Uurimustöö Unetus (0)

SISSEJUHATUS

Une tähtsusest saadakse enamasti aru siis, kui uni on mingil põhjusel häiritud. Enamik inimesi on kogenud, et probleemid unega mõjutavad päevast enesetunnet üsna suurel määral. Koolis ringi vaadates kohtame sageli, et õpilased haigutavad, kurdavad oma puuduliku une üle, magavad tundides. See paneb mõtlema – kas tõesti peabki nii olema, kas see on lihtsalt eluetapiga kaasaskäiv nähtus, või annaks asja parandada?
Sellest ka töö eesmärk – uurida, kuidas on unetust võimalik vältida, ning mis selleks ette peaks võtma. Mida teha, et uni tuleks ja oleks kosutav ?
Selle kohta, kuhu peaks uneprobleemidega pöörduma ning kus Eestis üldse sellealast abi on võimalik saada, on töös eraldi peatükis välja toodud. Antud on ka ülevaade Eestis tegutsevatest uneuuringute keskustest.
Eestikeelne materjal unetuse kohta on võrreldes inglisekeelsega mahuliselt suures vähemuses. Peab aga tunnistama, et need eestikeelsed raamatud, mida antud töös on kasutatud, andsid une probleemidest vägagi hea ülevaate ning nad olid väärikad tugipunktid. Viimastel aastatel on une osas tehtud mitmeid avastusi, mille tarvis sai uuritud inglisekeelseid Internetimaterjale. Inimesele, kes tahab eesti keeles saada unetusest lihtsat ülevaadet, on see raamatute näol täiesti arvestataval tasemel kättesaadav. Ka eestikeelsed artiklid Internetis andsid uurimise käigus head tuge, kuna sai lugeda ka Eesti arstide arvamusi , kelle kätes praegune uneteadus meie maal on.
Unetus on vaid üks unega kaasnevaid korratusi, samas aga kõige sagedamini esinev. Edasine uurimine võiks jätkuda väga paljudes suundades, sest unehäired on lai ja uurimist ootav ala. Eestis on uuringud ja teavitustöö alles algusjärgus, mistõttu potentsiaali on sellel alal omajagu.
Korraldasin teemal „unetus“ Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi noorte seas küsitluse, mille eesmärk oli võrrelda saadud tulemusi üldlevinud teooriatega ning uurida, kuivõrd levinud uneprobleemid noorte seas võiksid olla.
On avaldatud palju välismaiseid statistikaid selle kohta, kui suurt rolli omab unetus õnnetuste esinemisel, erinevate haiguste põhjustajana jne. Käesoleva töö ülesandeks oli aga uurida, kuidas neid ilmnenud probleeme oleks võimalik ennetada. Ka uneravimid ja nende alternatiivid on sellest uurimustööst välja jäetud ja keskendutud sellele, kuidas iga inimene saaks võimalikult omal jõul muuta enda une kvaliteeti paremuse poole.
Paljudel juhtudel tuleb unetuse ravimiseks kõigepealt korrigeerida oma eluviisi. See on aga arvatavasti raskem variant, lihtsam on võtta õhtul üks unetablett. Rohtude turg on väga tulus äri. Vaevlevatel inimestel on lihtne uskuma jääda lauseid , mis lubavad, et ravimid lahendavad probleemid kiirelt ja väikese vaevaga. On aga mõistetav, et rohtudes ei peitu lahendus, nad vaid lükkavad probleemi edasi. Ravimid muutuvad küll inimese organismile aina kahjutumaks ja vähem kõrvalnähte kaasa toovaiks, kuid nendega selles aastatöös ikkagi ei tegeleta, kuna profülaktika toob suuremas plaanis palju positiivsemaid tulemusi.

1. UNI

Uni on teaduslikkus mõttes veel üsna noor avastus, ning töö selle kallal käib aina suurema hooga . Selle fakti avastamiseni, et uni koosneb erinevatest faasidest , jõuti 20. sajandil. Siin peatükis on kasutatud ka läbi viidud küsitluse tulemusi. Küsitluses osales kokku 109 õpilast, põhikoolist (seismes kuni üheksas klass) 18 poissi ja 40 tüdrukut, gümnaasiumist (10 kuni 12 klass) 15 poissi ja 34 tüdrukut. Ehk siis vastanute vanus jääb vahemikku 13-19.
Enne, kui saab rääkida unetusest, peaks selgitama, kui palju und inimesed keskmiselt vajavad. Siinkohal on aga tähtis silmas pidada, et inimesed on oma unelt küll individuaalsed, kuid neid võib siiski jagada erinevasse tüüpidesse, mis mõjutab nende magamaminekut.
Käesolevas peatükis käsitletakse spetsiifilisemalt ka une olukorda Eestis ning seda, kust inimene saab abi enda uneprobleemidele.

1.1 Mis on uni?

Varem võis une ülesandeid pelgalt oletada, kuid nüüdseks on meil sellest teada ka üht-teist kindlat. Inimene magab umbes kolmandiku oma elust. Paljude arvates on uni vastupidine seisund ärkvelolekule – aju on passiivne. Tegelikult on unigi omamoodi aktiivne protsess, mida juhivad teatud ajupiirkonnad. Me uinume, kuna aju laubapiirkond, taalamus ja hüpotaalamus aktiviseeruvad.
Inimese ööpäevast unetsüklit juhib nn kontrollkell, mis asub aju osas, mille nimi on suprachiasmatic nucleus (lad. k). Viimane saab vajalikke impulsse valguselt, mistõttu pimeduse ja valguse vaheldumine ööpäeva jooksul on vältimatu elutingimus . (Uni... 2001: lk 4) See ei tähenda aga, et kui inimene ööpäeva jooksul ei viibi pimedas keskkonnas (näiteks polaarpäev), et siis nihkub tsükkel kohe paigast . Põhjus on selles, et bioloogiline kell on kujunenud väga pika aja jooksul.
Kui vaadelda und suhtes ööpäevarütmidega, siis saab selgeks, et uinumise tõenäosus on suurim kehatemperatuuri langemise ajal, ärgatakse aga kehatemperatuuri tõusmisel. Eeltoodu selgitab, miks on halb magada , kui une ja kehatemperatuuri kõverad pole omavahel sobivalt ajastatud, nagu sünnib lennukiga ajavööndite ületamisel ja öötööd tehes. Samadel põhjustel võib olla vaevaline uinuda palavuses. (O’Hanlon, B. 1998: lk 16-17)
On tehtud järgmine üldistus: uni on ärkvelolekuga perioodiliselt vahelduv füsioloogiline seisund, mille ajal katkeb organismi aktiivne seos ümbritseva keskkonnaga, taastub kesknärvisüsteem, lihaskonna ja meeleelundite töövõime ning toimub muutusi mõnes organismi funktsioonis. Pärast und kaob väsimus. (Loogna et al... 1998: lk 19)
Uni on vajalik:
· Neuronite taastumiseks.
· Kasvuhormooni vabanemine lastel ja noorukitel seostub kasvuprotsessiga.
· Keharakkude taastumine , reservide loomine aktiivseks tegevuseks.
· Uni tagab oluliste seoste (info) säilitamise, mis võivad kaduda, kui neid pikema aja vältel ei kasutata.
Kuna aju on aineliselt pidevalt muutuv keskkond, on info püsivuse tagamiseks vajalik selle perioodiline „ülesalvestamine“. (Normaalne... 2002) Niisiis on uni kahtlemata meie täisväärtuslikuks eluks hädavajalik. Une tegelik tähendus on aga veel paljuski tundmatu ja suure uurimustöö objekt.

