Wikmani poisid kokkuvõte (2)

Martin Moorits 12a
“ Wikmani poised”
2. Üldmulje koolist ja õpetajatest, kirjuta ühest õpetajast lähemalt

1930. aastate koolimaja oli tuhmides toonides, midagi sarnast, nagu kujutame ette vanu fotosid vaadates. Koolis pidi käima jala, mitte nagu tänapäeva, et buss sõidab ukse ette ja viib su otsejoones kooli. Õppeasutuses oli praegusega võrreldes ikka väga karm kord. Käsk oli kanda koolivorme – nende puudumisel tekkis palju pahandusi. Tüdrukutel pidi alati olema juuksed patsis ja küüned lakkimata. Hr. Markson

Härra Markson andis koolis ladina keelt. Tema kohta ei teadnud poisid kindlasti ka mitte neid harilikult väga selgeid ja vaistlikult teadaolevaid asju. Teati, et lausa loll ta ilmselt ei olnud- ja selles kätkes õigupoolest sügava tunnustuse alge. Ja eriti ohtlik ei olnud ta ka. Sest hädaolukorras olid ta ohtlikuks muutumise vastu olemas mõned kogemuse järgi küllalt tõhusad nõksud. Nõksude suhteline tõhusus oli lolluse- tarkuse teljel , tõsi küll, härra Marksonile enesele kübeke ohtlik. Sest poiste kujunev kogemus viitas sinnapoole, et päris targad mehed end sedasorti võtetega harilikult vahele võtta ei lase. Olgu ainult vahest siis, kui nende tarkus ulatub tavalisest juba sel määral kõrgemale, et küünib täielikku asjadest üleolekusse välja.
Markson, hüüdnimega Plebs , oli umbes viiekümnene mees. Tal oli alati hall ja kergelt kortsus nüüdisülikond ning näpitsprillid. Tal oli tüüakas kael ümarik nudipea. Nii, kui saabus kevad ja ilmad soojaks läksid vabastas ta ennast lipsust ning käis ringi lahtise polosärgi- kaelusega , nii et hallid rinnakarvad kaeluseaugust paistsid.
Plebsi kõnepruuk oli kohe ära tuntav.
Temaga toimusid tunnid keldrikorrusel. Õppeaasta eelviimasel tunnil otsustas härra Markson teha poistele töö, kuna hindeid oli vähe. Poisid protestisid ja tõid ettekäändeid, miks tööd ei saa teha just selle tunni ajal, kui Plebs jäi endale kindlaks. Selle peale otsustas Vare , et midagi tuleb ette võtta ja sidus ümber kraani nööri ning istus oma kohale. Õpetaja ei märganud midagi, kuid osa poisse juba ootas, et midagi peab nüüd juhtuma ja ei hakanud isegi tööd kirjutama. Ja juhtuski, Vare tõmbas nöörist ja kraan tuli ära, vett hakkas purskama. Jaak saadeti kojameest kutsuma. Hetkel, kui kojamees saabus olid paljud poisid põlvili maas ja koristasid vett ära. Terve ülejäänud tund ja veel vahetundi kulus põranda kuivatamiseks. Poisid arvasid, et nüüd on nad tööst pääsenud, kuid Plebs ütles, et töö lükkub järgmisele tunnile.
Härra Marksonile otsustati lõpumärk kinkida ning sellele ei vaielnud keegi vastu. Plebs võtti märgi vastu ja tänas poisse, kuid kuidagi imelikul häälel. Poisid said aru, et midagi on valesti ning Markson märkas seda. Ta ütles, et tema naine Erna lamab kõrval toas ning on raskesti haige, mingi põrna häda. Poisid soovisid koheselt lahkuda, kuid Plebsi naine tahtis poisse näha. Erna ütles, et ta tahtvat vaadata ja kindlusele jõuda, et ta on eksinud . Nüüd ta saavat rahus surra, sest ta teab, et Mihklile jääb keegi, kes teda armastaks. Poisid ei öelnud midagi, kuigi nad teadsid, et see pole tõsi- nad ei olnud Plebsi just eriti kiindunud .
Erna ütles oma mehe kohta, et too ei oska naistele meeldida. Sest ta ei näita neile oma sisemust. Ja ka õpilastega sõbraks saada ei oskavat ta.
Plebs elas sajandivahetuse-aegses, s.o. vanas puumajas ja alumisel korral.
3. Wikman direktorina
Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale , aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt.
