Vaatluspraktika 2010

Q: Mis jääb ütlemata?

Vastus leiad õppematerjalist: Vaatluspraktika 2010

Q: Mis on juba teada?

Vastus leiad õppematerjalist: Vaatluspraktika 2010

Q: Millised on peamised mõisted?

Vastus leiad õppematerjalist: Vaatluspraktika 2010

Q: Millised on seosed nende mõistete vahel?

Vastus leiad õppematerjalist: Vaatluspraktika 2010

Q: Millised on olemasolevad teooriad?

Vastus leiad õppematerjalist: Vaatluspraktika 2010

Q: Millised on lüngad olemasolevas teadmises?

Vastus leiad õppematerjalist: Vaatluspraktika 2010

Q: Milliseid arvamusi tuleks lähemalt edasi uurida?

Vastus leiad õppematerjalist: Vaatluspraktika 2010

Q: Mille kohta puudub tõestusmaterjal?

Vastus leiad õppematerjalist: Vaatluspraktika 2010

Q: Miks uurida seda probleemi?

Vastus leiad õppematerjalist: Vaatluspraktika 2010

Q: Mida annaks uue uurimuse läbiviimine?

Vastus leiad õppematerjalist: Vaatluspraktika 2010

semm, indrek

Vaatluspraktika 2010 (2)

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor - Psühholoogia - Sotsiaalpsühholoogia

3 HALB

Esitatud küsimused

Mis jääb ütlemata?
Mis on juba teada?
Millised on peamised mõisted?
Millised on seosed nende mõistete vahel?
Millised on olemasolevad teooriad?
Millised on lüngad olemasolevas teadmises?
Milliseid arvamusi tuleks lähemalt edasi uurida?
Mille kohta puudub tõestusmaterjal?
Miks uurida seda probleemi?
Mida annaks uue uurimuse läbiviimine?
Millised uurimiskavad või meetodid on sobivad ebasobivad ja miks?
Millistele küsimustele sa püüad vastust leida?
Missugune kirjandus on sobiv?
Millised ideed või informatsioon on oluline?
Miks on viitamine psühholoogias oluline?

Jüri Uljas . Vaatluspraktika . Mainori Kõrgkool 2010. 25
VAATLUS
Programm
Kevad 2010
Jüri Uljas
[email protected]
Eesmärk: Praktika eesmärgiks on sotsiaalpsühholoogiliste teadmiste rakendamine igapäevaelu kontekstis, vaatlusoskuste ning sellealase uurimistöö oskuste arendamine.
Tähtaeg: kevad 2010

1-2. Inimese uurimise tasandid. Eetika teaduses. Petmine teaduses. Uurimustele esitatavad nõuded: objektiivsus, seesmine ja väline valiidsus, reliaablus. Teooria ja uurimus. Uuringute alustamine – tutvumine kirjandusega ja andmebaasidega.

3-4. Vaatlus. Vaatluse liigid. Käitumise kaardistamine: Koha- keskne ja indiviidi-keskne kaardistamine. Vaatluse organiseerimine. Vaatlusega seotud ohud ja vead.
Nõuded arvestuseks:

Loengutest osavõtt on kohustuslik.

Iseseisva vaatluse programmi koostamine ja teostamine mitte vähem kui 10 tunni jooksul. Ettekanne oma vaatluse tulemustest ja materjali esitamine elektroonilisel kujul 7 päeva enne viimast loengut.
Vaatlusprotokolli vormistamine:
Esmane nõue: vaatlusprotokoll tuleb vormistada vastavalt Mainori Kõrgkooli kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhendile.
Vaatlusprotokoll peab koosnema järgmistest osadest:

Tiitelleht.

Sissejuhatus, milles kirjeldatakse probleemi – miks üldse vaadeldakse. Kui selle probleemi lahendamiseks on tehtud varasemaid uurimusi, tuleks nendele lühidalt viidata. Sissejuhatus peab sisaldama vaatluse eesmärgi/hüpoteesi täpset sõnastust ja läbiviidud vaatluse lühikirjeldust. Sissejuhatus peaks andma ülevaate, mida antud töös leida võib.

Meetod, mis annab ülevaate selle kohta, keda, kus, millal ja kuidas vaadeldi. Samuti sisaldab meetod ülevaadet andmete analüüsimisest.

Tulemused tuleb sõnastada esmalt lühidalt ja konkreetselt. Seejärel tuleb esitada võimalikud arvandmed. Vajadusel võib lisada vormikohased tabelid.

Arutluses hinnatakse ja tõlgendatakse saadud tulemusi. Tuleb hinnata vaatluse eesmärkide saavutatust. Tulemuste tõlgendamisel on soovitatav kasutada üldisi sotsiaalpsühholoogilisi teadmisi.

Kokkuvõte sisaldab järeldusi, mis rajanevad saadud tulemustel ja on põhjendatud arutelu käigus. Hinnatakse uurimustega saavutatut ning vastavust eesmärkidele. Samuti võib kokkuvõttes esitada ideid uurimuse jätkamiseks.

Kasutatud kirjanduse loetelu .

Protokoll peab olema sisutihe ja lakooniline. Kõike ülearust tuleks vältida, samas peab sisalduma kõik sisu mõistmiseks vajalik. Protokolli lugeja peaks saama soovi korral uurimust iseseisvalt korrata.
Soovitatav kirjandus:
Goodwin, C. J. 2002. Research in Psychology. Methods and Design. John Wiley ja Sons. Inc.
Myers , D. G. 1996. Social Psychology. McGraw- Hill . INC.
Shaughnessy, J. J., Zechmeister, E. B.., Zechmeister, J.S. 2003. Research Methods in Psychology. McGraw-Hill.
Sommer , S., Sommer, B. 1997. Practical Guide to Behavioral Research. Tools and Techniques. Fourth Edition . Oxford University Press.

1. Inimese uurimise tasandid (Myers,1996)

INTEGRATIIVNE
SELETAMINE
Teoloogia
Filosoofia
Sotsioloogia
Sotsiaalpsühholoogia
Psühholoogia
Bioloogia
Keemia
Füüsika
ELEMENTNE
SELETAMINE
KUI ME OLEME MINGI LÄHENEMISE OMAKS VÕTNUD, EI PEA ME ENDALE ESITAMA KÜSIMUSI, MIS SELLE JUURDE EI KUULU.
Kurt Lewin „Ei ole midagi praktilisemat kui hea teooria“.

2. Eetika

Eetika kujutab endast teatud printsiipide süsteemi, mis kindlustavad moraalse käitumise. Käituda eetiliselt tähendaks seega toimida õieti. Psühholoogilises uurimistöös on eetikaküsimused seotud 3 aspektiga:

käituda lugupidavalt uuritavate inimestega ja mitte rikkuda nende õigusi

Hoolitseda eksperimentides osalevate loomade heaolu eest

Olla aus andmete kogumisel ja töötlemisel.
Teiseks küsimuseks on inimestega tehtavad manipulatiivsed katsed. Näiteks kui tahetakse näha, kuidas inimesed mingis olukorras käituvad, siis tehakse provokatiivseid katseid. Selleks kasutatakse müstifitseerimist – sellisel juhul ei tehta katsealustele teatavaks eksperimendi läbiviimise tegelikke eesmärke või viiakse neid eksiteele. Kui nüüd neile inimestele aga eelnevalt teatataks, mida neilt tahetakse, siis me ei saa inimloomuse kohta midagi reaalset teada.
Psühhoteraapia puhul on hädavajalik, et kliendid avaksid end ravi käigus. Selleks peab aga nõustaja olema küllaltki usaldusväärne. Nõustajad peavad olema objektiivsed ja julgustama klienti. Kogu konfidentsiaalset infot tuleb hoida saladuses.
Katseisikud , kes osalevad eksperimendis, neil peab olema õigus, et...
1) nende privaatsus oleks tagatud. Nende mõtteid, tundmusi, arusaamu ei tohi avaldada ilma nende nõusolekuta. Seetõttu peavad uurijaid oma tulemusi esitama nii, et konkreetseid isikuid ei oleks võimalik nende andmete alusel ära tunda, kindlaks teha. Uurimises osalejate heaolu kaitsmine.
Konfidentsiaalsus ja anonüümsus:

Konfidentsiaalsus – uurija teab katseisiku andmeid, kuid ei avalikusta neid.
Anonüümsus – uurija ei tea uurimuses osalevate katseisikute andmeid.