1.2 Une faasid

20. sajandil toimus tehnoloogia vallas kiire areng, mis võimaldas ehitada aina keerukamaid seadmeid. Tänu sellele jõuti ka une seisukohalt tähtsate avastusteni.
1929. aastal selgus, et aju on bioelektriliselt aktiivne ja seda saab registreerida elektroentsefalograafi abil. Selle seadmega on võimalik uurida une ja narkoosi sügavust. Unestaadiume ehk – faase registreeritakse elektroentsefalogrammi lainete, silmade liigutuste ja muskulaarse aktiivsuse järgi. (Loogna et al... 1998: Lk 20)
Uni jagatakse kaheks: NREM (non rapid eye movement , ingl. k) ehk aeglane (ortodoksaalne) uni ja REM (rapid eye movement, ingl. k) ehk kiire (paradoksaalne) uni.
Lähtuvalt 2007. aasta AASM-i (American Academy of Sleep Medicine) uuringust selgub , et üks unetsükkel koosneb kolmest NREM-faasist ja ühest REM-faasist.
NREM-une esimest staadiumit nimetatakse uinumiseks või kergeks uneks, teist staadiumit nimetatakse süvaune kergeimaks vormiks, mis on eelnev samm süvaunele ehk kolmandale staadiumile. (Sleep... 2009)
Unetsükkel lõppeb REM-faasiga. Selles faasis voolab läbi aju peaaegu veerand üldisest verehulgast, mistõttu aju on selle faasi ajal eriti aktiivne. Sellega on seletatav unenägude esinemine. Öö jooksul läbitakse unetsükleid keskeltläbi neli kuni kuus. Täisväärtuslikuks puhkuseks on vaja, et mõlemad une faasid (st nii NREM kui ka REM) saaksid korralikult läbi magatud. (Uni... 2001: lk 5-6)
Inimestel kestab üks unetsükkel keskmiselt 90-110 minutit (Sleep... 2009). Seda peaks silmas pidama eelkõige seetõttu, et sättida paika enda magaminemise ja ärkamise aeg.
Nagu öeldud, läbitakse öö kestel erinevad unestaadiumid korduvalt. Seejuures väheneb igas staadiumis saavutatav une sügavus üldreeglina vastu hommikut nii, et sügavune staadiumit lõpuks enam ei saavutata või kui, siis ainult lühikeseks ajaks.
Erinevad unestaadiumid pole võrdväärsed. Pärast kestvat unepuudust pikeneb esmajoones süvaune staadium. Võimalik, et see staadium on kõige tähtsam. Kui aga inimeselt võtta ära paradoksaalne uni, st iga kord selle saabumisel inimene üles äratada, ei tunne ta end väljamaganuna. Tähendab, ka paradoksaalne uni on vajalik.
REM-staadiumi vältus on keskmiselt 15-20 minutit. Selle staadiumi ärajätmist pole sugugi kergem taluda kui täielikku unetust. Seejuures tekivad inimesel tõsised psüühilised häired. Paradoksaalsest unest ilmajäänud inimene püüab esimesel võimalusel puudujäägi tasa teha. Esimesel ööl täheldatakse katsealusel, nagu tavaliselt, neli kuni kuus unetsüklit. Teda tuleb äratada ainult nelja-kuuel korral. Teisel ööl saabub paradoksaalse une staadium sagedamini ning äratada tuleb kuni 10 korda, kolmandal ööl juba 10-20 korda, neljandal 23-30 korda. Kui nüüd katsealuse piinamine lõpetada, kasvab esmajoones paradoksaalse une kestus. (Loogna et al... 1998: Lk 20-23)
Tavaliselt ollakse öö jooksul mitu korda ärkvel olekus, seda just tsüklite lõpus, kui see virgus aga kestab vähem kui kaks minutit, siis seda reeglina ei mäletata. Kui aga sel ajal miski häirib inimest olema kauem ärgas, siis on tõenäolisem seda hommikul mäletada. ( Insomnia ... 2006)
Elu kestel lüheneb sügavune staadium alates täisealiseks saamisest pidevalt ning väheneb elu lõpuks pooleni. Samuti lüheneb REM-une suhteline osa. Ka üksikute unestaadiumide üksteisele järgnevus ja nende kestus on imikul ja väikelapsel teistsugune kui täiskasvanul. Näiteks väikestel lastel lõppeb kogu tsükkel 50-60 minutiga. (Loogna et al... 1998: Lk 20-23)
REM- ja NREM-une täpsed ülesanded pole veel selgelt teada (O’Hanlon, B. 1998: lk 15-16). Seda enam, et tänapäeval on unetus sagedane probleem, tuleb und põhjalikumalt uurida.

