Venemaa kriminaalpoliitika referaat (1)

Venemaa
Üldinfo
Vastavalt põhiseadusele on Venemaa föderatiivne presidentaalne vabariik. Riigipea on president . Seadusandlik organ on kahekojaline parlament: Riigiduuma (alamkoda) ja Föderatsiooninõukogu (ülemkoda). Täidesaatev võim on jagatud presidendi ja peaministri vahel , seadusandlik Riigiduuma ja Föderatsiooni Nõukogu ning kohtuvõim justitsministeeriumi haldusalas. Hiljuti loodud Avatud Koda on aidanud lisada riigistruktuurile täiendavat kontrolli .
Venemaa jaotub halduslikult 83 föderatsiooni subjektiks (1. järgu haldusüksuseks):

• 21 vabariigiks
  
• 9 kraiks
  
• 2 keskalluvusega linnaks
  
• 1 autonoomseks oblastiks
  
• 4 autonoomseks ringkonnaks
  
• 46 oblastiks
  

Venemaa rahvaarv on 142 miljonit (Venemaa Statistikaamet , juuli 2007), teistel andmetel 141,3 miljonit. Maailma riikide seas on ta rahvaarvult üheksas. Rahvastiku tihedus on 8,3 inimest ruutkilomeetri kohta (2007). Rahvastik on väga ebaühtlaselt jaotunud. Valdav osa elab Venemaa Euroopa osas (2004. aastal 78%), Siberis ja Kaug-Idas on suured alad peaaegu inimtühjad.
Venemaal on demograafiline kriis. Rahvastik väheneb negatiivse loomuliku iibe tõttu. ÜRO keskmise prognoosi järgi elab 2050. aastal Venemaal 113 miljonit inimest. Rahvastik on vananev (keskmine vanus 2008. aastal oli 37,7 aastat). Üle 65- aastaste osakaal on 14,4%. Alla 15-aastaste osakaal on 14,2%. Linnarahvastiku osakaal on 73% (2007). Sündimus on 10,4‰, suremus 15,2‰ (2006). Loomulik iive on -4,8‰. Naise kohta on 1,39 sündi. Keskmine eluiga on naistel 72,4 ja meestel 58,8 aastat. 1000 mehe kohta on 1158 naist (46,3% mehed, 53,7% naised). Laste suremus on 1,53%.
Venemaal elab üle 160 rahvuse. Venelased moodustavad ligi 80% rahvastikust. Suuremad vähemusrahvused on tatarlased, ukrainlased , baškiirid, tšuvašid, tšetšeenid ja armeenlased.
Venemaa võttis ristiusu vastu 988. aastal. Valdav osa venelastest on õigeusklikud. Mitmed suuremad vähemusrahvused (tatarlased, tšetseenid, baškiirid) on valdavalt muslimid.
Majandus
Postimehe andmetel on Venemaa majandus 2008. aasta seisuga 10. kohal maailmas . 2007 aastal oli SKP 942 miljardit eurot. Panga UniCredit uuringu järgi vedas Venemaa majandust üles kodumajapidamiste 31,2 protsendi võrra kasvanud tarbimine ning 21,1 protsendi võrra kosunud investeeringud.
21. jaanuari 2009 seisuga oli Venemaa registreeritud 1,55 miljonit töötut, kuid ennustatakse , et aasta lõpuks suureneb see 5,5 miljonini.
Olukorrast Venemaal
Ennem karistuspoliitika juurde asumist tuleb selgitada, milline olukord Venemaal valitseb. Tegemist on äärmiselt ebatavalise ja vastuolulise riigiga, mis erineb Euroopast paljuski. Esmapilgul võib tunduda, et kõik on äärmiselt demokraatlik ja ilus, kuid paraku see nii ei ole. Ehkki Venemaa on nn demokraatlik riik, on seal kehtestatud autoritaarne reziim , mis väljendub isalikus administratiivses riigis, mida iseloomustab tugevus, tsentraliseeritus ja ühiskonna kontroll. Ei maksa lasta end eksitada parlamendist, valimistest, võimude lahususe printsiibist, vaid pigem vaadata , mis toimub kulisside taga.
Hetkel on võimul president D. Medvedev , kuid tema roll pole olnud veel nii suur kui V. Putini oma. Ning seetõttu keskendungi viimase poolt läbiviidud muudatustele. B.Jeltsini suutmatus riiki üles ehitada tõestas, et Venemaa vajab kindlakäelist valitsejat, kes suudaks läbi viia uuendusi ja tugevdada keskvõimu ning just sellise presidendi ta ka sai. Endise ENSV julgeoleku ehk KGB ametnikuna lähtus Putin strateegia valimisel mentaliteedist – „mida sa ei kontrolli on ohtlik“. Selle elluviimiseks on ta presidentaalse administratsiooni muutnud võimu südameks suurendades sellele alluvate võimuinstitutsioonide arvu.