2) Osalemine eksperimentides peab olema vabatahtlik - isikul peab olema võimalus vabalt valida, kas ta tahab osaleda või ei. Ka siis, kui ta tahab eksperimendi käigus loobuda, peab tal selleks õigus olema.
3) Enne, kui isik otsustab kas osaleda või ei, peab tal olema teatav info selle eksperimendi kohta. Psühholoogid peaksid rääkima inimestele, mida nad peaksid eksperimendi käigus tegema ja kas see osalemine võiks neid ka kuidagi kahjustada.
See vabatahtlik osalemine peab põhinema informeeritud inimese nõusolekul.

informeeritud nõusolek (passiivne petmine – nt uurimise eesmärk jäetakse selgelt välja ütlemata)

4) Lõpetuseks ei tohi eksperimendist tuleneda mingisugust kestvat häda. Seetõttu peetakse osade eksperimentide puhul soovitavaks mõne aja pärast peale eksperimendi lõppemist kontrollida, kas katseisikutega on kõik korras.
Uuritav peab olema veendunud, et

uuringu tulemusi ei kasutata tema vastu
uuringu tulemused ei kahjusta teda
uuringu tulemuste konfidentsiaalsus on tagatud

(Sommer & Sommer, 2002, viidatud Tomsoni konspekt).
Petmine teaduses
On selge, et psühholoog peab oma uurimistöös olema kristalselt ausad.
„American Heritage Dictionary“ ( 1971 ) määratleb tüssamist kui „ettekavatsetud pettust, mida praktiseeritakse eesmärgiga saada teenimatut või ebaseaduslikku kasu“. Teaduses on levinud kahte peamist tüüpi tüssamist:

plagiaat – eesmärgipärane teiste ideede esitamine enda omade pähe.

Uurimustulemuste võltsimine
Kui plagiaati esineb kõikides inimtegevuse valdkondades, siis uurimustulemuste võltsimist esineb ainult teaduses.

Esimene võimalus on seotud sellega, et uurija ei kogu üldse neid andmeid mida ta esitab, vaid lihtsalt mõtleb need välja.

Teine võimalus on seotud sellega, et muudetakse osasid andmeid selleks, et saada paremat lõpp-resultaati.

Mingi osa andmete kogumine ja ülejäänu väljamõtlemine.

Kogu uurimistulemuste mitteesitamine juhul, kui uurimistulemused ei vasta oodatule.
Psühholoogide eetikakoodeks

NÕUDED UURIMUSTÖÖLE

Konventsionaalne positivistlik teadus on sõnatanud 4 põhiseisukohta igasuguste uurimuste jaoks – seesmine ja väline valiidsus , reliaablus , objektiivsus .
*OBJEKTIIVSUS
Mil määral tulemused peegeldavad selle nähtuse olemust, mitte aga uurija poolt loodud tulemusi. Kuivõrd selgelt on ära näidatud see, kuidas järeldusteni on jõutud – mis jääb ütlemata? Kuivõrd hästi on andmete kogumine dokumenteeritud?
Kuivõrd uurija on üritanud ise selgusele jõuda selles, kui palju ta neid andmeid on mõjutanud. Kui palju on uurijal olnud erinevaid hüpoteese ja kuidas ta on teinud valiku nende erinevate hüpoteeside vahel. Kas need hüpoteesid olid võrdväärsed? Kuivõrd ja kuidas on esitatud teooriaga kokkusobimatud juhtumid (laused, põhjendused)?
Uurija enda mõju. Maailm läbi sotsiaalteadlase vaatevinkli on tunduvalt erinevam kui tavainimese pilgu läbi. Ennekõike muudab selle erinevamaks distants, mis annab uurimustes võimaluse teatud objektiivsuseks. Seda objektiivsuse püüet rikub peamiselt üks tegur, milleks on uurija kogemuste mõju uurimusele.
*VALIIDSUS (seesmine usutavus)
Valiidsus ( validity ) – mil määral protseduur annab usaldusväärset infot.

Sisemine valiidsus (internal validity) – kas protseduur möödab seda, mida ta peaks mõõtma. Möödunud tundide arv viimasest söömisest on üsna valiidne nälja mõõtmiseks, kuna uurimused on näidanud, et need kaks on omavahel seotud. Sotsiaalsuse mõõtmine suhtlemiskontaktide arvuga päeva jooksul võib olla aga kaheldav, sest mõne inimese töö on seotud suhtlemisega , samas kui teised inimesed töötavad üksinda (valiidsust suurendaks, kui võtta arvesse nende suhtlemiskontaktide soovi).
Kvalitatiivsete uuringute puhul on küsimus selles, kas tulemused on usutavad – kas neis on mingi iva? Kuna valiidus on raske asi, siis kvalitatiivsete meetodite puhul klassikalised valiidsuse käsitlused ei sobi. Valiidsus tähendab siin kogu aeg selle uurimist , kas on sarnasusi ja erinevusi. Valiidsuse üle otsustatakse iga uurimuse puhul eraldi.

*VALIIDSUS (väline usutavus)

Väline valiidsus ( external validity) – peegeldab tulemuste üldistatavust: kas saadud tulemusi saab üldistada laiemalt kui konkreetsele valimile või situatsioonile . Kas nendel inimestel, kellel oli kõrge skoor agressiivsuse skaalal, on agressiivsemad suhted kaastöötajatega kui nendel inimestel, kelle skoor oli madal? Loomulikus keskkonnas tehtud uurimuse väline valiidsus on enamasti suurem kui laboratoorsel uurimusel. Laboratoorse uurimuse puhul on kõrgem sisemine valiidsus – kuna situatsiooni üle on suurem kontroll, saab uurija olla kindlam selles, mida uuritakse.
Kvalitatiivsete uuringute puhul on küsimus selles, kas tulemustel on ka laiem tähendus? Kas neid võib üle kanda uutesse olukordadesse –
-näitest üldmassiivile
-juhtumilt teisele
uurimustulemustelt teooriasse (tele)
Kas me oleme uuritud juhtumite puhul analüüsinud neid piire väga põhjalikult nii, et me võime küsida selle juhtumis laiemat tähendust? Millised on sellise üldistamise puhul piirangud? Kas juhtumite valik annab võimaluse võrrelda neid erinevaid olukordi omavahel? Kas tulemused sobivad kokku teooriaga? Kas tulemused on sedavõrd üldistatud (teoreetilised arusaamad), et me jõuame uutes olukordades üldistamiseni? Kas need tulemused on kooskõlas teiste vastavaid probleeme käsitlenud uurijate tulemustega?

*RELIAABLUS
Reliaablus ( reliability ) – mil määral on tulemused korratavad. Kasutatud vahendid ja protseduurid peavad andma samasugused tulemused sarnaste inimeste puhul ja sarnastes situatsioonides või samade inimeste puhul teises situatsioonis.
Statistiliselt:

test-retest
Cronbachi  - paljud inimesed vastavad mitmetele küsimustele, mis peaksid mõõtma sama konstrukti.

