10 klass (0)

1.Madisepäeva lahing toimus 21.septembril 1217.aastal,mil kohtusid Sakala ja Ordu väed,Viljandist 10-11 km eemal Risti kabeli lähedal.Puhkes vihane lahing,mis kestis mitu tundi. Kõige edukamalt tegutsesid eestlased oma vasakul tiival,kus liivlasi sunniti taanduma.Lahingu saatuse otsustasid sakslased ,kes püüdsid läbi murda eestlaste maleva keskosast. Pikkamööda see neil ka õnnestus ja eestlased olid sunnitud taanduma.Langes Lembitu ja tapeti mitmed teised vanemad.Lahingus sai ka surmavalt haavata Kaupo .Eestlasi oli 6000 ning ordulasi 3000 meest,saksalalased said lüüa.Pärast lahingut asusid vaenuväed Lembitu külasse ja rüüstasid kolm päeva ümbruskonda.Ellujäänud Sakala vanemad sõlmisid uuesti rahu ja andsid pantvange.Madisepäev oli eestlastele raskeks kaotuseks,aga see ei tähendanud vastupanu raugemist.
2.Muistse vabadusvõitluse allajäämise põhjused :
*Sõjaline ülekaal oli vastaste poolel.
*Ordurüütlid olid eluktselised sõjamehed,hea väljaõppe ja kogemustega.
*Nad said kasutada tolle aja kõige paremat ja täiuslikumat relvastust.
*Nad võisid täiendada väge pidevalt uute meestega.
*Vallutajad olid head diplomaadid.
*Eestlaste ühistegevus,sõjaväe korralus ja relvastus olid orienteeritud üksikute sõjakäikude jaoks.
*Eestlastel polnud veel riik välja kujunenud ja sidemed üksikute maakondade vahel olid nõrgad,see halvas ühist vastupanu.
*Nõrgaks küljeks oli ka koostöö puudumine lähemate naaberrahvastega.
* Venelased ei pidanud täpselt kinni kokkulepetest ja see halvas tõsiselt eestlaste kavandatud ettevõttmisi.
3.Eesti haldus jaotumus :
*Taani alad - Tallinn, Padise ,Rakvere,Narva.
*Saare-Lääne piiskopkond - Lihula,Haapsalu,Pöide.
*Ordu alad - Paide,Põltsamaa,Kursi,Viljandi,Vana-Pärnu,Uus-Pärnu, Karksi .
*Tartu piiskopkond - Tartu,Kärkna,Otepää.
4.Jüriöö ülestõus algas 23.arpillil 1343 kogu Harjumaal põletati mõisaid ja kirikuid,kättesaadud sakslased tapeti.Tähelepandav sõjaline saavutus oli tugevasti kindlustatud Padise kloostri vallutamine .See põletati maha,28 munka tapeti.Nii oli lühikese ajaga kogu Harju(v.a Tallinna linn) võõrvõimust vabastatud.1343.aasta jüriööl Harjus alanud vabadusvõitlus kestis ligemale kaks aastat ja haaras otseselt kolme suurt maakonda ,mis moodustasid ligi kolmandiku Eesti pindalast.Rahutusi esines teisteski maakondades,üles tõusid samuti liivlased .Südmus muutus võõrvõimudele äärmiselt ohtlikuks ka seetõttu,et ülestõusnuile sai osaks rahvusvaheline tunnustus.Vaatamata mõningatele erinevustele osalenud maakondades eluolus ja tarvitatud võitlus meetodites,oli ülestõusnute põhieesmärk kõikjal üks - kaotatud vabaduse taastamine.Seega oli Jüriöö ülestõus muistse vabadusvõitluse jätk, selle lõppvaatlus.Eestlased kaitsesid oma vabadust tõepoolest viimase võimaluseni.
