Ameerika ajalugu (0)

PÄRNU TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Pille Jürisaar
11 B hommik
„AMEERIKA AJALUGU“
UURIMISTÖÖ
Juhendaja :
Urmas Lekk
PÄRNU 2006
SISUKORD:
SISSEJUHATUS
KOKKUVÕTE
KASUTATUD KIRJANDUS
Ameerika avastamine.
Tänapäeval on vürtsid täiesti tavaline asi ja neid on igas kodus. Vanasti olid aga vürtsid sama kallid kui kuld ja isegi kallimad. Kui poes kaaluti vürtse, pandi kõik aknad kinni, et tuul kalli toote ära ei viiks. Inimest, kellel oli palju vürtse nimetati piprakotiks. Ka paljud reisid ja avastused olid seotud vürtsidega. Inimesed tahtsid rikkamaks saada ja otsisid aina uusi paike, kust neid kalleid asju saab. Arvati, et Indias oli palju vürtse ja seepärast otsiti sinna teed.
Christoph Kolumbus (1451- 1506 ) kavatses sõita Indiasse . Kolumbus läks Portugali kuninga juurde rahalist toetust küsima. Kuningas John II keeldus aga teda abistada. Kuid Christoph ei heitnud meelt, ta sõitis koos oma poja Diego`ga Hispaania kuninganna Isabella juurde. Seal nõustusid Hispaania kuninganna ja kuningas teda aitama .
3.augustil, 1492 aastal, sõitsid Palo`st ( sadam Huelva linna lähedal) välja kolm laeva. Kolumbuse lipulaevaks oli Santa Maria, mis oli 18 meetrit pikk ja 3 meetrit sügav. Laeval oli kolm masti, millest igaüks kandis ühte suurt purje. Santa Maria oli aegalane laev, mis oli mõeldud kauba vedamiseks. Lipulaev kaalus umbes 100 tonni.
Teine laev oli Pinta , selle kapten oli Martin Alonso Pinzon. Pinta oli karavell , väiksem, kergem ja kiirem laev kui Santa Maria. Ta kaalus umbes 70 tonni. Pinta pikkus oli umbes 17 meetrit ja sügavus oli 2 meetrit. Tal oli ka kolm masti.
Kolmas laev oli Nina, selle laeva kapten oli Vicente Anes Pinzon, Martini vend. Nina oli ka karavell, mis kaalus umbes 50-60 tonni. Ninal oli neli masti. Laeva pikkus oli 15 meetrit ja sügavus 2 meetrit. Laevade kiirus sõltus tuule kiirusest. Kolmest laevast oli Santa Maria kõige aegalasem ja Pinta kõige kiirem. Laevadel oli kokku umbes 120 meremeest. Peaaegu kõik olid pärit lähedal olevatest linnadest. Meremeeste keskel olid laeval veel ohvitserid , notar, ajaloolane , tõlk, mäetööde asjatundja, ekspeditsiooni sekretär ja arst. Laevadel olid küllaltki halvad elutingimused, sest vesi imbus sisse. Meremeeste käed olid täis kriimustusi, osad mehed olid palavikus ja lesisid voodites. Vaatamata sellistele elutingimustele oli sõit siiski väga meeldiv. Alguses oli meri vaikne ja päike paistis ning meeskonnal oli hea tuju.
Algul sõitsid laevad Kanaari saarteni, sealt pöörati läände ning siis sõitsime üle Atlandi Ookeani. Sõit kestis juba peaaegu kaks kuud ja meeskond tahtis juba tagasi pöörata, kuna toiduvarud hakkasid otsa saama, aga Indiat ei olnud ikka veel näha. Seepeale ütles Kolumbus, et nad sõidavad edasi kuni joogivett jätkub. Meeskond sai aru. Et ka kapten on samades elutingimustes ja nõustus siis edasi sõitma. Viimased päevad enne 12-ndat oktoobrit olid kõige raskemad . Toidumoon sai juba ammu otsa ja alles oli ainult joogivesi, see aga palju jõudu ei andnud. Mitu korda tekkisid tülid, kuid lõpuks rahunesid kõik ikka maha, sest arvati, et ees ootavad vürtsid ja suured rikkused. Nende mõtetega sõidetigi edasi.
12. oktoobril nägid mehed lõpuks maad. Kolumbus ja ohvitserid võtsid paadi ja sõitsid sellega maale. Selle maa põlisasukad võtsid külalisi hästi vastu. Christoph arvas , et ta avastas lõpuks India ja nimetas neid inimesi indiaanlasteks. India asukad nimetasid end ja oma maad aga Guanahaniks. Indiaanlased olid pikka kasvu, nad kõik olid kuni 30 aastat vanad. Neil olid pikad juuksed – umbes vöökohani või seljani. Näod olid vaskpunased ja suurte silmade ümber oli nahk värvitud kollaseks või punaseks. Indiaanlased käisid ringi täiesti alasti ja nende keha oli ülevärvitud. Asukate keel meenutas lapse vadinat. Kõik inimesed olid väga sõbralikud ja tänulikud. Kolumbus tegi neile kingitusi. Ta kinkis kaelaripatseid, mille üle nad väga rõõmustasid. Ka nemad tegid kingitusi. Paljudele meremeestele kingiti puust nooli ja muid taolisi asju. Relvi indiaanlastel ei olnud. Nad ei tundnud ka rauda. Kui Christoph näitas ühele indiaanlasele mõõga, võttis ta selle kätte ja lõikas kohe sõrme. Mõne aja pärast pöörduti koju tagasi.
28. oktoobril sõideti mööda Kuubast. Sõites Kuuba põhja poole 22. novembril, lahkus Pinta kapten Martin Alonson Pinzon oma laevaga , ja läks otsima saart nimega „Babeque“. Talle räägiti, et sellel saarel peab leiduma väga palju kulda. Kui Christoph sellest teda sai, muutus ta maruvihaseks, kuid midagi ei saanud enam parata. Kolumbus sõitis aga Santa Maria ja Nina`ga edasi ja 5. detsembril jõudis ta Haiti saareni. Lipulaev sõitis jõuludel karile ja läks järgmisel päeval põhja. Kolumbus kasutas laevast järele jäänud osi ja ehitas väikese sadama, mille nimeks pandi La Navidad ( jõulud). Väike Nina ei saanud aga kogu meeskonda edasi viia ja Kolumbus jättis umbes 40 meest La Navidad`s ootama tema tagasitulekut Hispaaniast.