Võib juhtuda, et uurimus on reliaabne, kuid pole valiidne. Nt võime mõõta inimese käepigistuse tugevust ja pidada seda intelligentsuse mõõtmiseks sobivaks kriteeriumiks. Me võime mõõta käepigistuse tugevust väga reliaabselt, kuid see ei tähenda, et meil on valiidne intelligentsuse mõõt.
Kvalitatiivsete meetodite puhul on küsimus selles, mil määral on uurimistulemused sõltumatud uurijast ja meetodist. Kas uuritavad probleemid on sedavõrd selged, et uurimuse lähtekohad on sobilikud nende väljaselgitamiseks? Kas erinevad allikad (küsitlused – kirjalikud andmed) annavad samalaadseid tulemusi? Kas andmeid on kogutud piisavalt laialdaselt – ajaliselt, juhtumite poolest ja vastajate poolest – võrreldes probleemiga?
Kas eri uurijad ja küsitlejad on kasutanud samalaadseid määratlusi ja skeeme? Kas andmete tõlgendamisel on kontrollitud järeldusi – kasutatud erinevaid tõlgendajaid sama materjali tõlgendamisel? Kas tuldi samadele järeldusteke?
4. TEADUS
Teaduses on võimalik eristada kahesugust lähenemist. Deduktsioon sisaldab üksikjuhtumite ennustamist üldise printsiibi alusel. Induktsioon puhul lähtutakse aga vaatlusel põhinevatest faktidest. Hiljem on hakatud Baconi lähenemist teadusele nimetama positivismiks.
4.1. Induktsioon: põhistatud teooria
Põhistatud teooria loojateks peetakse üksmeelselt B. Glaserit ja A. Straussi (1967), kes tutvustasid oma raamatus The Discovery of Grounded Theory esmakordselt põhistatud teooria põhimõtteid. Põhistatud teooria pooldab andmete tulenemist uuritavast materjalist.
Põhistatud teooria traditsiooniline uurimisprotsess sisaldab järgmisi etappe : (1) rööbiti andmete kogumine ning analüüsimine; (2) analüütiliste koodide ja kategooriate loomine andmete, mitte eelnevalt püstitatud hüpoteeside põhjal; (3) keskmise ulatusega teooriate arendamine, seletamaks käitumist ja protsesse; (4) memode ehk analüütiliste märkmete tegemine, et seletada ning täita kategooriaid – hädavajalik vaheaste andmete kodeerimise ning esimeste mustandite kirjutamise vahel; (5) theoretical sampling (mudeli kontrollimine ja täiustamine) – uurija pöördub andmete poole tagasi täpsustamiseks või uue nurga alt, et kontrollida ja täiustada esilekerkivaid teoreetilisi ideesid ja kontseptuaalseid kategooriaid; (6) kõrvutamine kirjandusega (Charmaz, 2000). See lähenemine ei otsi ainsat, kõikehaaravat ja kestvat tõde, olles siiski realistlik, kuna pöördub inimeste tegelikkuse poole ning eeldab tegelike maailmade olemasolu.
Teadusliku teadmise ringkäik (W. Wallace )
Induktsioon Deduktsioon
Teooriad
► ►

Empiirilised Hüpoteesid
üldistused

◄ ◄
Vaatlused
4.2. Deduktsioon: teoorial baseeruv uurimustöö
Teooria psühholoogias kujutab endast loogiliselt kooskõlas olevaid väiteid käitumise kohta, millised:
1) üldistavad olemasolevaid empiirilisi andmeid antud nähtuse kohta
2) võimaldavad organiseerida neid teadmisi täpsete väidetena nähtustevaheliste seoste kohta (seadused)
3) võimaldavad nähtusi eelnevalt seletada
4) on aluseks käitumise ennustamisel.
Hea teooria kriteeriumid: täpsus, ulatus ( scope ), lihtsus ja viljakus - kuivõrd teooria ajendab uusi uurimusi (fruitfulness) (Kuhn, 1970, viidatud Sommer & Sommer, 2002).
Uuringute ajendamine – kui uus teooria tekib, hakatakse kindlasti seda uuringutega järgi katsetama. Kui keegi selle põhjal uurimusi tegema ei hakka, siis pole järelikult tegemist eduka teooriaga.
Lihtsus – heas teoorias peaks olema minimaalselt mõisteid ja oletusi, mida on vajalik selle nähtuse selgitamiseks, mille kohta teooria loodud on. Kui oleks võrrelda kahte teooriat, mis muude näitajate põhjal on võrdsed, siis tavaliselt peetakse paremaks sellist, mis on lihtsam.
Falsifikatsioon. Üks populaarne väärarusaam teooriast on see, et arvatakse, et üllaim eesmärk on luua selline teooria, mis oleks nii hea, et seletaks ära võimalikult laia hulga nähtuseid. Kuid siinkohal on õigustatud väide, et kui miski seletab kõike, ei seleta ta tegelikult midagi.
Tutvumine kirjandusega
Ükski uurimisprojekt ei sünni vaakumis . Seetõttu on uurijad tavaliselt teadlikud sellest, mida tehakse mujal maailmas. Sellest teadasaamiseks on mitmeid võimalusi:

http://www.uiowa.edu/~grpproc/

http://search.epnet.co m

www.sciencedirect.com

PsychINFO – selle kõige varasemad viited ulatuvad tagasi aastasse 1887 ehk siis Ameerika Psühholoogia Ajakirja asutamise aastasse. Selles andmebaasis on esindatud ligemale 1300 ajakirja – iga kuu lisandub sinna orienteeruvalt 5500 uut nimetust .
Miks on oluline vaadata üle kirjandus (varemtehtud tööd samal teemal) (Langdridge, 2004):

saada huvipakkuva valdkonna kohta rohkem teada:
mis on juba teada?
millised on peamised mõisted?
millised on seosed nende mõistete vahel?
millised on olemasolevad teooriad?

saada teada, milliseid uurimusi on varem tehtud:

millised on lüngad olemasolevas teadmises?
milliseid arvamusi tuleks lähemalt edasi uurida?
mille kohta puudub tõestusmaterjal?
miks uurida seda probleemi?
mida annaks uue uurimuse läbiviimine?

saada teada, milliseid meetodeid on kasutatud:

millised uurimiskavad või meetodid on sobivad /ebasobivad ja miks?
hoida ennast kursis huvipakkuva valdkonna arenguga.

Kuidas kirjanduse ülevaadet teha:

lähtuda teemast;
lähtuda eesmärgist;
alustada hilisematest / viimati ilmunutest;
kasutada raamatukogude katalooge;
kasutada CD-R ja andmebaase;
kasutada internetti.

Kirjanduse ülevaade võtab kokku ja hindab seni läbiviidud uurimusi. Ülevaade peab rõhutama seoseid erinevates materjalides – millised on sarnasused ja erinevused.
Kirjanduse kriitiline analüüs:

kontrolli meetodit, saadud tulemusi ja nende arutelu;
esita omapoolne psühholoogiateadmistel põhinev arvamus ja hinnang;
ära võta kõike tõena – uuri kirjandust;
seo erinevad materjalid üksteisega – millised on sarnasused, erinevused, vastuolud;
uuri lähemalt ka vaatlusaluse töö aluseks olevaid teooriaid ja väärtusi.