5. Keskaeg .Linnad ja kaubandus .
Linnad - Eesti linnade sätestatud õiguskord kujunes naabermaade linnade eeskujul,põhiliselt koguni laenatuna.Tallinnas,Narvas ja Rakveres kehtestati Lüübeki linnaõigus.Tartu, Viljandi,Paide ja Uus-Pärnu said endale Riia õiguse.Linna võimorganiks oli raad ehk magistraat .Raeliimete arv oli linnades erinev ja olenes linna suurusest .Kõige suurem ja mõjukam oli Tallinna raad mis koosnes tavaliselt 24.liikmest,kellest pooled täitsid kohuseid ühel,pooled järgmisel aastal.Maaisandat esindas rae juures linnafoogt,kes suuremates linnades omas siiski väiksemat mõjuvõimu.Maaisanda residentsid see tähendab piiskopi- või ordulossid,ei kuulunud harilikult linnale.Rae ülesannete hulka kuulus linna sissetulekute,heakorra ja kindluastamise eest hoolitsemine.Ta pidi rakendama abinõusid kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks ,kaitsma linna huve suhtes teiste linnade ja maaisandatega,kandma hoolt kirikute ja koolide eest,korraldama vaeste ja tõbiste ülalpidamist jne.Raad oli ka kõrgemaiks kohtuvõimuks linnas.Rae kõrval võttis küllaltki aktiivselt linna asjadest osa ka kodanikkond . Ta tegi seda mitmesuguste seisuslike ja ametialaste ühendste kaudu.Neist tähtsamad olid gildid ja tsunftid .
Kabandus - Kaupemeeste ühendusteks olid jõukamate Suurgild ja sellest eraldunud vallaliste kaupmeeste gilditaoline organisatsioon -Mustpeade vennaskond.Eestlased neisse gildidesse ei pääsenud ja linna kaubanduses osalesid nad ainukelt väikepoodnikena.Eesti linnade väliskaubanduslik tähtsus seisnes suuresti nende soodsas asendis Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelistel kaubadeetel.Tallinn,Tartu,Viljandi ja Uus-Pärnu kuulusid ka võimsasse kaubalinnade Hansa Liitu.Idakaubandsele eelpostideks olemisele võlgnesid õitsengu eriti Tartu ja Narva.Eesti saadustest oli olulisemaks kaubaartikliks teravili.Suurem osa sellest veeti läände,peamiselt Flandriasse ja Hollandisse.Läbi Eesti veeti Venemaale peamiselt kalevit,lõuendit,soola,heeringaid,veine,õlut,vürste,metallitooteid,luksusseadmeid.Osa neist kaupadesst jäi ka Eesti siseturule.Pransusmaalt ja Portugalist toodi Tallinna ladudesse soola,mida veeti siit edasi Soome ja Venemaale.Siinsed kaupmehed said soolaga kauplemisest suurt vahekasu.
15.sajandi keskel oli Tallinnas ligi 20 tsunfti,mille siseelu kujundas rae poolt kinnitatud skraa (põhikiri).Eestlasi oli ka mitmete põhitsunftide koosseisus .Tallinnas oli kaks käsitöölisi ühendavat väikegildi-Kanuti ja Oleviste gild .Esimesse kuulusid peamiselt sakslased,teise eestlased. Toompea käsitöölisi ühendas veel sootuks oma gild-Toomgild.Kõigi gildide etteotsa olid valitud oldermannid(vanemad).Gilderidel olid oma traditsioonid.Näiteks korraldati kaks korda aastas suured pidustused.Igal tsunftil oli oma kombestik.Põhiliselt seostus see meistriks saamisega.Käsitöölistele oli elulise tähtsusega,et kaupmehed ei ujutaks turgu üle importkaupadega.Kuna Eesti linnad asusid transiitkaubateedel,oli selline oht suur.
6.Usupuhastus ehk reformatsioon .
