Eesti vanglasüsteem, kriminaalhooldus, abi kinnipeetavatele (0)

Sisukord
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Eesti vanglasüsteemi ajalugu 4
Eesti vanglasüsteemi ajalugu 5
Kriminaalhoolduse tekkelugu 6
Vanglasüsteemi ja kriminaalhoolduse eesmärgid 7
Karistuse täideviimine 8
Seaduskuulekale käitumisele suunamine 9
Seaduskuulekale käitumisele suunamine 10
Noortele kinnipeetavatele suunatud programmid 11
Noortele kinnipeetavatele suunatud programmid 12
Noortele kinnipeetavatele suunatud programmid 13
Noortele kinnipeetavatele suunatud programmid 14
Kokkuvõte 15
Sissejuhatus
Vanglad ja kriminaalhooldus ei ole ühiskonnas populaarsed teemad. Tähelepanu saavad vanglad tavaliselt siis, kui neid avatakse või sulgetakse. See on ühest küljest täiesti loomulik – stabiilses ja demokraatlikus ühiskonnas polegi just palju põhjuseid, miks vanglateema peaks üldrahvalikku tähelepanu äratama. Selles mõttes võib vanglate järgi lausa ühiskonna arengut hinnata – mida vähem vanglatest ja kriminaalhooldusest kõneldakse, seda turvalisem on ühiskond. Ja kuigi Eestis ei ole vanglad muutunud veel heakodanlikuks tabuteemaks, vaid on endiselt päevakorral, võib siiski kindlalt väita, et vanglasüsteem on
muutunud jäigast ja iseendasse pööratud Gulagist organisatsiooniks, mis arvestab muutuste ja suundumustega ühiskonnas. See protsess – muutuda kohast, kus inimesi lihtsalt kinni hoitakse, kohaks, kus inimestega mitmekülgset tööd tehakse – on pöördumatu. Aga mitte lõppenud.
Vangla - ja sellega tihedalt seotud kriminaalhooldussüsteem pole kaugeltki valmis.
Kogu ühiskond teab, et oleme üle minemas nüüdisaegsetele kambervanglatele. See üleminek on vältimatult vajalik, kui tahame lõpetada „kuritegevuse ülikoolide“ vohamise laagervanglates. 2010. aastaks, pärast Tallinna vangla uute hoonete valmimist, jääks Eestisse neli vanglat: Tallinna, Tartu ja Viru vangla piirkondlike kuni 1000-kohaliste kamber-tüüp
vanglatena ning Murru vangla neljandat ja enamat korda karistatud inimestele. Pärast seda, kui vangide arv on vähenenud, on võimalik Murru vangla kui viimane nõukogudeaegne laagervangla sulgeda.
Uued vanglad aga ei tähenda mitte betooni ja trelle. Tähtsaim pole ka hea töökeskkond vanglametnikule. Kõige olulisem uute vanglate juures on uuenev vanglatöötaja – inimene, kes aitab seaduserikkujate karistust sisukalt täide viia. Vanglaametniku töö tänapäeval pole, püss õlal, okastraatide vahel jalutada, vaid see tähendab mitmeplaanilist tööd inimestega.
Samavõrra tähtis on kriminaalhooldaja roll. Kui tahame vangide arvu vähendades ühiskonda turvalisemaks muuta, peab seadusega pahuksisse läinud inimene saama professionaalset abi ka vabaduses elades.
Erilist tähelepanu pälvivad noortele suunatud sotsiaalsed projektid , mida analüüsides võib tulemustes vägagi positiivselt üllatuda.
Eesti vanglasüsteemi ajalugu
Eesti vanglasüsteemi sünnipäevaks peetakse 22. jaanuari 1919 – sel päeval Nõukogude Venemaa vastu peetud Vabadussõja haripunktis asutas Ajutine Valitsus seadusega „Vangimajade valitsuskord ” kohtuministeeriumi juurde vangimajade peavalitsuse, millele allutati kõik vanglaasutused. Peavalit-sust juhtis ülemana kohtuministeeriumi osakonnajuhataja, kelle määras ametisse Ajutine Valitsus ministri soovitusel.
1920. aastate alguseks oli välja kujunenud vanglate võrgustik neljateistkümne vanglaga: kesk-, eeluurimis- ja karistusvangla, keskvangla Harku osakond , Haapsalu, Kuressaare, Narva, Paide, Pärnu, Rakvere, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru vangla ning lisaks veel noortele Harku parandusmaja („kolonii“).1922. aastal oli neist suurimaks veel pooleliolev keskvangla 535 kohaga ja väikseimaks 22- kohaline Viljandi vangla. Samal aastal oli vanglatesse paigutatud ligi 2700 inimest: üle 2300 mehe ja peaaegu 350 naist; Harku parandusmajas oli 125 alaealist (võrdluseks: 1934. aastal oli kinnipeetavate keskmine arv 3000). „Vangivahte“ ja „konvoiire“ oli 580, kuid need olid mitte koosseisulised ametikohad, vaid vabapalgalised.