Kuidas kirjutada head kirjanduse ülevaadet (Langdridge, 2004)

Pea meeles eesmärk
millistele küsimustele sa püüad vastust leida?
Loe eesmärgipäraselt
missugune kirjandus on sobiv?
millised ideed või informatsioon on oluline?
ära püüa lugeda kõike
loe kriitiliselt
tee süstemaatiliselt märkmeid koos bibliograafilise infoga
Kirjuta eesmärgipäraselt
alusta kirjutamist niipea kui võimalik
vaata eelnevaid töid, et saada ideesid struktuuri ja stiili kohta
kirjuta plaan
otsusta, mida sa tahad öelda, enne kui otsustad, kuidas seda öelda
kirjuta kriitiliselt
Ideede organiseerimine
struktureeri loogilisel viisil – üldiselt mitte loetud artiklite autoritest lähtuvalt – kirjuta, nagu kirjutaksid esseed
grupeeri sarnane info kokku
näita erinevate uurijate tööde vahelist seost – millised on sarnasused ja erinevused
tutvusta, milline on antud töö koht antud valdkonna uurimise ajaloos
alusta üldisematest ja liigu spetsiifilisemate küsimuste suunas
too sisse ka piisavalt kirjeldusi, et lugeja saaks aru, millest on jutt

Viitamine
Viitamine on kasutatud allikate refereerimine või tsiteerimine. Viitamist kasutatakse, et tõestada kirjanduse ülevaates esitatud väiteid.
Oluline on kasutada kogu töö lõikes ühtset viitamissüsteemi. Viitamissüsteeme on erinevaid, psühholoogide jaoks on olulisim APA standard.
Miks on viitamine psühholoogias oluline?

näitab, et sa oled tuttav vastava valdkonna kirjandusega;
suurendab sinu kirjutise usaldusväärsust;
annab hinnangu teistele inimestele nende töö jaoks;
aitab teistel inimestel leida kirjandust, mida sa oled kasutanud.

Teooria ja uurimus
Teadusliku teadmise 2 komponenti (Sommer & Sommer, 2002):

Empiiriline uurimus – vaadeldavate sündmuste mõõtmine (nt teatud ravimi mõju reaktsiooniajale, inimeste vastused küsimustikele, isiksusetestiga mõõdetavad individuaalsed omadused). Empiiriline – st meeltega tajutav info – mida me näeme, kuuleme, puudutame, haistame või maitseme.; saab arvuliselt mõõta ja loendada.
See on väline ehk nähtav ka teistele inimestele. Subjektiivsed omadused (nt tunded ja uskumused) muutuvad empiirilisteks mõõtmisvahendite abil (nt hinnanguskaalad, intervjuud).

Teooria ja uurimuse seosed

Teooria ja uurimus on vastastikku seotud. Uuring kujundab teooriat, seostades seda nähtava maailmaga ning suurendades seega teooria seletus- ja ennustusvõimet. Teooriad omakorda eelnevad uurimustele ning seostavad hulga vahel vastandlikke vaatlusi ühtseks tervikuks. Teooriad toovad välja täiendavaid küsimusi edasiseks uurimiseks, mis viib uute uuringuteni ning aluseks oleva teooria kinnitamiseni (või ümberlükkamiseni) (Sommer & Sommer, 2002).
Teooria ja empiiriline uurimus on omavahel seotud hüpoteeside abil. Hüpotees – testitav eeldus, mis tuleneb loogiliselt teooriast. Testitav – st võimalik kinnitada või ümber lükata. Nt paljud religioossed väited ei ole otseselt testitavad ning neid ei saa vaatluse abil kinnitada ega ümber lükata (Sommer & Sommer, 2002).
Uurimuse läbiviimine (Hess, Markson , & Stein, 2000):

hüpoteeside püstitamine

vali teema

tutvu kirjandusega

vali muutujad

formuleeri hüpoteesid

operatsionaliseeri muutujad

sobiva ajalise ja metoodilise raamistiku valik

vali ajaline raam

vali sobiv uurimismeetod

andmete kogumine

kogu informatsiooni vastavalt uurimisprogrammile

tulemuste analüüs

korrasta kogutud informatsioon

võimaluse korral rakenda statistilisi meetodeid

määratle selgunud seosed

järelduste tegemine ja tulemuste ettekandmine

tee kokkuvõte

ühenda tulemused teooriaga

määratle edasise uurimise valdkonnad

Vaatlus

Vaatlus – esemete ja nähtuste eesmärgipärane ja valiv visuaalne tajumine, empiirilise tunnetuse esmane viis. Info saamine algallikatest, üks loomulikumaid meetodeid, toimub reaalses keskkonnas (Sommer & Sommer, 2002, viidatud Tomsoni konspekt).
Vaatlusmeetodi kujunemist võib jaotada 3 etappi:

Stiihilis-kirjeldav etapp – nt reisijate märkmed, arusaamad teiste maade inimeste käitumistavade kohta.

Teaduslikku tüüpi kirjeldavad vaatlused – nende alusel on juba võimalik midagi üldistada.

Struktureeritud vaatlused koos täpsete statistiliste meetoditega.
Teaduslikku vaatlust iseloomustab:
1)Täpne uurimiseesmärk ja täpselt formuleeritud ülesanded
2) Vaatlust planeeritakse eelnevalt väljatöötatud protseduuri järgi
3) Kõik vaatlusandmed fikseeritakse kas siis protokollides või päevikutes
4) Vaatluse alusel kogutud informatsioon peab olema kontrollitav.
Kontrolli puudumine on seotud sellega, et uurija peab leppima sellega, milline on olukord. Seetõttu tuleb vaatlusel baseeruvate uuringute alusel tehtavaid järeldusi teha äärmise ettevaatlikkusega.
Vaatlusmeetodi eelised Bailey järgi (viidatud Lehtsaare konspekt):

sobivad, kui jälgida mitteverbaalset käitumist;

registreeritakse loomulikku käitumist;

korduvvaatluste korral kujuneb isiklik suhe vaadeldavatega;

vaatlusaluste reaktiivsus on suhteliselt väike.
Vaatlus on ökonoomne raha ja varustuse mõttes, kuid kulukas aja mõttes. Samas nõuab vaatlus kannatlikkust ja õnne rohkem kui teised meetodid. (Sommer & Sommer, 2002).
Vaatluse liigid
Vaatlust on võimalik klassifitseerida erinevate aspektide järgi:
*sõltuvalt kontrollitavatest elementidest vaatluse ajal – nt kontrollimatu (kui vaatluskava on lahtine) ja kontrollitav vaatlus (siis on kogu vaatleja tegevus, kõik registreerimisvõtted ja vaatluskategooriad täpselt ette kindlaks määratud).
Kontrollimatu vaatluse ajal vaadeldakse tavaliselt reaalseid elulisi situatsioone, mille puhul on uurija eesmärgiks vaid üldine antud protsessi või nähtuse kirjeldamine, eriti oluline on siin aga selle sotsiaalse atmosfääri kirjeldus, milles see nähtus või sündmus toimub. Siin ei ole algselt selget plaani, vaid vaadeldav objekt on ära määratud. Probleemiks võivad olla uurija kvalifikatsioon ja see, milliseks kujuneb tema suhe uuritavasse objekti. Sellist vaatlust võidakse nt kasutada suuremate uuringute kontekstis või ka pilootuuringu mõttes.
Kontrollitav vaatlus seab aga eesmärgiks esmase informatsiooni kogumise, täpse pildi loomise ja ka teatud hüpoteesidele vastuse otsimise. Kontroll saavutatakse seeläbi, et suurendatakse vaatlejate arvu ja võrreldakse nende tulemusi omavahel. Lisaks sellele teostatakse ühe ja sama objekti korduvvaatlusi. Resultaatide võrdlus on siin võimalik vaid juhul, kui on tegemist vaatluse standartiseeritud plaanidega koos tabelite kasutamisega või on siis tegemist filmimisega.
*vaatluse organiseerimise tingimuste järgi (väli või laboratoorne vaatlus).
Välivaatlus viiakse läbi reaalses elulises situatsioonis. Tavaliselt viiakse nad läbi eelneva materjali kogumise eesmärgil.
Laboratoorne uurimus (kliiniline uuring) – sellise uuringu puhul on keskkonnatingimused uurija poolt mõjutatavad. Sarnaneb eksperimendiga. Siin võidakse kasutatakse hüpoteeside kontrollimiseks seda, et varieeritakse eksperimentaalsete faktoritega ja vaadatakse seda, kuidas nad mõjutavad sõltuvaid muutujaid.
*sõltuvalt vaatluse formaliseerituse astmest (struktureeritud või mittestruktureeritud)
Mittestruktureeritud vaatluste korral ei määratle uurija eelnevalt seda, milliseid elemente ta uuritavast protsessist konkreetselt vaatlema hakkab. Siin on tavaliselt eesmärgiks vaadelda nt inimese käitumist tervikuna . Meetod on nt üle võetud sotsiaalantropoloogiast. Tavaliselt kasutatakse seda analüütiliste uurimuste algetappidel.
Siin on probleemiks see, mida vaadelda. Nt on võimalik vaadelda:

vestlust – selle sisu, järgnevust, suunitlust, sagedust, kestust, intensiivsust, ekspressiivsust jne
väljenduslikke liigutusi – nt näoilmeid, silmi, keha helisid jne.
liikumisi , ümberasetusi, liikumatust, nendevahelist distantsi , liikumiste kiirust ja suundumust, kokkupuutumisi;
füüsilist vastasmõju – puudutusi, tõukamisi, kallistusi, käest kinnihoidmist jne
kõige eelneva koosmõju.