Tugevate riigistruktuuride (president ja tema aparaat ) juhtimise all on sotsiaalsed ja majanduslikud huvid muutunud administratiivseks tegevuseks, mille tegevust ja seadusandlust reguleerivad dekreedid ja millest rahvas on eemale jäetud.  Hästikujundatud politseiriik on kujundlik väljend "riik riigis" nähtuse kohta ja poliitiline juhtimine on keskendunud riigi asetamisele ühiskonnast kõrgemale. Sellest johtub, et sotsiaalsele enesearengule pole avalikku ruumi ja kogu areng  peab olema riigi kontrolli all. Hästitoimiv politseiriik ei tähenda automaatselt korruptsioonivaba riiki.  Lahtiseletatult - võimu kogunemine suletud bürokraatliku aparaadi kätte soodustab korruptsiooni süsteemi sees. Arvestades poliitilise eliidi individuaalseid huve saab eliit kasu riigijuhtimise korrumpeerunud hierarhiast, võimaldades kliendipõhist suhet ja karjäärivõimalusi või rahalist kompensatsiooni . Kontrastina, organisatsioonid , ettevõtted ja tavakodanikud peavad alatasa seisma silmitsi probleemiga, et bürokraatia leiab tundmatu reegli, valitsemisvormi või muudab meetmeid ilma nendega kooskõlastamata või suhtlemata. Vastupidiselt lääne-maailmale on Venemaal efektiivsus ja moderniseerimine võrdsustatud kontrolliga. Tugeva riigi legitimiseerimine peab tagama seadused ja korra ning sel määral toimub ka riigi tugevdamine ja moderniseerimine.
Võimule saades seadis Putin eesmärgiks taastada Vene majanduslik, poliitiline ja sõjaline võimsus ning rahva identiteeditunnetus. See on ka õnnestunud. Riik on muutunud turvalisemaks ja võimsamaks. Taas on saavutatud kontroll majanduse ja avaliku sektori üle , mis vahepeal olid organiseeritud kuritegevuse ja erasektori kätes. Hoolimata usaldamatusest riigi vastu levib rahva seas utoopiline arusaam, et hea isalik riik garanteerib heaolu kõigile kodanikele . Usutakse, et Putin suudab seda teha. Seda näitab ka võimul oleva partei „Ühtne Venemaa“ (Putini pareti) 65% toetajaskond . Opositsioon on nõrk ja killustunud, peaaegu, et lakanud olemast ega suuda pakkuda alternatiive esitamaks väljakutseid. Samuti pole neil suurt toetajaskonda ning paljud ei julge toetust avaldada.
Seatud eesmärgi saavutamiseks on taas kasutusele võetud minevikust pärinev sümboolika, mis tekitab rahvas identiteeditunde ja ajaloo meenutamise . Samuti on keskendutud noorema generatsiooni harimisele ja nö järglaskonna kasvatamisele. Kuna noored ei ole kursis riigis toimuvaga ega huvitugi sellest eriti, tuli sellega midagi ette võtta. Loodi nn Putini armee , noorteliikumine „Naśi“, mille liikmete arv tõusis mõne aasta jooksul 1000st 100000ni. Hiljem tekkis sinna kõrvale ka teine noorteorgansatsioon „ Noor Kaardivägi“. Tegelikult on olemas ka teisi noorteorganisatsioone, kuid nende ideoloogia ei ole „õige“ ning seetõttu on nende liikmed enamasti tagakiusatud või vangistatud.
Gazpromi „ erastamine “ on võtmetähtsusega Venemaa võimsuse saavutamisel. Selle ettevõttega on saavutatud kontroll meediakanalite, nafta ja gaasi üle. Suurimate eksposrdiallikate nafta ja gaas on muutunud Venemaa energiarelvaks, kindlustades hea positsiooni rahvusvahelisel areenil. Et oma võimsust veelgi suurendada kaalutakse ideed müüa tuumatehnoloogiat Hiinale, Venezuelale jms riikidele. Ka relvamüük on oluline majandusliku tulu allikas, sellega ollakse maailmas 2. kohal.
