Ameerika ajalugu (0)

PÄRNU TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM


Pille Jürisaar
11 B hommik

„AMEERIKA AJALUGU“
UURIMISTÖÖ




Juhendaja :
Urmas Lekk



PÄRNU 2006
SISUKORD:
SISSEJUHATUS
KOKKUVÕTE
KASUTATUD KIRJANDUS










Ameerika avastamine.
Tänapäeval on vürtsid täiesti tavaline asi ja neid on igas kodus. Vanasti olid aga vürtsid sama kallid kui kuld ja isegi kallimad. Kui poes kaaluti vürtse, pandi kõik aknad kinni, et tuul kalli toote ära ei viiks. Inimest, kellel oli palju vürtse nimetati piprakotiks. Ka paljud reisid ja avastused olid seotud vürtsidega. Inimesed tahtsid rikkamaks saada ja otsisid aina uusi paike, kust neid kalleid asju saab. Arvati, et Indias oli palju vürtse ja seepärast otsiti sinna teed.
Christoph Kolumbus (1451- 1506 ) kavatses sõita Indiasse . Kolumbus läks Portugali kuninga juurde rahalist toetust küsima. Kuningas John II keeldus aga teda abistada. Kuid Christoph ei heitnud meelt, ta sõitis koos oma poja Diego`ga Hispaania kuninganna Isabella juurde. Seal nõustusid Hispaania kuninganna ja kuningas teda aitama .
3.augustil, 1492 aastal, sõitsid Palo`st ( sadam Huelva linna lähedal) välja kolm laeva. Kolumbuse lipulaevaks oli Santa Maria, mis oli 18 meetrit pikk ja 3 meetrit sügav. Laeval oli kolm masti, millest igaüks kandis ühte suurt purje. Santa Maria oli aegalane laev, mis oli mõeldud kauba vedamiseks. Lipulaev kaalus umbes 100 tonni.
Teine laev oli Pinta , selle kapten oli Martin Alonso Pinzon. Pinta oli karavell , väiksem, kergem ja kiirem laev kui Santa Maria. Ta kaalus umbes 70 tonni. Pinta pikkus oli umbes 17 meetrit ja sügavus oli 2 meetrit. Tal oli ka kolm masti.
Kolmas laev oli Nina, selle laeva kapten oli Vicente Anes Pinzon, Martini vend. Nina oli ka karavell, mis kaalus umbes 50-60 tonni. Ninal oli neli masti. Laeva pikkus oli 15 meetrit ja sügavus 2 meetrit. Laevade kiirus sõltus tuule kiirusest. Kolmest laevast oli Santa Maria kõige aegalasem ja Pinta kõige kiirem. Laevadel oli kokku umbes 120 meremeest. Peaaegu kõik olid pärit lähedal olevatest linnadest. Meremeeste keskel olid laeval veel ohvitserid , notar, ajaloolane , tõlk, mäetööde asjatundja, ekspeditsiooni sekretär ja arst. Laevadel olid küllaltki halvad elutingimused, sest vesi imbus sisse. Meremeeste käed olid täis kriimustusi, osad mehed olid palavikus ja lesisid voodites. Vaatamata sellistele elutingimustele oli sõit siiski väga meeldiv. Alguses oli meri vaikne ja päike paistis ning meeskonnal oli hea tuju.
Algul sõitsid laevad Kanaari saarteni, sealt pöörati läände ning siis sõitsime üle Atlandi Ookeani. Sõit kestis juba peaaegu kaks kuud ja meeskond tahtis juba tagasi pöörata, kuna toiduvarud hakkasid otsa saama, aga Indiat ei olnud ikka veel näha. Seepeale ütles Kolumbus, et nad sõidavad edasi kuni joogivett jätkub. Meeskond sai aru. Et ka kapten on samades elutingimustes ja nõustus siis edasi sõitma. Viimased päevad enne 12-ndat oktoobrit olid kõige raskemad . Toidumoon sai juba ammu otsa ja alles oli ainult joogivesi, see aga palju jõudu ei andnud. Mitu korda tekkisid tülid, kuid lõpuks rahunesid kõik ikka maha, sest arvati, et ees ootavad vürtsid ja suured rikkused. Nende mõtetega sõidetigi edasi.
12. oktoobril nägid mehed lõpuks maad. Kolumbus ja ohvitserid võtsid paadi ja sõitsid sellega maale. Selle maa põlisasukad võtsid külalisi hästi vastu. Christoph arvas , et ta avastas lõpuks India ja nimetas neid inimesi indiaanlasteks. India asukad nimetasid end ja oma maad aga Guanahaniks. Indiaanlased olid pikka kasvu, nad kõik olid kuni 30 aastat vanad. Neil olid pikad juuksed – umbes vöökohani või seljani. Näod olid vaskpunased ja suurte silmade ümber oli nahk värvitud kollaseks või punaseks. Indiaanlased käisid ringi täiesti alasti ja nende keha oli ülevärvitud. Asukate keel meenutas lapse vadinat. Kõik inimesed olid väga sõbralikud ja tänulikud. Kolumbus tegi neile kingitusi. Ta kinkis kaelaripatseid, mille üle nad väga rõõmustasid. Ka nemad tegid kingitusi. Paljudele meremeestele kingiti puust nooli ja muid taolisi asju. Relvi indiaanlastel ei olnud. Nad ei tundnud ka rauda. Kui Christoph näitas ühele indiaanlasele mõõga, võttis ta selle kätte ja lõikas kohe sõrme. Mõne aja pärast pöörduti koju tagasi.