Nt koosoleku uurimisel võib struktuur olla selline:
*auditooriumi reaktsioonid ettekandele – positiivne, neutraalne, negatiivne, reaktsioon puudub (ei ole väljendunud)
*auditooriumi reaktsioon sõnavõttudele tervikuna - positiivne, neutraalne, negatiivne, reaktsioon puudub (ei ole väljendunud)
*auditooriumi reaktsioon ettekandele ja sõnavõttudele tervikuna - positiivne, neutraalne, negatiivne, reaktsioon puudub (ei ole väljendunud)
* auditooriumi huvi koosoleku kui terviku vastu - positiivne, neutraalne, negatiivne, reaktsioon puudub (ei ole väljendunud)
* auditooriumi aktiivsuse taseme summaarne indeks.
Teleuudiste mõju uurimisel on võimalik inimeste reaktsioonid jaotada järgnevalt:
*eelistusreaktsioonide blokk – nt inimesed lõpetasid kõik muud tegevused ja jäid telerit vaatama, paluvad teistel vaikida ja osutavad üksteise tähelepanu edastatavale infole.
*heakskiitvate reaktsioonide blokk – pingelanguse atmosfäär, naer jne.
*positiivsete arvamuste blokk – heakskiitvad kommentaarid, ühed seletavad kuuldut teistele jne.
*Juhuslik või süstemaatiline vaatlus
Juhusliku vaatluse (casual observation ) puhul pole eelnevalt kokkulepitud kategooriaid ega hindamissüsteemi, vaid vaadeldakse seda, mida silm näeb.
Süstemaatilise vaatlus (systematic observation) – hindamissüsteem ja –kategooriad eelnevalt kokkulepitud. Tavaliselt teostatakse siin mingi ajaperioodi jooksul regulaarset tegevuste, situatsioonide, protsesside vaatlemist . Süstemaatilist vaatlust on võimlik teostada nt kas siis iga päev, kord nädalas või kord kuus jne. Enamasti vajalik vaatlusprotokoll.
Vaadeldavad kategooriad hõlmavad antud situatsioonis loomulikku käitumist, mida on võimalik vaadelda ja üles tähendada. Mitte kõik, mis toimub, pole vaadeldav. Eelnevalt juhuslik vaatlus, et teha kindlaks vaadeldavad kategooriad.
Sammud süstemaatilise vaatluse läbiviimisel:

Vali teema.

Vii läbi juhuslik vaatlus.

Määratle küsimused, millele vastata.

Loo mõõtmisvahendid (nt protokolli vorm, kategooriad, hindamissüsteem jne).

Õpeta vaatlejaid.

Tee pilootuuring

Testi protseduuri

Kontrolli reliaablust, kasutades vähemalt kaht vaatlejat.

Kui vaja, paranda protseduuri ja mõõtmisvahendeid. Kui sai tehtud märkimisväärseid muutusi, viia läbi uus pilootuuring.

Tee plaan andmete kogumiseks (aeg ja koht).

Kogu, analüüsi ja interpreteeri andmed.

Kirjuta raport .
Näide: alkoholi tarbimise uuring baarides – 15 baarist kogutud andmed:

jookide arv; joogi tüüp; promillide hulk joogis; manustamise aeg; kogu baaris veedetud aeg; üksi või grupis ; riietuse tüüp; hinnanguline pikkus; hinnanguline kaal; hinnanguline vanus.

Mida süstemaatilise vaatluse puhul arvesse võtta:

Reaktiivne mõju sellest, et ollakse vaatluse all

Inimesed saavad oma käitumisest rohkem teadlikuks ning käituvad teisiti kui tavaliselt.

Inimesed püüavad uurijale meeldida ja anda selliseid vastuseid, nagu nad arvavad , et uurija ootab.

Uurija ilmumise mõju.

Suhtumise muutumine uurimisse.

Uurijapoolne viga

Ebaselged ja mittereliaabsed vaatluskategooriad.

Vaatleja kalle

Muutused vaatlusprotseduuris uurimise kestel.

Enne uurimise algust ei kontrollitud reliaablust.

Valiku kalle

Vaadeldavad inimesed ei ole representatiivne grupp, kelle tulemusi saaks üldistada.

Vaatluseks valitud ebaadekvaatlne aeg.
c. Ilmast , päevast, asukohast jms tingitud kalle.
*sõltuvalt uurija positsioonist uuritava objekti suhtes (osalus või kõrvaltvaatlus)
Osalusvaatluse korral on uurija vaadeldava rühma liikmeks ja kogub nii andmeid. Kõrvaltvaatluse korral on kogu vaatleja tegevus, kõik registreerimisvõtted ja vaatluskategooriad täpselt ette kindlaks määratud. Kõrvaltvaatluse näiteks võiks olla nt see kui autotranspordi uurimisel kasutatakse kiiruse mõõtmisel radarit.
Tavaliselt eristatakse 4 tüüpi osalusvaatlust:

Vaatleja võtab osa grupi tegevusest. Uuritavad ei tea tema tegevuse ja isiku kohta midagi. Ühest küljest on sellist uurimust raske teostada, teisest küljest on aga probleemiks see, uurija läheb probleemi sedavõrd sisse, et see hakkab mõjutama uurimise objektiivsust ja selle interpreteerimist. Selle objektiivsust võidakse nt kontrollida teiste meetodite abil.

Teatakse vaatleja tegevuse kohta. Nt kui on tegemist küllalt pikaajalise vaatleja juuresviibimisega, siis lakatakse tema mõjul oma käitumist muutmast.

Vaatleja – osaleja – nt intervjueerija vaatleb ju samuti inimest intervjuu käigus.

Vaatleja – samuti nagu kõrvaltvaatluse korral, kuid antud juhul vaatleja ei tea seda, mis on uurimisobjektiks ja eesmärgiks. Ta suhtleb uuritavatega sedavõrd palju nagu nõuab situatsioon.
Osalusvaatluse üheks modifikatsiooniks on ka stimuleeriv vaatlus, mille käigus uurija loob eksperimentaalse situatsiooni selleks, et paremini välja selgitada objekti seisundit , mida tavalises olukorras ei ole võimalik vaadelda. Objektide ja situatsioonide modifitseerimiseks kasutatakse järgmisi viise:
*uuritava grupi tähelepanuvälja viiakse mingeid esemeid;
*pakutakse ka mingite küsimustike täitmist – mis võivad nt olla väga keerulised või vihastamaajavad;
*tekitatakse mingi defitsiidi olukord – nt millegi olulise puudumisel;
*kasutatakse kaasosalisi, kes mängivad erinevaid rolle (nt ostja, müüja jne).
Seega sarnaneb vaatlus kohati väga eksperimendile.
Osalusvaatluse puhul on võimalik vaadelda sündmusi lähemalt kui see kõrvaltvaatlus korral võimalik on (nt õhupalliga lendajate uurimine ). Lisaks mõistab selle grupi kasutatavat sõnavara / slängi.
Kuigi on raske neid probleeme täielikult kõrvaldada, saab vähendada nende ilmnemist ja mõju uurimusele ning määratleda, millal need probleemid võivad ilmneda.