Usupuhastuse algatas Martin Luther 1517.aastal Saksamaal Wittenbergis.Tallinna jõudis usutunnistuse kuulutamine Saksamaalt Riia kaudu 1523.aastal.Järgmisel aastal tegutses linnas juba kolm evangeelset jutlustajat.Nende töö kandis vilja seda enam,et juba eelnevalt oli Tallinna kodanikkond piiskopi,dominiiklaste ja tuntumate katoliku preestrite vastu vaenulikult meelestatud.Kui linnades levis protestantlus kiiresti ja tekkis jõuline liikumine munkade ja katolik preestrite vastu,siis maa- aadel astus veel 1525 .aastal viimaste kaitseks välja.Seda tingis aadli üldine vanameelsus,aga ka vasalkondade ja linnade ebasõbralik vahekord .Kõige visamateks katoliku kiriku kaitsjateks jäid ordumeister Plettenberg ja Riia peapiiskop Johannes Blankenfeld.Plettenberg püüdis ikka veel säilitada maal rahu,ka siis,kui Riia linn ütles lahti alluvusest peapiiskopile.Tallinna raele kirjutas ordumeister karmis toonis manitsuskirja,mille ettelugemine vallandas linnas suured korratused,mida hakati nimetada pildirüüsteks.400-500 liikmeline sakslastest ja eestlastest märatsev rahvahulk tungis 1524 .aata 14.septembri dominaiiklaste kloostrisse ,Pühavaimu ja Oleviste kirikusse,purustades seal pühapilte ja - kujusid ,altareid,reliikviaid jms.Ainult Niguliste kirik jäi puutumata,sest kirikueestseisja oli ettenägelikult valanud uste lukkudesse tina.Pildirüüste taolised juhtum toimus ka 1525.aastal jutlustaja Hoffmanni juhtimisel Tartus.Järgnevalt toimus pildirüüste ka Viljandis ,Narvas ja Uus-Pärnus.Talupojad leidsid usupuhastuse mõtte,et kõik inimesed on jumala ees võrdsed.See tingis rahutusi Põhja-Eestis ja Tartu piiskopkonnas.Kui Põhja ja Kesk-Euroopas kaotas kirik maaisanda refotmatsiooni tulemusel oma valdused ja katoliku kirku asutused üldiselt suleti,siis Vana- Liivimaa reformatsioonivastased jõud suutsid osa oma endistest positsioonidest säilitada.Selles oli suur panus ordumeister Pettenbergil.Kui Saksa ordu vaimuliku rüütliorduna likvideers,siis Liivi ordu jätkas 1525.aastast alates tegevust iseseisvana.
7.Keskaeg.Haridus ja Kultuur.
Haridus - Katoliku kiriku rüppes tegtsesid toomkoolid ja kloostrid .Toomkoolide õppetööst Eestis otsesed andmed puuduvad,aga arvatavasti toimus see kõigi kolme toomkapiitli juures - Tartus, Haapsalus ja Tallinnas juba 13.sajandi keskpaigast alates.Enamasti jagasid toomkoolid õpetust tulevastele toomhärradele.Õpiti peamiselt Saksamaa ülikoolides.On teada üksikuid eestlastest üliõpilasi,kui varaline seis lubas,siis katolikusüsteem nende võimalusi ei välistanud.Teadaolevalt eestlastest oli silmapaistvam Rostociks õppinud Johann Pulck .Kloostrikoolidest on täpsemaid teadeid ainult Tallinna dominiiklaste ja Kärkna tsisternlaste omadest.15.sajandi keskel oli klosstriülemaks eestlane Henricus Carvel .Olid ka veel linnakoolid,esimest linnakooli on nimetatud Tallinnas Oleviste kiriku juures 1432.aastal.Järgnevalt asutati linnakoole Narvas,Uus-Pärnus,Paides,Tartus,Rakveres.
1525.aastal trükiti Lübeckis jumalateenistuse käsiraamat ka eesti-,liivi- ja lätikeelse selgitava tekstiga .Peaaegu kogu tsitaaž hävitati Lübecki rae poolt kui luterlik jõledus,sellepärast pole raamat ka säilinud,kuid siiski loetaks seda esimeseks kindlasti teadaolevaks eestikeelseks trükiseks.Tallinnas koosati luterlik katekismus ,mis pandi kokku kokku Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti poolt.Eesti keelde tõlkis selle pühavaimu kiriku eest jutlustaja,eestlane Johal Koell.Wanranti ja Koelli katekismus trükiti Saksamaal 1535.aastal,vasemal pool alamsaksa-,paremal pool eestikeelne tekst.Seegi raamat keelustati Tallinna rae korraldusel seal leiduvate "rohkete vigade tõttu." Mingil ajal hakkas kloostrikoolide tähtsus langema ,mille põhikoormust kandsid nüüd linnakoolid.Kodanike ja aadlike perekondades hangiti võimaluse korral lastele koduõpetaja.