Nüüd sõitis Kolumbus mööda Haiti idarannikut ja kõik olid väga üllatunud, kui kohtasid oma teel 6. jaanuaril Pinta´t. Kolumbus ei olnud enam Pinzon´i peale vihane ja Hispaaniasse sõideti koos. 14.veebruaril oli õudne torm . See torm oli kõige õudsem asi reisi ajal. Lained olid umbes 3 meetri kõrgused ja laevad kõikusud lainetel nagu lehed tuules . See oli väga õudne ja paljud mehed jäid tormi ajal merehaigeks. Sel ajal sõitsid laevad jälle üksteisest lahku. Kolumbus ja Pinzon mõlemad arvasid, et kumbki neist on hukkunud . Kolumbuse laev jõudis 4.märtsil Lissaboni ja 15. märtsil jõudis ta õnnelikult Palos´esse tagasi. Kõik olid väga õnnelikud, sest tundsid oma jalge all jälle maad. Ka kuninganna ja kuningas õnnitlesid Kolumbust.
Pinta sõitis aga Bayona sadamasse Hispaanias, tegi seal väikese peatuse laeva parandamiseks ja siis sõideti edasi. Palos´esse jõuti ubmbes tund aega Ninast hiljem. Pinzon arvas, et nüüd nimetatakse teda kangelaseks, kuid see nimetus oli juba Kolumbusele antud. Pinzon suri paari päeva pärast. Hiljem avastas aga Amerigo Vespucci, et India ei olnud India vaid hoopis täiesti uus manner ja seda nimetati Ameerikaks.
Iseseisvussõda Põhja-Ameerikas ja Ameerika Ühendriikide tekkimine.
Umbes 60% Ameerika valgeist asukatest oli pärit Inglismaalt ja seega olid nad inglased . Teistest maadest saabunud läksid ka varsti üle inglise keelele. 18. sajandil algas aga uute ameerika rahvuste kujunemine. Aluseks oli inglise keel ja kultuur, muusikat mõjutas neegrimuusika, indiaanlastelt võeti üle palju laen sõnu ning mõjutused nende mütoloogiast. Kujunes ameerikalik vaimulaad , mille iseloomulikuks jooneks oli aktiivsus ja ettevõtlikus. Rahvusteadvuse kujunemist soodustasid edusammud hariduse vallas. 17. sajandil rajati esimesed kõrgkoolid ja kolledžid, neist esimesena Harvard. Harvard loodi 1636.aastal.
Iseseisvuse väljakuulutamine:
Kolonistid Ameerikas hakkasid üha jõukamaks saama ja see tekitas 18. sajandil Inglismaa valitsuse soovi tõsta kolonistide maksukoormust. See viis varsti vaenusuheteni.
Inglise võimud üritasid ameeriklaste vastupanu relvajõul maha suruda, kuid sellele vastukaalus loodi üle kogu maa kolonistide relvaüksusi. Bostoni alla kogunes umbes 15 000 meheline vägi. Legendi järgi pärinevat ka Ameerika lipp tollest ajast: üks kolonist olevat pannud oma vöökoti teiba otsa.
Philadelphias, tollases Põhja-Ameerika suurimas linnas, kutsuti kokku kontinentaalkongress , kes 4. juulil 1776. aastal võttis vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Deklaratsioon kuulutas 13 kolooniat iseseisvateks riikideks. 4.juulit tähistavad ameeriklased tänaseni enda iseseisvuspäevana.
Iseseisvussõda:
Iseseisvus tuli ameeriklastel kätte võidelda. Inglise armee oli suurem, paremini relvastatud ning paremini välja õpetatud. Ameeriklastel oli vastu panna vaid mõned vabatahtlike salgad.
Otsustavaks sai see, et ameeriklased võitlesid oma maa ja vabaduse eest, kuid inglased olid lihtsad palgasõdurid. Ameeriklased kasutasid lahkrivi , mida olid kasutanud indiaanlased.
Pärast vahelduva eduga sõjategevust piirasid ameeriklased 1781. aastal Virginias Yorktown’i all Inglise väed sisse ja sundisid neid kapituleeruma.
1783.aastal sõlmitud Versailles ’rahuga kuulutati endised asumaad vabadeks ja iseseisvateks riikideks.
Uus riik:
Uue riigi nimeks võeti Ameerika ühendriigid – USA (United States of America). Esialgu sidus 13 asumaad ühine esinduskogu – Kontinentaalkongress. 1781. aastal moodustasid endiste asumaade asemele tekkinud riigid konföderatsiooni- riikide liidu. Ainus ühine organ oli endiselt Kongress , kus igal riigil oli üks hääl. 1787. aastal hakati välja töötama põhiseadust. Selle koostamise käigus käis võitlus kahe suuna vahel: ühed pooldasid tugevat keskvõimu, mida hakati nimetama föderaalvõimuks ja teised nõudsid demokraatiat.
USA esimeseks presidendiks sai George Washington, kelle järgi on saanud nime ka USA pealinn Washington.
Ameerika Ühendriikide kodusõda.
Kaks arenguteed:
19.sajandi I poolel läks põhja-ja lõuna osariikide majandus eri teid mööda. Põhjaosariikides arenes tööstus, põllumajanduses valitses farmerlik majandamine. Lõunaosariikides aga oli tööstus vähe arenenud ja põllumajanduses olid põhiliselt orjanduslikud istandused . Põhjaosariigis peeti oluliseks kaitsetolle, sest nad kartsid Euroopa konkurentsi. Lõunaosariigid aga pooldasid vabakaubandust, et müüa puuvilla Inglismaale. Põhja farmerid ja tööstustöölised tegid iga päev rasket tööd, aga lõunaosariiklastel oli rohkem aega ja seda kasutasid nad koolis käies, reisides ja lõbutsedes.