Triangulatsioon – kasutatakse rohkem kui ühte meetodit, vaatlejat ja kohta, et ühe vaatleja aruannet kontollida (Hunt, 1985; viidatud Sommer & Sommer, 2002). Triangulatsiooni abil on võimalik vaatlusaluse fenomeni aspekte tuua välja täpsemalt, vaadeldes seda erinevatest punktidest ja erinevate meetodite abil (Brewer & Hunter, 1989; viidatud Sommer & Sommer, 2002). Edukas triangulatsioon eeldab iga meetodiga saadava informatsiooni tüübi hoolikat analüüsimist ning nende meetodite tugevuste ja nõrkuste arvestamist.
Uurijate meeskond, kes suhtleb omavahel ja seega ennetavad uppumist kohalikku kultuuri.
Sage kontakt uurija ja juhendaja vahel – võimalus anda teada sellest, mis toimub.
Lisaks teiste uurimisvahendite kasutamine (avalikud või isiklikud salvestused / märkmed, eelmised uuringud jne).
Mitme vaatleja kasutamine (kasvõi episoodiliselt).

Üldistusvõimet saab parandada, vaadeldes rohkem kui üht paika.
Käitumise kaardistamine
Kaardistamist kasutatakse, et uurida inimese seost keskkonnaga; muuhulgas seda, kuidas inimesed keskkonda näevad ja kasutavad.
2 tüüpi:

käitumuslik kaardistamine (behavioral mapping) – tegeleb inimese asukoha ja liikumisega, kuidas inimene jagab end teatavas piirkonnas või kohas;

kognitiivne kaardistamine ( cognitive mapping) – vaimsed kujutlused / pildid kohtade kohta. Inimestel on kujutlused paikade kohta ning need põhinevad isiklike kogemuste kombinatsioonil sellega, mida nad on kuulnud , lugenud või näinud TV-st.
Käitumuslikud kaardid
Käitumise kaardistamise puhul salvestatakse ainult need aspektid, mis on vaadeldavad (nt ligikaudne vanus, sugu, kas inimene on üksi või grupis, mida ta teeb jne). On erinevaid viise inimese ruumis paiknemise salvestamiseks – teatud ajaintervalli järel pildistamine , videosalvestused, eelnevalt ettevalmistatud diagrammid , millele vaatleja märgib inimeste asukohad. Tuleb meeles pidada ja arvestada, et käitumise jälgimisest teadmine võib inimeste käitumist muuta.
Käitumise kaardistamist kasutatakse sageli laste puhul, sest intervjuud või testid on neile vähem sobivad. Soome ja Madalmaade psühholoogid on näiteks uurinud koolilaste teeületust (Nummenmaa & Syvänen, 1974; Van der Molen, Kerkof, & Jong , 1983). Mõlema uurimuse järel tehti ettepanekuid laste liiklusõpetuse programmideks.
Käitumuslikud kaardid võivad olla koha- kesksed ( place -centered) või indiviidi-kesksed ( individual -centered):

koha-keskse kaardistamise puhul vaadeldakse tegevusi teatavas kohas, kandes ettevalmistatud diagrammidele inimeste asukohad ja tegevused;
indiviidi-keskse kaardistamise puhul jälgitakse teatavat inimest või inimesi erineval ajal ja kohtades. Liikumise ja kirjeldatavate detailide rohkuse tõttu kasutatakse indiviidi-keskset kaardistamist harvem.

Kaardistamise protseduuri valik sõltub uurimise eesmärgist. Kui uurimise eesmärk on hinnata teatud kohta (nt lao kasutust või mänguväljakut), eelistatakse koha-keskset meetodit. Kui uurimuse eesmärk on saada midagi teada grupi või indiviidide kohta (nt üksi elavate vanurite sotsiaalse elu kohta), oleks mõttekas valida indiviidi-keskne meetod.
Koha-kesksed kaardid

Joonistada diagramm, millel näidatakse ära kõik arhitektuurilised / keskkonnast tulenevad asjaolud , mis võivad käitumist mõjutada. See diagramm peaks põhinema enda mõõdetud ja joonistatud kaardil, mitte arhitekti joonistel, kuna keskkond võib olla muutunud (nt lisandunud lauad- toolid , infoviidad, stendid jm). Arhitekti joonised võib võtta aluseks, kuid neid tuleks ise täiendada vastavalt reaalsele olukorrale.

Panna kirja käitumised, mida jälgitakse. Kasulik on iga käitumise puhul leppida kokku skoorimissümbolid või lõhendid (nt I = istumine, S = seismine , J = jalutamine). Seda loetelu täiendatakse eelneva vaatluse põhjal. Eelnevalt kirja pandavad kategooriad peaksid katma 80-90% kõigist tegevustest selles vaatluse. Käitumiste puhul, mis nendesse kategooriatesse ei mahu, võib kasutada teistsuguseid sümboleid (nt 01 ja 02) ning neid kirjeldatakse kaardi all.

Määratletakse ajad, millal vaatlus toimub. Käitumise kaardistamiseks õigete aegade valik on väga oluline! Kaardistamine peaks katma kõik võimalikud ajad, millal vaadeldavat ala kasutatakse. Nt Marcus (1990) arvas, et mänguväljakuid kasutatakse kella 8-ni õhtul, kuid tegelikult tulid õhtusel ajal mänguväljakule teismelised, kes viibisid seal kella 22-ni.
Kuigi kaardistamisele eelneb juhuslik vaatlus, on kogutakse kaardistamise käigus infot väga süstemaatiliselt ja täpselt. Nt firma Envirosell uuring ostjate käitumisest – uurijad märgivad iga ostja asukoha kokkulepitud ajahetkel. Tulemuseks on kaart, kus erinevad alad on värvitud erineva tumedusega sõltuvalt nende kasutamise aktiivsusest. Taoliste kaartide põhjal saab selgeks teha “pudelikaelad” – kuhu inimesed toppama jäävad, või vastupidi – kohad, mis on klientide jaoks atraktiivsed.
Kaardistamise ajad ei tohiks olla liiga üksteise lähedal – muidu vaadeldakse samu inimesi tegemas samu tegevusi. Kui soovitakse vaadelda kõiki hommikutunde, tuleks kaardistamine läbi viia nt kl 8.00 esmaspäeval, kl 9.00 kolmapäeval, kl 10.00 teisipäeval jne.
Koha-keskseid vaatlusi saab üsna hõlpsalt teha üsna suure ala kohta. Üldiselt pannakse kirja, mida inimesed tegid siis, kui uurija neid esmakordselt vaatles. Mida nad seejärel teevad, seda ei vaadelda. Nõnda koguneb seeria käitumuslikke kaarte erinevate ajaintervallide kohta läbi päeva. Üksikuid kaart võib hiljem kombineerida kokkuvõtlikuks kaardiks, millel näidatakse koha kasutamistihedust teatud ajaperioodil.
Indiviidi-kesksed kaardid
Indiviidi-kesksed kaardid on väga kasulikud mõistmaks, kuidas ja kus veedavad inimesed oma aega.

Määratleda valim ja saavutada katseisikute koostöö. Väljast tuleva vaatleja puhul peavad vaadeldavad aktsepteerima seda, et neile järgnetakse. Selleks peavad katseisikud olema kindlad, et kehtib konfidentsiaalsuse nõue kõige suhtes, mida uurija näeb või kuuleb. Käitumiste kirjapanekul on kasulik kasutada kodeeritud märkimissüsteemi, kuhu ei märgita tegelikke nimesid ega vestluste detaile.