Paraku haarab kontrolli mõiste ka vabadust. Venemaa kodanikuühiskonna mõiste on sattunud kahtluse alla. Näib , nagu toetaks riigijuhid konseptsiooni, mis vaatleb ühiskonda ja indviviidi millegi nõrgana ,mida tuleb allutada kõrgemale võimule. Hiljutised sündmused nagu naturaliseeritud grusiinide küüditamine ja muulastest turumüüjate keelusamine näitavad, et riigi huvid on seatud esiplaanile. Sellised arengud käivad käsikäes Vene keskvõimu võimustamise ja ühiskonna hierahiseerimise ja bürokratiseerimisega. Ainult riik – kasutades võimu ja teadmisi- suudab hoida riiki koos. Ei eksisteeri mitmetahulist kodanikuühiskonda ja ühiskondlik kaasatus põhineb peamiselt individuaalsel motivatsioonil ning pole ühiskondlikult toetatud. Elanikud, kes ei joondu riigi ideoloogiast satuvad kahtluse alla ja musta nimekirja. Meedia oli esimene, mis pidi selliseid tagajärgi taluma , suuremad meediagrupid lõhestati ja pandi Gazpromi kontrolli alla. Reziim teeb kõik ,et meedia oleks allutatud riiklikule kontrollile . Valitseb osaline poliitiline tsensuur . Sõltumatuid kanalid on sunnitud sulgema või müüma oma aktsiad Kremli kontrolli all olevatele ettevõtetele. Rahvusvahelise õiguskaitseorganisatsiooni „Piirideta reporterid” 2007. aasta aruandes on Venemaa sõnavabaduselt 169 riigi seas 149. kohal. Populaarne meetod on ka juhtkonna asendamine isikutega, kes järgivad riigi ja valitsuse poliitikat ning ei kritiseeri valitsust. Teised riigikontrolli meetodid on kontroll fianantsressursside, majandusliku surve , üleskutse rahvuslusele ja muude ähvarduste kaudu.
Vabadus
2008 aasta anmete põhjal on Freedom House leidnud, et Venemaa EI OLE vaba riik. Poliitiline vabadus on 6 ja tsiviilvabadus 5 palli 10st. Samuti tõdetakse, et Venemaa võimud “lömastavad” demokraatiat, seda näitavad 2008. aasta detsembrikuused valimised.
Korrupstioon valitsuses ja äris on läbiv nähtus, Putini poliitika on selles küsimuses nõrgaks jäänud, pigem näib ,et korruptsiooni vastane poliitika on pigem suunatud kriitikutele ja potensiaalsetele vastastele.
2007. aastal läbiviidud korruptsiooni tajumise indeksi uurimuse järgi, on Veneemaa 180st riigist 147. kohal.
Ehkki põhiseaduse järgi valitseb sõnavabadus jätkab valitsus surve avaldamist meedia grupeeringutele,mis on kriitilised Kremli suhtes. Gaasimonopolil Gazpromil on märkimisväärne mõju meediakonserinide üle. 2006 aastal toimunud Vene ajakirjaniku A. Politkovskaja mõrv näitas, millega peavad arvestama temataolised „vabad“ ajakirjanikud. Ta oli 22. ajakirjanik, kes mõrvati Putini valitsemise ajal.
Usuvabadus on ebavõrdne. Õigeusu kirikul on priviligeeritud staatus ja ebatraditsionaalseid usugruppe ( jehoova tunnistajad, mormoonid) ahistatakse.
Akadeemiline vabadus üldiselt eksisteerib, kuid on väga korrupeerunud. Teadlaste ja teadustöö tegijate arreteerimine ja süüdimõistmine riigireetmises , on teatud kohtades viinud väliskontaktidest loobumiseni.
Valitsus on pidevalt vähendanud liitude ja ühenduste võimu. 2006. Võeti vasti vastu seadus, mille tulemusel võis valitsus otsustada, millistel MTÜdel lasta eksisteerida ja millistel mitte.
Kohtusüsteem kannatab korruptsiooni, raha- ja kvalifitseeritud tööjõu puuduses. Õigussüsteem autoriseerib pigem kohtuid kui prokuröre tegelemaks vahistamise ja orderite väljastamisega ( kohtunikud nimetab ametisse president). 2003. aasta reformiga on lubatud vandekohus pea kõigil juhtumitel. Vandekohus leiab tihedamini, et süüalused on süütud, kuid need otsused muudetakse sageli ära, kuna kõrgem kohus saab need tagasi kordusprotsessile saata nii mitu korda kui vaja,et saavutada soovitud tulemus. Venelased ei usalda enam väga kodust kohtusüsteemi ning pöörduvad tihtipeale Euroopa inimõiguste kohtu poole. Kriitikud süüdisatvad Venemaad kriminaalsete probleemidega tegelemisel läbikukkumises, näiteks nagu väga halvad tingimused vanglates ( haigused jms) ning laialtlevinud väärkohtlemise ja piinamise kasutamine kinnipidamisasutustes.