Lõuna lahkulöömine:
1860. aastal sai presidendiks vabariiklane Abraham Lincoln . Pärast tema võitu otsustasid orjapidajad luua eraldi riigi. 20. detsembril 1860. aastal lõi lahku Lõuna - Carolina, millele järgnes veel 10 osariiki. Veebruaris 1861 lõid lõunaosariigid oma eraldi riigi – konföderatsiooni. Presidendiks valiti Jefferson Davis, kes oli George Washingtoni tütrepoeg.
USA valitsus kõhkles, mida teha. Kohutas kodusõja perspektiiv . Kui Lincoln presidendiks sai, üritas ta lõunaosariiklasi ja põhjaosariiklasi lepitada.
Kodusõda:
12. aprillil 1861 ründas Lõuna armee Sumteri forti Charlestoni sadama juures. Paar päeva hiljem alistus fort . Seetõttu kutsus Licoln vabatahtlikke astuma rahvamiilitsasse võitluseks mässajate vastu. Jõudude ülekaal oli Põhjal: neil oli 23 osariiki 31 miljoni elanikuga, seevastu Lõunal oli 11 osariiki 9 miljoni elanikuga. Siiski ei täitunud Põhja ootused mäss kiirelt maha suruda. Enamik ohvitsere pärines Lõunast.
Kodusõja algul olid edukad lõunaosariiklased. 1863.aastal algas Kodusõja käigus murrang. 1-3 juulini toimus verine lahing Gettysburgi juures. Lõunaosariiklaste väed said lüüa ja kaotasid 25 000 meest, seevastu põhja kaotused olid 15 000.
1864. aastal valiti Lincoln uuesti presidendiks ja siis võeti vastu ka uus sõjaplaan, mis nägi ette tungimist vastase territooriumile. Kindral Shermani juhtimisel tungiski Põhja armee Georgia osariiki, kus pandi toime suured laastamised. Ta vallutas pealinna Atlanta ja jätkas 60 000-mehelise armeega tungi mere poole. 21. detsembril teatas ta, et on jõudnud mereni. Kindral Granti juhtimisel võeti ette 700 kilomeetri pikkune rünnak Konföderatsiooni pealinna Richmondi.
9. aprillil 1865 kapituleerus Lõuna ülemjuhataja Robert Lee Appomatox külas kindral Grantile. Neli aastat kestnud kodusõda oli lõppenud.
Ümberkorraldused Lõunas:
Kongress võttis 1866. aastal vastu USA konstitutsiooni paranduse, mis andis neegritele kodanikuõigused, ka valimisõiguse. 1867. aastal kehtestas Kongress Lõuna diktatuuri. Lõuna jagati viieks sõjaväeringkonnaks, uuendamiseks saadeti kohale vabariikliku partei aktivistid . Enamasti olid need vaesed mehed, kes saabusid kohale väikese kotiga. Nii nimetati põlglikult pambumeesteks ehk kotimeesteks. Loodi uus administratsioon ja reorganiseeriti kohtud. Loodi tasuta riiklike koolide võrk ja hoolekandeasutused: näiteks vanadekodud ja pimedate varjupaigad. Püüti kindlustada neegritele antud kodanikuõiguste elluviimist.
Ameerika Ühendriigid 1920- datel ja 30-datel aastatel.
20- date aastate alguses oli Ameerika maailmas üks kõige tugevamaid riike. Selle edu põhjuseks oli I maailmasõda, kus Ameerika eriti osa ei võtnudki. Kuna Ameerika harrastas Euroopa riikide suhtes isolatsioonipoliitikat, mis tähendas, et Euroopa konfliktidesse ei sekkuta, sai ta I maailmasõjas minimaalseid kahjustusi. Võib isegi väita, et Ameerika oli ainus riik, mis I maailmasõjast kasu lõikas. Seda saavutas ta laenu andmisega, relvade ja muude sõjavarustuste tootmisega ja üheks plussiks oli ka see, et sõda ei toimunud USA territooriumil.
Enne maailmasõda mitte just kõige rikkam riik oli sõja lõppedes tõusnud üheks majanduslikult kõige rikkamaks, mis kindlustas talle juhtpositsiooni maailmas. Ameerika arenes jõudsalt. Sisserändajate arv kasvas tohutult, mis tõi endaga kaasa rassismi leviku. Kuna sisserändajatel olid teised kultuurid, mis ameeriklastel, ei sulanud ka rahva sekka. Tegevust alustas jällegi Ku Klux Klan , mis õhutas võitlust mitteameeriklaste vastu. Sisserändajate piiramiseks võeti 1924 aastal vastu immigratsiooni kvootide seadus, millega saavutati võõramaalastele arvu tuntav vähenemine. Üks suurimaks probleemiks USA-s oli kuritegevus . Seda üritati kontrolli alla saada keeluseadusega 1920 aastal, mis keelas alkohoolsete jookide valmistamise, müümise ja transportimise. Tagajärjed ei olnud positiivsed. Vastupidiselt ootustele, et riigis alkoholi tarbimine lõpeb, toimus kõik vastupidi. Hakkasid tegutsema n.ö. salakõrtsid ja alkoholi salamüük. Tekkisid kuritegelikud rühmitused (maffia) ja keeluseadus otsustati peatada 1933 aastal.