1.3 Unehügieen

Unetuse ärahoidmiseks on üks tähtsamaid tegureid olla teadlik unehügieenist. Need lihtsad meelespead on elementaarsed, nagu turvarihm ohutuks liiklemiseks.
· Voodisolemise aeg peaks olema minimaalne. Kaheksa tundi und ja kaheksa ja pool tundi voodis olemist on efektiivsem kui kaheksa tundi und ja 10 tundi voodis olemist.
· Magama tuleks minna siis, kui inimene tunneb ennast väsinuna.
· Tõuse igal hommikul ühel ja samal ajal. Meie organismi tööd reguleerivad biorütmid, mille stabiliseerumiseks on hädavajalik, et need saaks toetuda ühele püsivale ajapunktile. Inimene ei ole võimeline kontrollima uinumise aega, küll aga saab ta määrata ärkamise aega. Unehäiretega inimese jaoks on väga oluline tõusta ühel ja samal ajal (ka puhkuspäevadel).
Küsitluses osalenud õpilased lähevad nädalavahetusel magama umbes kella ühe paiku öösel, mis on võrreldes koolipäevase ajaga poolteist tundi hilisem. Seetõttu ei tasu imestada, et ainult seitse kõigist vastanutest ärkab samal ajal kui argipäevadel. Siinkohal on üheks tähtsaks teguriks ka see, et arvatavasti korvatakse koolipäevadest jäänud une puudujääk.
· Vii kell magamistoast ära. Keset ööd ärkamine ning sellejärgne kella vaatamine äratab veel rohkem üles.
· Väldi kofeiini, nikotiini ja alkoholi. Kofeiin rikub ka kuldmagajate und, selle mõju püsib kolm kuni viis tundi. Kofeiini leidub peale kohvi ka tees, šokolaadis ja mitmetes gaseeritud jookides , ka mõningates ravimites. Samuti võivad und rikkuda sigaretid. Levinud väärarusaam on, et alkohol on unele hea. Tõde on aga see, et alkohol teeb küll inimese unisemaks, kuid põhjustab pinnalist und, kuna organismi normaalne konditsioon on rikutud ja hommikul ei ole inimene reeglina ikkagi välja puhanud.
· Ära spordi enne und. Hea füüsiline vorm soodustab kosutavat und, sportimine vahetult enne magamaminekut võib aga uinumist häirida. Meenutame, et inimese kehatemperatuur kõigub ööpäeva jooksul kindlas rütmis: selle langedes muutub inimene uniseks, tõustes aga erksaks ja toimekaks. Umbes 6 tundi enne uinumisaega lõppenud treening soodustab magama jäämist, sest just siis hakkab kehatemperatuur taas langema .
· Valmista ruum magamiseks ette. Tuba, kus magatakse, peaks olemagi ainult magamiseks – mugav, mõjuma rahustavalt-lõdvestavalt, värske õhuga, vaikne, hämara valgusega. Seal ei peaks olema midagi, mis võiks meenutada möödunud päeva või argimuresid: arvuti, paberid , jne. Et selle unehügieeni reegli järgimine ei ole alati võimalik, siis tuleks vältida tegevusi voodis, näiteks teleka vaatamine, sülearvutiga töötamine, söömine jne.
· Püüa vältida mentaalselt väsitavaid tegevusi enne magamaminekut. Tavaliselt on nii, et ainus võimalus mahaistumiseks ja möödunud päeva sündmuste üle järelemõtlemiseks on õhtul. Paraku pole see just kõige parem hetk asjade käigu pärast muretsemiseks. Aega päevaste probleemide üle mõtlemiseks tuleb leida varem. Samuti ei tasuks õppida vahetult enne magama jäämist. (Uni... 2001: Lk 16-17)
· Tuleks vältida rikkalikku õhtusööki kahe tunni vältel enne magamaminekut (O’Hanlon, B. 1998: Lk 52).
Kui inimene ei ole kindel, milline eelnevatest teguritest võib tema und häirida, siis polegi muud meetodit, kui võtta unehügieeni reeglid ükshaaval läbi, kui võimalik, siis ka mitu korraga. Sageli ei olegi vaja teha rohkem. (Insomnia... 2006)
Unehügieen sisaldab endas hea une ABC-d, millest võiksid teadlikud olla kõik inimesed, kes soovivad end korralikult välja puhata .

1.4 Kui palju magada?

Meie päevane tegevus mõjutab öist und ja see omakorda päevast enesetunnet. Mida kauem on inimene ärkvel, seda pikemat und ta vajab ja mida pikem on uni, seda pikem võib olla ärkvelolek. (Uni... 2001: lk 4)
Nii palju kui on inimesi, on ka une stereotüüpe, mis johtuvad geneetilisest eripärast ja harjumustest. Üldiselt ollakse seisukohal, et magada on vaja nii palju, et hommikul ärgates oleks hea enesetunne. Sellest kriteeriumist peaks lähtuma iga inimese individuaalne unenorm.
Inimesi, kes saavad oma asjajamistega paremini hakkama päeva esimesel poolel, võib nimetada „lõokesteks“. Nad lähevad varakult magama ja tõusevad samuti varakult.
„Öökulli“ tüüpi inimesed seevastu on aktiivsed ja tegusad õhtuti. Nad tõusevad hilja ja on kaua uimased, aga muutuvad õhtu lähenedes erksamaks ja töötavad hiliste õhtutundideni. Nii ühtesid kui teisi „sulelisi“ arvatakse olevat 25%.
Kolmanda grupi moodustavad „tuvid“ ehk arütmikud – paindlikud inimesed, kes kohanevad kergesti kõikvõimalike režiimidega. Neid on umbes pool Maa elanikest. (Uni... 2001: lk 8-9)
Küsitlusest selgus, et ennast tunneb energilisemalt päeva teises pooles 53% meessoost ja 44% naissoost vastanutest. „Tuvi“ tüüpi inimesi oli vastavalt 38% ja 37%. Selle näitaja poolest domineerivad „öökulli“ tüüpi inimesed, keda oli kokku peaaegu pool kõigist vastajatest, mis kaldub üldisest statistikast kõrvale. Niisiis ei olda eriti reipad päeva esimeses pooles, kuhu jääb umbes pool kooli ajast.
Unevajadus:
· Imikud (kuni kuue kuused) magavad keskmiselt 16 tundi, sellest 50% moodustab REM-uni.
· Lapsed umbes 10 tundi.
· Noorukid (11-22 aastased) keskmiselt üheksa tundi.
· Enamus täiskasvanutest seitse kuni kaheksa tundi (mõned vähem kui viis tundi või üle 10 tunni). Naised magavad raseduse esimesel trisemestril mõned tunnid tavalisest kauem.
· Vanemaealised (üle 65 aastased) kuus tundi ja vähem. (Normaalne... 2002) Nagu näha eelnevast loetelust, siis väheneb unevajadus elu jooksul märgatavalt ning seda tuleks pidada normaalseks protsessiks .
Vähemagajate (alla nelja kuni viie tunni ööpäevas) keskmine eluiga on lühem kui nendel inimestel, kes magavad seitse kuni kaheksa tundi. Sama kehtib ka pikema (üle 10 tunni) unega isikute kohta. Inimesel kõige pikem registreeritud unetusperiood on 11 päeva. (Normaalne... 2002)
Selgus, et põhikoolis lähevad küsitletud poisid koolipäevadel keskmiselt tund aega varem magama kui gümnaasiumis õppivad poisid (ehk siis vastavalt kell 23:00 ja 00:00). Tüdrukute osas sellist vahet ei ole. Selgus ka see fakt, et poiste ülestõusmise aeg on keskmiselt 20 minutit hilisem kui tüdrukutel, mis on seletatav ilmselt hilisema magamamineku ajaga. Keskeltläbi magab üks poiss seitse tundi ja 50 minutit, tüdrukud aga seitse ja pool tundi. Keskmisest, milleks peetakse üheksa tundi, jääb see kuni poolteist tundi alla. Võib väita, et noored Sütevakas magavad liiga vähe, mis on tegelikult tendents kogu maailmas. See kajastub ka järgmises lõigus, kus käsitlen õpilaste enesetunnet hommikul ärgates.
16 gümnaasiumi osa poisist ei tundnud ennast hommikul puhanuna mitte ükski, kõikidest küsitletud poistest kokku ka ainult viis. See faktor ei saa olla põhjendatud sellega, et ollakse „öökulli“-tüüpi inimesed, kuna neid oli ca pool vastanutest. Selles osas olid tüdrukud tunduvamalt puhanumad, sest nendest tundis ennast hommikul värskena 24% vastanutest. Niisiis võib järeldada, et poisid, kes magavad tüdrukutest küll kauem, ei ole hommikul siiski puhanumad.
Võib julgelt väita, et küsitluses osalenud õpilased magavad keskmiselt oma ea kohta liiga vähe, mis paneb nad päeval loiumalt tegutsema. Pikemas perspektiivis mõjub taoline puudujääk tervisele kahjulikult, kuna võib kaasa tuua mitmesuguseid hädasid.