Venemaa keskvõim on probleeme sõnavabaduse ja demokraatia arengu alal rangelt eitanud. Paraku kinnitavad rahvusvahelised raportid , et näiteks ajakirjanike jaoks on Venemaa üks ohtlikumaid riike maailmas. Venemaa telekanali ORT populaarse saatejuhi Vladimir Pozneri sõnul ei saa võimu tsetraliseerimist hukka mõista, seda kinnitavad ka president Vladimir Putini kõrged populaarsusreitingud.
Freedom House hiljutine raport kinnitab, et meediavabadus Venemaal on ahenenud ja Freedom House ei saa nimetada Venemaad vaba ajakirjandusega maaks .
Organiseeritud kuritegevus
Venemaa organiseeritud kuritegevuse ajalugu kinnitab, et Nõukogude Liidu tekke, allakäigu ja lagunemisega kaasnenud anarhia osutus viljakaks kasvupinnaseks kõikvõimalikele asotsiaalse käitumise vormidele .
Kriminoloogidel ja praktikutel on Vene organiseeritud kuritegevuse tekke kohta kaks valdavat seisukohta. Esimese kohaselt tekkis organiseeritud kuritegevus 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, teise järgi sai aga alguse juba Tsaari-Venemaal. Nõukogude Liidus tunnistati organiseeritud kuritegevuse olemasolu esmakordselt 1980. aastal. Kriminoloogia pidas seda hääbuvaks nähtuseks ja eitas allmaailma olemasolu.
Nõukogude perioodil toimisid jõugud ja banded. Kuritegeliku tegutsemise valdkonna määras sotsiaal-majanduslik olukord ja elanikkonna elatustase. Peamiselt võttis maad varavastane kuritegevus, s.o vargused ja röövimised (Криминология, 1997, 607). Levinuimad organiseeritud kuritegevuse vormid olid jõugud ja banded, mida juhtisid nn seaduslikud vargad .
1920. aastate lõpus alguse saanud kriminaalõiguse laienemine valdkondadesse, kus see on loomuvastane (kuritegudeks osutusid omavoliline lahkumine töökohalt, religioossete kujutiste paigutamine avalikku ruumi, koolikohustuse täitmata jätmine jne), põhjustas kuritegevuse enneolematu laienemise, millega kaasnes vangilaagrite arvu plahvatuslik kasv ( Anvelt 2002, 6–8).
Kriminaalne subkultuur nimega „varaste traditsioon“ kujunes 1920.–1930. aastate Nõukogude kinnipidamisasutustes ja saavutas oma haripunkti kahe järgmise kümnendi jooksul. Subkultuuri keskne mõiste on varas , millega tähistatakse allilma kuuluvat professionaalset kurjategijat, kes järgib varaste maailma norme ja traditsioone. Kriminaalse subkultuuri esindajaid nimetati varasteks ennekõike sellepärast, et algselt oli enamik neist taskuvargad.
Kuritegeliku maailma autoriteetseim esindaja on seaduslik varas (вор в законе). Nad kannavad tätoveeringut, millel on kujutatud Jeesust ristiga, ning enamik neist on kandnud vähemalt kolme 13–15 aasta pikkust vabaduskaotuslikku karistust.
Seadusliku varga mõistele vastab Itaalia allilma professionaalne kurjategija – aumees (uomo d'onore) (Bäckman 1996, 52, 54). Seaduslik varas on professionaalne kurjategija ja kuritegeliku elulaadi aktiivne propageerija, kellel on õiguskaitseinstitutsioonidele vastandumise kogemus. Tänapäeva Venemaal on seaduslikud vargad oma võimu minetamas, eelkõige kehtib see vanglavälise allilma kohta.
Vene allikate toel võib väita, et 1980. aastate lõpuks kujunesid välja suured, keerulise struktuuriga kuritegelikud grupeeringud, kelle eesotsas olid ka väljaspool organisatsiooni autoriteetsed isikud
Organiseeritud kuritegevusega seotud isikutüübid (Горшенков, Костыря, Лукичев 2001, 144):