USA valitsemiskorraldus oli demokraatlik. Kuna Ameerika oli tugevate demokraatlike traditsioonidega riik, hoidis see ära sealse diktatuuri kehtestamise . Ameerikas oli kaks parteid: Demokraatlik ja Vabariiklik partei, mis võimu saamiseks omavahel võitlesid. Nii käiski võim käest-kätte. Nt 1920 aastal võitis presidendi valimised vabariiklaste kandidaat Warren G. Harding aga 1932 aastal jäi presidendi valimistel peale Demokraatlikust Parteist pärit Franklin D. Roosvelt. Nagu eelnevalt öeldud, oli Ameerika majanduslikult kõige edukam ja arenenum riik. Valitses majanduslik liberalism, mis tähendas, et riik ei reguleerinud majanduslikku elu ning tänu sellele toimus majanduses kriis tarbekaupade tootmise areng: võeti kasutusele uusimat tehnoloogiat ning arenesid välja uued tööstusharud, mis võimaldasid kaupade massitootmist. Nt võeti kasutusele konveier, millega läks kergemaks autode valmistamine ja neid hakkas riigis ringi liikuma kogunisti ligi 15 miljonit. Edusamme tehti ka lennunduses. Nt esimene lend üle ookeani ja pandi alus ka reisilennundusele. Peamiseks tööstusharuks oli rasketööstus, mille peamised harud olid metallitöötlemine ja masina- ning keemiatööstus.
Jõudsalt arenes ka põllumajandus. Kuid liigne kaupade nõudlus muutis peagi põllumaade viljakuse peaaegu olematuks . Kuna enam muud üle ei jäänud, hakkasid farmerid üles kündma kehvu maid, mis olid ammu sööti jäätud või mida ei oldud kunagi varem haritud. Ka põllumajandussaaduste väljatransportimine vähenes, kuna tollitariifid olid liialt kõrged. USA põllumajanduses tekkisid rasked probleemid, mis tõid endaga kaasa põllumajanduskriisi. Kuna põllumajandus oli juba niigi probleemne, ei avaldanud majanduskriis sellele suurt mõju.
I maailmasõja järel majanduse arenedes suurenesid ka inimeste palgad ja üldse elamutingimused paranesid. Kahjuks ei kestnud see edu aga lõpmatuseni. 1929 aastal algas Ameerikas majanduskriis, mille põhjuseks oli inimeste kiire soov rikkaks saada, mis põhjustas USA väärtpaberituru kokkuvarisemise; ja massitootmine, kus toimus tarbekaupade liigtootmine: inimesed ei suutnud nii palju kaupu tarbida kui neid toodeti. Ka pangad aitasid sellele kaasa, andes liigseid pangalaenu. Majanduskriis tõi riigis kaasa totaalse kaose: toodangute maht vähenes poole võrra, palgad langesid, ettevõtted läksid pankrotti ja tekkis tohutu tööpuudus, mis tõi endaga kaasa teravaid ühiskondlikke probleeme, nt nälg. Kriisi ajal presidendiks olnud Edgar Hoover jätkas majandusliku liberalismi poliitikat, mis ei viinud kuhugi. Kuid majanduskriisi haripunktis võimule tulnud uus president Franklin D. Roosvelt suutis USA 1933 aastal reformidekavaga kriisist välja tuua. Ameerika majanduskriis mõjutas ka Euroopa riike, sealhulgas ka Eestit.
Kokkuvõtlikult öeldes oli Ameerika 1920-1930-date aastate mõjuvõimsam riik, kus said alguse paljud tehnikaimed ja mis mõjutas oma tegevusega paljusid riike.
Immigratsioon ja multikulturalism .
Immigratsioonist kohanemiseni.
Tänapäeva USAs elab rohkem kui 100 entilist rühma ning ta on olnud paljurahvuseline riik juba algusaastatest peale. Viimase 200 aasta jooksul on USAsse emigreerunud rohkem kui 50 miljonit elanikku, see on rohkem kui kõikidesse teistesse peamistesse immigratsiooniriikidesse kokku. Sisserännu suunad on aastate jooksul muutunud. Kui 18. sajandi lõpust kuni 1890ni tuli asukaid kõige rohkem Briti saartelt, Saksamaalt ja Skandinaavia riikidest, siis 1890st kuni I maailmasõjani Lõuna – ja Kagu-Euroopast. 1924. aastal hakati sisserännet rangelt piirama. Sõdadejärgseil aastail hakati sisserändu soodustama ning kaotati kvoodid. Selle tulemusel suurenes taas immigratsioon Euroopast. Pärast 1965. aastat on suurenenud sisseränne Aasia regioonist ning Ladina- Ameerikast , kusjuures 1970tel immigreerus nendest piirkondadest neli korda rohkem inimesi, kui Vanast Maailmast.
Ehkki sageli arvatakse, et sisserändajad jäid pidama Idarannikule, ei olnud see alati nii. Kuigi 1890. aastal olid 68% Bostoni, 71% Broklyni ja 80% New Yorgi elanikest sisserännanud või nende lapsed, oli lääneranniku linnades samuti palju sisserännanuid, näiteks San Fransiscos 78% ning Salt Lake Citys 65%. Ka ei pea paika sagedane arvamus nagu jäänuks sisserändajad pidama linnadesse – mitmetes maapiirkondades, nagu Minnesotas, Dakotades, Montanas ja Arizonas, olid samuti ülekaalus sisserännanud.
Selline suur hulk sisserändajaid on pannud inimesi küsima – mis on see, mis seob ameeriklasi?
Aastal 1790 võttis esimene Kongress vastu seaduse ühise naturalisatsioon protseduuri kohta ning 1802. aastal selle täiendatud variandi , mis seadustas vaid viie aastase katseaja . Selle kohaselt võis kodakondsuse saada iga inimene, kes oli vandunud truudust Ühendriikide konstitutsioonile, seega kuulutatakse ameerika rahusesse ideoloogiliselt. Usuti, et Ühendriigid seisavad vabaduse, võimaluste, usuvabaduse, representatiivse valitsuse ning parema tuleviku eest, seega tugineb ta oma kodanikele ning mõistab hukka hierarhia . Kõik, kes sellesse uskusid, võisid kuuluda ameerika rahvusesse.