1.5 Unemeditsiin Eestis

Maailmas on palju uneseltse ja uneassotsiatsioone. Eestilgi on oma unemeditsiini selts. Aeg-ajalt kogunevad une asjatundjad unekongressidele, kus nad vahetavad uneuudiseid. Dr Hion on niisugustel kongressidel käinud 1998. aastast peale.
Unehäired ja unetus on dr Hioni sõnul Eestis tugevasti aladiagnoositud hädad. Ta lisab, et paljud tervisega kimpus olevad inimesed ei kaalugi võimalust, et just halb uni võib olla nende hädade põhjus.
Suur osa unetuse ravist seisneb tema hinnangul selles, et patsiendiga sellel teemal lihtsalt suheldakse. Dr Hion tunnistab , et eriarstide juurde on pikad järjekorrad ja esmakordne patsient peab kaks-kolm kuud ootama.
Täiskasvanud elanikkonna hulgas on tema hinnangul kroonilisi unetuid, neid, kel on unetusest tingitud päevaseid toimetulekuraskusi, 6–10 protsenti. 30 kuni 50 protsendil täiskasvanutest on magamisega ajuti raskusi. (Jõgi 2008)
Ülemiste hingamisteede arsti, dr Mart Kulli hinnangul soodustab meie külm merekliima hingamisteede kitsenemist, kus on suur roll haigetel mandlitel.
Dr Tuuliki Hion korraldab ka kursuseid, mis aitavad inimestel mõista unetust kui probleemi ja sellekohase info inimesteni viimine aitab oluliselt kaasa ennetustööle. (Unetus... 2009)
Kuid kelle juurde tuleks unetuse puhul abi saamiseks pöörduda?
Alustada tuleks perearstist. Enda perearstile peaks kindlasti ära mainima tähelepanekud uneprobleemide kohta ja tema saab inimese saata vastavasse uurimisasutusse. Muidugi tasub edasist abi otsida ka omal käel, kui perearsti diagnoosiga ei olda rahul.
Tavaliselt ravitakse unetust korduvate kokkusaamiste jooksul. Vahepealseks ajaks koostatakse tegevusplaan ja raviplaan. Abi vajavad ka kõik muud uneaegsed häired, nagu hingamishäired, rahutute jalgade sündroom, perioodilised jäsemeliigutused une ajal jpt. ( Sarv 2005)
Järgnevalt on ära toodud asutused, kus on võimalik lasta enda uneprobleeme teaduslikult uurida.

1.5.1 Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku unehäirete keskus

Tegevusalad:
· Unetus – psühhoteraapia, uneuuringud.
· Liigunisus – ambulatoorsed konsultatsioonid, vajaduse korral uneuuring.
· Uneaegsed hingamishäired, uneapnoe kahtlus – uneuuringud, positiivse õhurõhu ravi alustamine, muude raviviiside konsultatsioon , vajaduse korral saadetakse edasi kõrva-nina-kurguarsti/-kirurgi, stomatoloogi või muu eriala spetsialisti juurde.
· Rahutute jalgade sündroom, perioodiliste jäsemeliigutuste häire – olenevalt vajadusest ambulatoorne ravi või uneuuring.
· Parasomniad – õudusunenäod, uneaegne käitumine/tegutsemine, krambid , muud uneaegsed või unega seotud haiguslikud nähtused – konsultatsioonid, ambulatoorne ravi, uneuuringud, saatmine edasistele uuringutele (nt neuroloogi juurde koos uuringuvastusega). Pakutakse väga mitmekesiseid võimalusi unetuse raviks, ilmselt parim koht Eestis uneprobleemide uuringuteks ning ravimiseks.

1.5.2 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Kõrvakliiniku unehäirete keskus

Tegevusalad:
· Uneaegsed hingamishäired, uneapnoe kahtlus – uneuuringud, positiivse õhurõhu ravi alustamine, muude raviviiside konsultatsioon, vajaduse korral saadetakse edasi kõrva-nina-kurgukirurgi, stomatoloogi või muu eriala spetsialisti juurde.
· Erineva geneesiga uneaegsed hingamishäired (parasomniad, rahutute jalgade sündroom, epilepsia ) – uneuuringud. See keskus on spetsialiseerunud uneaegsete hingamishäirete väljaselgitamisele ning ravile.