Ükskõik, kui vilunud vaatleja ka ei oleks, on siiski tarvilik teatav harjumisperiood – et inimene harjuks uurija kohalolekuga. Harjumist kiirendab see, kui esimestel sessioonidel märkmeid mitte teha. Jälgimisaega võiks järjest pikendada: 1t esimesel päeval, 2t teisel päeval, seejärel kogu hommikupoolik jne.
Kui jälgitakse vähest hulka inimesi, võib tegu olla väga tüütu ja igava protseduuriga. Vaadeldava isikuga võib aeg-ajalt vestelda, kuid ei tohiks sõbrustada – see mõjub halvasti uurimise valiidsusele. Indiviidikeskseid kaarte võib teha ka märkamatult avalikes paikades (nt ostja jälgimine ostukeskuses).
Vaatlused võivad olla pidevad või perioodilised.

Pidev vaatlus – indiviidi jälgimine kogu ajaperioodi vältel (nt 8-tunnine tööpäev või koolipäev).

Perioodiline vaatlus – sama indiviidi vaatlemine päevas teatud intervallide järel – uurija paneb kirja teatud kellaajad , millal ta isiku tegevused kaardistab (nt 9.18, 10.04, 14.35). Kindlaksmääratud ajal märgib vaatleja üles isiku asukoha ja tegevuse. Seega ei ole vajalik isiku jälgimine kogu päeva vältel, vaid uurija võib seejärel jälgida nt teiste vaadeldavate isikute käitumist. Inimeste puhul, kelle käitumine ja tegevused on üsna regulaarsed ja ennustatavad, ei ole mõtet määramatu aja vältel jälgida, vaid võiks liikuda edasi järgmise isiku vaatlemise juurde.
Piirangud
Koha-keskne kaardistamine

võib olla pealetükkiv;
kombineeritud käitumusliku kaardi kasutamisel, kus on nt 10 vaatlussessiooni ja 10 punkti teatud piirkonnas, ei tea uurija, kas need 10 punkti tähistavad üht last selles piirkonnas 10 korda või 10 last ühel vaatluskorral – indiviidide vahelise ja indiviidisisese variatsiooni segadus teeb raskeks käitumuslike kaartide statistilise analüüsi.

Indiviidi-keskne kaardistamine

väsitav ja pealetükkiv;
va rahvarohketes avalikes kohtades on märkamatuks ja taustale jäämine väga raske nii vaadeldava isiku kui teiste ümbritsevate inimeste jaoks;
erineval ajal vaadeldud indiviidide kaartide võrdlemine on keeruline;
aja ja jõukulu tõttu vaadeldakse üsna väikest arvu inimesi ja seetõttu in raske andmeid statistiliselt analüüsida;
annab infot keskkonnas liikumise kohta, kuid ei ütle nt seda, miks valiti see liikumistee.

Tuleks kombineerida kaardistamist intervjuude vm protseduuridega, et saada teada, miks teatud paiku valitakse ja teisi välditakse.
Juhtumianalüüs
Ebatavaliste sündmuste või juhtumite puhul on otstarbekas neid lähemalt ja sügavamalt uurida. Juhtumianalüüsi objektiks võib olla üks indiviid, aga ka terve kogukond. Erinevalt teistest meetoditest , kus kogu situatsioon jagatakse väikesteks ühikuteks, püütakse juhtumianalüüsi puhul integreerida kõik suhted üheks tervikuks.

Juhtumianalüüsi metoodika

Sissejuhatus, mis põhjendab, miks üldse juhtumit analüüsitakse.

Juhtumi ja konteksti määratlemine. Selle kindlakstegemine , mida/keda uuritakse.

Analüüsitavate aspektide ja meetodite kirjeldamine:

Teoreetilised seisukohad;

Vaatlustulemused;

Psühhomeetrilised andmed;

Intervjuude tulemused;

Avalik informatsioon;

Dokumentide analüüs.

Tulemused annavad süstemaatilise ülevaate juhtumist.

arutlus hindab ja tõlgendab saadud tulemusi.

Järeldused rajanevad saadud tulemustele.
Vaatluse korraldamine:

probleemi tunnetamine ;
mitteametlik (eel-)vaatlus;
eesmärgi (hüpoteesi) sõnastamine;
vaatlusandmete fikseerimise vormi koostamine;
vaatlus;
tulemuste analüüs;
vormistamine.

Vaatluse organiseerimine eeldab (viidatud Tomsoni konspekti järgi):

eesmärgiasetus ja vaatlusobjekti valik
programmi või skeemi, struktuuri (etappide) koostamine
tulemuste fikseerimine – päevik, protokoll vms
tulemuste loogiline ja statistiline analüüs
kordamise võimalus

Ohud

Osalejate reaktiivsus – oht, et esimene eelnev uurimine võib mõjutada järgmiste tulemusi; võimalused seda ületada:

jagada valim kaheks, erinevatel osadel kasutada erinevaid protseduure;

planeerida hoolikalt kasutatavate protseduuride järjekorda (alustada vähem reaktiivsetest protseduuridest). Nt vaatluse ja intervjuu kasutamise korral teha enne vaatlus ja seejärel intervjuu.
Pilootuuring – protseduuri eelnev proovimine, et teha kindlaks võimalikud probleemid.
Vaatleja mõju vähendamiseks:
*kasutada tehnilisi vahendeid
*antakse vaadeldavale mingi adapteerumisperiood
*tehakse mitmeid kõrvalmanöövreid
*vaatleja rolli täidab mitmesuguste massielukutsete esindaja – nt koristaja, postiljon jne
*vaadeldakse sellistes kohtades, kus ollakse harjutud kõrvaliste isikutega.
Vigade vähendamiseks vaatluse puhul tuleb:
*maksimaalselt täpselt klassifitseerida sündmuste elemente, mida vaadeldakse – täpsust võib kontrollida korduvvaatluste käigus;
*parem on kui vaatlust teostab mitu isikut, siis nad võrdlevad andmeid omavahel ja annavad ühtse hinnangu;
*üht ja sama objekti on mõttekas vaadelda erinevates situatsioonides (nt normaalsetes ja stressisituatsioonides) – see annab mitmekülgsema pildi
*tuleb eristada vaadeldava sündmuse sisu ja avaldumisvorme ja nende arvulisi näitajaid (nt intensiivsust, regulaarsust, perioodilisust, sagedust).
*on oluline järgida seda, et sündmuste kirjeldus ei seguneks nende interpretatsiooniga. Sellepärast on mõttekas omada protokollis spetsiaalseid graafe faktiandmete ülesmärkimiseks ja nende seletamiseks.
*on mõttekas seostada vaatlusandmed ka lisateavega – nt kas tormiline aplaus tähendab oraatori mõtte heakskiitu, reaktsiooni vahemärkusele saalist või oraatori äpardusele reageerimist jne
*andmete objektiivseks seletamiseks on kasulik leida mingi objektiivne kriteerium – võib olla ka keegi kõrvaltvaataja, kellele anda andmeid seletamiseks jne.