19. sajandi lõpus tekkis liikumine, mis nõudis uste sulgemist edasisele immigratsioonile. Selle eesotsas olid siniverelised jänkid, Lõunaosariikide rassistid, akadeemilised kodanikud ning illusioonidest ilmajäetud reformijad. Kõige enam rõhusid nad anglo-saksi üleolekule. Rahvusgrupid seati hierarhiasse – anglosaksid ning põhja- ja lääne- eurooplased kõige kõrgemal, lõuna- ja ida-eurooplased, hommikumaalased ning mustad madalamal. Kuna ühiskond muutus linnastumise, industrialiseerimise ning immigratsiooni läbi 1880. aastale järgneva poole sajandi jooksul, nähti immigrante vastutavatena ning sellised ideed tundusid vastuvõetavad.
Johnson -Reedi Seadus, mis võeti vastu 1924. aastal ning hakkas kehtima 1929. aastal, tegi sellise poliitika ametlikuks ( vabariiklasest president Coolide ajal ). See seadus pani eri rahvustele ning eri rassidele erinevad sisserännakuvoodid vastavalt sellele, kui sobilikuks neid Ühendriikidele peeti. 1930-1950 migratsioon praktiliselt lakkas. 1952. aastal tekkis üleriigiline liikumine selliste kvootide tühistamiseks ning see oli president J.F.Kennedy üks eesmärke. 1965.aastal andis Kongress uue seaduse, mille kohaselt võeti uustulnukaid vastu oskuste põhjal ning samuti kavatsusega ühendada perekondi.
Küsimus USAs seisneb entilise mitmekesisuse ning rahvusliku ühtsuse kooseksisteerimise võimalikkuses. Seejuures riik ei sega end ei rahvuslikku ega ka usulisse enesemääramisse, ent ta ei anna entilistele gruppidele seaduslikku tunnustust – tegemist ei ole eri rahvuste föderatsiooniga. Inimesed identifitseerivad end erinevalt – on neid, kes peavad end ameeriklasteks, on neid, kes peavad end eri entilisse gruppi kuuluvaks, on ka neid, kes peavad end mõlemaks. Entilised grupid aitavad oma liikmetel kohaneda Ameerikaga, samasugune roll on ka religioonil. 1979. aastal läbiviidud uurimuse kohalt pidas 38% inimestest end mitmest rahvusest põlvnevaks ning 44% ühest rahvusest pärinevaks, 17% inimestest ei osanud kumbagi valida. Seega, kuigi sulandumine toimub, ei ole see väga kiire. Ehkki ükski seadus seda ei sätesta, peetakse inglise keelt Ühendriikide riigikeeleks ning valdavaks on tendents, et immigrantide teise põlvkonna järeltulijad päritolumaa keelt ei kõnele. Praegu püüavad seda traditsiooni murda latinod, eriti mehhiklased ning neid aitab päritolumaa suhteline lähedus. Samuti hakkas 1968. aastal kehtima seadus kakskeelse hariduse kohta. Selle eesmärgiks on siiski aidata inglise keelt mitte valdavatel lastel seda omandada, mitte hispaania keeles hariduse pakkumine.
Kokkuvõttena võib öelda, et kõik immigrandid ning nende järeltulijad jagunevad 4 gruppi:
1. täielikud identifitseerujad – kogu nende elu käib entilises grupis
2. osalised identifitseerujad – entilisus on oluline lähisuhetes, ent tööalaselt ning ühiskondlikes ei samastata end selle entilise grupiga
3. lahku astunud – nad on pärit entilisusel põhinenud ümbruskonnast, ent sellest loobunud . Siia kuuluvad eelkõige intellektuaalid, kellel on omad väärtushinnangud ning kes moodustavad eraldi kogukonna.
4. hübriidid – nende esivanemad on korduvalt abiellunud teistest rahvustest inimestega ning nad ei suuda end identifitseerida konkreetse grupiga, - need ongi sulatusahju produktid .
Lõpetuseks võib öelda, et USA oli esimene riik maailmas, mis tunnistas , et väljarändamine ning enesele kodakondsuse valimine on põhiline inimõigus ning usuti, et ühtsus ning mitmekesisus vaid toetavad vabadust.
1924. aasta immigratsioonikvootide seadus.
Ameerika Ühendriikide ajalugu on enam kui ühelgi teisel riigil maailmas seotud sisserändajatega. Emmigrandid, kes juba 16. sajandil hakkasid Ameerika mandrile ümber asuma ja kelle arv aastatega üha suurenes, lõid uue tsivilisatsiooni ning rahvuslikult ääretult kirevast seltskonnast kujunes välja uus ühiskond, ameerika rahvas.
Esimese ametliku rahvaloenduse järgi oli 1790. aastal ameeriklasi 3,929,214. Umbes pool esimese 13 osariigi elanikkonnast olid inglased, ülejäänud soti , iiri, saksa, hollandi, prantsuse, rootsi, uelsi ja soome päritolu.
19. sajandil sisserändajate hulk kasvas tohutult ning haripunkti saavutas 20. sajandi alguses. Alguses suhtusid „põlised ameeriklased“ uustulnukatesse kui odavasse tööjõudu. Kui aga immigrante hakkas üha arvukamalt saabuma, tõusis ärevus ameeriklaste hulgas üsna mitmel põhjusel. Esiteks olid paljud uusasukad juudi või katoliku usku, mis ei meeldinud ameeriklastele, kes valdavalt olid anglosaksid ja protestandid. Osa ameeriklasi sattus ärevusse oma kultuuri ohustamise pärast; vastsed immigrandid elasid sageli enklaavides, ei loobunud Vana Maailma tavadest ega paistnud soovivat ameerika kultuuri assimileeruda. Mõned nägid uusasukates konkurente madalapalgalistel töökohtadel.
1920. aastal hakati immigratsiooni ametlikult piirama ning selleks rakendati hulk poliitilisi meetmeid, millest olulisemad olid 1924. aastal immigratsiooni kvootide seadus ja 1929. aasta määrus. Need seadusandlikud aktid piirasid oluliselt sisserändajate juurdevoolu. Immigrantide iga-aastast arvu piirati 150 000-ni, mis jagati proportsionaalselt eri rahvuste vahel, vastavalt nende rahvuskaaslaste arvule, kes 1920. aastal juba USA-s elasid.