1.5.3 Pintmann Unehoiukeskused

Koosneb kahest asutusest : Villa Pintmann Unehoiukeskus ja Kubija Unehoiukeskus.
Pintmann Unehoiukeskused Tallinnas ja Võrus pakuvad abi kõigile, kes tunnevad , et uni pole täisväärtuslik. Patsiente võetakse vastu ka ilma arsti saatekirjata.
Unehäirete ravimisel pakutakse nii lääne arstiabimeetodeid kui ka idamaade tuhandeid aastaid vanu ravivõtteid. Võimalik on ühendada unehäirete diagnoosimine ja ravi looduspuhkuse ning lõõgastavate protseduuridega.
Arstiabi osutavad unearst, kardioloog, psühhiaater, kopsuarst, kõrva-nina-kurguarst ja taastusarst. Unekvaliteeti uuritakse kõrgetasemeliste seadmetega. Need keskused on ainukesed uneteenuseid pakkuv eraettevõte Eestis. Samas tuleb meeles pidada, et Eesti haigekassa uneuuringuid rahaliselt ei toeta, nii et inimesel tuleb need igal juhul isiklikult tasuda.

1.5.4 SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Pulmonoloogia Keskus

Tegevusalad:
· Uneaegsete hingamishäirete (sh norskamise ja uneapnoe) uuringud.
· Hingamissüsteemi uuringud ja ravi.
· Mitteinvasiivne ventilaatorravi (näiteks hapnikravi).
Koostöös teiste erialade spetsialistidega osutavad nad uneapnoe haigetele kompleksset ravi. (Hion 2007) Ka see keskus keskendub uneaegsetele hingamishäiretele, kuna need on une ajal sagedasti esinevad kõrvalnähud.
Kuigi unetuse ravi on Eestis alles noor ala, on loodud juba viis unekeskust. Mida rohkem inimesi kaasatakse unetuse alasesse teavitustöösse, seda rohkem arste näeb perspektiivi sellel alal töötamiseks. Praegusel ajal läheb abi otsima vaid marginaalne hulk tegelikest abivajajatest ning loodetavasti selline olukord tulevikus muutub.

2. UNEPROBLEEMID

Selles peatükis on ära toodud, mida unetus endast kujutab. Eraldi jaotus on laste ja vanurite unetust. Seejärel vaadeldakse unetust põhjustavaid tegureid ning lähemalt sagedasti unetusega kaasas käivat norskamist ning une-apnoed.
Valdav osa küsimustiku küsimustest olid seotud edasilükatud magamamineku sündroomi uurimisega Sütevaka Humanitaargümnaasiumi noorte seas. Vaatluse alla on võetud selle sündroomi mitmesugused tunnused, et teada saada nende esinemise sagedus vastanute seas.
Viimaseks aga vahest üks olulisimaid etappe unetuse seisukohast ehk see, mille järgi aru saada, et probleem on olemas.

2.1 Unetus

Unetus on sümptom, mitte eraldi haigus või diagnoos. Definitsioon ütleb, et unetus on raskus saavutada und või seda alal hoida, või siis mõlemat. (Insomnia... 2009)
Ehk siis teisisõnu:
· Võimetus õhtul magama jääda.
· Liiga varajane ärkamine.
· Ärkamine öösiti pikemateks perioodideks.
· Hommikul ärgates ei olda värske. (Insomnia... 2006) Praktiliselt taanduvad loetletud sümptomid kõik sellele, et inimene ei ole oma unega rahul.
40% küsimustikule vastanutest mäletavad hommikuti tihti, et nad olid öösel ärkvelolekus. See annab aimu, et une kvaliteet jätab soovida üsna suurel hulgal õpilastel, mis on vastanute vanust arvestades üsnagi ebatavaline .
Ajaliselt võib unetuse jagada kolmeks:
· Mööduv – kestab mõne päeva.
· Lühiajaline – kestab kuni kolm nädalat.
· Krooniline – kestab kauem kui kolm nädalat. (O’Hanlon, B. 1998: Lk 27) Lühiajalise ja kroonilise unetuse ajalisi määratlusi on mitmeid, üldiselt soovitatakse inimesel abi otsida siis, kui unetuse sümptomid on kestnud kuu aja vältel.

2.1.1 Laste unetus

Dr Mart Kull rõhutab, et unehäired algavad juba lapsepõlves. Eriti oluline on tema hinnangul see, et magamatus tekitab 40–60% lastest käitumishälbeid. Samuti esineb lastel sageli norskamist ja hingamisteedeprobleeme, mida tuleb õigeaegselt ravida.
Dr Mae Pindmaa toob näitena Bristoli Ülikoolis tehtud uuringu, mis kinnitab, et epideemiliselt levima hakanud lühenenud uni on lastel peamiseks ülekaalulisuse põhjuseks. Lühem uni häirib normaalset ainevahetust, mis soodustab omakorda rasvumist ning diabeedi ja südameveresoonkonnahaiguste arengut juba lapseeas .
Oluline on silmas pidada, et pidev unehäire suurendab riski psühhiaatriliste, südameveresoonkonna- ja ainevahetushäirete tekkeks, alandab organismi kaitsevõimet, tõstab suremust ning kokkuvõttes viib olulisele elukvaliteedi alanemisele. (Unetus... 2009)

2.1.2 Vanurite unetus

Unehäiretega on kõige sagedamini hädas vanemad inimesed, eriti naised. Nimelt ärkavad vanemad inimesed öö jooksul kergemini ja sagedamini. Vanurite uneprobleemiks peaks pidama mitte sagedast öist ärkamist, vaid kauaks ajaks ärkvele jäämist. Seegi, et vananedes une vajadus väheneb, on normaalne ega vääri muretsemist . (Uni... 2001: lk 12-13) Vanurite unehäirete tavapõhjused langevad kokku meditsiiniliste seisunditega, mis kombineeruvad kasutatavate ravimite kõrvaltoimetega. Lisaks sageneb vananemisel une- apnoe ja jäsemerahutuse sündroom. (O’Hanlon, B. 1998: Lk 31)
Ühe teooria järgi on kesk- ja vanemaealiste naiste unetus lastehoidmisaja kestva katkendliku une tulemus. Ka vahetustöötajate uurimine on tõendanud, et neil ilmnevad unehäired veel 10 aastat pärast vahetustöö lõpetamist.
Ühe und ja vanureid käsitleva teooria kohaselt väheneb vananedes hormoon melatoniini produktsioon , mida toodab ajus asuv und ja ärkveloleku tsükleid reguleeriv käbikeha. Mõned teadlased arvavad, et sellest johtubki vanemate inimeste unehädade suurenemine. (O’Hanlon, B. 1998: Lk 26-27)