Kõik töövõimelised vangid kohustati töötama, et võõrutada neid laisklemisest, tõsta huvi töö vastu ning õpetada selgeks mõni kasulik eriala. Vangide
tööjõudu kasutati palju välitöödel – turbarabas ja metsatöödel. Vanglad ei olnud enam üksnes nuhtluskohad, vaid juba tollal seati eesmärgiks õppida tundma vangide isiksuse puudusi, et neid mõjutada inimväärikust alandamata.
Vangistuse (ning surmanuhtluse, aresti ja rahatrahvi) kõrval oli üks kriminaalkaristuse liike ka sunnitöö. Pärast esialgseid kavasid rajada sunnitöövangla mõnele saarele või laiule otsustati lõpuks eeskätt majanduslikel kaalutlustel Harku kasuks (muu hulgas siiski ka põhjusel, et „Harku rahvas oli vangidega harjunud“).
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist võttis 1992. Aastal vanglate välisvalve üle kinnipidamiskohtade amet koos Kodukaitsega. 1993. aastal hakati uue täitemenetluse seadustiku alusel vanglasüsteemi reformima: asendati nõukogudeaegsed töökolooniad vanglasüsteemiga, kus on avavanglad, poolkinnised ja kinnised vanglad; riigiametnike ühe kategooriana loodi vanglaametnikkond jm.
Õige pea aga hakkasid ilmnema seadustiku puudused. Näiteks oli süsteem orienteeritud kinnipeetavate korraliku käitumise tagamisele, mitte resotsialiseerimisele.
Aastast 2000 kehtiva vangistusseaduse järgi on vangistuse eesmärgiks suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja kaitsta õiguskorda.
Vanglasüsteemi struktuur on korduvalt muutunud: 1990–1991 allusid vanglad mitmele siseministeeriumi ametile ning viidi 1993. aastal üle justiitsministeeriumi valitsemisalasse. Aprillis 1994 allutati vanglad täitevametile, mis korraldati 1997. aastal ümber vanglate ametiks. See reorganiseeriti 1999. aastal justiitsministeeriumi vanglate osakonnaks, mis on siiani vanglasüsteemi administratiivne juhtimisüksus.
Septembris 1992 alustas õppetegevust Sisekaitseakadeemia korrektsioonikolledž, mille esimene lend lõpetas 1996. aastal. Seda võib nimetada vanglaametnikkonna uue põlvkonna alguseks. Kogu vanglasüsteemi uueks alguseks ja esimeseks sammuks võib pidada 2002. aasta novembris avatud kambervanglat Tartus, mis teenindab Lõuna-Eesti piirkonda. 2008. aastal valmib Jõhvis samasugune
Viru vangla ning alustatud on uue Tallinna vangla rajamist .
Praeguse seisuga on Eestis seitse tegutsevat vanglat: Tallinna, Tartu, Murru, Pärnu, Viljandi, Ämari ja Harku. 2010. aastaks, pärast Tallinna vangla uute hoonete
valmimist, jääks Eestisse neli vanglat: Tallinna, Tartu ja Viru vangla piirkondlike kuni 1000-kohaliste kambervanglatena ning Murru vangla neljandat ja enamat korda karistatud inimestele. Pärast seda, kui vangide arv on vähenenud, on võimalik Murru
vangla kui viimane nõukogudeaegne laagervangla sulgeda. Reformi ajakava:
• 2007. aastal ühendatakse Ämari ja Murru vangla;
• 2008. aastal avatakse Viru vangla ning suletakse Viljandi vangla;
• 2010. aastal avatakse uus Tallinna vangla Maardus ning ühendatakse Harku ja Tallinna vangla. Vangide arv on Eestis küll stabiliseerunud, kuid okupatsioonirežiimi pärandina ületab see endiselt Euroopa Liidu riikide keskmist näitajat.1
Kriminaalhoolduse tekkelugu
Vangide suure arvu ja üha enam pead tõstva kuritegevuse tõttu hakati pärast Eesti iseseisvumise taastamist otsima uusi lahendusi ühiskonna turvalisuse tagamiseks. Üheks eesmärgiks seati vangide arvu vähendamine alternatiivkaristuste süsteemi reformimise abil.
1993. aastal valmis justiitsministeeriumi tellimusel esialgne nägemus kriminaalhooldussüsteemist: milliste õigusaktidega see peaks olema reguleeritud ning millised tegevused on esmavajalikud. 1996. aastal asuti koostama kriminaalhooldusseadust, võttes eeskuju eelkõige Saksamaalt, Austriast ja Prantsusmaalt. Seadus võeti riigikogus vastu
detsembris 1997.