See oli oluline muudatus Ühendriikide senises poliitikas. Nende kitsenduste üks eesmärk oli rassistlike organisatsioonide tegevuse summutamine; immigrantide arvu kiire kahanemine kaasnes aga alles 1930.aastate majanduskriisiga, mis aeglustas immigratsiooni lausa dramaatiliselt.
Kehtestatud kvoodid olid selgelt Euroopa riike eelistavad ( arvestades elanikke ja antud kvoodi suhet ). Näiteks Rootsi- 9,561; Norra- 6,453; Saksamaa- 51,227; Suurbritannia ja Põhja- Iirimaa -34,007; Eesti- 124; Soome- 170; Leedu- 344. Seevastu Hiinal, Jaapanil , Indial kõigest 100. Viimane oli kehtestatud 1924. aasta seadusega miinimumkvoodiks.
Sõjajärgseil aastakümneil jäid Ühendriigid rahvuskvootide määramise juurde kindlaks. Näiteks 1952. aastal vastu võetud McCarran- Walteri immigratsiooniseaduse pooldajad väitsid, et kvootide lõdvemale laskmine võib tuua USA-sse tohutul hulgal Ida-Euroopa sotsialismimaade teisitimõtlejaid ja see võib kahjustada Ühendriikide demokraatiat. Seadus siiski lükati president Turmani poolt tagasi.
1965. aastal asendati rahvuskvoodid Kongressis poolkerakvootidega ning eelise said USA kodanike sugulased, sammuti need immigrandid, kellele kutseoskuste järele oli USA-s nõudlus. 1978 tühistati poolkerakvoodid ja lubatud immigrantide aastaseks ülemääraks sai 290,000 inimest. Seda arvu vähendati pärast põgenikeseaduse vastuvõtmist 1980. aastal 270,000-le.
Vaatamata nendele muudatustele ületab Ühendriikidesse elama asuda soovijate arv tunduvalt selle, mis immigrantide ja põgenike kvootidega lubatud. See on põhjustanud arvuka illegaalse sisserände, ( erinevatel andmetel ligi 600,000 inimest aastas ).
Ameerika kultuuriregioonid.
USA kultuuriregioonid ei ole kujunenud mingite kindlate geograafiliste piiride põhjal. Suur tähendus on olnud immigrantide voolul, nende päritolul ja ajaloolistel sündmustel. Immigrantide päriskultuuril, -keelel ja religioonil on olnud mõju kultuuri regioonidekujunemisele. Tavaliselt ühel regioonil ei ela ainult ühest rahvast pärit olevaid inimesi, vaid regioonid on kujunenud mitme rahva poolt ja need kultuuriregioonid on seega nagu „mixture“.
Ameerika põhilised kultuuriregioonid on Kirde ehk Northeast, Lõuna ehk South , Kesklääne ehk Midwest, Lääne ehk West . Need neli jaotuvad omavahel veel alaregioonideks. Need alaregioonid on välja kujunenud ajalooliste sündmuste kaudu ja nende inimeste omaduste põhjusel, kes seal elavad.
Uus Inglismaa regioon: See tähendab regioon mis on ida kaldal . Sinna kanti jäävad osariigid Maine, New Hampshire, Vermont, Massachusetts, Rhode Island , umbes terve Connecticut, põhja New York ja osa põhja Pennsylvaniast. Sinna tulid immigrandid peamiselt Inglismaalt 1800ndatel. Religioosselt olid need inimesed protestandid, aga nüüd kuuluvad nad peamiselt katoliku kirikusse. Haridus ja intelligentne elu on väga tähtsad. Tänapäeval on paar parimat ülikooli selles regioonis. Poliitiliselt nad on kõige rohkem liberaalid ja moraali tähendus on väga suur. Võib öelda, et see on kõige Euroopalikum regioon Ameerikas.
New Yorki linna regioon: See on New Yorki linna ala ja selle lähem ümbrus. Sellel alal on mitu erinevat usulist ja entilist gruppi, sellepärast et N. Y. on olnud väravaks Ameerikasse. Eriti õigeusulised juudid, puerto ricolased ja itaallased elavad oma elustiili järgi, sõltumata sellest, milline on üldine eluviis Ameerikas. Seega N. Y. ongi heterogeensem kui teised alad Ameerikas.
Pennsylvania regioon: See siis tähendab suuremat osa Pennsylvaniast, New Jerseyd, Delaware’i ja Marylandi. Esiteks sinna immigreerus Saksamaalt pärit olnud inimesed kui ka sotlased ja iirlased. Usuliselt olid nad presbyteerid ja kveekerid. Pennsylvania austati Kveeker kolooniaks 1680ndatel.
Lõuna regioon: See on kõige suurem regioon geograafiliselt ja sellel regioonil elab ¼ terve maa elanikkonnast. Lõuna on erilisem osa tervest Ameerikast. See põhjendub näiteks sellega, et lõuna murded on tuntumad ja erinevad teistest murretest. Lõuna kujunemist on väga palju mõjutanud USA Kodusõda, ja selle orjade küsimus, aga nüüd on rasside vahelised suhted nii head kuid need on põhja poolel ka. Usuliselt lõunas domineerib baptisti kirik, kuigi Louisiana oma prantsuse päritolu tõttu omab suurt katoliku kirikut. Lõuna inimesi iseloomustatakse sõbralike ja lõdvestatutena ehkki natuke aeglastena. Nendele on väga tähtsaks ka külalislahkus. Muusikal on ka olnud tähtis osa lõuna kultuuri välja kujunemisel. Muusika pealinn Nashville, Tennessee on olnud koduks nii mustale bluesile kui ka valgele country muusikale .