Härra Wikman tahtis, et iga Wikmani poisi siht oleks surematus , aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Ta teadis väga hästi, et igaüks neid teha ei suuda, aga ta lootis, et igaüks seab endale niisugused teod, olgu siis teaduses , spordis, kunstis või riiklikus tegevuseks, endale sihiks. Ja ta nõudis, et nad töötaksid kõigest jõust seatud sihi heaks. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi neid ikkagi tegi, siis öeldi talle: ,,Nagu soovite , aga mitte meie koolis!"
Haridusministeerium heitis aeg-ajalt Wikmani gümnaasiumile ette keeltega liialdamist. Hoolimata sellest leidis härra Wikman, et keeli peaks olema veel rohkem. Ta arvas , et vähemalt ühes Eesti koolis peab õpetama eesti, prantsuse, inglise, saksa, ladina, vene, soome ja poola keelt. Ja tõelistele entusiastidele veel kreeka ja itaalia keelt. Tal oli tõsiselt kahju, et ta ei suutnud nende keelte õpetamist Wikmani koolis organiseerida.
Poliitikat härra direktor Wikmani gümnaasiumis teha ei lubanud, vähemalt parteipoliitikat mitte. Wikmani gümnaasiumis tehti ainult haridus -poliitikat ja seda kästi teha oma parema arusaama järgi kõigest väest.
Härra Wikman oli demokraat . Temale ei olnud tähtis, kas poiss on ministri või töölisperekonnast - koolikorrale pidid alluma kõik.
4. Õpilaste ja õpetajate suhted Hr Tooder ja tema suhe õpilastega
Hr. Tooder oli pikk kõhnapoolne, kergelt hallisegune kräsupeaga ja pruunide lapsesilmadega mees. Ta andis poistele koolis usuõpetust.
Piiskoplik vikaar Tooder kirjutas klassipäevikusse tunni alguses sissekanded alati väga kiirelt. Ta kasutas tahvli ees kahte erinevat esinemislaadi: harilikku, täiesti mehaanilist ning ei üldsegi mingile kaasatulekule lootvat tüüdatud tüdimust- või palju harvemini esinevat naeratavat, kobavat, kontakti pakkuvat heatahtlust, mis ajas poisid, niipalju kui nad seda märkasid, alati pisut kihevile. Härra Tooder oli ainus õpetaja, kes praktiseeris veel kümnendas klassis korrarikkujate nurkasaatmist.
Tooderi tunni ajal korraldasid kümnenda klassi poisid magneesiumi plahvatuse. Nad panid prügikasti magneesiumi ja süütasid selle siis, kui prügikast oli otse õpetaja nina all laua peal. Plahvatus oli väga ere ja lõi silmist pimedaks. Tooder võttis seda väga isiklikult ja lahkus selle tõttu koolist. Ta võttis Wikamani gümnaasiumist ära ka enda poja, oma seitsmeaastase Aabeli, ehmunud silmadega tumedapäise poisinääpsu, kes õppis sealses koolis esimeses klassis. Aga see oli läinud poistele, vähemalt algselt, veel kõigest kõige vähem korda.
Hr. Hellmann/Helmhotz ja tema suhe Pennoga
Kord tema tunnis proovis Penno kammi suule asetades ja puhudes pininat tekitada. Tolmuahv aga ütles talle, kui sa mängid meile Mozardit või Bachi, siis me kuulame sind meeleldi, aga see pinin jäta küll järgi. Kuna Penno midagi paremat ei osanud, istus ta rahumeelselt tagasi pingile.
Hr Trump ja suhe Penno ning klassiga
Tema käsi oli väga täpne, kui ta joonistas tahvlile palju käega ringi ja laksas selle keskele punkti, mis silmaga vaataja jaoks asuski täpselt keskel. Kuid ühel tunnil, kui ta joonestas järjekordselt tahvlile, ei saanud ta kuidagi nii hakkama, et asi õieti välja tuleks. Selle peale vihjas Penn , et ta olevat näinud Trumpi eelmisel õhtul Tähe tänava nurgal ja mitte just kõige kainemas seisus. Briljant olevat seisnud seal kahe preiliga. Ta oli hoidnud ühe käega ühel ja teisega teisel ümber piha. Ja püsti oli ta seisnud tegelikult üksnes tänu daamidele.
Hr. Trump ei saanud poistelt lõpumärk, kuna poisid olid temaga ainult ühe aasta ja nad ei tundnud , et nad peaksid selle talle andma.
