eeskostest vabanemine, talurahva eneseteadvuse ja haridustaseme tõus. Jutus on veel sellel aja perioodil Eesti tähtsamad tegelased. 3 RAHVUSLIK ÄRKAMINE Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, industrialiseerimine, linnastumine, vasttärganud rahvusluse võidukäik. Keiser Aleksander II (18551881) vabameelne sisepoliitika ja vene talurahva vabastamine

Ajalugu

docx

Rahvuslik liikumine Eestis 19.saj - Referaat

.....................................................................3 3. Rahvusliku liikumise sündmused ja nende tähtsus ........................4 4. Rahvuslik ärkamine ........................................................................5 5. Kokkuvõte .......................................................................................6 6. Kasutatud kirjandus ........................................................................7 7. 2. Sissejuhatus Rahvuslik liikumine ehk ärkamisaeg tähendab Eestis peamiselt aastaid 1860 1880. Kõige aktiivsem oli rahvuslik liikumine just selle lõpuaastatel, kui venestamine sellele lõppu üritas teha. Ärkamisaja eelduseks oli see, et selleks ajaks olid tekkinud rahva kihid, kes olid saavutanud majandusliku sõltumatuse. Kõige elavamalt võtsid rahvuslikest liikumistest osa haritlased. Eestvedajaks olid Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt ja Johann Voldemar Jannsen. Ärkamisaja tähtsamad sündmused olid ajalehtede ,,Perno Postimees",

Muusikaajalugu

docx

Alice's Adventures in Wonderland (inglise keelne kokkuvõte)

Ärkamisaeg Mis on ärkamisaeg eesti kultuuris? Pärisorjuse kaotamine ning 1860. aastail alanud talude päriseksostmine andis eestlastele võimaluse majanduslikuks ja kultuuriliseks edenemiseks. Kasvas eestlaste rahvaarv. Euroopas levivate natsionalismi ja rahvusromantismi ideede toel sai alguse rahvuslik ärkamine, eesti rahvuse, iseseisva rahvuskultuuri ja rahvusliku haritlaskonna kujunemine. Oluliseks kultuurikeskuseks oli Tartu ja sealne ülikool. Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus ja määratlesid tärkava rahva õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kõrgkultuuri rajamist.

Inglise keel 8 klass

rtf

Eesti 19. sajand- ärkamisaeg

19. sajand kui Eesti rahvuskultuuri säravaim aeg Pärisorjuse kaotamine ning 1860. aastail alanud talude päriseksostmine andis eestlastele võimaluse majanduslikuks ja kultuuriliseks edenemiseks. Kasvas eestlaste rahvaarv. Euroopas levivate natsionalismi ja rahvusromantismi ideede toel sai alguse rahvuslik ärkamine, eesti rahvuse, iseseisva rahvuskultuuri ja rahvusliku haritlaskonna kujunemine. Oluliseks kultuurikeskuseks oli Tartu ja sealne ülikool. Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus ja määratlesid tärkava rahva õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kõrgkultuuri rajamist. 19. sajandil oli

Ajalugu

Rohkem sarnaseid

Meedia

Kommentaarid (1)

mohvikajuhv: täitsa hea ülevaade.

23:05 27-05-2012

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 7 lk