Kesklääne regioonid: Selle keskuseks on Chicago. Kesklääs jaotatakse ülemiseks kesklääneks s.t Michigani, põhja osad Ohiost, Illinoisist ja Iowast ja siis veel Wisconsin, Minnesota, Põhja- ja Lõuna-Dakota osariigid. Nendel aladel on suur mõju nii skandinaavlastel kui sakslastel , sveitslastel, hollandlastel kui ka uue inglismaa immigrantidel. Poliitiliselt nad on väga moraalsed ja poliitika on kõikide elanike huvides. Sellelt regioonilt laienes farmerite erakond, kuid ka edumeelne erakond. Haridusel on samuti suur tähtus selles regioonis. Keskmisse keskläände kuuluvad keskmine Ohio , India, Illinois, suurem osa Iowast ja Nebraskast, põhja Missouri , lääne Colorado ja terve Kansas. Selles regioonis elavad nn. Uued Euroopa immigrandid st., et nad on immigreerunud pärast Kodusõda. Suuremalt osalt on need inimesed protestandid. On ka öeldud, et see regioon on ameerika „südamaa“.
Kaljumäestiku regioon: st. Colorado, Wyoming ja Montana . Inimesed on huvitatud kõige rohkem oma identiteedist kui mingist regioonalsest kujunemisest. Sel alal elavad inimesed, kes on pärit erinevatest kohtadest ja võib öelda, et see on nagu „mixture“. Kliimal ja keskkonnal on ka tegemist nende inimeste identiteetiga. Mormooni regioon: Utahi osariik ja osa Idahost. Usk on kõige algus siinses regioonis. Joseph Smith asutas uue usulahu Utahis ja see osariik peaks olema eeskujuks teistele ühiskondadele. Marmoonidele on tavaline kõrge sündmus ja kõrgetasemeline haridus ja tervisehoid.
Sisemine edela regioon: st. Arizona ja New Mexico osariigid. Sellel regioonil elavad koos nii hispaania-ameeriklased, texaslased kui indiaanlased. Need rahvad kui Ameerika pärisrahvad annavad erineva tunde kui mujual läänes. Kliima on sellel regioonil karm.
Vaikse ookeani edela regioon: St. California . Hea kliima mõjutab seda, et inimesed mujalt kolivad Californiasse. Eriti kõrgelt haritud inimesed kolivad sinna, sellepärast et Californias on väga head ülikoolid ja uue tehnoloogia ettevõtted. Põllumajandusel on Californial ka väga tähtis roll; nimelt California toodab suure osa Ameerika puu-ja aedviljadest.
Vaikse ookeani looderegioon: st. Oregon , Washington ja suurem osa Idaho osariigist. Suurim osa selle regiooni inimestest on tulnud ülemisest keskläänest ja st. et nad on pärit Skandinaaviast, Saksamaalt ja Inglismaalt. Usuliselt on see protestantlik regioon. Poliitikas on nad liberaalid. Rahvas on homogeenne ehk peamiselt valge. Suur tähtsus inimeste elus on keskkonnal ja kõnnumaal.
Alaska regioon: See regioon tähendab nii regiooni kui ka osariiki. Võib ehk öelda, et Alaska on veel asutatud ala piirjoon. Seal elab vähe pärisrahvast eraldi eskimosid ja indiaanlasi . Alaska kultuur on nagu segu USA teistest osariikide kultuuridest. Alaska image on negatiivne sellepärast, et kliima on halb ja selle tõttu läheb elu kalliks.
Havai regioon: st. troopilised saared Vaiksel ookeanil . See on ainus regioon, kus mitte valged on enamuses . Alguses olid Havai saared põllumajandusele tähtsad, aga nüüd on seal militaarbaas. Havaile endale on siiski kõige tähtsamad turistid, sellepärast et terve regioon majandus sõltub sellest. Tavaliselt öeldakse, et havailased on väga lõdvestatud inimesed.
Need on siis Ameerika kultuuriregioonid. Immigratsiooni kaudu võib leida sarnasusi ja nii teha ka järeldusi, aga ameerika on siiski väga suur maa ja seepärast väga suuri üldistusi teha ei saa. Alati peab ka meeles pidama, et kuigi need inimesed on pärit kusagilt mujalt on nad alati ameeriklased ja see ongi kõige suurim mõju nende inimeste elule ja väärtustele.
Ameerika Ühendriigid 20. sajandi algul.
Rikkuste kontsentratsioon:
1894. aastaks oli USA jõudnud tööstustoodangu mahu poolest maailmas esikohale . 20. sajandi algul kasvas kapitali kontsentratsioon. Eelmisel sajandil tähendas kontsentratsioon ettevõtte ühinemist kompaniideks või trustideks, 20.sajandil tekkisid juba trustide ühendused.
Suuremaid monopolide gruppe oli kaks: Morgani grupp ja Rockefelleri grupp. Morgani grupi kontrolli all oli esimene miljarditrust – Ühendatud Terasekorporatsioon, peale selle Kummitrust ja 1902 . a. loodud Viljaniidumasinate Kompanii. Morgan oli ka suurimaid pankureid ning ta omas arvukalt direktorikohti raudteekompaniides ja kindlustusfirmades. Rockefelleri grupi peamine trust oli naftaga tegelev Standart Oil.
1915. a. kuulus 60% USA rikkustest kahele protsendile elanikkonnast.
Vabariiklased ja Demokraadid:
USA poliitiline süsteem toetus kahe sotsiaalselt üsna lähedase partei – Vabariikliku ja Demokraatliku partei konkurentsile.
1900. a. presidendivalimistel esitas võimul olev Vabariiklik Partei kandidaadiks senise presidendi William McKinly. Partei oli võitnud tavalise ameeriklase poolehoiu suurriikliku vallutuspoliitikaga, eriti võiduga Hispaania-Ameerika sõjas 1898 . a. Sõda oli olnud küll kulukas, aga selle käigus olid USA võimu alla läinud Filipiinid ja Kuuba. Valimisplatvormis seadis Vabariiklik Partei esikohale aktiivse välispoliitika ja USA positsioonide tugevdamise rahvusvahelises elus. Rahale see kurss meeldis.