28. oktoobril sõideti mööda Kuubast. Sõites Kuuba põhja poole 22. novembril, lahkus Pinta kapten Martin Alonson Pinzon oma laevaga , ja läks otsima saart nimega „Babeque“. Talle räägiti, et sellel saarel peab leiduma väga palju kulda. Kui Christoph sellest teda sai, muutus ta maruvihaseks, kuid midagi ei saanud enam parata. Kolumbus sõitis aga Santa Maria ja Nina`ga edasi ja 5. detsembril jõudis ta Haiti saareni. Lipulaev sõitis jõuludel karile ja läks järgmisel päeval põhja. Kolumbus kasutas laevast järele jäänud osi ja ehitas väikese sadama, mille nimeks pandi La Navidad ( jõulud). Väike Nina ei saanud aga kogu meeskonda edasi viia ja Kolumbus jättis umbes 40 meest La Navidad`s ootama tema tagasitulekut Hispaaniast.
Nüüd sõitis Kolumbus mööda Haiti idarannikut ja kõik olid väga üllatunud, kui kohtasid oma teel 6. jaanuaril Pinta´t. Kolumbus ei olnud enam Pinzon´i peale vihane ja Hispaaniasse sõideti koos. 14.veebruaril oli õudne torm . See torm oli kõige õudsem asi reisi ajal. Lained olid umbes 3 meetri kõrgused ja laevad kõikusud lainetel nagu lehed tuules . See oli väga õudne ja paljud mehed jäid tormi ajal merehaigeks. Sel ajal sõitsid laevad jälle üksteisest lahku. Kolumbus ja Pinzon mõlemad arvasid, et kumbki neist on hukkunud . Kolumbuse laev jõudis 4.märtsil Lissaboni ja 15. märtsil jõudis ta õnnelikult Palos´esse tagasi. Kõik olid väga õnnelikud, sest tundsid oma jalge all jälle maad. Ka kuninganna ja kuningas õnnitlesid Kolumbust.
Pinta sõitis aga Bayona sadamasse Hispaanias, tegi seal väikese peatuse laeva parandamiseks ja siis sõideti edasi. Palos´esse jõuti ubmbes tund aega Ninast hiljem. Pinzon arvas, et nüüd nimetatakse teda kangelaseks, kuid see nimetus oli juba Kolumbusele antud. Pinzon suri paari päeva pärast. Hiljem avastas aga Amerigo Vespucci, et India ei olnud India vaid hoopis täiesti uus manner ja seda nimetati Ameerikaks.
Iseseisvussõda Põhja-Ameerikas ja Ameerika Ühendriikide tekkimine.
Umbes 60% Ameerika valgeist asukatest oli pärit Inglismaalt ja seega olid nad inglased . Teistest maadest saabunud läksid ka varsti üle inglise keelele. 18. sajandil algas aga uute ameerika rahvuste kujunemine. Aluseks oli inglise keel ja kultuur, muusikat mõjutas neegrimuusika, indiaanlastelt võeti üle palju laen sõnu ning mõjutused nende mütoloogiast. Kujunes ameerikalik vaimulaad , mille iseloomulikuks jooneks oli aktiivsus ja ettevõtlikus. Rahvusteadvuse kujunemist soodustasid edusammud hariduse vallas. 17. sajandil rajati esimesed kõrgkoolid ja kolledžid, neist esimesena Harvard. Harvard loodi 1636.aastal.
Iseseisvuse väljakuulutamine:
Kolonistid Ameerikas hakkasid üha jõukamaks saama ja see tekitas 18. sajandil Inglismaa valitsuse soovi tõsta kolonistide maksukoormust. See viis varsti vaenusuheteni.
Inglise võimud üritasid ameeriklaste vastupanu relvajõul maha suruda, kuid sellele vastukaalus loodi üle kogu maa kolonistide relvaüksusi. Bostoni alla kogunes umbes 15 000 meheline vägi. Legendi järgi pärinevat ka Ameerika lipp tollest ajast: üks kolonist olevat pannud oma vöökoti teiba otsa.
Philadelphias, tollases Põhja-Ameerika suurimas linnas, kutsuti kokku kontinentaalkongress , kes 4. juulil 1776. aastal võttis vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Deklaratsioon kuulutas 13 kolooniat iseseisvateks riikideks. 4.juulit tähistavad ameeriklased tänaseni enda iseseisvuspäevana.
Iseseisvussõda:
Iseseisvus tuli ameeriklastel kätte võidelda. Inglise armee oli suurem, paremini relvastatud ning paremini välja õpetatud. Ameeriklastel oli vastu panna vaid mõned vabatahtlike salgad.
Otsustavaks sai see, et ameeriklased võitlesid oma maa ja vabaduse eest, kuid inglased olid lihtsad palgasõdurid. Ameeriklased kasutasid lahkrivi , mida olid kasutanud indiaanlased.
Pärast vahelduva eduga sõjategevust piirasid ameeriklased 1781. aastal Virginias Yorktown’i all Inglise väed sisse ja sundisid neid kapituleeruma.
1783.aastal sõlmitud Versailles ’rahuga