1998. aasta jaanuaris korraldas justiitsministeerium konkursi kriminaalhooldusametnike leidmiseks. Kriminaalhooldusseaduse jõustudes 1. mail 1998
alustas maa- ja linnakohtute juures tööd kolmteist kriminaalhooldusosakonda saja kaheteistkümne kriminaalhooldusametnikuga. Kõigisse suurematesse linnadesse ja maakonnakeskustesse loodi kriminaalhoolduse osakonnad või talitused – kokku kolmkümmend viis üksust. Esimese tegevusaasta lõpuks oli kriminaalhooldusel juba 2058 kriminaalhooldusalust.
1999. aasta sügisel võeti juurde viiskümmend neli ametnikku . Nii nemad kui ka aasta varem tööle võetud ametnikud läbisid kaks kuud kestnud põhikoolituse, mis oli esimeseks sissejuhatuseks kriminaalhooldusesse, ühtlustades tulevaste ametnike teadmisi õiguse, sotsiaalpedagoogika ja psühholoogia vallas. Teise tegevusaasta lõpuks oli kriminaalhooldusel 5093 kriminaalhooldusalust.
Kriminaalhooldusametnike arv on aastatega kasvanud ning 2005. aasta lõpuks oli üle Eesti kokku 195 kriminaalhooldusametnikku, kes tegelesid 8099 kriminaalhooldusalusega.
Kriminaalhooldussüsteemi ülesanded on aastatega tunduvalt laienenud . Märkimist väärib siin uue karistusseadustiku jõustumine 2002. aasta sügisel, mis lisas senistele vangistuse alternatiividele üldkasuliku töö korraldamise.
Eesti kriminaalhooldus on saanud tähelepanu osaliseks ka rahvusvahelisel tasandil, pälvides Euroopa kriminaalhooldusorganisatsiooni liikmena (www.cep-probation.org) 2004. aastal Londonis rahvusvahelise tunnustuse „Pioneer organisation ” kategoorias.2
Vanglasüsteemi ja kriminaalhoolduse eesmärgid
Vangistusseaduse järgi on vangistuse eesmärk suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja kaitsta õiguskorda ehk teisisõnu: vangistus peab aitama kinnipeetaval pärast vabanemist ühiskonnas toime tulla ning seeläbi vähendama kuritegevust.
Et kinnipeetav tuleks pärast karistuse kandmist ühiskonnas toime, võimaldatakse tal vanglaväliselt suhelda, omandada üld- ja kutseharidust, pakutakse tööd ja sotsiaaltöötaja abi. Õiguskorra kaitsmine tagatakse järelevalvega kinnipeetavate üle.
Resotsialiseerimise nimel on alustatud üleminekut nõukogudeaegsetelt kolooniatelt kambervanglatele. Samal eesmärgil juurutatakse piirkondlikkuse põhimõtet – kinnipeetav kannab karistust oma elukohale võimalikult lähedal, et ka vangistuse ajal säiliksid tema positiivsed sotsiaalsed sidemed ja suhtlus perekonnaga.
Kuna ühiskonna ootused üldise turvalisuse tagamise suhtes on pidevalt suurenenud, mõjub selline olukord õiguskaitsesüsteemi arengule tervikuna : pelgalt rangem karistus ei anna pikema aja jooksul soovitud tulemust, karistamine peab olema mõjus ja kaitsma ühiskonda.
Kriminaalhoolduse lähtekohaks on hoiak, et kurjategija karistamine on mõttekas, kui karistus hõlmab ka tööd tema sotsiaalsete probleemidega. Kriminaalhoolduse eesmärgiks on korraldada tõhus järelevalve kuriteo sooritanud inimeste üle ning luua eeldused nende sotsiaalseks kohanemiseks, vähendades nii kuritegevust ja suurendades ühiskonna turvalisust. Kriminaalhooldusalustele luuakse võimalused eluks stabiilses ja legaalses keskkonnas, kus on tagatud sissetulek, elukoht ja sotsiaalne suhtlemine ning kus nad osalevad sotsiaalse kohanemise programmides.
Tuleb meeles pidada, et kriminaalhooldusametnik ei ole politseinik ega ka sotsiaaltöötaja, vaid tegutseb neist eraldi, kuigi teeb mõlemaga tihedat koostööd.