• organiseeritud kuritegelike gruppide ja ühenduste liidrid ;
  
• seaduslikud vargad, kuritegelikud autoriteedid;
  
• eriteadmistega spetsialistid ;
  
• organiseeritud kuritegelike gruppide ja ühenduste realiikmed;
  
• korrumpeerunud ametiisikud.
  

On kaks kuritegelike struktuuride organiseerituse astet – organiseeritud kuritegelik grupp ja organiseeritud kuritegelik ühendus (organisatsioon) (samas, 143). Nimetatakse järgmisi kuritegelike gruppide ja ühenduste liidreid:

• majandusvaldkonna organiseeritud kuritegelike gruppide (ühenduste) juhid, kellest 80% on ettevõtete, asutuste, organisatsioonide või eraettevõtete ametiisikud;
  
• seaduslikud vargad ja muud kuritegelikud autoriteedid;
  
• õiguskaitseinstitutsioonide ja teiste järelevalveasutuste kurjategijatega koostööd tegevad juhid (samas, 145).
  

Kuritegelikku ühendusse kuuluvate isikute loetelu võib täiendada nendega, kes luuravad õiguskaitseinstitutsioonides teavitamaks kuritegelikke liidreid kavandatavatest vastumeetmetest, kõrvaldavad tunnistajaid, kannatanuid ja õiguskaitseametnikke, nõustavad, kuidas takistada menetlust jms (Жердев, Комиссаров 2002, 52). Eeltoodule lisaks on teada juhuseid, kus kuritegelike ühenduste ridadesse kuuluvad ka prostituudid , keda kasutatakse n-ö söödana sõidukite peatamiseks, eluruumidesse pääsemiseks või jõukate isikute elukohtade väljaselgitamiseks. Sagenenud on juhtumid, kus organiseeritud kuritegevus kasutab jälitustegevuse meetodeid . Nii tegeles ühes Vladivostoki kuritegelikus grupeeringus luure- ja vastuluurega endine eriteenistuse ohvitser (Дворкин, Сафин 2003, 56, 179).
Karistuspoliitika
Reeglina hoitakse eeluurimist ja politseilist tegevust ning kohtupidamist ja karistuse elluviimist eraldi, et repressiivne võim ei koonuduks ühe isiku st ministri kätte. Venemaal see paraku nii ei ole, vanglad alluvad Siseministeeriumile (MVD). Samuti on MVD alluvuses kriminaaluurimine, avaliku korra tagamine (politsei) ja juriidiline peakontor. See tähendab, et võim on koondunud ühe minstri kätte.
Vastupidiselt Lääne ühiskonnale, kus toimub vanglate rahastamine riigi poolt maksumaksjate rahaga , on Venemaal vanglad tootmisüksused, mis peavad üleval ennast ja riiki. 1990 alguses oli vanglate kogutoodang umbes 1 miljon USA dollarit ja metsandusel põhinevates laagrites 27 miljonit USA dollarit. Kuna vangid varustavad oma toodanguga riigiettevõtteid, siis kogevad nad ka majanduse tagasilööke.
Kriminaalhooldust selle klassikalises mõttes Venemaal ei ole. Tingimisi karistatute järelevalve on antud miilitsale, kes seda jõudumööda ka teeb. Praktikas aga pigem mitte ja tegemist on formaalse töökorraldusega – miilits peaks seda tegema aga lihtsalt ei pea seda nii oluliseks ja ei tegele. See aga ei ole välistanud suurte raamatute avaldamist sellest, kui oluline see tegevus ikkagi on ja kuidas seda peaks arendama, tõhustama jne. ( Rakaselg)
Et määrata kindlaks kriminaalse jurisdiktsiooni ulatus kasutab Venemaa kriminaalkoodeks nii territoriaalse reeglit ( kõik kuriteod mis Venemaa pinnal sooritatud ) kui kodaniku reeglit ( kõik kuriteod Venemaa kodanike poolt sooritatud). VF konstitutsioon garanteerib kodanike väljaandmise ja vangide üleviimise teistesse riikidesse ,rahvusvahelisete juriidiliste lepete alusel . Mitte mingil juhul ei anna Venemaa välja isikut, keda süüdistatakse tema poliitiliste vaadete poolest või mis Venemaa seaduste järgi ei kvalifitseeru kuriteona.