6. Armastuskolmnurk Jaak- Virve - Richard
Wikmani poisid leppisid kokku, et nad aitavad Pukspuu Juhanit õppimises järgi, et ta saaks uuesti tagasi Wikmani gümnaasiumisse. Nimelt heideti Juhan Pukspuu koolis välja magneesiumiplahvatuse pärast. Juhan Pukspuul oli kaks õde. Üks vanem õde Aino ja teine kaksikõde Virve . Juhan Pukspuud pidi aitama klassi priimus Richard Laasik, ehk Riks . Kuid Riks ei julgenud üksi sinna minna. Ta tahtis, et Jaak Sirkel temaga kaasa tuleks. Nõnda kohtas Jaak Virvet. Jaak oli Virve ilust sõnatu ja ta armus temasse. Kui proua Pukspuu kutsus kõiki teed jooma, siis kohtas Riks samuti Virvet. Sootuks armus ka tema Virvesse ära. Tundus, et ka Virvele meeldisid mõlemad poisid. Kuid Riks kohtus Virvega palju tihedamini kui Jaak, kuna Riks käis igapäev Pukspuude juures Juhanit õpetamas. Mõlemad poisid üritasid Virvele meelepärased olla. Kakluseks neil ei läinud, kuid sõnavahetuseks küll. Riks oli väga tihti solvunud ja pettunud , sest Jaak jõudis igas asjas temast ette.
Virve mängis flööti, mõlemad poisid hakkasid flöödiraamatuid lugema, et oleks hea tüdrukuga sellistest asjast rääkida, mis talle meeldib. Jaak kui ka Riks kutsuvad Virve peole. Kuid Virve sosistab hiljem tantsuajal Jaagule, et läheb temaga peole.
Wikmani poisid teadsid, et kosmograafiaõpetaja Trump annab ka Bürgeri tüdrukutele tunde ja kontrolltööd olid ühesugused ning toimusid samal päeval. Kontrolltöö vastused kirjutati ümber ja toimetati tüdrukutele. Loosi tahtel pidi Riks vastused ära viima. Vastuseid ootas uksel Virve. Kuid vastused ei jõudnudki kohale, sest Riks oli sattunud haiglasse. Nimelt vastuseid viies jäi ta trammi alla. Kõigil oli Riksist kahju. Virvel eriti, ta käis teda haiglas vaatamas. Virve nägemine tegi Riksile head meelt .
Wikmani poisid läksid ekskursioonile Stockholmi. Rootsi reisi ajal juhtus poistega nii mõndagi. Jaak armatses võõra tüdrukuga, teda hakkab piinama südametunnistus ja süütunne ja ta saadab Virvele postkaardi.
Viis aastat hiljem klassikokkutulekul, mis toimus Pukspuude juures, kohtub Jaak Virvega. Jaak ja Virve armatsevad. Aasta möödudes on Jaak ja Virve jätkuvalt koos, kuid Jaak oli mitu kuud ilma põhjuseta vangis olnud. Jaak läheb Pukspuude juurde, lootes, et näeb Virvet. Kahjuks ei teadnud isegi Virve ema, kus ta tütar on. Mõlemad olid murest murtud . Jaak läheb Virvet otsima , kuid asjata. Ta ei leia teda. Pukspuude juurde tagasi jõudes avastab ta, et seal on ka Riks, kes samuti Virvet otsib. Proua Pukspuu leiab köögist Virve jäetud kirja, kus seisab, et ta põgenes koos sõbrannaga üle mere. Samal hetkel jõuab sõjast koju Juss . Nii Riks kui ka Jaak olid mõlemad Virvest ilma.
7. Võrdle endise ja uue direktori seisukohti tulevikuinimese kasvatamisel
Johan Wikman
Peeter Puhm

• Oli väga haritud, tark ja soliidne meesterahvas
  
• Poliitikat härra Wikmani gümnaasiumis teha ei lubatud
  
• Korraldas reise välismaale, tema arvates olid need üsnagi tähtsad ja harivad
  
• Härra Wikman tahtis, et iga Wikmani poisi siht oleks surematus, aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele
  
• nõudis, et nad töötaksid kõigest jõust seatud sihi heaks.
  
• Hoolis väga koolist, tahtis poistest kasvatada tublisid noormehi, et iga poisi siht oleks surematu
  

• Oli juhm, ning madala intelligentsiga,ent võimujanune
  
• Ei lubanud õpilastel reisima minna, sest tema arvates ei olnud see tähtis, ning ta leidis, et see on liiga kallis kooli jaoks
  
• Ta ei pööranud koolile eriti suurt tähelepanu, juba esimesel koolipäeval oli ta kõigest väsinud