Vanglasüsteemis on resotsialiseerimise nimel alustatud üleminekut kolooniatelt kambervanglatele. Samal eesmärgil juurutatakse piirkondlikkuse põhimõtet – kinnipeetav kannab karistust oma elukohale võimalikult lähedal, et ka vangistuse ajal säiliksid tema positiivsed sotsiaalsed sidemed ja suhtlus perekonnaga. Esimest sammu sel teel tähistab 2002. aasta novembris avatud kambervangla Tartus, mis teenindab Lõuna-Eesti piirkonda. 2008. aastal valmib Jõhvis samasugune Viru vangla ning kaugel pole ka uue Tallinna vangla rajamine Maardusse.3
Karistuse täideviimine
Vabadusekaotusliku karistuse täideviimist Eestis reguleerib alates 01.12.2000. a. kehtiv Vangistusseadus. Vangistusseaduse kohaselt on vabadusekaotuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.
Kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele tagatakse tema vanglavälise suhtlemise, üld- ja kutsealase hariduse andmise, töötamise ja kinnipeetavaga tehtava sotsiaaltööga. Õiguskorra kaitsmine tagatakse kinnipeetavate üle teostatava järelevalvega.
Vabadusekaotuse täideviimine on jagatud kolme faasi: vastuvõtufaas, põhifaas ja
vabastamisfaas.
Vastuvõtufaas algab kinnipeetava vanglasse saabumisega ja selle eesmärgiks on kaasa aidata kinnipeetava vanglaeluga integreerumisele ning nn individuaalse resotsialiseerumisprogrammi koostamine, mis realiseerub kinnipeetava individuaalses täitmiskavas. Kinnipeetavale avatakse tema isiklik toimik , kuhu kantakse tema kinnipidamise
alust puudutavad dokumendid , identifitseerimisabinõud, koostatav individuaalne täitmiskava ja muud seaduses ettenähtud dokumendid. Hiljemalt vanglasse saabumisele järgneval päeval kohtub kinnipeetav vangla direktori või tema poolt volitatud isikuga, kelle poolt kinnipeetav saab muuhulgas algteadmised oma õigustest ja kohustustest.
Vastuvõtufaasile järgneb põhifaas, mille käigus viiakse ellu kinnipeetava
individuaalses täitmiskavas kavandatud meetmed. Laiemas plaanis kujutab põhifaas endast vangla igapäevast elukorraldust. Väga olulisel kohal on kinnipeetava vanglaväline suhtlemine. Kinnipeetava vanglaväline suhtlemine toimub lühiajaliste ja pikaajaliste kokkusaamiste, kirjavahetuse, telefonikõnede, aga ka lühiajaliste väljasõitude vormis.
Vabastamisfaasi põhiülesandeks on kinnipeetava ettevalmistamine eluks pärast vanglast vabanemist. Selleks, et kinnipeetava integreerimine ühiskonda toimiks võimalikult valutult tehakse enne kinnipeetava reaalset vabastamist mitmeid ettevalmistusi. Levinumad on neist sotsiaalabi osutamine ning kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse. Sotsiaaltöötaja abistab kinnipeetavat kontaktide loomisel perekonnaga aga ka erinevate sotsiaalhoolekannet teostavate ametiasutustega. Sisuliselt peab juba kogu karistuse täideviimise põhifaasis kinnipeetavaga tehtav töö olema suunatud tema vabastamise ettevalmistamisele. Vabastamisel makstakse kinnipeetavale välja tema vabanemistoetus, mis on kogutud kinnipeetava töötasust tehtavate mahaarvamistena.4
Seaduskuulekale käitumisele suunamine

Õppetöö
Hariduse andmise eesmärgiks on valmistada kinnipeetav vabanemiseks ette, toetades tema terviklikku arengut ja parandades tema võimet iseseisvalt toime tulla. Hariduskorralduse arendamisel lähtutakse Euroopa Nõukogu soovitusest „Haridus vanglas “. Hariduse andmist vanglas korraldab haridus- ja teadusministeerium. Vanglates saab omandada põhi- ja gümnaasiumiharidust ning kutseharidust. Levinumad kutseõppevaldkonnad on metalli- ja puidutöö ning õmblemine. Õppiv kinnipeetav on vabastatud töökohustusest.
Kinnipeetaval on võimalus taotleda luba asuda õppima väljaspool vanglat. Õppetöö toimub eesti ja vene keeles. Mitte-eestlaste kaasamise nimel Eesti ühiskonda korraldavad vanglad riigikeele kursusi. Õppetööd toetab vangla raamatukogu. Alaealistega töötab Tartu ja Viljandi vanglas sotsiaalpedagoog, kes nõustab ja toetab noort õppetöös. Vangla ja kooli koostöö tõhustamiseks ja kinnipeetavate nõustamiseks haridusküsimustes töötavad vanglates hariduskorraldajad. Huvialaharidust ning kultuuri ja- spordiüritusi korraldavad huvijuhid.