Venemaa riigiduuma julgeolekukomitee on välja töötanud seaduse parandused Vene föderatsiooni kriminaalse protseduurikoodeksi muutmiseks, tehes ettepaneku laiendada alternatiivsete karistusmeetodite rakendamist. Selle tulemusena võiks 1/3 vangidest vabadusse lasta. Süüdistatav peaks saama kautsjoni maksmisel peale sulaaraha kasutada ka kinnisvara, ehteid väärismetalle jms. Süüalustel peaks olema võimalus kaebuse esitamiseks kohtu vastu kui kohus ei soovi vangistuse asemel pakkuda teisi karistusvorme. Alternatiivkaristuse kasuks kõneleb asjaolu, et ainult 8% kinnipeetavatest, kellele määrati teistsugune karistus ( tingimisi karistus jne) sooritasid uue kuriteo. Kui seaduseelnõu peaks jõustuma , saaks 280.000 inimest vanglast vabastada.
Vanglad
Ajalugu
1980datel olid NL mõned üksikud traditsioonilised vanglad, 99% süüdimõistetutest kandsid karistust töölaagrites. Laagritel oli 4 eri rangusastmega reziimitsooni. Võimude meelest oli taoline süsteem edukas tänu madalale retsidivismiastmele.  Laagrites olid väga rasked tingimused,  vange koheldi sadistlikult  ja omavoliliselt ning rikuti inimiõigusi. 1989.aastal võeti vastu täiendavad seadused, mis toonitasid rehabilitatsiooni rakendamist karistuse asemel, et humaniseerida Gulagite süsteemi. Paraku ei toimunud erilisi muutusi kuni NL perioodi lõpuni.
1990datel tõusis kuritegevuse tase ning vanglates sai probleemiks ülerahvastatus. Samuti olid sanitaartingimused väga halvad, põhjustades kiire haiguste leviku. Paraku olid võimud võimetud midagi ette võtma ning olukord hakkas liikuma aina halvemuse poole.
lääneriikide oma kuigi kinnipidamistingimused seda polnud. Post-sovjetlik seadusandlus on keelustanud arbitraazi või ebainimliku kohtlemise nagu külastajate ja posti keelustamine. Nüüd nõutakse vanglaametnikelt nende vangide kaitsmist, kes on saanud ähvardusi ning tagatakse ka usuvabadus.
Eeluurimis kinnipidamiskeskustes on tingimused karmimad kui töölaagrites. 1994 aasta lõpus umbes 20% kogu elanikkonnast vangistati eeluurimisasutustes vahel isegi kauemaks kui nominaalne karistusaeg, mida nende kuriteoga kaasnev karistus oleks kaasa toonud . Vastavalt parandusasutuste järelvalve ühingule oli valitsus võimetu kasutusele võtma funktsioneeriv süsteem kautsjoni vastu vabastamiseks.
1994 oli trellide taga ja vangistuses viibivate inimeste koguarv hinnanguliselt veidi üle 1 miljoni inimese kellest umbes 600 000 olid töölaagrites. Neist viimases oli umbes 21 000 naist ja 19 000 noorukit. Kogu vangistatud inimestest olid 60% korduvad karistusekandjad ja üle 15% alkohoolikud ja narkomaanid.
1995 aastal teatas vanglakaristuse seaduslikkuse järelvalve direktoraat at vangide arv kinnipidamiskohtades ületas nende asutuste võimsuse keskmiselt 50%.
Esimene eluaegsete koloonia rajati 1994 aastal vologda piirkonda koloonia nr 5. Alates 1997 aastast on kinnipeetavate arv seal kasvanud 177lt 1115ni ehk 6,5 korda aastaks 2003
Tänapäev
Praegu ei kasutata enam eeluurimisvangistust. Süüdistataval on võimalik end kautsjoni vastu vabaks osta. Selle jaoks kannab kinnipeetav või keegi temaga seotud isik nõutava rahasumma kohtule üle, garanteerides sellega kohtualuse olemasolu eeluurimise ja kohtuistungi ajaks. Kautsjoni suurus määrastakse uurija ja prokuröri heakskiidu alusel. Kui kahtlusalune või süüdistatav kautsjoni maksta ei saa antakse kautsjoni maksmise nõue edasi riigile.
Kohtueelset kinnipidamist kasutatakse 1 aasta ja rohkem juhul kui kahtlusalune on ühiskonnale ohtlik. Sellise toimingu jaoks on vaja prokuröri luba.
Karistusasutustega seotud probleemid :

