“Wikmani poisid” Jaan Kross, vastused küsimustele (2)

" Wikmani poisid" Jaan Kross
Teose sündmustiku aeg, koht ja probleemistik
Romaani tegevus toimub aastail 1937-1944 Tallinnas, kui klassitäis Wikmani eragümnaasiumi poisse värvikate õpetajate käe all haridust omandab. Raamatu probleemistikuks on algav sõda, noormeeste otse koolipingist sõtta tõmbamine, suhted õpilaste vahel, arvamus sõjast ja romaanide üks põhilisemaid probleeme: armukolmnurk , kus armastus, mis teistele tundub nôrk, vôib tegelikult olla hoopis tugev ja vastupidi.
Kirjelda peategelast
Olgugi, et vaesest aga see-eest korralikust perekonnast Jaak oli tubli ja viisakas poiss. Jaak oli pikk, sale, soliidne , sõbralik ja natuke endasse tõmbunud ning tagasihoidlik . Ta oli klassi priimus. Sirklile meeldis tantsimine ja luuleõhtutel käia. Tal oli annet luuletuste ja kirjandite kirjutamise peale ning seetõttu kutsuti Jaak Vaimukultuuri Ühingusse esinema . Ta tahtis, et Eesti saaks vabaks ja sellepärast oli ta sõja pooldaja . Jaak armastas tüdrukut nimega Virve .
Armukolmnurk
Kõik sai alguse kui Riks pidi aitama Pukspuud. Kuid Riks ei julgenud üksi minna ja kutsus Jaagu kaasa. Nõnda kohtasid nad mõlemad Virvet ja armusid. Jäi mulje, et Virvele meeldisid mõlemad poisid. Võis arvata, et Virvele meeldib Riks rohkem, ta sai temaga igapäev kokku kui Riks pidi Juhanit õpetamas käima. Mõlemad poisid üritasid Virvele meelepärased olla. Riks oli väga tihti solvunud ja pettunud , sest Jaak jõudis igas asjas temast ette. Kuna Virve mängis flööti, hakkasid poisid flöödiraamatuid lugema, et oleks hea tüdrukuga sellistest asjast rääkida, mis talle meeldib. Jaak kui ka Riks kutsuvad Virve peole. Kuid Virve sosistab hiljem tantsuajal Jaagule, et läheb temaga peole. Kui Riks kontrolltöö vastuseid viies haiglasse sattus, käis Virvel teda haiglas vaatamas. Wikmani poisid läksid ekskursioonile Stockholmi. Rootsi reisi ajal juhtus poistega nii mõndagi. Jaak armatses võõra tüdrukuga, teda hakkab piinama südametunnistus ja süütunne ja ta saadab Virvele postkaardi. Viis aastat hiljem klassikokkutulekul, mis toimus Pukspuude juures, kohtub Jaak Virvega. Jaak ja Virve armatsevad. Aasta möödudes on Jaak ja Virve jätkuvalt koos, kuid Jaak oli mitu kuud ilma põhjuseta vangis olnud. Kui Jaak läheb Pukspuude juurde, lootes, et näeb Virvet peab ta pettuma, Virve oli koos sõbrannaga üle mere põgenenud. Nii Riks kui ka Jaak olid mõlemad Virvest ilma.