Uimastiennetus
Uimastiennetusega alustati vanglasüsteemis 1998. aastal. Kuni 2003. aastani keskenduti eeskätt pakkumise vähendamisele – uimastite kättesaadavust piirati kontrolli tõhustamise, tarbijate avastamise ja karistamise abil. Nüüdseks on hakatud üha rohkem tähelepanu pöörama ka nõudluse vähendamisele – sõltlaste ravi ja rehabilitatsioon – ning kahjude vähendamisele – kaasnevate õigusrikkumiste ja nakkushaiguste leviku piiramine.

Tervishoid
Iga vangla meditsiiniosakonnas osutatakse vahistatutele ja kinnipeetavatele ambulatoorset üldarstiabi ja hambaravi. Statsionaarset eriarstiabi osutab Maardus asuv Tallinna vangla tervishoiuosakond. Kui kinnipeetav vajab ravi, mida tervishoiuosakond pole suuteline pakkuma, suunatakse ta ravile tsiviilhaiglasse. Ravikulud kaetakse riigieelarvest. Kõik vanglasse saabuvad kinnipeetud läbivad esmase tervisekontrolli Tartu või Tallinna vanglas. Sellega tehakse kindlaks võimalikud haigused (sh nakkushaigused nagu tuberkuloos , hepatiit ja HIV) ning määratakse edasine ravi.

Tööhõive
Vangistusseaduse järgi on tööealised süüdimõistetud kohustatud töötama. Töökohustusest on vabastatud haridust omandavad või töövõimetud süüdimõistetud, samuti vanglas kuni kolmeaastast last vanglas kasvatavad süüdimõistetud. Tööhõive vanglates jaguneb tinglikult kaheks: vanglasisesed majandustööd (nt abitööd, koristamine, köögitöö jne) ning tootmistegevus. Kinnipeetavate hõivamist tootmistöödel organiseerib Tartu, Ämari, Harku, Murru ja Tallinna vanglas aktsiaselts Eesti Vanglatööstus, kes korraldab ka pesumaja tööd Murru vangla avavangla osakonnas. Aktsiaselts korraldab ka kinnipeetavate tööjõu vahendamist tootmisettevõtetele, kes rendivad tootmispinda vangla territooriumil. Tööga hõivatud kinnipeetavate osakaal kõigist kinnipeetavatest oli 2005. aastal 26%, neist vanglasisestel majandustöödel oli hõivatud 12% (398) ning tootmistöödel 14% (484), kellest
omakorda 94% (456) olid hõivatud Eesti Vanglatööstuse korraldatud töödel.

Sotsiaaltöö
Tänapäeva karistuspoliitika kohaselt on igasuguse karistuse mõtteks mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Vangistus kui kõige kulukam karistusviis on viimane võimalus. Vangistuse eesmärgiks on vähendada tõenäosust, et kinnipeetav sooritab tulevikus uue kuriteo. Nii aitab vanglasüsteem kaasa ühiskonna turvalisuse tagamisele. See eesmärk on saavutatav üksnes juhul, kui lähtutakse inimese individuaalsest riskist ja vajadustest ning keskendutakse teguritele, mis mängivad põhjuslikku või olulist rolli kuritegelikus käitumises. Seega on äärmiselt tähtis ühelt poolt hinnata iga kinnipeetava riske ja vajadusi ning teiselt poolt arendada sekkumisprogramme, mis võimaldavad iga kinnipeetava puhul rakendada just tema jaoks „töötavaid“ meetmeid.

Usualane tegevus
Religioosset tegevust vanglas korraldab kaplan. Kinnipeetaval on võimalus regulaarselt kohtuda kaplaniga ning võtta osa kiriklikest talitustest ja muudest usuüritustest. Kaplan aitab kinnipeetaval taassuhestuda ühiskonda, viies läbi lepitustööd lähedastega, organiseerides vanglast vabanejale elukoha rehabilitatsioonikeskustes ning nõustades kinnipeetavat individuaalselt. Kaplanid ja vabatahtlikud koostöös kirikute ja mittetulundusühingutega abistavad kinnipeetavaid ja nende peresid ka materiaalselt (humanitaarabiriided, jõulukingitused lastele jpm).

Kriminaalhooldus
Kriminaalhooldus jaguneb üldiselt kaheks: järelevalve korraldamine kohtuotsuse ja seaduste kohaselt ning kliendi sotsiaalse kohanemise soodustamine. Järelevalve on kindlaks määratud mitmete õigusaktidega, kriminaalhooldusametniku otsustusvabadus on järelevalve osas suhteliselt piiratud. Sotsiaalse abi osutamise küsimused kajastuvad samuti seadustes , kuid neid tuleb käsitleda kriminaalhooldustöö üldisi eesmärke silmas pidades.5
Noortele kinnipeetavatele suunatud programmid
Töö noorte kinnipeetavatega on väljakutseterohke ning eeldab noori toetavalt töötajalt teadlikkust ja paindlikku suhtumist sihtgrupi eripärasse.