16.sajandi teisel poolel kirjutas Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja Baltasar Russow alamsaksakeelse "Liivimaa provintsi kroonika,"mis oli Eesti keskaja tähtsamaid allikaid .Kroonika esmatrükk ilmus 1578.aastal Rostociks ja leidis kohe ohtrasti lugejaid.
Kultuur - Eesti iseseisva ehitusloomingu kõige kõnekamaks tõendiks on Põhja-Eesti ja eriti Tallinna kiviarhitektuur.Tallinna rajati suurepäraseid hilisgootikas ühiskondlikke hooneid ja elamuid,mis on säilinud tänapäevani.Arhitektuurilise õitsengu ajast pärinevad raekoda ,jõukate elanike elamud ,Suurgildi,samuti Oleviste gildi maja,mis kõik on valmind enne 16.sajandi keskpaika.Maalikunsti tähtsaks avaldumisvormiks olid seinamaalid ,millest säilinud on vähe,peamiselt Saare-Lääne piiskopkonna kirkikutes.Kirikud ja kloostrid olid kulla ja hõbeda poolest üpris rikkad.1520-30-ndail aastail algas renessansikunsti läbimurre linnakultuuris.Sel ajal töötas Tallinnas Eesti keskaja kuulsaim maailkunstik Sittow,Tallinnas sündinud noormehest sai Euroopaski tunnustatud renessansiaja maailja.Tema teeneid vajati isegi Hispaanias ja hiljem Taani kuninga õukonnas.
8.Roseni deklaratsiooni nime all on ajalukku läinud Roseni seletuskiri 1739.aastal.Roseni järgi oli siinne talupoeg pärisori,mõisnik võis teda pärandada,vahetada,müüa nagu muud mõisa vara.Nagu talupoeg ise kuulus,kuulus ka tema maa ning vara mõisale.Roseni deklaratsioon vastas kogu tollese mõisnikkonna suhtumisele talurahvasse ning seda asus toetama ka riigivõim.Nõnda kaotas talurahvas vene võimu alla sattudes kõik senised Rootsi aja lõpul saadud kergendused.
9.Pärisorjuse kaotamine Eestis.
Mõisamajandusse tekkis kriis mille esimesed nähud tekkisid 18.sajandi lõpul,mil mõisnike tarbmise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet.Head suhted Saksamaaga tõid kaasa püüde jälgida sealset elustandartit.Puuhoonete asemel hakkasid sajandi lõpul kerkima toredad mõisahäärberid parkide ja järvesilmadega.Toidulauale ilmusid kallimad ja mitmekesisemad road .Selline olukord võttis palju raha,mis sundis mõisnikke üha rohkame ja rohkem võlgu võtma.Nende katteks tuli toota,seda aga püüti teha vanal viisil uusi mõisapõlde rajades ja talupojakoormisi tõstes.Mida aega edasi seda rohkem selgemaks sai,et niimoodi kriisit väljuda ei õnnestu.1802 ja 1804.aastal võeti vastu uued talurahva seadused.1802.aastal Eestimaa maapäeval võeti keskvalitsuse majandusliku ja poliitilise surve tingimustes Bergi väljapakutud talurahvareglulatiiv eriliste vaidlusteta vastu.Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatav kasutamisõiguse kehtestamine,mis tähendas,et kui talupoeg oli oma koormised mõisnikule täitnud,ei tohtinud teda isatalust välja tõsta ning pärast peremehe surma jäi talu tema poegadele .Liivimaal võeti samalaadne seadus vastu 1804.aastal.Lisaks talude päritavale kasutamisõigusele nähti Liivimaal ette ka teokoormiste normeerimine,see on vastavusse viimine talu majandusliku kandevõimega.Keelati ka talupoegade müümine ja võõrandamine.Mõisnike kodukariõigust piirati kahepäevase aresti või 15 kepihoobiga, kusjuures taluperemehed vabastati selle alt üldse.1819.aastal vabastati Eesti talurahvas pärisorjusest,samas tunnistati mõisniku ainuomandiks.Pärisorjusest vabastamisega kaasnes perekonnanimede panek.