Õpetajaskond
Hr. Kõiv Wikmani gümnaasiumi kõige noorem õpetaja, peaaegu 30 aastat vana. Hakkas Wikmani poistele viiendas klassis õpetajaks. Ta oli rohkem keele- kui kirjanduse mees. Ta tulistas keelereegleid kuulipilduja kiirusega. Tema hüüdnimeks sai juba aastate eest Kõtsberg, sest keegi oli tema esimestel klassi ilmumisel maininud: ,,Näe, Kõtsberg juba siin.." Härrale meeldis väga ühes kirjanduse tunnis Jaagu lauale kritseldatud luuletus. Hr. Markson Härra Markson andis koolis ladina keelt. Tema kohta ei teadnud poisid kindlasti ka mitte neid harilikult väga selgeid ja vaistlikult teadaolevaid asju. Teati, et lausa loll ta ilmselt ei olnud- ja selles kätkes õigupoolest sügava tunnustuse alge. Ja eriti ohtlik ei olnud ta ka. Sest hädaolukorras olid ta ohtlikuks muutumise vastu olemas mõned kogemuse järgi küllalt tõhusad nõksud. Nõksude suhteline tõhusus oli lolluse-tarkuse teljel , tõsi küll, härra Marksonile enesele kübeke ohtlik. Sest poiste kujunev kogemus viitas sinnapoole, et päris targad mehed end sedasorti võtetega harilikult vahele võtta ei lase. Olgu ainult vahest siis, kui nende tarkus ulatub tavalisest juba sel määral kõrgemale, et küünib täielikku asjadest üleolekusse välja. Markson, hüüdnimega Plebs , oli umbes viiekümnene mees. Tal oli alati hall ja kergelt kortsus nüüdisülikond ning näpitsprillid. Tal oli tüüakas kael ümarik nudipea. Nii, kui saabus kevad ja ilmad soojaks läksid vabastas ta ennast lipsust ning käis ringi lahtise polosärgi- kaelusega , nii et hallid rinnakarvad kaeluseaugust paistsid. Plebsi kõnepruuk oli kohe ära tuntav.
Hr. Tooder Hr. Tooder oli pikk kõhnapoolne, kergelt hallisegune kräsupeaga ja pruunide lapsesilmadega mees. Ta andis poistele koolis usuõpetust. Piiskoplik vikaar Tooder kirjutas klassipäevikusse tunni alguses sissekanded alati väga kiirelt. Ta kasutas tahvli ees kahte erinevat esinemislaadi: harilikku, täiesti mehaanilist ning ei üldsegi mingile kaasatulekule lootvat tüüdatud tüdimust- või palju harvemini esinevat naeratavat, kobavat, kontakti pakkuvat heatahtlust, mis ajas poisid, niipalju kui nad seda märkasid, alati pisut kihevile. Härra Tooder oli ainus õpetaja, kes praktiseeris veel kümnendas klassis korrarikkujate nurkasaatmist.
Hr. Tusam Ajaloo õpetaja, kellele kuulub tsitaat: ,,Ajalugu on vesi: kord pilv, kord lumi, kord oja, kord aur. Puhuge ta laiali või suruge kokku."
Mdm Lüllii Prantsuse keele õpetaja lopsaka rinnaga ja trullakas.Läks iga korda kaelast ja näost üleni tulipunaseks.Punastamise põhjused jäid ebaselgeks.Sellest tekkis hämmeldus,sõnaviivitus või näo mujale pööramine.Veatu eesti keele r oli pärit Prantsusmaalt. Kuulu järgi oli Madame Lüllii alevipoodniku tütar kuskilt Lõuna-Mulgimaalt. Tahtis Pennile panna eksamil hindeks neli,kuna too läks sujuvalt ühelt teemalt üle Eiffeli torni jutustamisele,mis oli Lüllii lemmikteema.
Härra Saul Härra Saul, hüüdnimega Kondiiter oli usuõpetuse õpetaja. Kes tuli Tooderi asemele. Ta oli teistsuguse maailmavaate ja ellusuhtumisega magister. Härra Saul on väike, pruntja kehaga ja ebaproportsioonaalselt peenikeste jalgadega mees. Alati mustas pintsakus ja kohutavalt kitsates mustades pükstes. Liigutustes midagi tõesõna napakat. Ta oli veidi üle neljakümne ja liikus tänaval selle ea kohta pigem pisut vanameheliku sammuga. Tal olid ka veidrad nõksud. Aeg-ajalt lõi ta kellegi ees seisatades kannad uskumatuplaksatusega kokku. Ise samal ajal naeratades, pisikesed valged hambad välkumas. Ta oli selline õpetaja, kes istus kateedri, võttis ajalehe ja lasi õpilastel tööd kirjutada. Tal olid augud ajalehtedesse lõigatud ja nii jälgis ta klassis spikerdajaid. Positele meeldis Tooder rohkem, nende arvates sattusid nad paraja portsu otsa. Loomulikult nad kahetsesid magneesiumi plahvatust.