Vanglas on noorte kinnipeetavate enesekasvatuslike protsesside käivitamine ja toetamine sotsiaalpedagoogi põhiülesandeks. Ta toetab noore sotsiaalse pädevuse arengut ja viib läbi praktilist toimetulekuõpet. Samuti toetab ta õpilase õpioskuste arengut ja individuaalsete õpistiilide kujunemist. Pedagoog tegeleb käitumisprobleemide profülaktika ja rehabilitatsiooniga. Ta nõustab ja motiveerib õpilast haridustee planeerimisel ja õppimise küsimustes.
Sotsiaalosakonna töötajad teostavad riskihindamist, millega selgitatakse välja riskifaktorid , mille mõjutamine aitab kinnipeetavatel retsidiivsust vähendada. Riskihindamise põhjal koostatakse individuaalne täitmise kava. Väga oluline on seejuures kinnipeetavate motiveerimine .
Erinevate probleemide korrigeerimiseks viiakse läbi mitmeid programme -treeninguid: sõltuvuse korrigeerimiseks, viha juhtimiseks, toimub sotsiaalsete oskuste treenimine. Kuni 18. aastased noored on koolikohustuslikud ja nad peavad õppima. Osa alaealistest vajab aga individuaalset õpet. Samuti vajavad noored rohkem käelisi tegevusi.
Noored inimesed vanglas tunnevad igatsust mõistmise järele. Seetõttu võib vangla huvijuht palju kinnipeetavate jaoks tähendada. Kui ta suudab nende mõttemaailma natukenegi muuta, muutub ka tänu sellele nende käitumine. Viru Vanglas näiteks võivad kinnipeetavad individuaalvestluse käigus anda huvijuhile ülevaate sellest, millised on tema soovid huvitegevusega tegelemiseks vanglas. Alaealised kinnipeetavad kurdavad aga kõige rohkem sportimisvõimaluste vähesuse üle. Ühtegi eraldi spordiringi loodud ei ole ja spordisaali kasutamise võimalust vabal ajal samuti ei ole. Alaealiste kinnipeetavate puhul on sisuliselt tegemist lastega, kes ei ole oma arengutaseme poolest veel võrreldavad täiskasvanutega ja vajavad arenemiseks täiskasvanute abi ja tuge. Seetõttu eakohase huvitegevuse võimaldamine on noorte arengu seisukohast väga oluline. Nii hariduse omandamise võimaldamine, resotsialiseerivate tegevuste korraldamine kui ka huvitegevuse võimaldamine aitavad kaasa õiguskuuleka isiksuse kujunemisele ja arengule.
Eesti kui ka Euroopa kontekstis on Euroopa Noored Eesti Büroo saanud hakkama väga ainulaadse ettevõtmisega haridus- ja justiitsvaldkonnas. Euroopa Noored Eesti Büroo, kes koordineerib Eestis Euroopa Liidu haridusprogrammi Euroopa Noored tegevust, viis ellu Eesti vanglate töötajatele – sotsiaaltöötajatele, psühholoogidele, huvijuhtidele pikaajalise koolitusprojekti, et arendada nende pädevust noorsootöös Eesti vanglates.
Noorte kinnipeetavatega töötavatele spetsialistidele toob mitteformaalne õppimine ja noorteprojektide rakendamine uusi professionaalseid väljakutseid ning avardab oluliselt kinnipeetavate toimetuleku ja arengu toetamise võimalusi.
Vanglates noortega töötavad spetsialistid märkisid ära probleemid, mis esinevad nende igapäevatöös: Paljude noorte õpimotivatsioon on madal ning neil on puudulikud elementaarsed oskused ja teadmised. Samuti on ka vanglas neil vähe võimalusi enda aega kasulikult sisustada ja ennast arendada. Noortel kinnipeetavatel on enamasti madal enesehinnang , puuduvad igasugused eesmärgid elus toimetulemiseks , tihti polegi neil, kuhu peale vabanemist elama minna. Peale vanglat pole noortel kuskilt nõu ega toetust küsima minna. Väga tähtis on, et ka peale vabanemist jätkuks hoolekandetöö.
Enamus kinnipeetavatest noortest on närvilised ega suuda keskenduda, lisandub kehv mälu ja muud kahjustused, mis on tihti tekkinud lapsepõlves toksiliste ainete nuusutamise tulemusena. Probleemiks on noortel ka igasuguse huvi puudus, neil ei ole järjepidevust ning puudub eneseregulatsiooni mehhanism . Peamiseks raskuseks ja samas ka väljakutseks on kinnipeetavate isikute veendumuste muutmine õiguskuuleka elu suhtes.