10.Rahvuslik liikumine - Rahvusliku liikumise algaastate üheks kesksemaks kujuks sai Vändrast võrsunud Johann Voldemar Jansen .Tema haridustee algas Kihelkonnakoolis peale mida ta läks Körberi nimelisele kiriku õpetaja käe alla õppima.Ta kirjutas saksa keeles vigateta ja luges saksa jutukirjandust.Janseni suureimaks ettevõtteks oli oma ajalehe asutamine.1857.aastal hakkas Pärnus ilmuma nädalalehet "Pärnu Postimees ." Jansen lõi ka 1865.aastal laulu- ja mänguseltsi " Vanemuine ."
Esimene üldlaulupidu toimus 18-20.juuni 1869.aastal,toimus Tartus,kohale tuli ligi tuhat lauljat ja pillimeest.Laulupeo tähtsust on raske alahinnata.See oli esimene kord,kus eestlased jälle ülemaailmselt kokku said tulla. Laulupidu kasvatas eestlastes rahvuslikku kokkukuuluvustunnet ja andis jõudu ning julgust tulevikuks.
Jakob Hurt viis rahvusliku liikumise 1870.aastal uuele tasandile.Üle kogu maa rajati rahvuslikke seltse ja organisatsioone.Hurt sündis vallakooliõpetaja pojana Põlva lähedal Himmastes.Ta käis Põlva kihelkonnakoolis,Tartu kreiskoolis,Tartu gümnaasiumis ning Tartu ülikoolis usuteaduskonnas .Agaralt lõi Hurt kaasa Vanemuise seltsi töös,pidades ettekandeid Eesti ajaloost ja rahvaluulest .Lausa programmiline oli Jakob Hurda 1870.aastal peetud kõne,milles ta püstitas eestlastele ette ülesande saada sureks vaimult.1872.aastal sai Jakob Hurt kirikuõpetaja koha Otepääle,mis oluliselt tugevdas tema ühiskondlikku seisutit.
Eesti Aleksandrikool komitee eestvedajateks olid Jaan Adamson,Jakob Hurt,C.R. Jakobson ,J.W. Jannsen, Kreutzwald ,Köler jt.Selline kool pidi vastama kreiskoolide tasemele ja kuna valitsuselt toetust oodata ei olnud tuli kool rahva rahaga rajada. 1874 .aastaks oli kogutud niipalju raha,et koolile võidi osta maja Põltsamaa külje all Kaarli mõisasse.
Eesti Kirjameeste Selts rajati 1872.aastal.Eestvedajaks oli Jakob Hurt.Selts koondas kõiki eesti soost haritlasi,aga ka ärksama vaimuga taluperemehi.Eesti kirjameeste seltsi otsusel mindi 1872.aastal üle uue kirjaviisi kasutusele,mis on eesti keeles käibel tänaseni.
Carl Robert Jakobson tõusis rahvusliku liikumise radikaalsema suuna etteotsa. Jakobsoni käis Cimze seminaril, sooritas Peterburgi ülikoolis õpetajate eksami.1865.aastal ilmusid Jakobsoni esimesed kirjad "Eesti Postimehes" kus ta nõudis eesti kooliolu parandamist.Talutööde kõrval kirjutas Jakobson põllumajandus küsimustest üle paarikümne brošüüri,pöörates erilist tähelepanu piimakirjanduse arendamise küsimusele.1878.aasta märtsis hakkas ilmuma ajaleht "Sakala" mille toimetajaks oli Jakobson.
11.Iseseisvumine - 19.veebruaril moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee,kuhu kuulusid Konstantin Konik,Konstantin Päts ja Jüri Vilms.Koostati Iseseisvumismanifest,milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.Kohtadelt võeti võim üle veel enne Saksa vägede saabumist,kasutades selleks nii rahvusväeosade kui ka salajas loodud vabatahtlikest koosneva Omakaitse jõudu.Võim läks rahvuslastele Haapsalus,Pärnus,Viljandis,Võrus,Tartus,Paides jt. linnades.23.veebruari õhtul loeti Pärnus "Endla" teatri rõdult esmakordelt Iseseisvusmanifest avalikult ette.24.veebruaril sõitsid Päästekomitee liikmed tulevase Eesti Panga hoonesse,kus moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus,mille peaministriks sai K.Päts.Järgmise päeva hommik oli Tallinnas pidulik-majadel lehvisid rahvuslipud,helistati kirikukelli,kirikutes peeti jumalateenistusi ja koolides aktusi.Sadamast lahkusid viimased Vene sõjalaevad.