• Rahastamine ainult 60 % vajalikust
  
• Ülerahvastatus
  
• Tuberkoloosihaiged ja nende olukord
  
• Süüdimõistetutele töö tagamine
  

Enamik vanglaid ja kinnipidamisasutsi vajaksid ka kapitaalremonti.
Kuna Venemaal on hetkel demograafiline kriis ja rahvastik on vananev, siis on probleemiks ka kinnipeetavate äärmiselt noor keskmine vanus (33 aastat).
Jaanuarikuu (2009) seisuga oli Vene FPES andmetel 8 875 000 inimest kandmas vanglakaristust kellest 7 343 000 peetakse kinni kolooniates ja 1 447 000 eeluurumisvanglates
85 000 on kasvatuslikes asutustes ja 553 000 naiste koloonias.
Venemaal on kahte tüüpi karistusasutused : vanglad ja parandusasutused (IU), on ka IU haiglad.
IU (parandusasutused) jagunevad:

Harivad alaealiste kolooniad (VK)

Paranduslikud kolooniad täiskasvanutele (IK) . Neid on kahte tüüpi – I esmakordsetele kuritöö sooritajatele, kelle karistus ei ületa 5 aastat ja II neile, kes on kohtu otsusega viidud üle rangema reziimiga kolooniatesse.
Need IK jagunevad omakorda minimaalse, keskmise ja maksimaalse turvalisusega reziimideks.
Vanglad on suletud üksused ja seal hoitakse vange, kes on sooritanud raske või suhteliselt raske kuriteo ja kellele kohus on määranud teenida osa aega vanglas ning vange , kes on ületoodud IKst rikkumiste pärast, SIZO (eeluurimisasutused) ülerahvastatuse tõttu hoitakse ka uurimise all ja otsust ootavaid kinnipeetavaid.
Range reziimiga vangidel on lubatud päevas üks tund treeningut, üks pakk aastas, osta toitu ja esmatarbekaupu 16 rubla eest kuus ja kaks lühikest külastust sugulaste poolt.Karistused on kolooniates ja vanglatse samad : noomitus, rahaline trahv kuni kahe kuu plaga ulatuses, arest eeluurimisvanglates, saatmine PKT või EPKT kolooniatesse .
Väidetavalt on kõige halvemad tingimused kohtueelsetes arestimajades. Eriti hull on olukord naiste ja alaealiste osakonnas . Lisaks elamiskõlbmatutele tingimustele valitseb kontrollimatu vägivaldsus, seda eelkõige kinnipeetavate vahel.
Naised
Rahvusvahelised normid vangide kohtlemisel pööravad suurt rõhku naiste psüühilistele vajadustele, kuid Venemaal ei erine tingimused väga naiste ja meeste osakondades.
Naiste kongid on poolpimedad, akende ees on trellid ning väikeste aukudega raudplaadid. Igas kongis on ainult üks tualett ja kraanikauss, olenemata kui mitmele inimesele see ruum mõeldud on ( 5- 30le). Duss on lubatud korra nädalas, kui erinevatel põhjustel võib vahe kõikuda mõnest nädalast paari kuuni. Privaatsust ei ole, ning kõiki toiminguid tuleb teha teiste silme all, kaasa arvatud personali, kes on enamasti mehed. Isegi kui üritatakse teha nö kodukootuid katteid, siis need rebitakse eest. Suureks probleemiks on ka pesu pesemine. Et seda teha, peab olema tegemist vangla märgistusega esemetega, kuid paraku ei suuda vanglad kõiki elanike nendega varustada ning sageli ka saades pesu tagasi, on need kaetud täidega või läbikantud. Isiklike asjade pesemine ei ole vangla pesumajas lubatud, kuid kongis on seda suhteliselt võimatu teha. Puudub soe vesi ning kongi on keelatud riputada pesunööri. Naisi ei varustata hügieenitarvetega ning neid ei ole lubatud sata ka väljapoolt, kuna osad materjalid sisaldavad keelatud osi /aineid. Seetõttu on naised sunnitud kasutama endi riideid , ajalehti, patju jms.
Kui vange lastakse kongist välja, siis saadavad neid alati valvurid , kellel on vahel isegi koerad kaasas. Displinaarsete reeglite rikkumisel saadetakse isolatsioonikambritesse (kartsaritesse) või „karpidesse“ . Karbid on 0,51 ruutmeetri suurusega ruumid, kuhu naisi lukustatakse kuni 24h, selle aja jooksul ei saa nad süüa, juua ega tualetti.
Samuti on probleemiks suur ülerahvastatus, 20 voodiga kongis on enamasti 30-40 naist.
Alaealised
Alaealiste arest kohtueelsetes kinnipidamisasutustes on äärmiselt pikk , 6 kuust kuni 3 aastani. Aresti kasutamist mõjutusvahendina rakendatkse liiga sageli ning enamasti ei vabastata karistusaluseid kui nende juhtum on kohtusse jõudnud. Enamik noortest rikkujatest ei saa lubada endale advokaati ega tea oma õigusi. Nad ei mõista juriidilisi protseduure ega oska kirjutada kaebekirja või mõnda muud dokumenti. Tüdrukud ei pöördu abi saamiseks kellegi poole, kuna „kaebajaid“ karistatake. Personal, kes töötab alaealistega on ebapiisav ega suuda luua korda. Nad ei ole võimelised lõpetama vägivalda ja suitsiide.
Ehkki SIZO administratsioon on teadlik valitsevast olukorrast ei tunnistata ned probleeme avalikult. Alaealised, kes kannatavd ei saa abi. Paljud vaatlejad on leidnud, et olukord oleks parem, kui alaealised oleksid koos täiskasvanutega. Sageli personal korraldabki nii, et osa tüdrukutes viiakse naiste osakonda ning osades poiste ruumides on nn harijad, ehk paar täsikasvanut, kes aitavad luua korda, kuid kõik see toimub mitteametlikult.
Ebahumaansete tingimustega kaasneb ka psühholoogiline vägivald. Alaealistel pole lubatud töötada, jätkata haridust ega saada raamatuid või ajalehti lähedastelt.