Kuna kinnipidamisasutustes viibivatel noortel on võimalused suhtlemiseks välismaailmaga piiratud, võeti koolituse kavandamisel aluseks projektid, mida saaks vangla siseselt ellu viia. Näiteks korraldada vestlusringe või töötubasid neile huvipakkuvatel teemadel , algatada graffiti -konkurss noortele oluliste teemade kajastamiseks. Peamine, et see tuleneks noorte endi huvidest ja vajadustest ning töötajad, kes toetavad noorteprojekte, saaksid seeläbi toetada noorte eneseusku ja –hinnangut.
Eesti neljas kinnipidamisasutuses on käivitunud 9 noortealgatusprojekti, mille idee pärineb noortelt kinnipeetavatelt ning mille läbiviimises on kandev roll noortel endil.
Projektide raames saab anda noortele võimaluse panna end proovile tegevustes, mis toovad kasu nii talle endale kui teistele kinnipeetavatele. Huvi koolitusprojektis osalemise vastu on kinnipeetavate hulgas suur ning see annab märku vajadusest toetada noore inimese isiksuse arengut kinnipidamisasutustes. Igasugune arendav tegevus on oluline noorte ettevalmistusel eluga toimetulekuks pärast karistuse kandmist. Vanglatöötajad saavad anda noorte kinnipeetavate tegevusele positiivset tagasisidet ja toetada nende eneseusku.6
Tartu Vanglas läbiviidud projektid on olnud järgmised: Noortealgatuse „Kitarr mängib” eesmärgiks oli läbi grupitegevuste vähendada osalejate sotsiaalset isolatsiooni, toetada nende loomingulisi eeldusi ja arengut ning laiendada eneseväljendusoskusi. Noorte sooviks oli leida uusi eneseväljendusviise läbi kitarrimängu.
Noorsooalgatuse „Puhas mäng” tuumikgrupi moodustasid noored, kes olid juba mõnda aega tegelenud korvpalliga. Nad soovisid kaasata teisigi aktiivseid ja sportliku eluviisi taotlusega noori. Treeningud toimusid neil 3 korda nädalas, samuti viidi läbi seminare korvpallimängu teooriast ja mängu- ning käitumisreeglitest. Sellise projektiga arendatakse noortes teadlikkust ja oskusi meeskonnatööst ja teistega arvestamisest ühise eesmärgi nimel.
Noorsooalgatus „Targemana vabadusse” loodi selleks, et harida kinnipeetavaid filmikunstis . Kord nädalas toimusid filmivaatamised koos filmivaldkonna spetsialistidega.
Noorsooalgatuse „Klaasist maailma” idee tuli ühelt kinnipeetavalt, kes vabaduses oli kokku puutunud klaasvitraažiga ning ühistes aruteludes leidsid mitmed noored, et sooviksid seda ala proovida. Projektis osalejad said võimaluse vitraažkunstiga tutvumiseks nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Ka selle projekti kaudu toetati noorte huvitegevust ja võimaldati omandada praktilisi tööalaseid oskusi, mis võiksid tulevikus kasuks tulla.
Noorsooalgatuse „Suhted läbi spordi” raames loodi Tartu Vanglas segarahvusest jalgpallimeeskond, kes asus ühiselt treenima , aga ka korraldas minijalgpalli turniiri. Selles projektis oli ka olulisel kohal vanglasisese õhkkonna ja kinnipeetavate omavahelise suhtlemise parandamine läbi sportlike ühistegevuste.
Noorsooalgatusega „Õpipoisist meistriks” soovisid noored suunata kinnipeetavaid raamatute ja lugemise juurde, soovisid kujundada kirjandust ja kirjandusteoseid väärtustavat suhtumist. Projekti käigus oli kinnipeetavatel võimalik omandada raamatute köitmise ja parandamise oskused.
Tallinna Vanglas loodi noortealgatusel projekt „Sina oled DJ.” Selle projekti tuumikgrupi noored soovisid õppida, sisustada vaba aega mõtestatud tegevusega ning soovisid selliseid arusaamu ja suhtumisi ka kaaskinnipeetavates arendada. Projekt hõlmas erinevaid ettevõtmisi, korraldati kontserte ja show-korvpalliturniir.