2.2 Unetuse põhjused

· Füüsilised põhjused. Hingamishäired, mille alla kuuluvad astma , heinapalavik, bronhiit , külmetus, norskamine ja magamisaegne hingamisseisak ehk une-apnoe (lähedane norskamisele ning tavaline just keskealistel ülekaalulistel meestel), jäsemerahutus, pinin kõrvus, mõned vähiliigid, hamba-, selja- ja peavalu, liigesepõletik, kehavigastused, toidumürgitus, menstruatsioon, menopaus või premenstruaalsündroom, kõrge vererõhk jm.
· Füsioloogilised põhjused. Päevased tukastused, pingeline öötegevus, lennujärgne uimasus (tuleneb ühest ajavööndist teise sattumisest), müra, rasedus , vahetustöö ja öötöö, madal veresuhkru tase, järsk kaalukaotus, hilisõhtusest vägevast söögikorrast põhjustatud seedehäired, sage urineerimine jt.
· Psühholoogilised põhjused. Kurbus , stress , pinge, mure, eelaimused, erutus jne.
· Psühhiaatrilised põhjused. Depressioon , hirm, traumajärgne stress, kõikvõimalikud psühhiaatria valdkonda kuuluvad häired.
· Farmakoloogilised põhjused. Alkohol, mõned antidepressandid , kofeiin ning seda sisaldavad karastusjoogid ning šokolaad, narkootikumid , nikotiin, nohuravimid, mõned astmaravimid jne.
· Keskkonnaga seotud põhjused. Näiteks liiga kuum või jahe magamisruum, kõikvõimalik müra alates liiklusmürast kuni norskava partnerini, ebamugavus, allergia tolmu vastu, valgus.
· Ööpäevarütmide häired. Siia kuulub edasilükatud magamamineku sündroom, mil süvauni tuleb väga hilja (tavaline noorte puhul), ja varajase magamamineku sündroom, mil uinuda püütakse liiga vara ( tavalisem vanuritel). Nimetatud häired on tingitud ööpäevarütmide ebasünkroonsusest normaalse päevategevuse suhtes. (O’Hanlon, B. 1998: Lk 27-28)
· Nn õpitud unetus. Selle puhul on tegu puht omandatud käitumisprobleemiga. Nimelt teades, et hädasti on vaja magada, püüab inimene iga hinna eest uinuda. See takistab omakorda uinumist ning kokkuvõttes soovitud und ikkagi ei saavutata. (Uni... 2001: lk 12)
Iga loetelu punkt võib olla inimese unetuse põhjuseks, tavaliselt on unetus aga veidi komplitseeritum ning kujuneb mitmete asjaolude koostoimel.

2.3 Norskamine ja une-apnoe

Norskamine on kõige sagedasem une kõrvalnäht. Norskamine on ülekaalukalt meeste häda, aga ei teata, miks. Legendi järgi olevat meeste valjud häälitsused une ajal vajalikud metsloomade eemalepeletamiseks, kaitstes sel teel enda perekonda. Norskamise põhjuseks peetakse kõri ehituse iseärasust ja suulae pehmete kudede lõtvust, samuti võivad seda tingida suurenenud kurgumandlid . Eriti siis, kui magaja lamab selili , langeb lõug alla, keel vajub taha, nii et õhu juurdepääs suulae ja keele vahelt on tunduvalt takistatud. Sellest tekivad ninaneelus ja hingetorus õhukeerised, mis põhjustavad vahel üsna tugevat kära.
Une-apnoeks nimetatakse lühiaegseid hingamisseiskusi une ajal. Need esinevad enamasti keskealistel täidlastel, kõrge vererõhuga meestel, kes norskavad. Arvatakse, et tegemist on ülemiste hingamisteede lihaste lõtvusega, mistõttu õhuvool katkeb. Hingamine on raskendatud, tekib õhupuuduse tunne, südame rütm häirub. Apnoe kestab 10 sekundist minutini ja need episoodid võivad öö jooksul esineda isegi sadu kordi , moodustades 50-60% uneajast. Une-apnoe on sageli unetuse põhjuseks. (Loogna et al... 1998: lk 89-91)
Probleeme unega kogevad igas vanuses inimesed. Mida varem sellele aga jälile saadakse ja ravi otsitakse, seda väiksema tõenäosusega arenevad unehäired inimesele ohtlikuks.