Muu
Hetkel töötavad olukorra parendamisega mitmed MTÜd , kelle tegevus hõlmab humanitaarabi andmist, inimõiguste kaitsmist ja koostööd SIZOdega tingimuste parandamiseks. Samuti tegeldakse inimeste harimisega ja propageeritakse intellektuaalset vabadust. Need organisatsioonid leiavad, et väga paljud süüdimõistetutest ei vääri oma karistust . Tuntuim on MCPR ( Vangla reformi Moskva keskus) See on MTÜ, mis asutati 1988 aastal ning tegeleb Vene karistussüsteemi reformimisega, et luua uus ja parem ning Venemaale omane süsteem, mis oleks õiglane, effektiivne ja humaane .
Samuti on olemas iganädalane raadioprogramm OBLAKA mis on vangidest, vangidelele ja kõigile, kes tunnevad huvi. See on äärmiselt populaarne (ka mitte-vangide seas) ja räägib juriidilisest haridusest, inimõigustest, kriminaalsüsteemist, toimunud muudatustest, tegevusest selles valdkonnas, jne. Paljudes vanglates ja laagrites on raadio ainukeseks informatsiooniallikaks.
Euroopa inimõiguste kohtu andmetel 2008 aasta oktoobri seisuga on 25 % juhtumitest seotud Venemaaga, 244 kohtuotsust. 2008 aasta lõpul, kui toimus Vene- Gruusia konflikt sai kohus üle 3000 appellatsiooni Venemaa vastu. Individuaalsel tasandil on see väga suur number, eriti kui arvestada, et appellatsiooni esitas ka Gruusia ning seda juba suvel. Ligi 60 % otsustust ootavatest juhtumitest on seotud Venemaaga.
Inimesed ei usalda Venemaa kohtusüsteemi ja pöörduvad pigem EIK poole.
Protokoll NR. 14 (Inimõiguste ja fundamentaalsete vabaduste kaitse konventsioon) ei ole Venemaal ratifitseeritud.
Vaadates läbi EIK lahendeid võib väita, et enamik nendest on seotud inimõiguste rikkumise, isikuvabaduse piiramise, piinamise ja võimude omavolitsemisega
Näiteks : Ismoilov and Others v. Russia
Dedovskiy and Others v. Russia
Shtukaturov v. Russia
Matveyev v. Russia
Statistika
Olukorda Venemaa kinnipidamisasutustes väljendab äärmiselt hästi statistika. Samas tuleb olla kriitiline ja võtta arvesse Venemaal valitsevat olukorda ja kehtivaid reegleid, eriti kuna 77% usub et vääriks kergemat karistust.
9 10 st vangist põeb erinevaid haigusi ja 90% on arvel erinevates FPED meditsiiniasutustes. Nendest 314 000 põevad ühiskonnale ohtlikke haigusi (43.000 põeb tuberkuloosi ohtlikku vormi ja 42.000 on nakatunud HI-viirusesse). Viimaste aastatega on olnud võimalik haigusjuhtumeid oluliselt vähendada .100 000 kinnipeetavat põdes 7 aastat tagasi ohtlikku tuberkuloosi vormi, mis arvuliselt oli peaaegu 2 korda rohkem kui 2007 aastal, haigestumine tervikuna on aga langenud 2,5 korda, surmajuhtumite arv 3,8 korda.
Kinnipeetavad, kes põevad vaimuhaigusi on registreeritud 400.000.
Märkimisväärne on, et 2/3 venemaa vanglates olevatest kinnipeetavatest on sooritanud raske või eriti raske kuriteo. Viimase kahe aastaga on see arv tõusnud rohkem kui 5% .
Eluaegsed vangid kannavad karistust üliraskete kuritegude eest raskendavatel asjaoludel:
33,4% - kasusaamise eesmärgil;
18.2% - eriline julmus;
12% - vägistamine;
11,7% - grupiviisiline kuritegu ;
9,4% - riigiametnike mõrv;
8% - huligaansus motiivid;
7,3% - kodused kuriteod.
Enamik kinnipeetavaid on sooritanud rohkem kui ühe kuiteo ja nende ohvrite arv on kokku 4125 inimest.
Kinnipeetavatest:
36% on kroonilised alkohoolikud või narkomaanid
30% on vaimsed hälbed ja vaimuhaigused ning alkoholismist tulenev psühhopaatia
67% on retsidiivsed kurjategijad.
Eluaegse kinnipeetava kulud riigile on aastas € 3000 ( umbes 31000 USD).
5 inimest õpib kaugõppes, 2 õpivad kõrgkoolis.
Haridustase :
64,5% kesk- või keskeriharidus
30% - lõpetamata keskharidus või põhiharidus
4% - kõrgharidus.
Tööhõive
63, 5% ei olnud tööd
18, 5% juhutööd
10, 3% lihttööd
7, 7% tegid erialast tööd või õppisid
Kasutatud allikad:
www. prison .org
www.newsru.com
http://www.russiansabroad.com/russian_history_389.html
http://www.rusrep.ru
http://www.postimees.ee
http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=826&lang=est
www.russiaprofile.org
http://et.wikipedia.org/wiki/Venemaa
http://www.rusemb.ee/est/federation/general/
http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11001
http://www.russiansabroad.com/russian_history_389.html
http://www.ojp.usdoj.gov/bjs/pub/ascii/wfbcjrus.txt
http://newsinfo.iu.edu/news/page/normal/3876.html
http://www.eas.ee/index.php/ettevotjale/rahvusvahelistumine/vaelisriikide-infobaas/venemaa
„Vene Mõistatus“ A. Herkel
„The Putin System“ Jean Michel Carre
http://www.russian-criminal-code.com/
http://www.stratfor.com/weekly/russian_organized_crime
http://www.russianlawonline.com/encyclopaedia
www. echr .coe.int
http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18815
http://lenta.ru
http://www.index.org.ru/turma/st/ua030813.ht m
„International relations and security network: Law and order in Russia:
The Well-arranged Police State“ Nicole Gallina