.DOC Laadi alla originaalfail 25 lk · .doc · 116 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-08-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti

116 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

indrek semm Õppematerjali autor

Ülevaade vaatluspraktika ülesehitusest, vormistamisest, nõuetest ja osadest, millest see peab koosnema. Hea abimees.

nõuded arvestuseks vaatlusprotokolli vormistamine

Sarnased õppematerjalid

docx

Sportimisharjumused jaansoni rajal

MAINORI KÕRGKOOL Rakenduspsühholoogia Instituut Personalijuhtimise eriala PS-2-E-P-par MILLISED ON INIMESTE SPORTIMISE EELISTUSED JAANSONI TERVISERAJAL Vaatluspraktika Juhendaja: Jüri Uljas Pärnu 2009 SISUKORD Millised on inimeste sportimise eelistused Jaansoni terviserajal SISSEJUHATUS Vaatluse eesmärgiks on uurida , millised on inimeste sportimise eelistused Jaansoni terviserajal Pärnus.Uurimus viidi läbi selletõttu,et näha ,mis sorti füüsilist tegevust inimesed eelistavad vabal ajal harrastada

Vaatluspraktika

docx

Kvalitatiivsete meetodite üldkursus

Teadusliku uurimise eesmärgiks on saada usaldusväärset teadmist uuritava tegelikkuse objekti kohta Traditsioonilised teadusliku uurimise eesmärgid Mõista ja kirjeldada uuritavat objekti (mis ja missugune on see fenomen, nähtus või sündmus, mida uurime?) Selgitada välja uuritava fenomeni seoseid teiste fenomenidega, selle põhjusi (miks sündmus või nähtus on selline nagu ta on?) Prognoosida võimalike tuleviku arenguid (kuidas sündmus või nähtus edasi areneb?) TEOORIA (kr.k. – vaatlus, uurimus, õpetus) ♥ Inimtegevuse spetsiifiline valdkond ja selles valdkonnas toimuva tegevuse tulemus, mis kujutab endast ideede, vaadete, kontseptsioonide, seletuste, õpetuste kogumit ümbritsevast tegelikkusest. Mõttelise konstruktsioonina T. vastandub praktikale, kuid samas on sellega tihedas ja orgaanilises ühtsuses (Babbie 2004) ♥ Tõeste teaduslike teadmiste vorm, mis annab ühtset ettekujutust ümbritseva tegelikkuse seadusepärasustest ja objektide iseloomustustest

Sotsioloogia

doc

Kuidas sisustavad inimesed oma aega taaraautomaadi järjekorras

MAINORI KÕRGKOOL Rakenduspsühholoogia õppesuund Personalijuhtimise eriala KUIDAS SISUSTAVAD INIMESED OMA AEGA TAARAAUTOMAADI JÄRJEKORRAS Vaatluspraktika Juhendaja: Jüri Uljas PS-2-E-P-tal Kuidas sisutavad inimesed oma aega taaraautomaadi järjekorras 2 Tallinn 2008 Kuidas sisutavad inimesed oma aega taaraautomaadi järjekorras 3 SISUKORD SISSEJUHATUS...................................................................................................................4 1. MEETODID..............

Vaatluspraktika

docx

Uurimismeetodid psühholoogias kordamisküsimused (2018)

väärtuste korral esineb kõrvalekaldeid. G.T.Fechner kasutas stiimuli ja subjektiivsete tajuhinnangute vahelise psühhofüüsikalise suhte kindlakstegemiseks kaudset meetodit, tuletades seose: y = K * log S , mida nimet. Fechneri seaduseks (järjestades kõik JND-d , leidis ta, et kehtib logaritmiline seos stiimuli väärtuste skaala ja subjektiivse skaala vahel). 26. Süstematiseeritud ja süstematiseerimata vaatlus. Loomulik vaatlus ja eksperimentaalne vaatlus. Formaliseeritud (süstematiseeritud) huvipakkuvate nähtuste kriteeriumid määratletud enne vaatlust Süsteem (kategooriad) registreeritakse ainult käitumise teatud aspektid Formaliseerimata vaatlus (süstematiseerimata) kriteeriumid pole enne määratletud registreeritakse enam-vähem kõik toimuv täielikult olulised tunnused määratletakse alles pärast vaatlust / vaatluse ajal Loomulik vaatlus

Uurimismeetodid psühholoogias

docx

Sotsioloogia uurimismeetodid - EKSAM

nähtuste põhjuslikku selgitamist , inimteadused aga inimese tegevuse mõistmist. *Erinev arusaam uurivate nähtuste olemusest : Loodusteaduses alluvad nähtused seaduspärasustele,mis väljenduvad kasuaalsetes seostes.Inimteaduses on inimesel vaba tahe, nad tegutsevad mõtestatult ,püstitavad endile eesmärke ,tegutsevad sihipäraselt ja orienteeruvad tähendustele. *Erinev arusaam sellest kuidas saada tõest teadmist: Loodusteadustes on vaatlus ja mõõtmine ,,väljaspoolt". Objektiivsus s.t . sõltumatus uurija subjektiivsusest kehtib kõikidele uurimisele ,mida saab pidada teaduslikuks.Inimteadustes on tähenduste mõistmine ,,seestpoolt". Ainult uurija subjektiivse osaluse abil saame tõese teadmise. 2.Selgitage mis on teooria ning milline on selle roll teaduslikus uurimises. Kuidas erinevad teooria roll kvantitatiivsetes ja kvalitatiivsetes uurimustes. Kõige

Sotsioloogia

doc

Pedagoogika uurimismeetodid kordamisküsimused

Uurimisstrateegia ja üksikute uurimismeetodite valik sõltub valitud uurimisülesandest ja uurimuse probleemist. Kvalitatiivne uurimus · Uurimus on tervikut haarav teadmiste hankimine, andmed kogutakse tegelikus olukorras · Teadmiste kogumise instrumendina eelistatakse inimest · Kasutatakse induktiivset analüüsi järeldamine üksikult üldisele · Andmete kogumisel kasutatakse kvalitatiivseid meetodeid (intervjuu, vaatlus, dokumentide analüüs) · Uurimisobjektid valitakse eesmärgipäraselt, mitte juhusliku valimina · Uurimuse kava kujuneb uurimise käigus · Juhtumeid käsitatakse kui ainulaadseid, vastavalt sellele tõlgendatakse ka andmeid Kvalitatiivne naturalistlik (millegi jälgimine) andmete kirjeldamine (andmed enam sõnad ja pildid kui numbrid) tegelemine progressiga ei otsita andmetest tõendeid hüpoteesidele, mis püstitatud enne uuringut

Pedagoogika uurimismeetodid

doc

Kvalitatiivsete meetodite üldkursus

1) Traditsiooniline etnograafia. 20 saj algus II ms algus. Esimesed etnograafid, sotsiaalantropoloogid, Malinowski. Positivism, funktsionalism. Kaugete kultuuride ,,objektiivne" kirjeldus lääne inimesele. Chicago Ülikooli sotsioloogid arendavad linna-etnograafia ja interpreteeriva sotsioloogia 2) Modernism. II maailmasõja järgne aeg 70ndad. Positivistlik realism ja naturalism vaatlus kui dokumenteerimise viis. Loovus, püüd töötada välja kvalitatiivsete uurimusmeetodite formaalseid näitajaid: arendada kvalitatiivsed meetodid, mis vastaksid traditsioonilise teaduse nõuetele (valiidsus ja reliaablus). Teadusliku uurimise eesmärk: maailma avastamine, kogetud reaalsuse fikseerimine. Osalusvaatlus eesmärk fikseerida, mida näed, mida kuuled. 3) Ähmased zanrid (blurred genres). 1970-1986. Zanrite, teooriate paljusus. võimalikult

Ainetöö

docx

KVALITATIIVNE VS KVANTITATIIVNE METOODIKA

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool KÕ II MT Triinu Tomson KVALITATIIVNE VS KVANTITATIIVNE METOODIKA Referaat Juhendaja: Airi Mitendorf Mõdriku 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS Uurimismeetodite alases kirjanduses arutatakse selle üle, missugused meetodid või tehnikad on sobivamad või ,,teaduslikumad". Mõnikord kinnitatakse, et struktueeritud ja kvantitatiivsed meetodid on ,,teaduslikumad" ja seetõttu paremad. Kuid tehnikaid või meetmeid ei saa nimetada paremateks ainult sellepärast, et nad on kvantitatiivsed. Meetodite ja tehnikate sobivus uurimuse jaoks sõltub uurimisprobleemist ja uurimuse eesmärgist.

Õiguse alused

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (2)

getuvl: Väga ei olnud abiks

17:03 01-10-2010

scream: Natukene ikka. :)

21:02 20-09-2010

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 25 lk