2.4 Edasilükatud magamamineku sündroom

Mida see sündroom endast kujutab? See on selline ööpäevarütmi häire, mille korral uneaeg lükkub kahe või enama tunni võrra soovitust kaugemale, mis põhjustab raskusi „õigel“ ajal üles saamisega . Noorukiiga näib olevat tavaliseim eluperiood , kus edasilükatud magamamineku sündroom algab. (Adolescent... 1999)
Sümptomid:
· Insomnia kaebus või ülemäärane unisus.
· Võimetus soovitud ajal magama jääda.
· Võimetus soovitud ajal ärgata.
· Pooltel selle sündroomiga inimestel esineb depressioon või muu psühhiaatriline probleem.
· Sümptomid peavad esinema vähemalt ühe kuu vältel, siis saab öelda, et inimesel on edasilükatud magamamineku sündroom. (Delayed... 2009) See sündroom on tõsine unehäire, mis mõjutab inimese psüühikat veelgi sügavamalt.
Kõikide vastanute seas esines edasilükatud magamamineku sündroomi, kestusega kuu aega või rohkem, 28% küsitletutest. Kusjuures on see ülekaalukalt täheldatav tüdrukute juures, kuna kõigist õpilastest, keda oli sel puhul kokku 30, moodustavad 24 just tüdrukud. Poistest tundis nendest end hommikul puhanuna üks, tüdrukutest aga kuus inimest. Viimane näitaja kaldub aga reeglist kõrvale, sest üldjuhul ei peaks ennast selle sündroomiga inimene hommikul puhanuna tundma.
Neid, kelle seas uneaeg oli edasi lükkunud vähem kui kuu aega, oli samuti märgatav hulk. Kokku oli poisse , kes väitsid, et nende uneaeg on lükkunud edasi kaks või rohkem tundi, ligikaudu 30%. Tüdrukute hulgas oli selliseid aga kokku 45%. Niisiis, tüdrukutel on une edasilükkumine märgatavalt sagedasem probleem kui poistel, mida täheldame ka juba väljakujunenud sündroomi juures.
Selle sündroomi patsientideks on tavaliselt ekstreemsed „öökulli“-tüüpi inimesed, kes meelsamini toimetavad enda tegemisi päeva teises pooles. Kui selline inimene peab unepäevikut, siis ilmneb seal tavaliselt, et magama minnakse kell kaks öösel või hiljemgi. Samuti peaks seal kirjas olema, et une ajal ärkamine on väga harv või olematu. Kooli- või tööpäevadel magatakse vähem ja nädalavahetusel magatakse üheksa kuni 12 tundi. (Adolescent... 1999)
Küsitlus näitas, et põhikooli osas ei olnud neid õpilasi, kes lähevad koolipäevadel tavaliselt magama kell kaks öösel või hiljemgi, gümnaasiumi osas oli selliseid inimesi kaks.
Paljud patsiendid kurdavad, et probleem sai alguse pärast hilisõhtuse õppimise või pidutsemise perioodi, või tööd sellisel alal, mis nõuab töötamist õhtul või öösel. Pärast selliseid tegevusi leidsid nad, et on võimatu saavutada tavapärane unegraafik, isegi kui naaseti tavapärasele päevasele tegevusele. (Adolescent... 1999)
Pooled küsitlusele vastanud leidsid end raskustes tavapärase uneaja taastamisel, kui olid teinud midagi hilja õhtul. Peab ära mainima, et tüdrukute ja poiste osas tuli erinevus taaskord selgelt esile: poiste seas esines seda 35 %, tüdrukutel aga märgatavalt rohkem: 46%. Nii et tüdrukud vaevlevad oma uneaja taastamisega selle näidu poolest sagedamini.
Une puudujääk võib kahjustada mälu ja pärssida loomingulisust, tehes puuduliku unega õpilastele õppimise raskeks. Teismelised näevad vaeva stressiga ja emotsioonidega toimetulekul, une puudujääk teeb selle hullemaks. Ärrituvus, enesekindluse puudus ja tujumuutused on teismeliste puhul tavalised , unepuudus süvendab ka neid probleeme. Puudulik uni võib kahjustada ka immuunsüsteemi, muutes teismelised haigustele vastuvõtlikumaks. (Adolescent... 1999)
Poiste seas domineerib väsimustunne päeva jooksul, 80% vastanutest kurtis seda endal tihti esinevat . Tüdrukud omavad aga hädade rohkuse osas suurt ülekaalu. 65% naissoost vastanutest tunneb ennast päevasel ajal väsinuna, 30% omab raskusi asjade meeldejätmisega, emotsioone on raske talitseda 33% vastanutest ning kiired tujumuutused tabavad päeva jooksul ligi pooli vastanud tüdrukutest. Ainult 12% kõigist vastanutest ei maininud ühtki eeltoodud tunnust. Unehäirete sagedasem esinemine tüdrukute hulgas saab mõjuva kinnituse sellega, et tüdrukud on poistega võrreldes emotsionaalsemad, mis omab une juures suurt rolli. Päevane väsimus oli poiste seas protsentuaalselt sagedasem kaebus, mis on huvitav fakt, arvestades, et tüdrukutel esineb une edasilükkumist märksa sagedamini. Raske on täpselt öelda, mis seda põhjustab, kuna selleks oleks vaja rohkem täpsustavaid andmeid vastanute uneharjumuste kohta.
Üle kolmekümneaastastel inimestel on edasilükatud magamamineku sündroomi esinemine juba väga harv. Selle ravimiseks ei ole täielikku vahendit leitud. Selle sündroomiga inimesed saavad siiski väga hästi magada siis, kui neile ei ole peale pandud kindlat režiimi, nagu nädalavahetustel ja puhkuse ajal. Et seda südroomi paremini ette kujutada on seda nimetatud ka kui sotsiaalseks lennujärgseks uimasuseks. (Delayed... 2009)
Küsitluse tulemused olid negatiivses mõttes üllatavad. Tuleb välja, et unega on probleeme arvestataval osal vastanutest ning ei saa väita, et edasilükatud magamamineku sündroom oleks harv nähtus. Nüüd aga, kui meil on probleemist ettekujutlus olemas, tuleks välja pakkuda lahendusi, mis võiks olukorda parandada. Õpilastel, kes on liigselt hõivatud mitmesuguste tegevustega (trennid, muusikakoolid jm), tuleks jätta endale aega, et õhtul enne magamaminekut päevamuredest lahti saada, vajadusel tegeleda millegi rahustavaga. Samuti tuleks sättida enda toimetused nii, et magamiseks jääks piisavalt aega. Need noorukid, kel esinesid mitmesugused uneprobleemid, peaksid erilise tähelepanuga järgima unehügieeni reegleid.