Samuti on Euroopa Liidu algatuse EQUAL raames toimunud vanglate ja kriminaalhooldusosakonna koostööprojekt. Tänu sellele said paljud noored vangid ja kriminaalhooldusalused läbida programme, mille abil töötati välja efektiivsemaid meetodeid nende paremaks sulandamiseks normaalsesse ühiskonnaellu. Programmid, milles noored osaleda said, olid näiteks autojuhikoolitus vanglas. See oli ka selle projekti üks mõttekamaid koolitusi. Autokool annab kinnipeetavatele reaalse väljundi, et ta peale vanglat saaks edasi liikuda . Mõnes vanglas sai aga probleemiks vanglatöötajate kadedus, et vangid saavad juhiload tasuta, aga nemad peavad lubade eest maksma.7
Teiseks oli üllatav see, et käsitöötoas pandi poisid kangastelgedele vaipu kuduma. Vaibad, mida vanglates tehti läksid kingitusteks üle Euroopa ja muidugi ka poiste endi kodudesse. Vaiba kudumise eesmärgiks oli poistest teha mitte käsitöömeistreid, vaid õpetada poistele tööharjumust. Veel pakuti antud projekti raames arvutiõpet ja regulaarseid töökasvatuslikke-sportlikke tegevusi.
Mida siis on andnud selliste projektide elluviimine noortele, kes selles osalesid? Projektides osalemine on noortele andnud uusi võimalusi oma vaba aega kasulikult sisustada ning on andnud enesekindlust ja eneseaustust. On andnud võimalust tunda end võrdväärse noore inimesena. Kinnipeetavatel suurenes tahe õppida. Nad said selgeks, et vanglas veedetud aega saab omale kasulikuks pöörata. Samuti suurenes usk tulevikku ja lootus et ühiskond võtab neid vabanemisel vastu kui täisväärtuslikke liikmeid.
Projektides osalemine on õpetanud koostööoskusi ja nende tähtsust. Tõusnud on enesehinnang – noored tunnevad, et neid, nende soove ja vajadusi ning tegevust väärtustatakse ning tunnustatakse.
Vaatamata sellele, et noored viibivad kinnipidamisasutustes, on nad tunnetanud, et on ikkagi üks osa ka vabaduses viibivatest noortest ja et nad on saanud vanglas olles olla millegi uue organiseerimise juures. See on lisanud neile kindlustunnet , kogemust ja eneseusku.
Kokkuvõte
Eesti vanglasüsteemi püütakse igal võimaluse täiustada ning muuta igati õiglasemaks ning paremaks. Siiski on Eestis vange 2,5 korda enam kui keskmiselt Euroopas, mis ei ole sugugi hea näitaja, sest vangide suur arv on ju märk vähesest tsiviliseeritusest ning statistika näitab kuritegevuse järjepidavat kasvu. Kuna kuritegevus on keeruline ning kompleksne , siis paraku ei piisa sageli üksnes ühe asutuse panusest. Samuti on turvalisus meie kõigi mure ja vastutus.
Kriminaalhooldus on õige viis kurjategijat kasvatada. Muidugi on oluline ka karistus, kuid sellele peab kindlasti järgnema ka kasvatus, ümberkasvatamine ning teistsugune vaade elule ning tulevikule. Eriti oluline on kriminaalhoolduse kohaldamist alaealistele seadusrikkujatele. Statistika näitab, et nii öelda vanglas kasvanud lapsel on suurem tõenäosus ka täiskasvanuna vanglasse sattuda. Sattudes noorena kuritegelikule teele, on sealt äärmiselt raske välja saada.
Noortele siiski kinnipeetutele suunatud programmid aitavad tegelikult väga palju inimesi ning nende mõttemaailma suunata õigele ning seaduslikule tulevikule ning eesmärkidele. Ka vabaduses elavad noored, nähes dokumentaalfilme vanglate igapäevaelust, hakkavad mõtlema elu väärtuste üle, see aitab neil teha õigeid otsuseid ning seeläbi on ka võimalik ennetada noorte kuritegevust.
Tulevikus, uute projektide läbiviimisel võiks noortele veel rohkem anda initsiatiivi. Samuti tuleks haarata kaasa rohkem vanglatöötajaid, et nad saaksid aru projektide tähtsusest ning igapidi innustaks ja motiveeriks noori ning nende suhtumine oleks toetavam. Kõige olulisemaks aga on leida noortega ühine keel ja eesmärk.
1 „Eesti vanglasüsteemi ja kriminaalhoolduse aastaraamat “ Tallinn 2006, lk 8-9
2 http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=27818/aastaraamat_2006_kodulehele.pdf Loetud : 04.01.2010
3 http://www.vangla.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=9580/aastaraamat2004.pdf Loetud: 04.01.2010
4 „Eesti vanglasüsteemi aastaraamat 2002/2003“ Tallinn, 2003Lk 13
5 http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=27818/aastaraamat_2006_kodulehele.pdf Loetud: 04.01.2010
6 „ Noorsoo töö võimalikkusest vanglas” Ü.Enn, E.Kivinukk, 2007
7 http://euroopa.noored.ee/files/ENEB_Aastaraamat_2005.pdf Loetud: 04.01.2010