Hr. Trump Hr. Trump andis Wikmani gümnaasiumi abiturientidele kosmograafiat. Poistega oli tal üksainuke tund nädalas, esmaspäevahommikul esimene tund. Trump'ile oli siiamaani hüüdnimi andmata jäänud, kuid poisid sellest teda ilma ei jätnud. Trump määras ise oma saatuse , kui ütles ,, briljant " , see saigi tema hüüdnimeks. Ta oli pikk kõhn neljakümnene mees, tema samm oli kerglane ja ta kandis prille . Tema käsi oli väga täpne, kui ta joonistas tahvlile palju käega ringi ja laksas selle keskele punkti, mis silmaga vaataja jaoks asuski täpselt keskel. Hr. Trump ei saanud poistelt lõpumärki, kuna poisid olid temaga ainult ühe aasta ja nad ei tundnud , et nad peaksid selle talle andma.
Härra Tiimus Härra Tiimus ehk Paul Paljaspea oli ajaloo-ja filosoofia õpetaja. Härra Tiimus oli boheemlane . Ta higistas koguaeg tunnis, kuivatas oma higist paljaspead taskurätiga. Sellest ka tema hüüdnimi.
Prl Jakovleva Inglise keele õpetaja, keda kutsuti Viruskundraks oli 50aastane, sale ja sportlikult sirge daam . Hapu ja kiprasuise naeratusega. Seljas oli tal igivärske tumesinine kleit, põskedel oli üllataval määral ammu kergelt vissi tõmbunud sügisõunte puna, must sametpeal ümber kaunikesti kortsus kaela tõstis selle puna eriti esile. Tulekarva juus oli tõmmatud täpsesse kuklakuhilasse. Rinnal siras muutumatu kuldääraline kameepross ja muutumatu lornjett oli tal kuldketiga muutumatult kaelas. Kõneles viite keelt, milles kuues oli eesti keel ja seda teadis minimaalselt.
Hr. Hellmann/Helmhotz Kõhn ja vaikesehääne vanamees , peenike kortsus kael kahe numbri võrra tarvilikust suuremas kõvakraerõngas. Pisikeses halli- ja roosalaigulises näos kuldraamiliste prillide taga olid pruunid silmad. Härra Hellmann oli autoriteet. Mitte ainult nelja põlve kösterkoolmeistrite järglane ja endine Mauruse inspektor , vaid ühtlasi poolte keskoolide lõpuklassides pruugitavate füüsikaõpikute autor. Hüüdnime Tolmuahv päris ta kuna enums ajast kattis tema riideid kriiditolm. Härraga ei tulnud laisklemisest midagi välja. Tal ei tarvitsenud klassi poolegi vaadata, et näha mis seal sünnib.
Võrdle Wikmani kooli tänapäeva kooliga
Olukord koolis ja noorte elu 1940ndatel võrreldes tänapäevaga pole väga palju muutunud. Endiselt teevad õpilased rumalusi, püüavad töid ja tunde vältida ning keeravad õpetajate elu pea peale. Saadakse pärast kooli kokku ja käiakse Maria kiosk-kõrtsi sarnastes kohtades või piljardisaalides ning võetakse midagi, ka alkohoolset, juua. Õpetajad oli tol ajal väga karmid, tänapäeval on õpilastel igasugused õigused ja õpetajatel kõik keelatud. Peaaegu nii , et õpetaja ei tohi enam häält ka tõsta. Eks see ole ka igas koolis erinev aga üldiselt on kõik sarnane. Ainuke mida võrrelda ei anna on õppimistingimused. Meil on kõik kõige uuemad tehnilised vahendid ja asjad. See annab väga suure eelise tolle aja koolide ees.