2.5 Probleemi äratundmine

Esimene etapp unetuse ravis on see, kui inimene tunnistab endale, et tal on unega probleeme. Seejärel saab otsida võimalikke lahendusi, vajadusel ka spetsialistide abi.
Tavalised unetuse tagajärjed on kehv keskendumisvõime ja tavalisest kehvem mälu, kergelt ärritumine, kordinatsioonihäired ja madal tuju, vahel ka depressioon ( Understanding ... 2009).
Kui märkate endal alljärgnevaid tunnuseid, siis pole teie uneasjad tõenäoliselt päris korras ning te võite kannatada magamatuse all.
· Te ei ole ärgates värske.
· Te ei tunne ennast täiesti erksana, olete unine ning kipute tukastama .
· Teil on raskusi kontsentreerumisega ja probleemide lahendamisega.
· Esineb mäluhäireid.
Probleemist aitabki aru saada päevane enesetunne, mis on unetuse korral normaalsega võrreldes häirunud.
Ainult kolm õpilast 109-st kasutab iga päev võimalust päevasel ajal tukastada. 25% tukastab päeva jooksul mõned korrad nädalas, 47% aga harva ja 26% vastanutest mitte kunagi. See on unehügieeni seisukohast positiivne tulemus, kuna päevaste tukastuste kasutamine suurendab võimalust, et õhtusel ajal ei saabu uni soovitud ajal ning inimene ei puhka ennast hommikuks välja.
Võimalik, et ülaltoodud unetuse tunnuseid põhjustavad uinumisraskused või magamatus. Teisalt võib aga une kvaliteet olla vilets või on voodisolemise aeg liiga vähene. Kirjeldatud seisundid ei pruugi tervisele ilmtingimata ohtlikud olla. Kuid need võivad põhjustada hirmutunnet või depressiooni, mis omakorda mõjutab inimese elukvaliteeti.
Proovikiviks on inimese enda hinnang olukorrale. Kuidas ta hommikul end tunneb? Kas ta on hommikune või õhtune inimene? Kui inimene arvab, et tal on unehäired, siis tuleks alustuseks pidada mõne nädala vältel magamispäevikut. (O’Hanlon, B. 1998: Lk 21-23)
Küsisin meili teel dr Tuuliki Hioni (Eesti unemeditsiini seltsi president , Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku unearst) käest, kas nemad kasutavad aktigraafi (käekella- laadne seade, mis registreerib lihasaktiivsust une ajal), mida inimene kannab kodus magades ning toob hiljem arstile uurimiseks. Vastuseks sain, et praegu ei kasuta. Unekeskustes tehakse vajadusel öine uuring, polüsomnograafia. Sageli peetakse unepäevikut lisaks pikemaajaliseks une-ärkvelolekuaja jälgimiseks.
Mae Pindmaaga (endanimelise unekliiniku unearst) ühendust võttes sama küsimuse raames vastati mulle, et ka nemad ei kasuta aktigraafi. Kasutusel oli taoline käekella-laadne seade, mis registreeris pulsisageduse ja hapniku küllastatuse veres, kuid saadud andmed olid liiga kaudsed ja vähesed ning seetõttu seda enam ei kasutata. Inimene tuleb täpsema diagnoosi saamiseks unekliinikusse.
Kokkuvõtlikult võib järeldada, et Eesti inimesel aitab kõige paremini uneprobleeme teadvustada unepäevik. Elektroonilisi seadmeid, mis annavad täpsemad andmeid une kohta, praegu ei kasutata. Unepäevik peaks sisaldama endas magamamineku ja ärkamise aegu, päevast enesetunnet, mis aitab paika sättida inimesele sobivaim unegraafik. Meeles tuleb kindlasti pidada ka unehügieeni ja erinevaid tegureid, mis võivad unetust põhjustada. Kui aga ka siis probleem ei lahene, tuleks uneaegse tegevuse registreerimiseks minna vastavasse unekeskusesse.

KOKKUVÕTE

Unetus ja selle probleemid on enamasti ravitavad. Hea une saavutamiseks ei pea sageli midagi erilist ette võtma. Tuleb lihtsalt väga elementaarseid asju meeles pidada ning suurem osa probleeme selle tulemusel kaovad.
Tähtis on õppida enda und väärtustama. Küsitluse järgi ei ole oma unega rahul suur hulk vastanutest. Edasilükkunud magamamineku sündroomi esinemise sagedus näitas, et paljusid vaevavad probleemid juba pikemat aega. Kuna selle sündroomi raviks ei ole aga kindlaid vahendeid, tuleb õpilastel end ikkagi võimalikult koolirežiimi sobitada.
Küsitluse tulemused näitasid mitut valupunkti noorte une kohta. Tüdrukud vaevlevad unehäirete käes poistest rohkem, neid oli ka vastanute arvult suurem hulk. Päevane väsimus, mis on uneprobleemide indikaatoriks, on sagedane nii poiste kui tüdrukute seas. Kõik see kokku annab tunnistust sellest, et unehäired eksisteerivad suhteliselt tihti.
Nii mõneski kohas ilmnes teooria ja küsitluse tulemuste vahelisi lahkhelisid, kuid see võis olla tingitud ka küsitletud inimeste väikesest hulgast võrreldes sellega, mille põhjal teooriad on koostatud. Lahknevust võib põhjendada ka sellega, et igal rahvusel on oma eripärad, seda ka unetuse seisukohalt. Koostatud küsitluse peamiseks ülesandeks oli olukorrast ülevaate saamine, mistõttu võib öelda, et küsitlus täitis oma eesmärki.
Tulevikus peab aga teavitustöö maht oluliselt kasvama, nagu propageeritakse juba väga noorte seas helkureid, hädaabi numbreid jms. See, et laiemas avalikkuses levitatakse unetuse lahendusi, on vaid asja üks pool. Mitte vähem tähtis on see, et inimene ise ennast sel teemal harib ning muutub seeläbi teadlikumaks. Vahest seisabki unetuse ravi nii algusjärgus seetõttu, et Eesti inimesed ei ole harjunud enda eest vajalikul määral hoolt kandma. Edaspidi peaks küsitlusi läbi viima suurema hulga Eesti inimeste seas, mis annaks arstidele parema ettekujutluse unetuse kui probleemi tegelikust olukorrast.

KASUTATUD KIRJANDUS

Adolescent...= Adolescent sleep. 1999. http://www.stanford.edu/~dement/adolescent.html , (15. jaanuar 2009)
Delayed... = Delayed sleep phase syndrome . 2009. http://en.wikipedia.org/wiki/Delayed_sleep_phase_syndrome , (22. jaanuar 2009)
Insomnia... = Insomnia (Poor Sleep). 2006. http://www.patient.co.uk/showdoc/23068774/ , (11. Jaanuar 2009)
Insomnia... = Insomnia. 2009. http://en.wikipedia.org/wiki/Insomnia , (10. jaanuar 2009)
Jõgi, A. 2008. Unelaborist leiab arsti, kes palub une pärast mitte muretseda. http://www.greengate.ee/?page=4&id=5845 , (2. märts 2009)
Loogna et al = Loogna, G.; Loogna, N. 1998. Väsimus. Unetus. Valu. Tallinn: Ilo.
Normaalne... = Normaalne uni ja unehäirete uurimismeetodid . 2002. http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/Programm/ravi/ph/51uni.ht m, (12. jaanuar 2009)
O’Hanlon, B. 1998. Uni. Tänapäeva terviseraamat. Tallinn: AS Pakett
Sarv, T. 2005. Liigne muretsemine peletab une. http://www.sakala.ajaleht.ee/290405/esileht/artiklid/5015781_print.php , (1. märts 2009)
Sleep... = Sleep. 2009. http://en.wikipedia.org/wiki/Sleep , (2. märts 2009)
Tuuliki Hion. 2007. Kuidas aidata unehäiretega patsienti ? http://www.med24.ee/eesti/perearst/article_id-1052 , (28. veebruar 2009)
Understanding... Understanding Lack of Sleep. 2009. http://www.insomniacs.co.uk/understanding-lack-sleep.html , (20. Jaanuar 2009)
Unetus... = Unetus – kas haigus või häire? 2009. https://www.arst.ee/et/Uudised-ja-artiklid/26707/unetus-kas-haigus-voi-haire , (31. veebruar 2009)
Uni... = Uni ja unetus. 2001. Tartu: Sünnimaa