12.Vabadussõda - 1918. aastal 28. novembri vara- hommikul algas ägeda suurtükitule toetusel punaarmee rünnak Narvale. See toimus eesti poole kindlustatud kaitseliini vastu. Rünnakust võtsid peale kolme eesti kommunistliku polgu osa veel ka mitu vene polku. See rünnak tõrjuti saksa ja eesti üksuste poolt edukalt tagasi. Kuid enamlased ei leppinud veel kaotusega.Rahvaväe ebaedu põhjused peitusid vastase arvulises ülekaalus,oma relvastuse ja varustuse ebapiisavuses,otstarbeka juhtimissüsteemi puudumises ning meeste madalas võitlusmoraalis.Pärast Narva valltamist astusid esile Eesti enamlased,kuulutati välja Eesti töörahva kommuun ,mis kujunes Nõukogude Venemaa sisemist autonoomiat omavaks osaks.Ainsa riigina tunnustast ETK iseseisvust Nõukogude Venemaa,kuna nii avanes võimalus kujutada interventsiooni kodusõjana Eesti kodanluse ja töörahva vahel.
Aastavahetusel hakkas olukord muutuma .Punavägede edasitung aeglustus,üha raskem oli uute asulate vallutamine.Eriti silmapaistvat edu saavutasid Tallinn-Narva raudteel tegutsevad soomusrongid.Paanikat enamlaste tagalas sünnitasid Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul.
Riigielu korraldamine- Majanduslike raskuste ületamine ja edu sõjategevuses tugevdas valitsuse autoriteeti.See võimaldas seinsest tulemusrikkamalt võidelda kohaliku enamlusega,mis kujutas enesest tõsist ohtu.Valimistel saatis edu pahempoolseid erakondi,suurima esinduse sai Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei,sellele järgnes pahempoolse sunnitlusega Tööerakond.
Landeswehri sõda-Karlis Ulmanise juhitaval Läti Ajutisel Valitsusel oli tõsiseid probleeme iseseisvuse kaitsmisega.Juuni algul puhkenud relvakokkupõrge kasvas tõsiseks sõjaliseks konfliktiks.Neli päeva kestnud raskes heitluses Võnnu all surus Rahvavägi von der Goltzi rügemendid tagasi.Võnnu vallutamispäeva 23.juunil hakati hiljem tähistama Võidupühana.
Tartu rahuläbirääkimised - Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska,Vene oma Adolf Joffe.Konverentsi esimese etapi eesmärgiks oli vaherahu sõlmimine.Piiriküsimuses puhkesid ägedad vaidlused,kuna enamlased nõudsid enesele kogu Petserimaad ja poolt Virumaad.Rahulepingule kirjutati alla 1920.aastal 2.veebruari esimesel tunnil.Eesti saavutas teda rahuldava riigipiiri kehtestamise .
13.Eesti Vabariigi taasiseseisvumine.
Perestroikapoliitika oli 1991. aastaks end ammendanud. See ei täitnud oma eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemiseni. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi väikerahvastele võimaluse omariikluse taastamiseks. Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Peagi tunnistasid Eesti iseseisvust teised riigid. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suveräänne riik.
14.Metsavennad olid mehed ja naised, kes aastatel 1940-1941 ja alates 1944. aasta septembrist, mil Eesti oli okupeeritud venelaste poolt, sõdisid relvastatult okupatsioonivõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse.Kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel alustati sõjategevust läks Eestis rohkesti relvadega mehi metsa,et aidata kaasa Eesti vabastamisele bolševistliku võimu alt.
15.Küüditamised.
14.juuni 1941.aastal toimus suur massiküüditamine Balti riikides,Eestist deporteeriti Venemaale loomavaguneis 10 157 enamik neist vanurid ,naised ja lapsed.
1949.aastal toimunud massiküüditamisel deporteeriti Eestist siberisse ööl vastu 26.märtsi 20 722 inimest.Suurem osa küüditatutest olid naised ja lapsed.Märtsiküüditamise teravik oli suunatud maaelanikkonna vastu,et hirmuõhkkonnas saavutada nende üle "vabatahtlik" kolhoosidesse ühinemine ning ühtlasi võtta toetuspind metsavendluselt.