Suurkapitali huvides võttis Vabariiklik Partei valimisprogrammi kõrgete tollitariifide säilitamise, millega taheti vältida välismaa firmade konkurentsi siseturul. Eelkõige rahakate inimeste huvides taotleti, et raha aluseks oleks tugev kullastandart ( rahasüsteem, milles rahaväärtuse alus on kuld). Demokraatlik partei esitas oma kandidaadiks advokaat William Jennings Bryani, kes oli auahne ja võimekas, kuid mitte piisavalt haritud. Demokraatlik Partei kritiseeris USA vallutuspoliitikat ja kutsus andma Filipiinidele iseseisvust. Ajastu konflikte ja probleeme tunnetades kutsus see partei üles ka võitlusele trustide ja ühiskonnas valitseva korruptsiooni vastu.
Kullastandardile vastati hõberaha piiramatu väljalase, nii et seda igaühele jätkus. Viimane nõue oli küll demagoogiline või oli selle aluseks majandusteooriate vähene tundmine . Kuigi hõberaha hulgaline vermimine ei ole nii katastroofiline kui paberraha piiramatu käibelelaskmine, viib see ometi inflatsioonile ja seega ka palkade langusele. Valimistel võitis Vabariiklik Partei kandidaat McKinly. Tema teine ametiaeg jäi aga lühikeseks, sest 1901. a. 10 septembril sai ta anarhisti kuulist haavata ning suri.
Theodore Roosevelt .
Presidendiks sai senine asepresidedt Theodore Roosevelt.
Ta sündis rikka kaupmehe perekonnas. Õppides Harvardi ülikoolis tundis ta huvi loodusteaduse vastu ja kavatses teha karjääri teadlasena. Ta avaldas 2 artiklit ornitoloogiast, kuid siis tegi isa talle selgeks, et teadlasena ei teeni ta kuigi palju raha, teadlase töö nõuab aga paljust loobumist. Seejärel pühendus ta ajaloole, valmistudes poliitiku karjääriks. Poliitikat peeti tollal räpaseks ja heast perekonnast pärit noormehele sobimatuks. Teddy aga himustas valitseda teisi inimesi. Ajaloost kirjutas ta mitu raamatut, neist tuntuim „Lääne võit“. Metsikut Läänt tundis Roosvelt suurepäraselt. Põdedes noormehena astmat, olid arstid soovitanud tal viibida vabas looduses. Kui sünnitamisel suri tema noor naine, siirdus murest murtud mees kaugele Läände, kus veetis 2 aastat kauboina „Neljasilmne Teddy“ ( ainus prillidega kauboi ) erines teistest selle poolest, et tal oli kaasas kast raamatuid ning see, mis teistele oli elu, oli temale ajutine harrastus . Rooseveltist sai hea ratsanik , kirglik jahimees ja innukas reisija .
Hispaania-Ameerika sõja ajal oli T. Roosevelt värvanud Texases „tööta“ jäänud seiklejatest ratsarügemendi, kes vallutas laeva, mis nad Kuubale viis. Hiljem sai tast mereväe alamriigisekretär.
Aastail 1889-1890 oli ta New Yorgi osariigi kuberner , kellena viis läbi liberaalseid reforme. Tänu oma populaarsusele ja heale mainele isana ( 6 last kahest abielust ) sai temast 1901. a. Vabariikliku Partei esindajana asepresident.Väikest kasvu ja tüse Roosevelt oli tark, energiline ja ettevõtlik, aga ka ülimalt auahne. Tema kohta on öeldud: „ Ta tahab olla igas pulmas peigmees ja matusel kadunuke“.
Võitlus trustidega.
Ameerika ühiskonna probleemiks oli kujunenud trustide võimutsemine, mis tõttu suure kõlajõu saavutasid monopolivastased meeleolud. Roosevelt oli veendunud, et suurettevõtted on USA majandusliku arengu alus ega kavatsenudki truste likvideerida . Omatigi hakati teda kutsuma Trustide Hävitajaks. Esinedes USA Kongressis, esitas uus president monopolide tegevuse riikliku reguleerimise idee, mille mõte oli selles, et valitsusel on õigus ja kohustus kontrollida monopolide tegevust. Need ideed langesid soodsale pinnale. Hulk ameerika kirjanikke ja ajakirjanikke ründas truste ja tõi päevavalgele mitmesuguseid kuritarvitusi.
1904 . a. sai T. Roosevelt jälle presidendivalimistel kandideerida ning osutus ka valituks.
Roosevelti valitsusajal toimus 46 kohtuprotsessi trustide üle. Eriti kõmuline oli protsess Rockefelleri nafta trusti Standart Oil vastu. Trust otsustati likvideerida, jagades ta 11 kompaniiks. Tegelikult oli kogu sellel võitlusel vähe tulemusi seetõttu, et võideldi ainult ettevõtete ühe organisatsioonilise vormi vastu. Kuigi Rockfelleri trust likvideerit, jäid kõik need 11 kompaniid tema perekonna juhtida. Suurimat monopolisti Morganit Roosevelt ei puudutanud.
Loodushoid.
Edukaim oli Roosevelti poliitika loodushoiu alal. Ameerikas oli loodusressursse meeletult raisatud. Juba oli hävitatud piisonite karjad , nafta tootmisel põletati maagaasi, söe kaevandamisel kasutati ära ainult paremad kihid, hävitati põlismetsi. 1908. a. loodi Loodusressursside Säilitamise Rahvuslik Komisjon, rajati 5 uut rahvusparki. Uudse sanitaarabinõuna viidi sisse liha kontroll tapamajades. See oli abinõu, mis tollal oli ebapopulaarne, praegu aga endastmõistetav.
1908. a. presidendivalimistel tuli võitjaks Vabariikliku Partei kandidaat William Howard Taft, kes oli füüsiliselt kõige suurem USA president ( kaalus üle 120 kg ). Karjääri oli ta teinud trustide advokaadina ja poliitilistelt vaadetelt oli äärmiselt konservatiivne. Tema poliitika viis Vabariikliku Partei lõhenemisele. 1912. a. presidendivalimistel seati üles 2 vabariiklaste kandidaati, üks neist T. Roosevelt. Võitis Demokraatliku Partei kandidaat Woodrow Wilson .
President Wroodrow Wilson.